Tänapäeva üks suuri tunnetusi näib olevat see, et kõik inimesed leiavad mingisuguse suurema seose suurema maailma asjadega. Me võime kujutada kuskilt aega möödunud sajandi algusest, kus meie vanaisad või vana-vana-vanaisad võib-olla emad, kus nende informatsiooni vahetada toimus peamiselt siis kas pulmades perekondlikel kokkusaamistel või seal kõrtsilaua juures, mis on üks tähtis niisugune kokkusaamise kohta ja need maailmaasjadki piirdusid tihtimiseks külalähedaste sündmustega, kes mehele läinud, kes surnud ja nii edasi. Kelle laps sündinud. Nüüd vastupidi, kõik maailma suured sündmused tulevad raadio, televisiooni ajalehe ajakirja kaudu kätte ja selle tõttu maailma asjad lähenevad maailm muutub palju väiksemaks, niiviisi on suhetesse astunud kirjandused omavahel samuti, eriti need moodustavad nagu oma, et juba noh, sellise suhtleva süsteemi ei ole vist juhus. Mõiste maailma kirjandus tekkis alles ka möödunud sajandil. Selle maailmakirjanduse mõiste siiski esialgu näiteks piirdus ka teatud mõttes nagu euroopa kirjandustega, kuna nüüd mõistame seda võrratult avaramalt. Viimasel ajal, kui meie eriti otsime ehedamat suhet kas või loodusegagi, leiame seda vahest nendest kaugetest kirjandustest. Jaan Kaplinski. Sa oled nagu eriti tegemist teinud nende kaugemate maadega maade, rahvaste ja luule ja nende seostega, tundnud nende vastu püsivat huvi. Piirdumata siis ainult suurte ja klassikaliste kirjandustega nagu võib-olla jaapani kirjandus, vaid isegi eskimot, aborigeenide Buschman. Et siis indiaanlaste luulet oled sa püüdnud vahendada tutvustada omal ajal kasvõi noorusegi kaudu oleks huvitav sinu vaateid kuulda. Ja sinu isiklikke seoseidki kasvõi näiteks jaapani luulega. Ma ei tea nüüd, kuidas oleks, kui oleks täiesti süvenenud jaapani kirjandusse luulesse, aga praegu ta tundub mulle eksitus olla kuidagi loomuldasa meile lähedane. Kunagi folklorist Ülo Tedre arvas. Ta ei tea ühtegi rahvast maailmas, kellel oleks nii palju muistendeid. Kohamuistendeid nagu Eestis on ikka iga vähegi silmapaistva kivi, üksiku puu ja allika ja mäekingu kohta midagi kindlasti on. Nii palju, kui ma Jaapanist tean, eks nendel ole ka. Ja siis nagu Mart Mäger ennest Mahla ütlased, jaapani luule ilm, see maailm, milles jaapani luule keerlased seal sedasama, mis meie talupojale geni lähedane oli aastaaegade vaheldumine mis nende luules igalt poolt läbi kumab. Aasta aega on sihuke oluline suurus, haikus nagu aastaaeg pidigi minu teada olema väljendatud igal juhul. Väljaloetav muudest asjadest võib-olla siis ma ei tea, kui minu kogu valge joon Võrumaa kohale küll Jaapanist ühtegi sõna ei ole, aga midagi Peaksin olema. Ehk keegi oskab sellele paremini üles leida ja seda võrrelda, kui, siis üks, mis peaaegu vormiliselt tontankkanalt teisipidi pööratud, võiks ette lugeda, praegu siniste tähtede all. Tasa jahtub, vana saun, laupäeva öö on, kuu valgustab jäätanud, luuda trepi ees. Ei ole need vormid neoomased. Ei suuda kirjutada niimoodi ette, et sa võtad mingisuguse vormi, mis ei ole enne niivõrd hästi tuttav ja siis hakkad seda selles kirjutama. Et vormid, mida ma olen kasutanud, need on ikka niisugused, mis on kas lapsepõlvest tuttavad või siis niivõrd lihtsad nagu seesama haiku. Nii et nagu see luule iseendast sellesse vormi läheb, aga mitte, et sa ei pea teda peale venitama, sellest ei tule midagi välja. Võiks rääkida sellest jaapani poliitikast üldse mis nagu eristab Euroopa nagu tavalisest süsteemist, ongi see, et siin ei mängi niivõrd kujund, kui see, see materjali eheduslikus detailise ja asi ise, nagu peab, rääkimine seest, kus mingi pisike, ütleme, seal lilleõis või muu loodusdetail peab tooma kaasa vastava meeleolu seda markeerima ja ilma, et seda oleks pikemalt tarvis kuidagi kujundlikuks teha, ümber ütelda millega me oleme nii sügavalt harjunud. See materjali tihedus jaapanlastel isegi küünib selleni, et näiteks konkreetselt kohanimed on neil au sees. Et teatavaid kindlaid kohti, mis on oma looduse kaunidus aga kuidagi tähelepanu tõmmanud või nii edasi, et neid külastasid omal ajal siis kohe teatud nagu palverännaku korras. Paljud luuletajad kirjutasid sellele samale loodus tiivile oma haikusid. Huvitav on seal muidugi, kasvõi sellegipoolest, et kuidas see kolmerealine, seitsmeteistkümne silbiline pisivorm nüüd võis anda sellist suurt vaheldust, et see niiviisi oli. Ja mida jaapanlaste puhul veel tuleks nagu eriti toonitada see üldrahvalik luuleharrastus. Valitsejatel oli isegi teatav ametikoht, samuti nagu vanas Hiinaski keisrikoja juures nõndanimetatud laulude koguja. See ei olnud siis mitte mingisugune folkloristika ametimees, vaid tema ülesanne oli natuke teistsugune küll sest lauludes arvati leidvat kõige paremini kätte seemned. Rahvas mõtleb, kuidas ta asjadesse suhtub ja kuidas ta oma valitsejatesse suhtub ja sellepärast peeti nende kogumist küllalt tähtsaks. Ja tänu Nontelegi ametimeestele on nii-ina kas või see kuulus, šidsin laulude raamat oma seal põhimaterjali saanud ja jaapanlastel niisamuti nendele nüüd klassikaliselt kogumikud. Jaapan on ju see maa, mida ikka keskmine eurooplanemägi tunnistab. Tähendab seda vaevalt ütleb ükski eurooplane praegult jaapanlastel pole kultuure ja ta on sihuksed, kasimata pilusilmad, nagu üldiselt oli kombeks öelda mõnegi teise rahva kohta. Aga kui me hakkame juba rääkima sellest, et mingitel indiaanlastel on kultuur siis leiab küllalt inimesi, kes teevad suured silmad hakkavad vastu vaidlema. Nähtavasti selles maailma laienemisega satuvad meie orbiitide, niisugused rahvad, ele, kultuur meie omast sootuks erinev. Enne siin nimetasime Jaapan, neil on palju kokkupuutepunkte ja lõpuks on Jaapani suurim kokkupuutepinna ja ka see, et ta on ikkagi Euroopa kultuuriEuroopa tehnika ja niisugused asjad üle võtnud. Suhtleb Euroopaga suhtleb Nõukogude Liiduga väga intensiivselt, aga ütleme seal mingisugused indiaanlased või Buschmannid nendega nagu maailma kultuuris väga raske öelda, kus nende koht on ja alles viimasel ajal on nakatunud selle probleemiga tegelema nende luulet näiteks tõlgitud indiaanlastega muidugi Ameerikas mõned noorema põlve kirjanikud hakanud tegelema õnnetakse ilmunud antoloogia, kus esitatakse Ameerika luulet tervikuna, kuhu kuuluvad nende meelest siis ka indiaanlaste luuletused sisse ja huvitav, et see antoloogia sai väga käreda vastuvõtu osaliseks niisuguste akadeemiliste luuleringkondade poolt kes olid harjunud niisuguse kena kodanliku ümmarguse skeemiga, ikka kultuur Ameerikas saks protestantlik ehk kolonistide maabumisega peale. Ja maailma kultuur hakkas kuskil haamer osaga või noh, võib-olla ka vana Mesopotaamia, aga pihta see skeem istub ikka väga tugevasti sees, et on siis kokakunstiajalugu veel luule ajalugu, aga me kaldume seda umbes niimoodi alustama igal juhul juba vanas Mesopotaamias siis paar lauset edasi juba rohkem paar teist lauset antiikaja kohta võta või rohkemgi, kasvõi terve lehekülg siis edasi keskaeg ja renessanss siis juba meie aegadeni välja. Siin näiteks äärmiselt huvitav rahvas Ühendriikide lõunaosariikides on, kutsutakse poeblo indiaanlased, Nad räägivad mitmeid keeli, neid omast. Kõige rohkem ehk 10000 üldse kokku. 10000 inimest elavad kaunis hajali, aga nemad on väga hoolega säilitanud väga vana kultuuripärandi ja nemad näiteks peavad aastaseks umbes tosin pidustust mille ametlikke otsene ülesanne on seal vihma palumine. Ega sugu vaimudelt jumalatelt. Aga sinna juurde kuuluvad ka niisugused kunstilised üritused nagu näiteks luuletus, tantsud, laulud, kõned, aga näiteks klounide naljameeste esinemine, viguri tegemine ja nendelt tõlkisin ma näiteks muidugi üle inglise keele, selle taevadel ja ta laulumaa, meie, ema, ilm, meie, isa. Meie oleme teie lapsed, meie turjad väsisid kandes teile meelisandisid kudugemaile valgusest tree, olgu lõimed, hommiku valge valgus, olgu kaelang, õhtu, värev valgus, olgu narmad, voolav vihm, olgu särv seisev Vikerkaar kuduga neile valgusest Tree, et me võiksime käia seal, kus linnud laulavad. Et me võiksime käia seal, kus rohi rohetab maa, meie ema, ilm, meie isa, mind on alati liigutanud. Olen sellest rääkinud mitmel puhul. Spušmanite luulekatke, õieti push, ma nüüd on nüüd pahanimetus selle rahva kohta ei peaks nende oma nime kasutama vähemalt kuut kõrvalepõike korras, nende keel on selleni, et kasutavad neid imihäälikuid. Ja siis nähtavasti Pušmone asemel tuleks öelda umbes kung. Ma kardan, et sellega Nendel samadel Buschmanitel on üks pöördumine tuule poole kus öeldakse, et tule tuul ja kustutame jäljed liivalt. Ja hiljem tullakse sama juurde tagasi ja öeldakse, et uuesti tuulele kustuta jäljed leivalt. Kui meie oleme läinud, kui me oleme surnud, sest oleks väga rumal, kui inimesest jääks jälg järele, kui teda enam ei ole, siis on, ma olen mõelnud, et huvitav, meil on täiesti vastupidi. Meie räägime pidevalt, et inimene kaob, aga temast jääb midagi järeldama. Jälg ei kustu. Ma olen ikka mõelnud, et seoses selle inimkonna huvi suundumisega ökoloogiale inimese ja keskkonnainimese ja looduse vahekorrale on kindlasti väärtuslike õpetlik tutvuda nende rahvastega ja nende vaimuloominguga, kes on osanud selle loodusega heas vahekorras püsida tuhandeid aastaid. Muidugi nad elasid üpriski teistmoodi kui meie, aga võib-olla saame meie siiski ka midagi nendelt omaks võtta. Nende suhtes kohtumiselt sellelt teatavalt alandlikkuselt Neebusalt, mis neid iseloomustab, nende vahekord ümbrusega. Me rääkisime sellest, et kaugete kultuuride, kaugete luulete niiviisi võiksime öelda, vahel valitsevad teatavad sarnasused. Mind on huvitanud lihtsalt tõepoolest juba luule poeetika ja on hämmastav, et niivõrd kaugelt Looduses võib ilmneda üllatavaid sarnasusi, näiteks on peaaegu üks universaalne printsiip nõndanimetatud psühholoogilise parallelismi printsiip, mis esineb nii vanaegiptuse luules, nii ütleme seal Ungari või jaapani või siberi rahvaste luules igal pool nimelt kõigepealt esitatakse nagu siis mingisugune looduslik Piiv ja antakse sellele tõlgitsus siis nagu inimlikust vaatekohast ütleme, meie luulest murduvad tormi eest tammepuud seisavad mehed aatele truud suitsult siis omapärane ongi see, et miskipärast eesti luules ka meie rahvaluule, see ei ole see mudel miskipärast kuigivõrd populaarne. On üksikuid näiteid, võib-olla ainult või meie poeetiline sünonüümika, mida Juhan peegel on uurinud. Eks siin ole jällegi omamoodi sarnasusi ja väga suuri sarnasusi sellega, mida loeme nüüd näiteks sellest tõesti tõsiselt heast populaarteaduslikust raamatust stiplin kamenski, Islandi kultuurist, kinningid ja heitid, teatud niisugused välja kujunenud sõnaühendid. Need meenutavad nii väga suurel määral meie rahvalaulust tuntud need noh, ütleme kasvõi seal neiu kohta Gudrus kael ja seda ühendeid või kui võtame kätte hoopis kauged teose India poeetika põhiteose, Annandavartlana toniaalaka, üheksanda sajandi kuskil 80.-test aastatest, siis see poeetilise teksti selline semantilise struktuurianalüüs on ülimalt, et tänapäevane ma võiksin isegi öelda, seal on püstitatud kõik needsamad probleemid, millega tänapäeva poeetika tegeleb. Kui põikasime nii kaugele, nagu on seda Jaapan ja indiaanlaste maa ja Buschmanite juurde, siis on päris selge. Sellist avastusliku avastamisväärset on meil märksa lähedalgi meie oma vennasrahvaste juures oma liidu piires. Sa oled sügavat huvi tundnud ka, kasvõi näiteks Siberi rahvaste folkloori mütoloogia vastu nende luulegi vastu. Võib-olla sa räägiksid ka nendest? Jah, tegelikult on ju nii, et elame ikkagi kuuendiku maakerast ja see on hästi suur jaa, kultuuriliselt tohutu mitmekesine kuuendik maakerast ja mõtlema, et kui palju on meil tundma õppida. Ja selles mõttes Siber on väga paljudele eestlastele andnud täitsa tõsist inspiratsiooni tuleb mul praegu pähe näiteks kunstnik Kaljo Põllu graafilise sarja kodalased ained ja kujundit sai tema just siberi rahvaste kunstist. Ja noh, ma olen ise käinud kaks korda Siberis ja need on kindlasti elu olulisemad ja huvitavamad elamused olnud ja Siberis käies oli mul väga rõõmustav kogeda seda, et nendel samadel rahvastel, kes need paar inimpõlve tagasi olid kirjaoskamatud ja kelle maailm lõppes enam-vähem näiteks hantide juures lõppestobolskiga Topelvos, kutsusid nad seda kohta, kus elas mingi valitseja, kadunud Harniks nimetasid ja oligi kõik, et nendel rahvastel on praegu olemas ka oma luuletajad kes avaldavad luulekogusid ja oskavad kasutada teda ka seda, nende rikkast folkloori. Võib-olla kõige tuntum on mansi luuletaja juvamse staalov, kes on nii ikka Üleliidulise mainega mees ja keda on tõlgitud mitmessegi keelde ja kes väga tugevasti folkloor kasutab neid oma vorm kirjutab nüanssi kui vene keeles ja tähendab ka siis nende rahvaste oma panus ühtsesse nõukogude kultuuri on täiesti olemas, on täiesti kaasaegsel kujul olemas. On väga huvitav mõelda sellele, mis siis põlve või paari pärast on kui need noored kirjandused nii sügavuti kui laiuti edasi arenevad. Muide, komi keeleteadlane, poeet lõtk on meie emakeele seltsi auliige isegi isegi sellised seosed. Ja just Nõukogude liidus on huvitav ja tänuväärne see, et siin on koos niivõrd erineva ajalooga rahvad ütleme, siberi rahvad, kes tõesti elasid kuskil ürgkogukondliku ja kestliku korra, vahepealne alles tekkisid nagu oma ülikade tsaarivõim, neid nagu püüdis neile kaela määrida, kus neil ei olnudki, aga teiselt poolt jälle võib-olla teine äärmus kohe Kesk-Aasia rahvad, teame, et seal alal seal lähikonnas tekkisid maailma esimesed linnad, esimesed põlluharijate kultuurid, tähendab see ajaloo algus, nagu Gordon Child ütleb, see on seal kuskil väga ligidal. Ja nii siis kaks telje kaks otsa ja on vist loomulik, et nõukogude teadlased on tegelnud küllalt palju nende küsimustega, kuidas on tegu kultuuride vastastikuse mõistmisega ja tõlkimisega kitsamas mõttes. Ja siin meenuvad mulle kadunud akadeemik Nikolai Conradi tööd, kes ise oli Jaapani ja Hiina spetsialist maailmas tuntud ja hinnatud mees ja tema on just arutlenud seda, et kuidas siis saab üldse, keda on niisugune tõhus kontakt kahe kultuuri vahel. Esimesel pilgul võib-olla ei mõista neid raskusi, mis on näiteks eestlasel aru saamiseks jaapanlasest või indiaanlastest või neegrist või vastupidi ja arvame, et kui keel selge, on jaapani keel selge, siis on ka kõik korras, aga niisama lihtne see asi ei ole. Ja ei ole mul kahjuks olnud käepärast. Hiljem aga lugesin väga huvitava etnograafilise artikli selle kohta, kuidas etnograaf jutustas. Ühel Aafrika rahvaesindajale või nendele inimestele seal olles Hamletit ümber ja ta tegi seda väga korralikult, oskas ka keelt, aga tal oli äärmiselt raske seda teha. Sest juba niisugused põhimõisted, põhiväärtused, põhiarusaamad võivad erineda ja ma ei mäletanud, kuidas seal oli, igatahes väga paljud Hamleti, seega teid nendele Aafrikas talle täiesti arusaamatuks saanud aru, miks Hamlet niimoodi teeb, ei ole mingit põhjust. Ta tundus nõela täiesti ebaloogiline, absurdne, tema käitumine olevat aga mõnest asjast. Kui ma ei eksi, siis näiteks sellest, et ta pidi isa surma eest kätte maksma, mulle tundus, need on väga loomulik, nad ei saanud aru, mis seal veel kahelda siis olla. Vot niisugused asjad on juba tõsisemad asjad, kui paljas keeleoskus. Meil on siin otsekohe akadeemik bar rannikul jälginud, et näiteks just analoogiline näide sisamletile tan jälginud Tolstoi tõlkimist hindi keelde ja just nimelt needsamad raskused tähendab kuidasmoodi nüüd teha, ütleme Vene suhted mõistetavaks või tajutavaks ühe lindule, kellel on noh, vähemalt oli, tähendab see kastideks jaotatus. Nimelt oli jutt Tõhest Tolstoi asja tõlkimisest, kus Kinkeselt luges evangeeliumi nüüd, milles oli probleem, probleem oli selles, et üks madala kastimees nagu kingsepp on täiesti kirjaoskamatu, tema ei saa iialgi lugeda üht püha raamatut, tähendab, Kingissepa asemele tuli siis tuua nüüd hoopis kõrgema klassi mees, kui ma ei eksi, siis oli see kaupmees. Ühesõnaga kogu see selline ühiskondlike suhete struktuur, tuur tuli nagu tõlkida indu jaoks ümber üks näide, mida ma olen alati kasutanud. Mis, kas saab ka sellisest erinevat kultuuritaustalt pinnalt nimelt hindude jaoks on naiselikku ilu üks kõige kõrgemaid võrdlusi demokraatia võrdlusi elevandiliikumisega, see elevandi, selline elegantne õõtsumine seal midagi indu jaoks midagi võrratult kaunist ja seda ühele naisele omistadesta kiidab seda olendit kõige kõrgemini. Nüüd kui me selle Pukaalselt ümber tõlgiksime, siis ilmselt on see tulemus meie jaoks tähenduslikult täiesti vastupidine. Või kui me ütleme, et kellelgi on kaameli kannatus, liidame kedagi kaameliks, siis on jällegi samasugune lühiühendus õieti kogu see kultuuride, nisugune suhtlemise dialektika seisabki selles, et meid ei huvita kuigivõrd see, mis oleks täpselt meie omaga sarnane ja meie lihtsalt ei suuda tolle keele ja taustaerinevuse tõttu mitte. Ma ei mõtle ainult lihtsalt seda puht lingvistilist nii-öelda keelt, vaid kogu seda kultuurikoodi, kui see on meile täiesti võõras, siis me lihtsalt ei saa temast aru niiviisi siis kogu see suhtlemine käib ikkagi teatavate ühtivuste ja teatavate selliste vastukäimiste nagu dialektikas. Akadeemik Konrad tänud sedasama asja nagu ma nimetasin, et ja leidnud, et kultuurid hakkavad omavahel suhtlema tihemini, muidugi on alati väga hea kultuurid, suhtlevad kahepoolselt, mitte need üks, aga ta annab ja teine võtab sel juhul tekkivat kultuuride vahel aega peseni sugused sügavamat semantilised sarnasused, nagu tema neid nimetab. Vot just niisugused ühised väärtused, ühised mõisted, näiteks ma tean hiina keeles siis jaapani keeles olevat näiteks olemise värv veidi teistmoodi kui Euroopas. Need Euroopa eksistents realistliku filosoofia kõige ägedamad tulevärki ei saavat tõlkida nendesse keeltesse, sest sealt hakkavad välja paistma mõningad arutluse veadmise Euroopa keeles ei paista välja, aga nähtavasti kui meie maailm on juba niisuguseks muutunud selliseks laiaks ja avatuks siis nõuaksid meie poolt ehk natuke rohkem kui vanasti. Vanasti me lihtsalt võtsime vastu selle, mis parajasti oli, mis meie isad ja vanaisad olid ka õppinud ja meile õpetanud. Aga meie maailm nõuab natuke rohkem, ei lepi enam niisuguse staatikaga kinnistunud väärtustega, vaid me peame õppima ennast ka rohkem avama. Rohkem vabanema niisugust eelarvamustest teiste rahvuste teiste kultuuride suhtes. Sellest, et meie oleme ikka selle telje paremuse kõrgemas otsas ja mitmesugused närvilised ja kaugelt eksootilised rahwatensele telli alumises otsas. Nii see kaugeltki ei ole ja peab oskama ka niisugustest lühiühendustest üle vaadata. Tõepoolest sellest, et kui keegi võrdleb naist elevandiga, siis meie Kertsutan nina ja meie huvi India vastu ei lõpegi seal ära, vaid neid peab mõistma ilma niisuguse mõistmiseta tahtmised, süvenemise, tahtmised ta ei saa mitte läbi, ametiaeg nõuab meilt sõda ja praegu üleüldine protsess, siiski kultuuride lähenemine ja see tähendab, et on ligidal see aeg, kus enam ükski kultuur ei ole meile nii kauge, nii võõras. Nii arusaamatu, et me ei saaks temaga suhelda. Ja meie asi on nagu veidi kaasa aidata selles. Ja ma loodan, et ma oma luuletõlkeloominguga olen midagi selle heaks teinud. Aga peaks muidugi tegema palju rohkem ja tegijaid triaks rohkemale. Üht-teist meil on korda saadetud kas või Aafrika luulevalimik, mis ilmus. Eks seda ajendanud ka mõnel määral Aafrika poliitilise kaardi nagu uuenemine, rahvast, ärkamine, iseseisvusele jõudmine, mis nende vastu nagu suuremat huvi tekitas. Nad olid juba mitte ainult mingi rahvuskuskil mingi Buschmann, siis vaid ikkagi juba teatud poliitiline tervikjõud. Mis maailmakaardil astuse, mis kindlasti üha enam hakkab kaasrääkima. Aga selle aafrika luule, aga ma olen ise seal ka üks osaline. Kui ilmusid kaks tõlkevalimik, siis oli endalegi üllatav see, et need riigid, mis on ju nii noored põllumajandus oli kolonisaatorite poolt muudetud väga ühekülgseks. Need niisugust normaalsed kõigekülgset stabiilset majandust nagu ei olnudki. Kirjaoskamatus oli metsikult suu, kõik niisugused asjad tõepoolest, olukord väga vilets. Aga ometi nendel rahvastel oli nii hääd luule nii tõsist kirjandust, et oli väga tõsine manu tõlkida, neid.