Jüri Üdi poeet nelja kogu ilmumise järel tunneb teda vist iga luulelugeja Eestis. Üdi on võitnud tunnustuse. Ometi ei ole see tunnustus midagi liikumatud üksmeelselt ühetaolist minu teada näiteks noorem põlv nüdist vaimustatud, osalt isegi jumaldab teda. Vanemad seevastu, kes on üles kasvanud varasema luule austajatena, suhtuvad temasse vahest kõhklevamalt. Ja tunnustusest hoolimata ei ole läbinisti selge kes ta on. Mida on tal öelda, millega ta rabab? On ta koomik, Anto traagik traditsiooni kandja jätkaja või hoopis novaator rabeleja või rahulik nagu reha või isegi kõike seda korraga ja see võimalus on tõsiselt olemas. Väidetud on seda kui teist ja kolmandat. Äkki kujutab ta endast hoopis meteoroloogilised posti keset maarjamaa hetkelise heitliku poeesia lagedust viimase küsimuse esitajaks Uno Laht. Ja mida oleks sellegi ülitunnustava küsimuse vastu? Mis on aga selge, nende vastakate küsimuste võimalikkus ja tegelikkus peaks kinnitama kõigepealt seda, et Üdi lihtsus või keerukus või üldse tema laadi olemas on sedasorti, mille üle vaieldakse, mis kutsub enese üle kõnelema üdiston kõneldud kõneldakse praegu ja kindlasti ka tollel ajal, kui ka silmad koopaiks muutuvad. Kui üdi tsitaati kasutada. Tolle kauge aja üle ei ole meil vist mõtet pead murda vaid koondame oma mõtte praegu selle arutamiseks. Mida kujuta püdi hetkel edge aja taustal ja luule taustal. Selle mõttega olemegi meie kaks meest, Juhan Viiding ja Mart Mäger, kes me Jüri Üdi väga hästi ja vähem hästi tunneme maha istunud ja ütleme seda ka alguses kohe, et poeet Jüri Üdi on sõnaõiguseta meie juures ja kuulab meid, jälgib meie mõtteid. Nõnda siis asja juurde. Kuidas näed sina Juhan Jüri Üdi vahekorda, noh, ütleme siis siin maha sellised märksõnad nagu traditsioon ja novaator, las mõistes seda küsimust kõige laiemalt. Milliste seostega oleks näiteks üdi seotud varasemaga ja kuidas võiks olla tema võimalike mõjudega eeskujudega jätkamise võimalustega tulevikus. Tähendab kõik, mis kuulub poeetikasse kuulub ka Jüri Üdi luulesse. Sest poeetika on üks väike osa luulest, aga traditsiooniline nelikvormis on kõige sagedasem ja silmaga lugemisel kõige nähtavam ja see ongi vahest iseloomulik, et traditsioonilise neliku kaudu küllalt lihtsad, kuid ka teinekord rafineeritud riimi abil anda uut õi uuena tunduvat sisu edasi. Aga mulle näib, et et üdil on üks omadus, tema nimelt väga aktiivselt hoiab mingisugust neutraalsust neutraalsust nagu paremas mõttes. Mulle tundub, et On halb, kui sihilikult tahetakse auditooriumile või lugejale kohutavalt meeldida või siis kohutavalt mitte meeldida, see on nagu üks ja see sama asi tegelikult ja vihastab sama palju. Jah, see on läbinähtav ja auditoorium ei võta seda vastu. Ja see iseendaks saamise raske tee on nagu ilusam ja õigem. Originaalsuse kramp puudub. Nojah, sest kui ikka inimene läheb võimalus Remurdinaalne olla ja sest kui luuletaja või või inimene tahab olla kohutavalt vaimukas, millal väga suur osa kirjandusest kannatab, tahab olla kohutavalt vaimukas või kohutavalt originaalne, siis see võtab ära viimasegi isiksuse sära või, või viimasegi ausa eheduses, nagu sa väidad siis need nii-öelda ebaküpselt või lapselikult või värsid, kirjanduseelsed värsid ongi jäänud Nendeks. Teiselt poolt on mõnel puhul väidetud, et lugeja maksab luuletaja kooliraha, see tähendab, et ka tema areng ja tema küpsemine tuleb vastu võtta, seda jälgida ja sellest siis omad luulekogudest antud kopikat niiviisi välja maksta. Üdi on selles mõttes täiesti erand ja isegi kui nad praegu esimest ja viimast kogu võrrelda, siis mingit sellist järsku küpsemist või teiseks saamist ei ole siin üldse märgata. Ta üdi tunneb seda keskkonda, millest ta kirjutab ja tunneb erinevaid mentaliteedi hoiakuid. Avalduvad need eri erinevatel puhkudel väga imelikult. Jääb selline mulje, vaadates mõnda tema raamatut, nagu oleksid temavanused inimesed tulnud tema juurde ja toonud oma oma luuletusi, et ole hea mees, pane need oma luulekogusse, mind peetakse vähe andekaks või ei ole mul nii palju neid. Aga tihti võib märgata, et mõni luuletus on lausa just nagu kirjutatud lihunikuselli või, või kesklinna huligaani poolt või vanema konformistliku härrasmehe poolt. Ja need mõtted on kaunikesti lõpuni väljapeetud. Ja see nagu teinekordki avaldub stiilis. Vaat siin on see näide, mis mul praegu pähe kargas, on luuletus. Ja just, just just vot see oleks huvitav. Lõpp, lõpuvärsid võib-olla kuskilt, aga ma, mul on ta koguni tervenisti peas. Istun jälle restoranist toolil. Külm on, sõbrad, elu, garderoob. Seal eel on liikumata silmad, mida kelner linnutiivul toob. Kanakotlet laseb välja rasva kuskil kaugel, mõrtsuk laseb verd. Kallis poeg, sa ruttu suureks kasva, näed, Pariisi Kairot surnumerd, palun arvemegi, meil on muidki käike, pole tarvis, tänamistena. Kallis poeksa pole enam väike, nüüd pead teadma, kuhu ennast nüüd ära solva kodanikke, sigu, sisul, häste käivad käbarad ära korda oma isa vigu. Õpi, keeled, kanna kübarad. Ma, see oli nii ilge Brente, vaat muide ega point selline lõbu, ent ei ole üdileriti omale sellepärast nähtavasti juba, et sellised ootamatud käigud, kogu see tulevärk, kui on juba luuletuses nii-öelda sees, see isiku labasus nii-öelda seestpoolt nähtuna on ju imehästi lihtsalt hiilgavalt selles viimases värsis. Õpi, keeled, kanna kübara, laia ilma tase on siin ilma igasuguse ärklemiseta igasuguse sellise ära reageerimiseta. Mis on muide üdile erandlikult omane, tähendab niisugune teatud ärandliku hoiak igasuguse elu labasuse, elu madaluse suhtes. Kuigi tema, ma ütleksin, sotsiaalne närv on kindlasti sama erk kui una lahel, erineb ta just nimelt selle poolest, et ta ei lähe kunagi satiiri. Ta ei lähe asju ära reageerima, vaid lihtsalt annab oma suhtumise hinnangu kujutuse kaudu ja see on siin vahest tege, nii markantsemalt kohe tuleb esile lääse statiirilaneks puudus. Teinekord jätame paremini teadjamehe mulje, inimene, kes kohutavalt riigile elu nähtustele oma suhteid laob selga jääb selline mulje, ta vaatab seda liiga jumalikust positsioonist, asetab ennast nagu väljaspoole ühiskonda väljaspoole olusid ja just sellega see näiline sotsiaalsus. Ja sellest on palju räägitud sotsiaalsuse mõistest. Ta muutub vastupidiseks võib-olla veel seda, et ma olen kuulnud üht tsitaati, see kõlab nii, et umbes ma ei tea, kes seda ütles, kes autor on parodeerida siseennast, leiad sa stiili või saad stiili. Ja üdile on see ütleme kui tema teaks seda tsitaati, nüüd ei tuleks sellest talle midagi kasuks, sest ta on selle järgi käinud alateadlikult. Mitmete oma luuletuste juures parodeerib ta ise ennast võimalikes situatsioonides parodeerida ülevat stiili, selle kasutamise kaudu, parodeerinud paatost, pisaraid, sentimenti. Ja lõpuks see on kõik kokku viidud ikkagi sellesse samasse luulesse. Me olemegi peaaegu jõudnud teatud niisuguste, noh kuidas nimetada neid poeetika võtete või üdi laadi tema väljendusvahendite juurde. Vaat sellest võiks nagu pikemalt siis rääkida, mis sa, Johan selle kohta kõigepealt ütleksite, siis ma püüaksin seda jätkata. Anna mulle mõni märksõna kätte diilist, meil oli juttu juba stiilidest nende vaheldumisest, ma näen nende Segamises või kõrvuti kasutamises selles luuletuskogu tervikus kontekstis ka ühtne teekski avaldust. Kui kõrvu esineb kõrge stiil ja sealjuures madal mingi lihunikuselli selline väljendusviis, siis on kindlasti tegemist niisuguste plaanide eri kõrge madala kõrvasetamisega segamisega. Mis omamoodi rõhutab seda groteskimis nüüd üdile. Ilmselt on oma näki koomikas on kahtlemata tera ja teravust, ent nagu meil jutt, oli kunagi ta sellisesse olustikku, lisse, nalja niisuguses lihtsas tähenduses sellesse tailasku üdi puistab, ootamatusi, sõnastab kahemõtteliselt, loob absurd seoseid. Ent see ei ole kunagi puhul lõppeesmärk. Kas mäletate? Muidugi mäletate seda luuletuste kunstniku kool, kus seda pakutakse lihtsalt niisukest proteski pakutakse omamoodi nagu näpuharjutusena välja, mulle tundub, et niiviisi vist on see asi mõeldud? Jah, seal on küllalt tõenäoline tegelikult ootamatuste ja kas või absurdi taga paistavad alati argiselt asjad ja tragilisedki tõed. Üdi maailm tundub ainult eriskummaline irreaalne süvenemata vaatamisel. Ja kui lähemale minna, siis on see läbinisti reaalne ja liigutav. Ta tabab neid ümbritseva ilminguid tõsiseid, lüürilisi, narre pentsikuid jätkas ta loendite. Ja selles mõttes peab täiesti paika Uno lahe tähelepanek, mis kõlab nõnda, et tema tajuliste puutepunktide hulk küündivus tegelikkuses on hirmuäratav. Üdi vaatab omal kombel nagu näigustest läbi nähtuste üdisse. Selles võiks näha isegi teha tema pseudonüümi teatud niisugust põhjenduste seletuste mängumehe nägu on vaadatud, kes tegelikult surmtõsine nii nagu tšaklynil. Ja niisamuti, nii nagu tema tegelik maailm, see liikumis, kergus, ühendus, kergus, osavus, ootamatusi tekitada on teinud ilmselt tüdilisele mängumehe või naljategija maine. Ootamatus on alati koomilise grotesk. Põhivedrusid. Üllatuslikult mõjub liga süžeekäik, pööre, ühendus või assotsiatsioon, mida ei oskaks ette näha, ta ühendab tõsised asjad ning kerge tooni nagu polekski tõsised asjad tõsised. Ja just sellise kujutuse juures muutuvad need tõsised asjad veel tõsisemaks. Võtame nüüd jutu juurest luule juurde luulenda juurde. Kas leiaksid mõne niisuguse? Noh, sinu arvates vast iseloomulikuma asja, mida me võiksime koos nagu vaadata, lehitseda, üle lugeda oma aja ees ka mina olen väeti, närbunud putke vars on minu nabanöör. Säält ma putku pistsin, kuhu mind kord jäeti, kui veel õhku polnud saanud hingel üür. Kõigest hingest olen murdnud sulle truudust. Sulle, vale sulle viha, sulle kaos. Kõigist kolmest tunnen alatasapuudust. Kõiki kolme hoian tasapisi vaos käinud maha oma jälgi nägin risti risti vastupidi, võetud kursile. Minnes Pelgulinna tundsin, kuidas kisti kesti minema mind vastse Nursile leetrid põetud, nägin äkki olen Rõuges mustas, Rõuges maeti Haanja mehe naist, mis siin kõigepealt kommenteerima kutsub või lausa tsiteerima. See on see, kes stroof kõigest hingest olen murdnud sulle truudust, sulle, vale sulle viha, sulle kaos. See ei ole lihtne deklaratsioon, vaid ilmselt küll põhimõtteline avaldus ja sest sellel on teine pool kõigist kolmest, tunnen alatasapuudust nimel kõiki kolme hoian tasapisi vaos. Endale luule dialektika ja siin on samuti siis nii see ei ja ja pool nagu kokku sulatatud. Ka selles mõttes on see tsiteerimisväärne. Nüüd edasi, mis siin hakkab üdi ise loomulikustest silma, sõnamäng. Nojah, aga see on vana luuletus ka ja nüüd ma mängin sõnaga vähem, peab ütlema. No siin on mitu-mitu asja muidugi sõnamänguga liialdamine kui kurjemaid asju mingis halvas tähenduses, liigsõnalisus on asi, mis mind näiteks ära peletab luuletuse juures tihti ja mul on noorema põlve niisuguseid edevaid värsse, kus tõesti kunstiline taotlus või tõde on võrdlemisi napp. Ja jääbki see ainult see kirju asi seal ümber käinud maha, oma jälgi nägin risti, eks ole, võiks esimesel pilgul kohe arvata näki mingite äärset risti, aga nüüd selgub, et on hoopis hoopis tantsida, tead, maha käimine on veel noh, et käinud maha nagu käinud maha või nagu inimene on maha käinud. Siin on see just nimelt niisugune tõlgitsus pärast tuleb, aga esimesel hetkel võiks ju tõlkid seda nii käinud maha oma jälgi koma nägin risti, aga kuna interfunktsioon puudub, siis tekibki selline võimalus kaksipidiseks mõistmiseks näkkin risti risti vastupidi, võetud kursile, tähendab, on hoopis tegelemist määrsõnaga. Nüüd edasi, selline kohaplaanide muutus Pelgulinn järsku anda vastuarstil ja nüüd selle sõnal mängulise seosega leetrid põetud. Nägin, äkki olen Rõuges jõutakse rõhukasse välja, pealegi on aeg ka augu sisse teinud, eks ole, ja kui on hetkest jutt ja järsku on juba leetrid põetud, kui see tähendab suureks saadud, eks selle nimelt. Ja mustas Rõuges maeti Haanja mehe naist, maeti Haanja mehe naist, kes on Haanja mees, teatavasti on selline tegelane selge ja ka üks kirjanduslik kreministantse ja ei ole teada, kas tal naist on kunagi olnud või ei, ei ole olnud või on ta surnud või elus. Aga siinse minnes Pelgulinna vastase norsile. Me teame, et on olemas Pelgulinna žargoon, niisugune noh, oli kunagi Pelgulinna pätid võisid olla näiteks kunagi hämaratel aegadel ja nii edasi. No ma pritsinud nii hinge hakata avama. Võtame nüüd kõneks niisugused märksõnad me varem nagu lähtusime ka teatud mõistetest ja siis hakkasime neid konkretiseerima avama elu ja luule, kuidas oleks selle vahekorra küdi puhul, sest see on üks esimesi küsimusi luule puhul üldse, mida ta meie ajast edasi annab, mida ta kujutab, kajastab. Ma lähen väga konkreetseks ja ei teoretiseeri üldse. Ja ütlen, et luuletaja üdi käib väga tihti inimestele oma luuletusi lugemas niipalju kui aeg vähegi võimaldab. Ja ütleb kohapeal ka midagi. Ja Literaadi või poeedi või kunstniku kontakt rahvaga vahetult ongi see oluline asi, mis mõnedel juhtudel on kaduma läinud. Kui me räägime inimesest loojast, kes ei taha ennast asetada väljaspoole ühiskonda väljaspoole maailma, kui noh, see on võimatu kord juba nagunii, aga vaat, mõnel on niisuguseid tendentse kalduvusi siis nüüdi puhul seda öelda ei saa ja üks tema voorus on küll see, et ta tahab inimestega suhelda. Ja see kogemus, mis sellest tekib, ma nimetaksin seda Ükski inimene ei ole elus üksi, ta on alati ühiskonna liige. Seda enam muidugi luuletaja, kes kõigi oma oma loomingu seostega asub nii-öelda elu keskel. Ta on kindlasti kõigepealt kodanike, vahest olekski põhjust rääkida üdist kui kodanikust. Mida sul selle kohta võiks olla öelda. Kui vaadelda loomingut luulet näituseks kodanikutunde seisukohast, siis võime kokku leppida, et kodanikutunne ongi see sotsiaalsus ja need on meie jutus kattuvad mõisted. Kodanikutunne väljendub isiku ja ühiskonna suhetes ja kunstnik ei saa olla kunagi neutraalne, kui ta kunstnik on. Sest mis ajendab nii küsima kodanikutunne ei miski muu juba loominguprotsess. See akt ise on kõike muud kui neutraalsus ja see, mis määrab loomingu ja mis sunnib loominguks, see ju on kõike muud, kui kuidas hakkaksid üdi Noffemisest markeerimist, oma sümpaatiat, esiletoomist võib-olla kuskilt kaugematest kirjeldustest, kui tohib, siis ma räägiksin hoopiski nõukogude proosakirjanikust väga poeetilises, väga luulelisest, väga paljudele inimestele mõjunud ja teadvust avardanud kirjanikust Vassili Fušinist, kes mulle on samuti nagu miljonitele teistele kaasaegsetele väga meeldinud. Ja see meeldimine on äärmiselt halb sõnasest. Finn on teatavasti väga mitmekülgne inimene. Ma kasutan nüüd on hoolimata sellest, et ta on surnud ja see, et inimene, kes on kirjanik, kes on kirjutanud palju, kes on soovinud saada teada ajast, milles ta elab, ja inimestest, milles ta elab just selle kaudu, et ta on oma stsenaariumide järgi ise vändanud filmid ise mänginud, ise lavastanud ja niimoodi kirjanduslikust elulisest algest loodud looming on suudetud viia läbi keeruliste kommunikatsioonide nii paljude inimesteni ja seda niivõrd ausalt ja loomulikult need, kes tunnevad algkeeles kõiki varjatud nüansse, kes tunnevad perfektselt vene keelt, kes on elanud ligilähedases olustikus, kui see, mida kajastab, suksin sellele annab tohutuid lisaväärtusi ja Ma lihtsalt ütlen oma esialgse impulsi, mis on mul tekkinud Fušini jutte lugedes ja tema filme vaadates. Ühest sellisest kummalisest asjast tahaks rääkida. Nimelt sellest, kui vähe tunneme meie kaasaegsed Nõukogude luulet. Ma tahtsin korraks nagu meenutada, et milline on minu luule lugemus ja millised on mõjud. Ja ma leidsin, et midagi selle luule vahendamise, tõlkimise ja meile kättesaadavamaks tegemisel ma lausa endast näiteks ei räägi. Või siis vene keelt vähem valdavatest inimestest räägin, kellele näiteks on puutunud käte Andreivusessenski luule väga tõsise luuletaja luule, aga kahjuks mitte teda väärivas eestinduses niisuguses juhuslikku laadi ära tõlkimises. Mõni luuletaja aga siis nüüd juba kaugemalt. Üks poeet, kes mind alati on alates tema eesti keeles ilmunud, valikust huvitanud ja köitnud ja vaimustanud ja veel palju ilusaid sõnu, on Fernando Pessoa portugali luuletaja juba kaks aastat loendada. Et võib-olla on ununenud, see on esimene, teine number 1972, Loomingu Raamatukogu auto psühhograafia on selle pealkiri. Ja ma olen tabanud seoses selle luuletaja lugemisega ennast sellelt igipõliselt mõttelt, et ei ole palju vaja, et endale kättesaadavaks teha midagi väga olulist. Et tegelikult see on siinsamas raamatuletil, siinsamas, kioski teises toas, sõbra käes, raamatukogus või tont teab kus, ma ei tea, see on võib-olla vanaaegne, natuke rumal. Minu lugemus ei ületa kuigi palju keskmist lugemustest. Meil loetakse tõesti väga palju. Ja ma tahaks seda raamatut soovitada inimestele lugeda, kes on võib-olla luulest võõrduma hakanud, kellele luule on tundunud midagi raske pärast ja ja liiga isikliku ja liiga kitsast olevat. Pealegi niisugusest alati mässumeelsest maailma nurgast nagu seda Edela-Euroopa on see, mis Portugalis toimunud on viimasel ajal. See, mis Hispaanias toimunud on toimumas on see, mis Itaalias toimub. See on meile ajalehtede ja televisiooni kaudu võrdlemisi selge, et sügavad sotsiaalsed, poliitilised ümberkorraldused, muutumised, kihistused, võib-olla on siingi mingid seosed? Kauged küll, kuid tasub neile mõelda, aga et mitte akadeemiliseks tõsiseks minna oleks huvitav midagi kuulda, aga siin on üks niisugune luuletus. Kuidas keegi. Mu vennapoeg Alexis kord metsa ära eksis. Seal nägid teda metskits, con, Ilvessilja metsis ka puud, kes isekeskis nii puutumatu moega veel polnud saeveskis, kõik sinna ka ei juhtu. Muu armast vennapoega said näha, sedapuhku. Alexis varem arvas, et mets on hirmus koht. Et sõras sarves karvas on mingi hädaoht. Alexis aga eksis. Siis alles muutis meelt, kui kaka juba püksikits näitas talle keelt. Alexis pesi ära, need püksidki hakkasid ning nüüd ta meelt ei murra. Ei, kuum, ei pakased. Ta leidis koduteegi, kui püksid kuivaks said, ei teadnud seda keegi. Ta mulle ütles vaid, et hakkab metsavahiks, kui kooli lõpetab. Ei hakka kraanajuhiks. Alexis lõpetab. See oli nagu lasteluulepoolsest valdkonnast, aga minu meelest on kasutuse juht ja mulle see lasteluulepäris luule jaotamine on täiesti arusaamatu, sest lihtsas keeles kirjutatud luuletusest, millest lugeda oskab piss, aru saab, võib saada eluks ajaks kohutavaid emotsioone ja mõjustusi mõnest Juhan Liivi luuletusest, mida loeb sel lugemisealine laps, on 10 korda lihtsam aru saada lapsel ja see tema edasi elama panna kui mõnest keerulisest naljakast lasteluuletusest, mida mõni selline lasteluuletaja tädi on kirjutanud ei lapselt midagi mõhku mõika, see peaks olema üks järgmisi teemasid meie vestluste sarjas, Paul-Eerik Rummoga oleme kokku leppinud rääkida eestlaste luulest ja nüüd oleks nagu mingi sissejuhatusele. Jah, ja siis, kui Paul-Eerik Rummoga selle tema probleemi ära räägite, siis kunagi tahaks tulla ise välja selle lastekirjandusega, mis minule meeldib. Lõpuks peaks veel tegema ühe sellise selgitava märkuse. Kuulaja jaoks, nagu ta teadis, taipas, oli kolmas juuresolija Jüri Üdi ühtlasi Juhan Viiding. Ja mis me siin ikka salatsemine.