Te tulite siia lingist? Tõnisele peaaegu otse Balti jaamast sõitsite tapalt Tallinna. Kuidas siis paistis kevade hommikune Eestimaa läbi vaguniakna? Seda peab nüüd küsima, sellepärast et ei ole enam võimalus eriti reisida ka eestimaal. Ja minu meelest see on kevadine Eestimaa, igal juhul ilus, ükskõik, millised need ajad on, loodus on ikka looduse kevad on ikka ilus. Kas ta tondi kodulinn juba lapsepõlvest saadik? Päris lapsepõlvest ei ole? Ma läksin üheksandasse klassi, siis läksin tapale elama, ennema elasin tapma lähedal. Ja vahepeal olin ma muidugi Tartus ja mujal ära. Nii et need viimased 10 aastat Rämmastopaga elanud. Te olete väga viljakas tõlkija 15 aasta jooksul keskeltläbi 25 raamatut tõlgitud umbes kuidas väikeses linnas elamine on mõjunud, kas see on takistanud või on isegi soodustanud vee tõlketegevust? Ma arvan, et viljakust on see kindlasti soodustanud, sest et väikses linnas elades teatavasti on ahvatlusi vähem ja nii mõnigi õhtu võib-olla mis Tallinnas oleks läinud kodust välja, olen mõistunud koduse tilt. Tekkinud kas te tegite seda tööd juba ka ülikooli ajal, oli mingisuguseid äratusi selles suunas. No ülikooli ajal rohkem sahtlisse, Kistile õppejõududest eriti meelde on jäänud täiendõppejõududest heliga äärsetest, õppejõududest, kõige rohkem on meelde jäänud AC õun ja väliskirjanduse õppejõuna Jaak Rähesoo. Miks? Ilmselt sellepärast, et nende loengud olid tõesti väga rikkad, väga huvitavad. Ja mitte ainult võib-olla nende loengud, nad olid ka ise sedavõrd huvitavad isiksused, et see materjal, mis nad nüüd otseselt oma loengu teemale juurde rääkisid, oli ka täielik elamus ja väärt igati kuulamist. See oli siis veel isiksuste aeg? No tundub küll, aga ma arvan, et ega nad isiksused ei ole praegugi kuhugi kadunud ja küll nad jälle ilmuvad. Ilmselt igal inimesel on oma mälestused ülikoolist ja oma lemmikõppejõud. Kas te hakkasite ise raamatuid otsima, tõlkimiseks lugema või pakuti teile? Tegelikult läksime me koos Kersti hundiga suure raamatupakiga eesti raamatusse ja pakkusime ennast tõlkijateks. Ja sealt hulgast siis valiti välja esimesel raamatut, mida meile kummalegi pakuti meie enda pakutud raamatute hulgast. Ja see oli siis ka esimene raamat vihma eesti raamatule tellinud selle Ursula Legiin. Pimeduse pahem käsi. Aga enne seda, tõsi küll, olime juba Loomingu raamatukogule tõlkinud. Esimene raamat pakuti. See oli Joisk ära. Lõõtsjutuvalimik ilmus pealkirja all neli suve. Te olete tõlkinud nii Ameerika inglise kui ka Iiri kirjandust. Kas Ameerika kirjandus on teile lähedane? Ameerika kirjandus ei ole mulle isiklikult eriti lähedane ja selle tõttu ma võib-olla olen teda ka vähem tõlkinud. Sümpaatiad on ikka rohkem vana Euroopa poolel. Millegipärast on sealne kirjandus kuidagi mõistetavam ja lähedasem ja vastu võetama. Nii et Ameerika kirjanike Ma olen tõlkinud tõesti suhteliselt vähe. Kokku tuleb vist neli nimetust. Inglise kirjandusest te olete tõlkinud ega mitme laadilisi teoseid võib öelda seiklusjutte ulmekirjandust ja tõsiseid, isegi väga tõsiseid teoseid. Praegu on meil niisugune aeg, kus kergem žanr on hakanud hästi palju vohama. Mis te selle kohta arvate? Kergem žanr on olemas alati igas kirjanduses, ilma selleta ilmselt läbi ei saa. Ka selles suhtes oleks muidugi võimalik teha väga mõistlik valik, sest et kergemal särgil on oma klassikud ja oma tippteosed ja suur osa on ka niisugust noh, küllaltki väärtusetud kirjandust, minu meelest see vahamine praegu on muidugi täiesti seaduspärane. Ja ilmselt leiab ka küllalt palju oli selline kirjandus lugejaid. Aga samal ajal ma ei arva seda, et kaoksid ära need lugejad, kes sooviksid lugeda ka teistsugust kirjandust, tõsisemat võib olla natukene, mida on raskem isegi lugeda. Töö mulle meeldib endale ka lugeda häid detektiiv raamatuid või mingit muud seikluskirjandust ja, ja seda on päris kindlasti vaja, eriti ütleme seal lastele ja noortele seikluskirjandust või mis te arvate praegusest inglise detektiiv kirjandusest? Praegune inglise detektiivkirjandus on hea, nagu ta alati on olnud, seal on mitmeid uusi nimesid ja noh, mitte nii väga uusi nimesid, tegelikult, aga meil vähem tuttavaid. Ja traditsiooniliselt teevad ilma inglise detektiiv kirjanduses naised muidugi piidi Tšaims kelle raamat nüüd ka eesti keeles ilmus yks ja Rus rändel, kes on kahtlemata üks üks väga tugev kirjanik. Ja ei saa isegi öelda, et nad oleksid mingil määral. Aga sa, Kristi mantlipärijad võib-olla pigem tuleks neid võrrelda karasse säiersiga, sest et ega inglased ise oma karta Kressiti väga-väga suures vaimustuses neid enam ei olegi. Teda antakse küll endiselt välja, aga teda peetakse võrreldes kasvõi seier siga siiski suhteliselt pealiskaudseks. Ma vaatan selles nimekirjas, mis te mulle andsite. Nende raamatute hulgas, mis ei ole veel ilmunud, on ka Conan Doyle Sherlock Holmsi seiklused. Kellele te olete tõlkinud. Praegu ei teagi veel täpselt, millal need välja antakse, kesktäpselt annab, igatahes nad peaksid olema eesti keeles täiesti tervikuna, sest et kolmandail kuulub muidugi klassika hulka. Ja tõepoolest võiks isegi arvata, et need jutud on praegu naiivsed, aga nendes on nii palju niisugust mõnusat huumorit ja nende õhkkond on kuidagi sedavõrd meeldib, et ma arvan, et see on küll niisugune lugemine, mille üle peaaegu iga inimene rõõmustab. Ja väga meeldiv oli, oli käia Canikuma, käisin Londonis Conan Doyle'i muuseumis kus õieti seal siis mõeldud, mitte kollandolly muuseumina. Muuseumina. Mis asubki siis päikest Streetil majas number 221 p kus on sisustatud Sherlock Holmsi elutuba, magamistuba, seal on väljas kõik Kanada raamatut, mis puudutavad selle kruusi. Muidugi eriti uhke on üks stend, kus on siis väljas mitte ainult ei ole raamatut, mis sa sellega seotud, vaid on väljas igasugused esemed, mis on seotud tema juttudega. Näiteks võib sealt leida viis apelsiniseemet, mille juures on siis tähe guuglux klann. Aga ka siis on seal näiteks ära lõigatud inseneripöial koos kirvega, millega sain ära lõigatud siis on maha lõigatud punane juuksepats lisaks veel ka paskrullide koera makett. Siis on meil seal äärmiselt sümpaatsed selle muuseumitöötajad, kes on valmis andma iga hetk kõik võimalik näpunäiteid, kuidas Sherlock Holmsi allkirja saada ja millega ta üldse tegeles ja kui palju on trepiastmed ja millistest detailidest seal kolmandail kõike seda asja oli kirjeldanud. Igatahes sellest kõigile äärmiselt meeldiv mulje. Kas teile tundus, et seal käib ka väga palju rahvast? Käib ikka eriti muidugi külalisraamatut vaadata ka see oli detsember, kui ma käisin, eks seal muidugi enamasti käivad turistid ja detsember ei ole just turistidele tippaeg. Aga külalisraamat oli küll väga tihedalt täis kirjutatud ja peale selle pidid nad saama kogu aeg kirju, kus inimesed paluvad, et selleks õõs nende probleeme lahendaks. Kui nad vähegi saavad, nad annavad nõu ka, aga muidugi mõned küsimused jäävad ilmselt lahendamata. Võib-olla oleks meilgi tarvis politseil, võib-olla tõesti, võib-olla nad saadavad asjatundja kohale. Lugesin hiljaaegu Doris Lessingi ellujäänu mälestusi teie tõlkes. See ilmus meil vist 83. aastal ja tookord ma seda ei lugenud. Ja see on huvitav teos, kui praegu lugeda, tekkis väga palju paralleele meie praeguse olukorraga, tähendab mingi mingi hirmutav ootus mingi kaos, mingi paine. No sel ajal, kui teised tõlkisid, elasime küllalt suures absurditeatris, aga kas teil siis ei tundunud, et sellel nii väga suuri paralleele meiega on? Ei yldiselt ei tundunud, ma ei osanud nagu meie olukorra seal paralleele tõmmata ja ma arvan, et Lessing on ka sedalaadi kirjanik, ta ei tõmba paralleele, ta kirjutab inimkonnast, kui ta kirjutab. Ta on üldse väga niisuguse ühiskondliku või sotsiaalse mõtlemisega kirjanik. Ja mulle tundub, et teda huvitab inimkond kui selline inimkonna narrused see, mismoodi inimesed käituvad. Ja ei saa ka öelda, et oleksin moralist, kes näiteks täpselt ette, mismoodi inimesed hoopis peaksid käituma, aga ta noh, võib öelda, et ta siiski püüab mingisuguseid väljapääse leida. Ja arvab, et arukus võib võidule pääseda. Just nimelt võib, mitte et ei pääse kindlasti. Huvitav ta nimetab elu isegi mustaks farsiks. Mitte mustaks komöödiaks, vaid farsiks. Ja kuigi muidugi huumorit tema raamatus väga palju ei ole, need on ikka üsna tõsimeelsed. Aga ega ta vist ei ole jah, eriti heal arvamusel üldse inimkonna võimetest. Ja huvitav on ka see, et kui ma seda raamatut lugesin, siis ma kogu aeg kartsin millegipärast selle selle looma pärast selle kollase kassi moodi koera või koera moodi kassi pärast, rohkem kui inimeste pärast. Teda ähvardas, nagu kõige suurem hädaoht. Ja ilmselt autor ka suhtus temasse nii, kuidas see muidu minuni kandus? Võib-olla küll, sest et üldiselt Essingil saavad inimesed iseendaga kuidagimoodi hakkama. Loom on kaitsetu loomakaitsjate jah, just nimelt tihtipeale ka inimliku kurjuse ees kaitsetu. Ma saan aru, et te peate ka praegu koguja jälginud. Uuemat inglise kirjandust. Kuidas te seda teete? No siin on, kõigepealt on kättesaadavad muidugi raamatut, mis on Eesti raamatukogule fondides ja need ikkagi praegu täienevad välisvahetuse tulemusel. Ja peale selle on muidugi juhul, kui ma ise kusagil olen käinud, rajavad raamatuid kaasa toonud. Teine asi on kõikvõimalikud sõbrad, kes teavad, et, et siin on suhteliselt raske raamatuid kätte saada. Saadavad raamatuid ja muidugi eesti tõlkijate hulgas on välja kujunenud niisugune hea raamatute vahetamise traditsioon, et kui keegi saab kusagilt mingi huvitava raamatu, siis enamasti loeb seda ikkagi terve rida inimesi. Me rääkisime seni üsna palju teie tõlgetest, mis kuuluvad kergemasse žanriaga. Doris Lessing muidugi mitte. Aga teil on ka niisuguseid tõsiseid autorid tõlgitud nagu Oskar Vaildi. Ja ma vaatan, et te olete tõlkinud, aga pole veel ilmunud tema Depro fondis oli seda raske. Kuidas seda oleks olnud võibolla raskem tõlkida, kui ta praegu oli, kui ma ei oleks enne tõlkinud Oskar Vaildi muinasjutte ja kui ma ei oleks tõlkinud ennebiit Räkroidi Oskar Vaildi viimased testamenti sest äkkRaidi raamatus on ta püüdnud taastada küllalt täpselt Askar valdiskiilise raamat on kirjutatud nii, nagu oleks valdise pidanud päevikut enne surma Prantsusmaal. Nii et siis teeb fondis on juba kolmas raamat tegelikult Oskar Vaildi stiilis. Ja võiks öelda, et tal on stiil, on väga isikupärane, aga sellega harjub juba lõpuks ära, nii et see ei ole enam nii raske, kui ütleme, esimese raamatuga. Väga sügava mulje jätab Susan Hilli kevad kirkal aastaajal. Seda on isegi nagu valus lugeda. Tõlkija töö kestab küllaltki pikka aega ühe raamatuga. Kas see mõjus ka teile teie meeleolule? Nisugune teos? Ma ei ütleks, et see mulle masendavalt mõjus, vastupidi, minu meelest Tartus on siiski väga suur annus lootust ja elurõõmu lõpuks eluusku. Ja see mõte, mis minu jaoks matust kõlama jäi, ongi just see, et elu läheb siiski edasi, seda tuleb elada võimalikult hästi niimoodi, et ka ümberringi inimestel oleks võimalikult hea. Võiks öelda, et see raamat on, siis on helil tegelikult üks kõige optimistlikumad raamatuid, tema raamatud tavaliselt alati lõpevad surmaga. See raamat, asi lõpeb surmast yle saamisega. Ma muidugi ei tea seda täpselt, aga, aga tundub. Simson helli elus on endale olnud mingisugune tragöödia. Ja see raamat kevad, kirkal aastaajal oli üks võimalus surmasse suhtuda, sellest üle saada ja edasi elada. Pärast seda kirjutas ta uue raamatu, mis oli täiesti klassikalises inglise õudusjututraditsioonis. Selle nimi on naine mustas. Ja mulle tundub, et selles raamatus püüdis ta kirjeldada teist võimalust enesetapukibedust ja kogu maailma vihkamist ja omamoodi kättemaksu, sest et selle söödasetus on tegemist naisega, kes ennast tapma pisi hakkas pärast seda vaimuna kahjustama teisi inimesi tapma kui võimalik. Nii et mulle tundub, et nendes kahes raamatus on Hill tegelikult püüdnud käsitleda kahte võimalust kahte teed, mis jääb inimesele käia, kui tal on enda elus mingisugune suur tragöödia toimunud. Ja see kevad Kercal aastaajal on minu meelest kindlasti see helgem, optimistlikum tee, mis ta on valinud, nii et ma võiks vast veel kord öelda, et see raamat mind kuidagi väga masendavalt mulle ei mõjunud, vastupidi õudus. Motiive on ka Kingsi emisse rohelises mehes. Kui ma seda lugesin, siis ma mõtlesin, et huvitav, miks on autor toonud need vaimus sinna teosesse, mis teie arvate? No ma arvan, et selle raamatu läbi teema on ikkagi surm. Ja see, kas pärast surma, meili miski ootab või ei oota. Ja ka see, kuidas surmasse suhtuda, see kõnealune vaim seal raamatus püüdis oma surmast pääseda. Edasi tegutseda olles on niisiis ei saa öelda, et ta oli päris surnud või õieti oli päriselus. Ja niisugusena küllaltki mõnusa ja isegi humoristliku stiili all. Muidugi võiks öelda, et see raamat räägib tegelikult surmast aga jälle see raamat ei ole minu meelest väga sünge. Ta on omamoodi jah, isegi humoorikas. Aga sirbi intervjuus te ütlesite, et inglise naised pidid autorile pahaks panema tema suhtumist naistesse nende nõrkuste paljastamisel. Peamine skandaal Kingsley eelmise puhul oli muidugi seotud tema raamatuga Stanley ja naised, millest nüüd ka Inglismaal on tehtud telefilm. Seal isegi mitmed naisnäitlejad tükk aega enne kõhklesid, kas nad üldse võtavad vastu osa selles filmis. Sest Mul õnnestus näha osa sellest filmist ja tõepoolest ei saa öelda, et naisi väga meelitamas alguses oleks nähtud, aga aga samal ajal ma ei saa öelda, et kingheimis nende naiste kõrval mehi, eriti heas valguses näiteks võiks öelda, et ta pigem vaatab niukse kerge muigega nii mehi kui naisi, sest tee, mis tegelikult ei ole õel. Ta on üsna heasoovlik ja suhtub üsna leebelt inimlikest pahedest ja pattudest nõrkustesse. Ta vist tikub lihtsalt võtma inimesi sellistena, nagu nad on. Seal on siis möödunud sajandit seotud tänapäevaga ka päris tänapäevane Swifti sulgpall. Jah, ja vot sulgpall on tõesti selline raamat, mis minu meelest võib-olla oleks võrreldav meie praeguse olukorra siin Eestis, sest et kogu see raamat on sellest, kuidas püütakse aru saada minevikust. Raamatu peategelane püüab aru saada, kas tema isa oli sõja ajal kangelane või oli ta reetur. Millisele järeldusele jõuab, seda ma arvan, et võib iga lugeja ise leida sealt raamatust, kui, kui ta selle läbi loed. Seda ma ei hakka siin praegu ütlema. Aga kogu see kinnisidee teha minevik selgeks ja mida see kinnisidee endaga kaasa toob? See on seal raamatus üsna hästi kirjeldatud. Te, olete palju tõlkinud Loomingu raamatukogule. Ilmselt meeldib see Väljaanne oma operatiivsusega? Jah, mulle meeldib, et ta on operatiivne. Teiseks, Loomingu Raamatukogu on alati väga hea meelega välja väärtkirjandust. Ja sellel kirjastusel on üldse väga meeldib teha. Me oleme aastaid kurtnud, et ma mõtlen just võõrfiloloogid et meil on vähe võimalusi kokku puutuda selle keelega, mida me oleme õppinud või õpime neid, inglise keel ümbritseb meid. Igast küljest võiks öelda ka või tänaval liikuda, näeme inglisekeelseid silte. Keerame lahti Eesti Raadio. Ma mõtlen just vikerraadiot, siis sealt tuleb seda üsna palju ja tuleb isegi nagu omas mõttes, olen nimetanud harrastus inglise keelt, aga ma ei hakka pikemalt rääkima, selles võib igaüks veenduda, kes raadiot kuulab. Teil oli võimalus ka käia Inglismaal ennast kas täiendamas või või sealses tõlkijate puhkekodus. See on Norritsi linna lähedal. Anglia Ülikoolis on mõeldud võimalus üle terve maailma inglise keeles tõlkijatele koha peal tööd teha, kasutada raamatukogu ja lihtsalt tegeleda sellega, mis seal parasjagu käsil on. Ja seal jääb, mul oli võimalus olla kolm nädalat, kas seal kohapeal ja mitte ainult siis seal, vaid käia ka Londonis ja Cambridge'is aitas teid ka uue mängise kirjandusega tutvumiseks? Jah, ma võiks öelda isegi, sest, et sealt raamatukogust oli just võimalik leida küllaltki hea valiku tänapäeva inglise kirjandust ja raamatuid, mida siin on võib-olla raskem kätte saada ka 91. aastal välja antud raamatuid. Mul õnnestus sellest läbi lugeda kohapeal üks küllaltki huvitav kinghieimise artiklite kogu. Tee viimased raamatud Robertson käiviselt, kes on Kanada autoritel Mati Soomre tõlkinud eesti keelde. Oli teil ka hirm, kui te Londonis ringi liikusid? Mõtlen pommihirm, minul oli see näiteks 75. aastal, kui ma käisin, kuna meie lehtedes oli ka sellest juttu ja nüüd on ju jälle. Oli küll, ausalt öeldes üsna kõhe oli käia mööda Londonit ringi ja eriti kõhe oli metroos. Siska metroos olid üleval pommihoiatused, manitseti inimesi mitte jätma kuhugi kotte. Ja muidugi sel ajal, kui ma olin Inglismaal, see oli detsembris, siis oli just käimas IRA jõulukampaania, nagu nad seda nimetasid. Nii et ma pean tunnistama, et mul oli Londonist tunduvalt kõhedam ringi liikuda, kui näiteks. Põhja-Iirimaal te olete kolm korda käinud Iirimaal ja nagu on kuulda olnud, on releriline armastus Iirimaa ja Iirikirjanduse vastu. See armastus on tekkinud? Seda on ausalt öeldes väga raske öelda, kus on tekkinud. Võib-olla on see lihtsalt kuidagi pika aja jooksul välja kujunenud, kui ma hakkasin kunagi lugema iiri müüte iiri muinasjutte. Ja võib-olla isegi võiks öelda, et see algas Oscar Wilde'i muinasjuttude lugemisest, sest et võib-olla siinkohal tahan ma just rõhutada seda, et kuigi Oscar Wilde'i nimetatakse pidevalt inglise kirjanikuks, on ta siiski ikkagi läbi lõhkiiri. Kirjanik pidas ennast ise läbi-lõhki iirlased. Aga kust nüüd õieti alguse säilised on tõesti väga raske öelda? Küll on öelnud oma iiri päevikus ühele iirlasele et teil on palju põhjusi õnnetu olla, aga te armastate ka õnnetuse poeesiat. Kuidas teile tundus, Iirimaal olles on nad õnnetud? Või ei ole? Et nad ei ole niimoodi silmatorkavalt õnnetud, sest et iga iirlane peab alati lugu heast naljast isegi kui see huumor on elu tihtipeale ka niisuguse musta varjundiga. Aga tänu sellele, et nad on siiski võimelised naerma oma kurva minevikku ja oma kannatuste ja isegi omaenda vigade üle tänu sellele, nad ei jäta üldsegi mitte õnnetut muljet. Ja võiks öelda, et tegelikult Iirimaalt jääb rohkem meelde naer kui jäävad meelde niuksed, sünged näod ja oma õnnetuse toonitamine. Sest et ega muidugi praegu on seal täpselt samuti ei saa öelda, et kõik oleks väga õnnelik ja tore on muidugi üks asi on Iiri vabariik, aga oma varju heidab kogu elule ka Iiri vabariigis teatud määral siiski olukord Põhja-Iirimaal. Võiks öelda, et ma olen suurema osa Põhja-Iirimaast risti-põiki läbi sõitnud. Ja põhjaerinevad võiks võrrelda tõesti lapitekiga. Pärast näiteks võib sõita läbi ühest asulast väikelinnast või külast, kus lehvib piiril trikoloor, siis on teada, et seal külas elavad enamasti Iiri katoliiklased. 10 miili edasi, järgmises asulas lehvib Briti lipp. See on teada, et seal on enamus protestante. Ja niiviisi on väga kerge, isegi mind õpetati juba nii välja, et ma olin ise võimeline aru saama, kus keegi elab isegi mitte ainult lippude järgi. Üks asi on muidugi inimeste nimed, kui on näha kaupluste reklaamise kõrtsi tõuste peale omanik ja nimesid juba nende nimede järgi võib öelda ja kas need on inglise päritolu protestandid või on Iiri katoliiklased. Ja selle järgi võib ka öelda, kes elavad seal asulas, kuidas on kindlustatud politseijaoskonnad. Politseijaoskonda ümbritseb mitmekordne traataed ja, ja ukse ees on liivakotid. Siis on teada, et ümberringi elavad katoliiklased ja politseijaoskond on vaja tugevamini kindlustada. Kui kindlustused ümber politseijaoskonna suhteliselt nõrgad, siis jaoskond asub politseisse soodsalt suhtunud inimestesse tähendab protestantide läheduses ja ei ole vaja seda nii põhjalikult barrikadeeritud muidugi seal ütleme, isegi Põhja-Iirimaa külades ringi sõites oli tihti nii, et mulle jutustati peaaegu iga majaga seotud lugu, kuidas seal oli ühe või teise maja ees oli toimunud IRA rünnak või kuidas olid toimunud lahingut. Iga natukese aja tagant võib näha mõnda kõrtsi või mingit muud hooned, kus on pool maja, näiteks õhku lastud varemed, värsked ja natukene vanemad varemed, nii et jälgi sellest, mis praegu toimub. Põhja-Iirimaal on igal pool võimalik näha ja see, mis toimub, on ikkagi sisuliselt sõda. Te olete tõlkinud Jennifer Johnsoni raamatuvarjud palgil. Seal on ju ka sellest olukorrast räägitud ja jääb mulje, et, et need inimesed elavad nagu nagu kahestunult, nad peavad elama oma igapäevast elu ja pead sellega harjuma, mis nende ümber toimub. Aga samas on ka tõesti see sõda, mida te nimetasite. Jah, muidugi elavad nad kogu aeg edasi, rabas kilu ja isegi ei saa öelda, et inimesed sealt väga palju sellepärast ära läheksid, et elu on liiga ohtlik. Kui lähevad inimesed sealt ära nagu tervelt Iirimaalt ja siis sellepärast, et on tööpuudus ja nagu mulle öeldi, tööpuudust puudutab eelkõige iiri katoliiklasi. Isegi raske on öelda, kas nad on harjunud selle olukorraga. Väga halb oleks, kui inimesed sellega harjuksid, et ümberringi pidevalt toimub, plahvatusele tulistatakse. Aga teatud määral võib-olla jah, on nad hakanud sellega harjuma. Peavad harjuma mingil määral, et, et lihtsalt elada. Aga mis on erinevus inglaste ja iirlaste vahel? Nojah, rahvuslikke erinevusi on kahtlemata, esimene erinevus, mis pähe tuleb, on see, et iirlased on lõpmata palli Seltsivamad. Nad on täiesti siiralt osavõtlikud ja nad tunnevad selle vastu huvi. Näiteks ma võin öelda, et kui ma neid läksin Inglismaalt Iirimaale siis bussis ma võisin istuda kõrvuti indlasega kolm tundi, ilma, et me oleksime vahetanud kahte sõnagi. Ja kui ma istusin Lukisse, sõita Iirimaale, see lennusõit kestis kolmveerand tundi siis selle aja jooksul jõudsime rääkida ühe iiri neiuga, kes mu kõrval istus vastastikku ära peaaegu kõik elulood. Tema initsiatiivil muidugi. Lahkusime peaaegu suurimate sõpradena. Täpselt samuti võib igasse tamiili taksosse istudes vestelda terve selle sõidu ajal väga südamlikult rääkida, mitte ainult ilmast, kuigi ka muidugi Iirimaal on ilm alati väga tähtis teema. See on ka Inglismaal. See on ka Inglismaal ja ka inglased armastavad ilmast rääkida, see kuulub nii-öelda esimeste viisakuslausete hulka. Iris möödak on kirjeldanud Iiri ranniku metsikut loodust, praegu tõlgin tema ükssarvikud. On öeldud, et, et on kasutanud seal just looduse prototüübina Iirimaa rannikut. Kas te olete ka näinud neid metsikuid kaljusid? Ja, ja mul on, selles mõttes on eriti vedanud, et ma olen näinud ära mitmeid Iiri rannikualasid, seda ei saa öelda, et kõik Iirimäed oleksid ühesugused. Kui vaadata iiri kaarti, siis tähendab Iirimaa näeb välja nii nagu kauss keskelt. Igalt poolt servadest on ta väga Mägini ja kõik need mäed on tegelikult täiesti erisugused. Iirimaa läänerannikul on kauntikilearys kaljud, mis langevad peaaegu püstloodis merre ja näevad väga maalilised. Iiri lõunatipus on Kerri mäed mis on jälle hoopis teistsugused, peaaegu paljad. Põhja-Iirimaal on mäed metsaga kaetud, jällegi näevad välja millegi poolest hoopis erinevad, võrreldes Kerry mägedega. Mäed on seal tõesti erakordselt ilusad ja mulle tundub, et nad on näiteks eestlastele selles mõttes ka väga vastuvõetavad, et nad näevad niuksed põhjamaiselt karge, karmid väljal, seal ei ole mitte kusagil Iirimaal magusat ilu. See kõik on väga põhjamaine, väga karge, karm. Kui ma lugesin Senifer Johnsoni raamatut, siis seal oli üks luuletus kaheksanda sajandi vanas iiri keeles ja te olete selle ära tõlkinud. Kuidas te seda suutsite teha? No see on muidugi tõlgitud inglise keele vahendusel, iiri keelt ma ei oska ja ma kardan, et ma ei ole võimeline seda kunagi ka selgeks õppima. Ja iiri keel on praegu siiski Iirimaalkäigust ära, praktiliselt seal võib näha küll. Igal pool teeviitasid veel iirikeelseid kõrvuti inglisekeelsete nimetustega, nagu mõningad iiri keele oskajad ise ütlevad, võib juhtuda isegi seda, et tee viitadelorniirkeelne nimi valesti kirjutatud inimesed osaliselt räägivad seda, on, on inimesi, kes räägivad iga päev ka omavahel. Aga Need on siiski võiks öelda, et niisugused kergelt hullud, kes on, on teadlikult selle keele omandanud niimoodi, et nad teda rääkida suudavad, igapäevaseid asja ajada selles keeles. Enamik iirlasi ajab oma asjad siiski inglise keeles, kuigi iiri keelt õpetatakse koolis. Nad ise räägivad muidugi, et viga on võib-olla selles, et koolis õpetatakse seda väga klassikaliselt väga akadeemiliselt ja lihtsalt inimestel ei tekigi selle keele vastu huvi, nii nagu nagu elusa keele vastu. Ja kui neil veel iiri keeles rääkimisest Iirimaal rääkida, siis võiks öelda, et, et inimesed, kes ainult iiri keelt räägivad, inglise keelt peaaegu ei oska, elavad praegu kolmes Iirimaa paigas. Üleval põhjas päris põhjapoolses osas. Danegaalis on mõned üksikud külad, kus vanainimesed räägivad ainult iiri keelt Iirimaa äärmises lääneosas Connemaaras mis on üks kõige maha jäätmeviljatum kant. Ka seal on vanainimesed, kes räägivad ainult ainult iiri keelt. Ja siis Iirimaa lõunatipus Gerris. Kingli poolsaarel on jäänud järgi iri keele kõnelejaid. Mujal on ikkagi inglise keel võidule pääsenud. Nii et ilmselt ei ole iridel erilist tulevikku. Et karta on, et seda ei õnnestu enam ellu äratada, kuigi isegi praegu kirjutatakse iirikeelset kirjandust Iirimaal ja mulle öeldi, et eriti tugev on irgiline luule. Ma olen ka näinud mõningaid luulekogusid, mis on kirjutatud iiri keeles, aga kui nad on välja antud, neli on enamasti kõrval, on siis paralleeltekst inglise keeles midagi omakorda iiri keelest tõlkinud iiri inglise keeles luuletavad luuletajad. Aga mida tähendab teile üldse tõlkija töö on see raske igapäevase leivateenimine või on see ka omaloominguliste võimete rakendamine? Ta on muidugi igapäevase leivateenimine, sest see on see, mida ma teen, aga, aga ma ei pea teda niisuguseks rängaks tööks, millest sa püüaksin pääseda minu jaoks tõlkija töö on töö, mida ma tahan teha ja millest ma tunnen täiesti siirast rõõmu. Iga uus raamat, mille kätte võtta ja hakata tõlkima tegelikult kiusmaal.