Kuuendal oktoobril 20 aastat tagasi on esmaspäev. Vana raadiomaja viiendas fonikas on saate valmiskujundused ja helilindid, stuudios ootavad teadustaja Elfriide Ilves ning Hans Kivilo. Lõpeb kontserdiülekande esimene osa kell on 22 ja 17 minutit. Uudiseid kommentaare, reportaaže, vabariikliku põllumajandusnäituse kokkuvõtteid 70000 külalist. Noored heliloojad sõitsid Moskvasse. Meie toimetaja Feliks Kaasik kõneleb Helsingist. Külm ilm, soe vastuvõtt, Tartu üliõpilaste võit. Taas kirja nädala alguse puhul nädalas käib läbi peapostkontori 750000 kirja. Maleolümpiaadil võitis Nõukogude Liit Prantsusmaa neli. Null. Uudiseid kodumaalt. Ellamaa turbatööstus lõpetas täna lõunaks turbakoristamise. Tänavu koristati 53000 tonni tükkturvast rohkem kui eelmisel aastal. Täna saabusid Riiast tagasi balti riikide skulptuurialasest konverentsist osa võtnud vabariigi kunstnikud ja kunstiteadlased. Ja Helvi oli siis nii 20 aastat tagasi. Raske öelda, sisuliselt õieti enam midagi ei mäleta, aga algusest mäletan küll, sest need kolm sõna, uudiseid, kommentaare, reportaaže, neid sai ikka üsna üsna lugematuid kordi tehtud, sest nõudmine oli nii, et ta peab äratama tähelepanu, ta peab kutsuma kuulama, kuid samal ajal ei tohi lubada liiga palju, sest mitte kõik päevad ei ole nii hirmus sündmusterikkad, et, et võiks väga bravuuriga inimest kuulama kutsuda. Ja, ja kuigi minul endal oli selles esimeses saates stuudio verise mikrofoniga tehtud lugu sees aga rohkem küll mitte midagi enam ei mäleta, noh, 20 aastat. Arhiivikeeld 29.-st oktoobrist 1966.-st aastast, mil eetrisse läks Päevakaja järjekorranumbriga 2500 esimese saate toimetaja Valdo Pandi meenutus. Tol päeval, kuuendal oktoobril 58 otsustati, et on viimane aeg minna üle nädala sündmusi käsitlevalt, ringvaate vormis, saatelt päevasündmusi igal õhtul värskelt peegeldavale saatele. Ta oli seotud isegi nii suurte kõhtustega, et alguses tuli kolm päeva vist teha proovisaateid, kas me suudame ühe päeva jooksul ette valmistada kõik palad, mis on olulised teostada ja eetrisse anda ja tõepoolest juhtuski nii, et ma ei mäleta, kas oli esimese saate puhul või natuke hiljem, et oli helilinte, mille üks otseetris, teine magnetofonilt, kolmas paberikorvi siis rohkemat sellest toimetamise tööst meeles ei ole. Aga et temaga nüüd tegemist kõvasti oli meil kõigil siin olid veel Lauri Kaasik ja Kivilo sel päeval otseselt seotud samuti Albert käed. Ja loomulikult siis kogu toimetusele. Nüüd 20 aastat hiljem, päevaga ja sünnile mõeldes pean ma ütlema, et kahjuks mitte midagi meeles ei ole ei sellest päevast ega saate kokkupanekust. Ainus, mida ma mäletan, on kahtlused või isegi hirm, et kuidas me toime tuleme. Sest seni Me olime teinud üht niisugust saadet, mis nädalalõpul pühapäeval võttis kokku nädala sündmused ja nüüd järsku tuli kõike seda tegema hakata. Kuus korda nädalas muidugi ka vabariik. Vabariigi elu oli tollal märksa sündmustevaesem kui praegu kuid nüüd tuleks öelda, et Päevakaja idee kuulub tookordsele informatsiooni peatoimetajale aadust Lutskile. Eesti raadio esimene mees praegu ja peatoimetaja on ikkagi peatoimetaja ning see ettepanek ei olnud ainult ettepanek, vaid oli ka otsus. Tagantjärgi muidugi tuleb öelda, et see oli õigel ajal langetatud õige otsus. Aados Lutsk. Jah, sündis päevaga ja selle küsimus on kerge ja samal ajal väga raske vastata. See üldiselt sellepärast, et aeg oli lihtsalt selline. Saabus aeg, kus vana informatsiooni süsteem meie informatsiooniteenistus tuli ümber ehitada, täpsemalt ta oli niivõrd juba ajast maha jäänud, et sellisena ta ei rahuldanud minu auditooriumi. Ja me alustasime tema väga kardinaalselt ümberehitamisega. Ja esimene, mida me siis tundsime. Vaistlikult, oli vajadus luua üks keskne programm mis kõigepealt võimaldaks inimestel saada kõige ülevaatlikuma informatsioonis kõige tähtsamatest sündmustest. Aga bareljeef tuli veel. Üks ülesanne seisnes selles, et juba meie reporterite kõrge professionaalne tase võimaldas lahendada keerukamaid informatsiooni organiseerimise ülesanded. Ja Päevakaja saigi selliseks kanaliks. Päevakaja sassis saateks, kus igal õhtul kõik olulisemad päeva sündmused kodus ja kaugemal kokku võetud, sai. Võiks öelda, et ka Tallinnas oli sel ajal kõigest alla 300000 elaniku. Puudusid rahvusvahelise tähtsusega konverentsid, kokkutulekud, üritused, sündmused. Vanu pabereid lehitsedes võiksin ma ju lugeda. Teemad, mis siis kõlas õhtuti päevakajas kõigepealt kuuendal oktoobril päevaga ja esimeses numbris oli pala algas kirja nädal järgmisel päeval. Heliloojast kuulasid üldlaulupeo puhkpillipalu, aga kolmandal päeval ilmselt olid näpud juba põhjas, sest siis üks lugu sõnastati tuleval nädalal Tallinna kinodes oli veel niisugunegi lugu satiiriseinalehtede näitus. Kohe varsti said valmis Vanemuise projektid ja aasta viimane lugu kõnelejalt kandis pealkirja Tallinnas algas täna raha ja asjade loterii. 1959. aasta alul kuulutati nädala pärast rahvaloendus tuntud klaasikunstnik maks Roosma 100 viiekümneseks Tallinna tänavad valgemaks. Eesti projektis valmis Tallinna konservatooriumi projekt. Vabaõhumuuseumis paigaldati Sassi-Jaani talu ja Tallinna ekskavaatoritehases valmis 1000. ekskavaator. See oli siis juba neljandal juulil 1959. Ivar Trikkel oli samuti päevaga jalguse juures. Tuletaksin meelde näiteks 60.-te aastate algust, kus paljud sündmused said momendilt Nõukogude ma sündmustest kogu maapalli sündmusteks ja nendele siis kaasa elada, neid peegeldada. See oli nende päevade reporteritöö kõige paeluvam maid külgi. Kaheteistkümnes aprill 1961 riikliku akadeemilise meeskooriharjutussaal. Isegi laulu haritus ütleb täna oi oioi. Ei ole imeks panna. Vastuhakk on rohkemgi, Hoisid väärt, nagu arvab NSV Liidu rahvakunstnik professor Gustav Ernesaks. Kui kirjanikud varem unistasid 80 päevaga ümber maailmasõidust, siis nägite, Jüri tegi selle 80 minutiga. See on tõesti ime, aga see on ka nõukogude rahvaplaanipärane ime ja seal ajalukku mineval päeval peab siis riiklik akadeemiline meeskoor päris tavalist harjutustest kantaat, mida kosmoselendur väärib, seda veel ei ole. Akantaliga läheb aega, aga selle kosmose Jürile laulame praegult taela koera. See päev on tänaseni meeles ja viimane helilõigu osa see oli Juri Gagarini sõnadega Moskvas pidulikul vastuvõtul Kremlis. Sündmus ise dikteeris ka täiesti uuelaadset tegelikkuse peegeldamise vahendid. Nimelt istusid reporterid stuudios televiisori ekraanide juures ja seda, mida sealt näha, püüdsime otsekohe ka rahvale rääkida. Hiljem on see muutunud tavaliseks. Spordireporterid kasutavad seda tänapäeval üsna tihti rahvusvaheliste suursündmuste ülekandmiseks kuid sellel ajal oli sellel oma erakordsuse võlu ja veel üks uus saatevorm, mis vahetult tulenes ka kosmosesündmustest. Nii palju vastukajasid kogu maailmast, kosmoselennule ja neid oli vaja vahendada ka meie kuulajale ja välissündmuste kommentaatorid kujunevad sellest perioodist peale Päevakaja saadetes lahutamatuks kaastööliste kaadriks ja nendest aegadest meenutame kõik Albert kääri, kelle ettevõtmisel õieti loodigi. See on 62. aasta jaanuarist välisinformatsioonid toimetus. Vist ei ole inimkonna ajaloos veel olnud sellist sündmust, millest sõnum oleks nii kiiresti levinud kogu maailmas. Ja ei maksa siis imestada, et alates hetkest, mil sai teatavaks kosmoselaeva Vostok väljasaatmine, oli eeter tulvil erutatud kõnet kümnetes keeltes. Aga kuulake korraks ise. Aastad lähevad Päevakaja arhiivi on talletatud terve hulk kuulsaid hääli. 16. juuli 1965 pärast loomakasvatuse ja veterinaaria instituudi külastamist annab Feliks gaasikule intervjuu Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimees Anast astmikojal. 27. juuni 1964 Valdo Pandi pärimistele vastab kuulus prantsuse kirjanik ja ühiskonnategelane Jean pool Saartar. 21. september 1962 sünnimaad külastab maailmakuulus helilooja Igor Stravinski fragment Uudo Ugaste leia Kaljo krellile antud lühiintervjuust. Seitsmes jaanuar 1966 Paul Kerese 50. sünnipäeval reporter Uudo Ugaste Eks muidugi, nende paljude aastate jooksul on kogemusi juba lagunenud, päris hea hulk ja tuleb muidugi püüda neist ka osa kirja panna ka teistele nõnda häid näpunäiteid ja õpetasidki. Ma olen kuul Tallinnas, saab ka nüüd reaalseks. Kuuldavasti, ja see haarab väga suure hulga noori valehuvilisi paarsada või isegi rohkem. Ja neil on ette nähtud siis päris süstemaatiline töö kolme-nelja aasta jooksul selle ajaga, kes vähegi asja vastu huvi tunneb ja kellel viitsimist on, peaks saavutama juba päris korraliku mängutaset. 27. september 1962 Ivar Trikkel vestleb helilooja Mart Saarega tema 80. sünnipäeval. Mida nõuab info, ajakirjaniku töö, selgelt pead taipu, operatiivsust, võimet otsustada. 26. jaanuar 1961 selts kaasik võtab telefonikõne Moskvasse Ilja Erenburgi koju. Ehrenburg sai sel päeval 70 aastaseks. Jah, aga peale ettevõtlikkuse ja meisterlikkuse on ajakirjanikul vaja veel midagi. 1962. aastal oli mul võimalus jälgida ülemaailmse rahu kongressi tööd Moskvas. Ma sõitsin välja kindla juhtnööriga saatma Ta igaks õhtuks väike ülevaade päeva istungist ja ilmtingimata leida mingi seos Eestiga. Kongressi 6000-st Telegaadist olid kaks Eestist. Niisiis esimesel päeval jagas kongressi muljeid Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri, teisel päeval Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp. Edasi tuli appi juba ajakirjaniku ON. Ma mäletan, kuidas ma kongressi istungi ajal jalutasin kongresside palee suures fuajees. Ja silm jäi peatuma ühel vanemal mehel, kes ilmselt väsinuna puhkas jalgu diivanil. Kõneleja oli professor Aleksander Lippsuts, kelle kohta ma loeksin. Eesti nõukogudeentsüklopeedias sündinud 28. augustil 1883 füsioloog pärit Riiast oli 1919 kuni 26 professor Tartu Ülikoolis 1926 kuni 37 Tšiilis kontseptsiooni ülikoolis. Asutas 1937 Santiagos eksperimentaalmeditsiini instituudi samast aastast selle juhataja. Ma usun, et see oli ajakirjaniku n mis juhatas mind inimese juurde, kes võib-olla ehk ainsana sellest kuuetuhandelist kongressi perest omas tõsisemaid või arvestatavaid mälestusi Eestiga. Päevakaja ankroonik, uudistetegija ja reporteri pilguga üles tähendaja hargi ja peo päevas ja aastad need toovad tihti argisele lindiloole olulist tähendus. Lisa Jüri Müller, Mustamäe, oktoober 1962. Tööde ulatus all Mustamäe ehitustandril hakkab ilmet võtma. Null tsüklidesse tähendab vundamendid, rajamisest on jõutud ühe suurpaneelidest elamu juures. Keldrikorruse Monteerimiseni. Haabersti tee otseses läheduses on aga juba üks elamu kerkinud teise korruseni. See on siis esimene helijälg ehitajatest. Mustamäel on ka teistsuguseid helimälestusi arhiivis. Just praegustel päevadel kuulasin üle ühe lõigu, mille ma olen teinud 1963. aastal, see on jutuajamine arhitektidega. Seisame Pärnu maan nurgal sellel kohal, siis ütleme kino kosmose ja Kingissepa tänava vahel ja kõneleme väga usinasti 14 korruselisest majast, mida seal õige peatselt ehitama hakatakse. Ajad on läinud, kuulaja teab, seal kohal maja ei ole. Küll on aga 14 korruseline maja, teiselt poolt Pärnu maanteed nüüd valmis saanud. Päevakaja mehe päeva ring plussid ja miinused. Igapäevase töö probleemidest oli sellel ajal reporterile võib-olla kõige murettekitavam. Saatelõiku tuli minna tegema ükskõik missugusel teemal ei olnud võimalik mehi valida ja iga mees pidi olema valmis igal teemal küsija olema. Et selle all kvaliteet kannatas, ei ole muidugi kahtlust, kuid kuudis reporteri saatus on sageli selline. Alles hilisemad ajad on võimaldanud reporteritele spetsialiseeruda. Kõneleksime koolist ja Feliks leelist rohkem põllumehe kalurireporteritest. Võiet Toivo maki tulek tõi näiteks looduse teema isikupärase käsitluse päeva kajasse. Ja nii on see aja jooksul muutunud juba ka nüüdse ajanõudeks. Reporter ei saa olla kõiketeadja, vaid siiski oleks kasulik, kui ta mõnda keeluvaldkonda põhjalikumalt tunneks. Mis aga kõigele nendele põlvkondadele küllap iseloomulik on olnud, kes Päevakaja nende 20 aasta jooksul teinud on see, et Rutt on meil alati kandadele astuda. Taas meenutus kild Valdo pandilt. See tuletõrjekomandot meenutav selline ooteasendit, pidev aktiivne ooteasend Sealse kõige väsitavam töö juures õhtul loomulikult tekib siis teatud kuhjumine, kuni kuni jälle pärast saate lõppu niisugune kergenduse vabanemistunne, ma usun, see on vist säilinud siiamaani. Kogemused on näidanud, et kes seal rataste vahelt tervelt läbi on käinud, see on terveks jäänud. Tempo tempo, tempo, suur oskus, ma sain hetkeks peatuda, mõelda, näha inimest, jõuda inimeseni. Fragment ott kooliloost 1973. aasta viimases päevakajas. Pialaideoreenebergi saavad teisedki neli ja pool 1000, aga kolhoosi kontoris nimetati ikka kõigepealt heidet selleks maha jäänud. Ja viis selle nägemine sünnib siis 2800 midagi väljalist, tema nüüd saab juba neli ja pool 1000 täis. Ma tahtsin seda öelda, et pole niisugust tõusu enne pold, kui praegu on aastane kolhoosis, noh, siin uues tallis just, millest tingitud, millest tingitud sellest naha on paremad inimesed lüpsipeal. Lüpsjast oleneb iga oleneb täielikult inimesed maanteel, need, ütleme alati, nagu need olid need eelmised, need need kaks lüpsed, noh, et mikspärast piimatoodang on nii madal, aga miks pärast ta siis oli nii madal ja siis pandigi, suurendati grupid noh, et kas siis tõesti need lehmad on nii viletsad, et nood ei saa seda piima välja lüpsta. Nüüd on piima toodab näidanud, et lehm on suuteline lüpsma. Kui on inimene, kes lüpsab. On küsitud mõnikord, mis on minu arvates sündmus. Tulen tagasi mõnelt nõupidamiselt konverentsilt, märkmik pungil tarku mõtteid, elamust siis ka sündmust minu jaoks ei olnud. Aga läheb traktori üle põllu luitunud kõrt 600-ga mullaks pöörates on sündmus või laotakse kive müüriks. Lühidalt sündmus minu arvates ajakirjaniku jaoks on, kui inimene muudab tööga keskkonda elamiskõlblikuks, kui tahe viib mehe läbi hallist kivist tänavu eriti, kus vihma käest võetakse viimane viljapea muda seest viimased kartulid. Sündmus on visalt sihikindla inimese avastamine. Päevakaja on olnud alguseks nii mõnelegi iseseisvale saatele ja saatesarjale. Tähelepanu kapisteni viivuks oma tavakohase saatepäevaga ja tuletab meelde. 20 aastat tagasi. Praegusel hetkel, millal valmistusite kuulama lõunakontserdi viimaseid palasid. Ainult 20 aastat tagasi lendasid Berliini esimesed kahurimürsud pärast Napoleoni sõdasid ja lõhkesid kesklinnas nende kahe kogupauguga kolmandale. Armee täna 20 aastat tagasi oli Valdo Pandi telesarja täna 25 aastat tagasi eelkäija. Päevakaja tiiva alt on välja kasvanud veel saatesarjad teist ja teile reporteriminutid, õnnesoovid tinglikult ka filmi kommentaar. Juristid tulid esmalt vastama päevakaja saates. Uute saadeteni viivad ainult aktuaalset teemat millel on suur kuulajaskond, see tähendab, nad on populaarsed. Kõige laiemalt võttes on pidanud populaarne, oleme kõik need 20 aastat ka Päevakaja, sellel kevadtalvel oli päevaga ja kindlaid kuulajaid sellel küsitlusnädalal 35 kuni 40 protsenti kogu rahvastikust. Olgu öeldud, et rohkem kuulajaid on ainult laupäeva ja pühapäeva hommikustel saadetel aga see on juba eriline raadioaeg. Selline õhtuse saate kõrge kuulatavus viitab aga sellele, et päevaga ja järele on olnud, on tänagi jaan tulevikus rahval sotsiaalne vajadus. Mida öelda kokkuvõtteks täna meil eetrisse läks tund aega tagasi 5898. päevakaja avasignaal Mis on muutunud selle 20 aastaga kas meie või aeg meie ümber? Küllap mõlemad olulisi maga, sõnastab Lembit Lauri. Ei ole kõige tähtsam, kas signaal pala lõpul see kill või kõll küllap toon kõrgemalt või madalamalt. Kõige olulisem on see, et see saatevorm on elanud 20 aastat. Et on ellu jäänud. Kuulmiseni homme õhtul.