Täna õhtul on meil stuudios auväärne külaline Voldemar Miller kellel on lähenemas 80. sünnipäev. Ja ma usun, et õhtutund temaga pakub meile huvitavat kuulamist, sest selja taga on pikk kelu väga kirju ja mitmekülgne, aga elu, mis on loonud palju väärtusi meie kõigi jaoks. Ja ma palungi teid, Voldemar Miller kõigepealt eks te olete ju nüüd sünnipäeva eeli oma eluga häälega pilku tagasi heitnud. Natukene teda ise siis kaaluda ja ja rääkida, mis teie seal ise kõige tähtsamaks peate. Nojah, 80. sünnipäev ei ole mingi rõõmupäev, sellepärast et, et see on rohkem nagu kokkuvõtete tegemise aeg. Mul oli üks sõber, kes töötas ka 80. eluaastani ja siis tuli töölt ära, ütles, et hakkasin vääbi. Nii et minul peaks ka juba olema häbi edasi töötada, kuigi ma veel töötan. Ja minu elu on tõesti olnud natukese kirju ja selle tõttu hinnatakse mind vast natukese üle, sest ma ei ole saanud kunagi täiesti süvendatult midagi teha. Kui kokkuvõte, mis ma, kes ma olen olnud karjapoiss, talusulane veovoorimees, ehitustööline kraavikaevaja hädaabitöödel ka teetööline Elaski põlevkivikaevur, Kohtla-Järve kaevanduses, siis ajakirjanik, arhivaar, raamatukogutöötaja ja samal ajal olen ma kogu aeg pidanud kahte asja korraga tegema, alguses õppinud ja töötanud, pärast töötanud ja õppinud. Ja kui ma pärast hakkasin töötama, siis ma pidin. Siis töötasin, uurisin ja kirjutasin töö kõrvalt, nii et ma ei ole kunagi saanud ühtegi asja teha. Nii et ma oleksin otseselt sellele süvenenud ja selle tõttu ei ole ma kusagil ajal õige spetsialist ega ka mingisugune noh, Bradis, professionaal neid, aga asju hinnatakse ju praegu eriti kõrgelt. Hinnatakse, et kas on professionaalselt kirjutatud ja kas inimene on professionaalne, mina isa enda kohta ütelda, sest ikka mul on mitu asja korraga käes. Ma pean ütlema enda kohta, et nii nagu rahvas ütleb, ma olen enese vahetanud, peenrahaks igasuguseid pisikesi asju ajanud ja kõik suured asjad, mis ma oleksin võinud teha oleksin pidanud tegema, on jäänud ikka tegemata. Ma võiksin ju vabandada ennast ja ütelda, et aeg oli niisugune. Aga noh, teised ei ikka tegid ju mõningaid suuri asju, sel ajal kirjutasid suuri asju ja kaitsesid kõrgeid kraade ja nõnda edasi. Tähendab, mina ei olnud nähtavasti võimeline kontsentreerima õigele ühele suunale ja laskis ennast laiali kanda. Ja alguses ma hakkasin ajalugu õppima ja mul oli tahtmine õppida vana ajalugu. Vana ajalugu oli minu põhihuviobjekt, aga ma sain meistri ülikoolis olla, siis tuli neli aastat vahet ennem kui ma jälle sain tulla. Selle aja peale oli vanaajalugu eriainena kadunudki ja sellega seoses jätsin ka lõppude lõpuks ära klassikalise filoloogia lõppastmes tegemata. Ja nüüd, kui ma siis 37937 lõpul sattusin Eesti riigi keskarhiivi muide alguses intelligentsi hädaabitöödele siis so muu huvi, suund täiesti muutus. Ma pidin hakkama huvi tundma Eesti ajaloo vastu ja Eesti ajaloo uurimise vastu. Ning minu nagu peahuviobjektiks hakkasid kujunema 19. 18. sajand Eesti ajaloos. Seda muidugi muide soodustas selleaegne arhiivi direktor väga. Nimelt oli Otto Liiv niisugune mees, kes tahtis kangesti, et arhiivi propageeritakse ja ta väga tahtis, et kõik inimesed ka kirjutaksid. Ja tema nii-ütelda soovidega peaaegu arvestades muidugi oma ajakirjaniku vana huvi ka lähtealuseks võttes hakkasin ma juba 38 esimehi esinema raadios nimelt oli sel ajal raadius igas kuus arhiivi pooltund ja seal siis arhiivitöötajad kandsid ette mingisuguseid niisuguseid põnevamaid ajaloo teemasid, mis olid siis uudsed. Ja nüüd ma ei mäleta, kas ma esimesena rääkisin siis soolas Alabjoost või rääkisin ma esimesena rannaröövist ja, ja ühtlasi siis need on minu esimesed niisugused ajaloolised asjad, mis ka ilmusid nad ilmusi enamasti provintsi lehtedes, eriti Saaremaa lehes, Meie maa. Aga üks neist ettekannetest oli noh, juba 7800 70.-test aastatest käis ju üks suur vaidlus Janseni müüdavuse ümber ja avastasin lihtsalt selle kohta dokumendid ja see siis juba Hans Kruusi õhutusel, see ilmus juba esimesel niisugune teadusliku tööna. Eesti kirjanduses. Niimoodi ta läks. Aga kui ma olin juba võiks ütelda, küps ajaloolane, siis oli olukord nii et pärast sõda määratiment Tartusse sele sel ajal praeguse ajaloo keskarhiivi sel ajal või Aelorid siis oli sel ajal Eesti riigi Eesti NSV riikliku riikliku arhiivi Tallinn Tartu filiaali ülemaks, ela ülema asetäitjaks. Ja ma ei saanud mõelda millegile muule. Ise ma sel ajal ei saanud sellest aru tagantjärele maakaid mõistma. Ma tundsin sisemiselt, et minu käes oli kogu Eesti ajalugu. Kui see arhiiv oleks hävinud ja Vaivamast suu suured osad, milleks oli väga palju võimalusi siis meil ei oleks Eesti ajalugu olemas. Sellepärast teistes arhiivides on ju väga vähe selle vanema osa kohta. Minu oleks pidanud Eesti ajalugu hakkama kogu aeg tegema ainult omaaegsete baltisakslaste poolt kirjutatud teataval määral ikkagi tendentslikult asjade põhjal. Ja selle tagajärjel. Minuni aja uurimine, tõkestus siia jälle niisuguseks et ma pidin tegema niisugust hirmus palju pisiasju. Nimelt, ega sel ajal need ülemused ei mõistnud ju seda vana arhiivi. Ma käin, läksin ükskord linna täitevkomiteesse asja pärast esimehe asetäitja juurde ja see on mul eluaeg meeles, ütles arhiiv. Vanapaber, saatke paberivabrikusse, me kirjutame selle peale parem. Ja see sundis mind siis tegema siukseid pihi asju, niipea kui oli ühel mingisugusel revolutsionääril Ui ühel Vene suurmehel, teadlasel või maadeuurijal või või seal näiteks apoviaanil salt või kellelegi niisugune mingisugune juubel. Ma tegin näituse ja kirjutasin lehtedesse. Ning kui ma olin kaks aastat niimoodi võidelnud, siis enam keegi ei ütelnud, sest ma olin nüüd nüüd see materjal oli ju suure vene ajaloo ja revolutsiooni ajaloo seisukohast. Ja pidime ära kasutama igasuguseid nõkse. Näiteks oli selle tuli oma tahtis oma mehest kirjutada brošüüri, üks väga võimukas naine, madam purdenko, punaarmee peakirurgi lesk. Ja tema oli Tartu Ülikoolis õppinud. No mina teda aitasin suurema hoolega ja ta sattus sellest vaimustusse, ta, mis ta oma mehe kohta leidis ja nojaa, ta küsis, kas tahab midagi aidata ja ma lasksin selle väga võimukal daamil käia siis linna parteikomitees ja linna täitevkomitees ja kui säärane nii vägev daam juba ütles oma arvamusi, siis oli minu arhiivi seisukohad olid juba hoopis paremad. Vot nii, ma pidin ära enese killustama. Tegin muide ka suurema töö, suure oktoobrirevolutsiooni allikad Eestis. See oli suur töö. Aga see jäi ka avaldamata õieti minu oma süü tõttu, sellepärast et selleaegne eesti bolševiku oleks nagu tahtnud seda avaldada. Aga siis oli veel õpetatud Eesti selts olemas ja Richard Kleis hakkas peaaegu müüa. Ei, ei kari, meil tuleb kohe õpetatud Eesti seltsi aastaraamat ja ei pea kohe sinna esimesse numbrisse minema. Aga siis likvideeriti õpetatud Eesti selts likvideeriti nii-ütelda igalt poolt ja need ka ja nii ta jäigi. Tähendab ja need suuremat tööd jäid selle tõttu avaldamata ja tegemata pärast, muidu ei teadnud seda, on teised käsikirjana kasutanud ja ühe eksemplari Antsilma pärast partei ajalooinstituudil ja küll seal on mõnelegi kasuks tulnud. See oli anonüümse autori jäägrisarv Hortus musicus esituses tänases õhtutunnis ajaloolase Voldemar Milleri seltsis kuulamegi sajandeid vana muusikat. Näidega jätkab jutustaja. Ma pidin 1940 lõpetama õiguli, aga sel ajal oli baltisakslaste ümberasumine ja arhiiv suunas mind kultuurivarade eksperdina tollile nende juurde. Ja mina mäletan veel, et kuidas ma 1940. aasta kevadel läksin Hotoliivi juurde, ütlesin, et, et ma ei saa, et mul on vaja ülikool lõpetada. Liivil vuuk, noormees, jõuate küll ja ma mõtlesin, no jaagul, eks ma siis jõuan. Aga siis tulid nõukogud ained peale. Jõulud jõudnud just need parajasti ära teha, siis ei olnud neid vaja. Ja selle tõttu jäid mul kaks eksi, okupatsiooniaeg okupatsiooniaeg ajaaegset lõpudiplomit oleks tunnistatud alguses kolme lisaeksamiga, aga minu töö oli sel ajal nii pingeline, et ausalt, ma vahepeal kaotasin täitsa une nende murede pärast. Häbi küll ütelda, et mul oli üks seal üks töötaja, kes tõi siis puskarit, ma sain ainult niimoodi, sest jõin õhtul puskarit, siis sain, siis sain jälle natukese magamata ja magasin vahest nii et null, ma magasin ja meel kohedsaid, magasin vaatan kella viis või 10 minutit jälle juba ärkvel, tähendab nii ülepingutust ja vot nüüd tekkis teine loll olukord, ma olin sunnitud uuesti ülikooli lõpetama. Õnneks oli sel ajal pärast võimalik eksternina teha. Ja ma lõpetasin uuesti ülikooli, nii et mul nüüd tekkisid kaks eriülikooli eriharidust ja see on mul pärast teiseks õnnetuseks olnud. Sellepärast kui inimene on ühe koolkonnaga, siis tal on kole lihtne asja ajada. Nii nagu see nõukogude aegne ajalooline peamiselt läks, ta läks nagu silmaklappidega, ta ei vaatanud kõrvale, ta teadis, kuhu pidi minna. Ta teadis, missuguseid fakte valida, missuguseid dokumente ja kuidas neid tõlgendada, ta läheks õiges suunas. Aga kui sina oled saanud kaks koolkonda, siis sa ei saa silmaklappidega minna. Aga siiski ma alguses veel katsusin kehaga sigioonide avaldamise võimalusi meil olnud ühtki teaduslikku ajakirja või midagi. Ja siis pärast olin maaga must. Minu viga ei tarvitsenud olla minu töös viga tarvitses juba olla selles, et see olin mina, sest neli, 50 49 lõpuni juba mind vallandati arhiivist. Tähendab tartus, Käisi vananemine, kõik juba 49, kõik siinsed vanad juhtivad töötajad vallandati. Ja siis ei kõlvanud ma kusagil. Esiteks läksin Tartu Ülikooli raamatukogu direktoriks, mind oli kangesti tahetud kaadrite üle, nii hea meel, nüüd saate tulla paari päeva pärast, ütleb peaaegu nutuselt, ei saa julgeolekuei saasta. Siis hakkasin viimaks kõik, käisin neid vabrikuid pidi niipea kogu oma dokumendid, ütles ta, jäi, meil ei ole mingit vaja. Ma esiteks ei saanud aru päriselt, aga nüüd mul on üks saatusekaaslane, Arnold kotkas on Pärnus. Ja tema siis räägib, et tema hakkas siis esiteks tööle Tartus konservivabrikus. Aga ühel heal päeval kutsus kaariti ülem tema enda juurde ja ütles, et kuulge, et ei tahetagi Tartus olek. Ja siis ta läkski Pärnusse ja seal sai kalakonservitööstusesse meistriks, pärast midagi ei olnud teha. Ja ükskord siis näen, et raekoja peal suur silt värvatakse Kohtla-Järvele ja läksin Kohtla-Järvele ja ja sai siis niimoodi kaevuriks, see oli, see oli vältjate tegelikult peaaegu väljasaatmise koht. Seal varvadki tehti kohe leping, kas ühe või kolme aasta vartit maksti ühe kuu palk ette, võeti pass ära ja pärast laaditi meid kaubavagunisse ja värbaja suure tukigolise kõrval ja ja viis meid Kohtla-Järvele. Noh, see oli muidugi omamoodi huvitavad käikaga, isegi Kohtla-Järvel tekkis niisugune lugu, et ma seisan kaevanduse direktori ukse taga ja teised kõik tulevad välja, mina ikka istun, mina ikka istun, ikka ei tule. Klansilsse, milles asi on? Järsku kõrvalpüksmees kaevanduse partorg küsib, milleks siia tulite? Mina ütlesin, et no on ju, räägitakse, minge tootvale tööle. Ma tulin tootvale tööle. Direktor oli üks Venemaa eestlane tša, kas naermine kirjutas siis alla ja nii ma saingi taimestik kaevuriks. Kui mind vallandati, siis oli siin Karl Umbly ja üks niisugune mees, ta oli riiklikus raamatukogus, sel ajal töötas osakonna juhataja nimi, tema elas Rudolf Kenkmaga ühes korteris ja mina Ruudolkendma juures ikka peatusin, kuna siin oli nii, et kui ma läksin, jõudis, et mind on vallandatud siis tema oli mees, kes oli 24. aasta detsembri puhul siit ära läinud. Pärast seal dotsendi kraadini jõudnud, siis oma ajad korralikult ära istunud ja sel ajal oli parajasti Kaise jälle uuesti põlu all ja tema siis mulle ütles. Kui te nüüd koju lähete, siis võtke kõigepealt üks seljakott. Määri kaia kortsutageda ära mõlke paigad peale, siis võtke kaks paari kõva pesu õmmelga paigad tähele, määrige ära ja kortsutage ära. Siis võtke ühed saapad õmmelgi neile paigad peale, hõõruge natuke marraskil ja pange see ja seebitükk, pange ka. Ja mis ta vil kõik luges ja pange temale pead sisse. Äradeid viiakse sarnaselt kohalt vallandatud, seda ei ole võimalik, ette alles jäeti. No ega mul see väga mõnus ei olnud, kui teine niimoodi targalt meelteks. Ja kui ma tegin kolme nädala pärast üks kord veel Tallinna, siis tema küsis mu käest uuesti. Kas panite kotti, ma ütlesin, et ei, palun ärge olge kergemeelne, ütleb tema, ärge olge kerge, mille ma ju tean, Äradid viiakse, noh, see on juba küll kaua olnud, et nüüd nädal või rohkem, rohkem küll enam ei lähe. Saate aru, milline oli siis see olukord? No vot, ja kui ma siis kaevandusest ära tulin, sain ma tagasi siia Akadeemia raamatukogusse selle tõttu, et akadeemia raamatukogu oli saanud endise Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogu. Aga ei olnud kedagi, kes oleks võinud seda vana Baltika raamatuga ka midagi teha. Ja selleaegne Joatja Leo Tiik siis. Esiteks saatis mulle kirja ja pärast saatmist Telegrami keskkomiteega kooskõlastatud ja kui ma ära tulin siis oli aga keegi leidnud, et kas Leodiivil oli midagi ütlemata jäänud, kui ta parteisse astus või missi oli Leodik isegi läinud. Kas ma sain siin, eks ole, kõige väiksemale kohale ja nii ma jäin siis uuesti raamatukokku. Minule tähendas aga see teisipidi ühte suurt minu uurimistööl ja selle seisukohast väga suurt murrangut. Sellepärast et ma olin ikka hariduselt arhivaar ja oma hingelt arhivaar kohe, sest sinna oli läinud kogu minu noorus 12 aastat, siis kui maiust küpsesid. Nüüd järsku tulin ma täiesti teisele tööle ja mind lõigati ära neist allikatest, mis olid minu põhiline uurimisallikat. Ja arhiivitöötajal on üks niisugune lugu, et temale see dokument on ike primaarne raamatonikavad õplis sekundaarne sest see on dokumentide põhjal tehtud ja mul võttis väga palju aega, ennem kui mõjust sai lõppude lõpuks häda sunnil raamatu. Ja see tekkis ka osalt jällegi sellepärast, et ka seda Fongi tuli kaitsta. Vahepeal oli isegi ja akadeemia presiidiumis kindel seisukoht, see asus akadeemia hoone keldris, et neil on keldrit vaja ja see vana raamatukogu parem anda kellegile mingi sulle suurele liidu raamatukogule ära. Liidu raamatukoolid kogud olid niikuiniisugused asjad kõik juba kusagile kirikutesse ja keldritesse viinud ja hävitasid need sihukese olnud puhas, selle kogu hävitamine, sellepärast hakkasin muga, aga juba ennem seda hakkasin ma võitlema sel kombel näitama, näidata, et see Baltika ei ole mitte mingisugune Saksa värk, ainult sest sel ajal oli veel saksa värk väga ohtlik, isegi kui sa seda kaitsesid, siis nimetati seda kultuur treecerluse pooldajaks. See tähendab, et sa olid nõukogudevastane juba ja see võis kergesti 10 aastat. Arhiivis tekkis mul sellega üks probleem ja nüüd ja siis hakkasin ma tegema Kira Robertiga kahekesi olime seal, tegime iga kord, kui mingisugusele Vene suurmehele baltlasele sal kruuseumisternil võiku otsepuul võib ääril või kes oli vene akadeemik, uine suur madu, tegime me näitusi ja kirjutasin ajakirjanduses ja reklaamisime raadios ja televisioonis ka ja viisin ka selle läbi, et olid arvamuste raamat sealjuures ja kui siis tuli näiteks Venemaalt mingis uneuurija, siis ma iga kord sokutasin selle kahe direktsiooni juurtel ja ja tulemus oli see, et lõppude lõpuks see kogu säilis ja nüüd on ta selle akadeemia raamatukogu Baltika osakonna alus ja on olnud põhiliseks allikaks väga paljudele uurijatele. Praegu kõlas Itaalia 12. kuni 14. sajandi ilmalik muusika ja oma jutu jätkab nüüd Voldemar Miller. Praegus kolka kangesti materdavat Gustav Naan ja timaan minule kabu üks kord tahtnud väga halba teha, aga tema teene oli see, et mul üks teaduslik asi lõppude lõpuks ilmus. Seoses selle raamatu uurimisega kirjutasin ma siis ühe töö. Hertzeni Tallinna sidemetest ja nukid ei julgenud, jälle läks sinna siis Naani kätjana, Ani toetusel silmus Akadeemia toimetistes, nii et siis hakkas mul nagu midagi teaduslikku kajale ilmuma. Kružovi ajal oli niisugune asi, et siis oli ka ajaloo suur ümberhindamine, sellest ei ole palju räägitud. Ja nimelt oli siis Sinaani juhendamisel koostatud lühike Eesti ajalugu, üheköiteline. Selle uus Väljaanne oli parajasti vene keeles trükitud ja tunnistati maketiks ja tehti üks suur üleliiduline arutelu ja siis oli täpselt nii nagu nüüd vahepeal igaüks võttis suutäis ja, ja nuhtles kõvasti, seda. See läks pärast varsti mõõda ja vot Anton Vaarandi loomingust istus ka truult kogu aeg seal ja mina ka ja hakkas mulle peale käima, et kirjutagu ma sellest kokkuvõtte. No ma kirjutasin siis lõppude lõpuks lühidalt. Esiteks punnisin vastu, aga kui ühel lõpp arutlusel, kus enam võõraid olid ainult eestlased või eesti siinsed kohalikud olid naan hirmsa ähvardava gruusia muinasjutuga, milles oli väga selge ähvardus, kes meie vastu see läheb, lõpetas nüüd arutelu, siis ma mõtlesin, et keegi peab ju kirjutama ja kirjutasin selle ära, aga ma mäletan nii selgesti, kui ma jõudsin Loomingu toimetus ette, siis käis mul külm tuul seljast läbi. Ja ma mõtlesin, et ei, keegi peab kirjutama, lapsi mul ei ole, naisega pole ka vahekorrad nii teravat soont kaevanduses enne olnud ja läksin, viisin ta loomingus. Tulemus oli aga õnnetused, looming läks välismaale ja välismaa ajaloolised ajakirjad on kõik seda tsiteerinud ja mina sattusin kõige suurema põlu alla. Minul ei ilmunud mitte midagi. Mul oli isiklik saba, isegi taheti kindlaks teha, missuguseid mustad suhteid mul valis. Magan sel ajal, mul ei olnud isegi ühegi sõbraga veel kirjavahetust, see kestis kaks aastat. Täiesti kindlalt, aga ma siiski päriselt ei kahjatse, sest ma seda kirjutasin. See oli sel ajal vaja. Mul on väga meeles, tähendab, et ükskord ma läksin Tartus ja Juhan peegel kutsus mind oma üliõpilastega kohtuma ja mõtlesin, mis ma nendega kohtun, nad ei tea ju mind. Tema ütleb, kuidas nadid ja nad hüüavad sind Eesti ajaloo südametunnistuseks ja arhiivis oli omal ajal niisugune kord, et välja kirjutised sai välja anda ainult direktori allkirjaga. Ja selle tõttu pidin mina juba siis kõiki, kes midagi uurisid, kõigi nende uurimistega kaasa elada. Ma küsisin, mille jaoks? Mõtlesin temaga kaasa, juhatasin talle tarbe korral lisa Ann eitanud ja see jätkus nüüd siin raamatukogus, sellepärast et nooremad inimesed, neil olisi, vana materjal, absoluutselt võõras, sel ajal olid ju kõik teadme tõusidki, kõik erifondid, jaks ja keelatud ja keegi teadnud nende olemasolu. Teiseks, nad ei teadnud midagi baltisaksa kirjandusest ja ei teadnud ka suurest osast eestikeelsest kirjandusest. Sest jällegi need olid niisugused, mõnest võis häda korral rääkida, aga rääkija isegi võis karta. Ja siis olin mina see, kes pidin neil näpuga viima allikate juurde. Ja kui ta tahtis edasi minna arhiivi, siis tuldi või saadeti taga minu juurde ja mina hakkasin, mõtlesin temaga kaasa, missuguses fondis, mida laadi materjaliool mõnikord juhtus, nii et ma ütlesin, et vot vot seal fondis on ja inimene kuule kuuleb ja ei saa ikkagi veel midagi aru ja ma pidin talle paar tundi arhiminduse loengut pidama, et ta teaks, kuidas on arhiivide süsteem, et näiteks kui selle asutuse fondi just ei ole siis teatavad materjali liud on kõrgemal seisus, kuulevad tema aruanded. Loya alluvas, kuulevad Dima ringkirjad ja nõnda edasi ja selle tõttu sattusin ma niisugusesse olukorda, et ma teadsin kõiki, kes Tallinnas midagi uut, mitte ainult ajaloolisi kirjandusloolasi, keeleteadlasi, ka siin näiteks Tendrolooge või aianduse uurijaid või põllumajandusuurijaid, majanduse uurijaid või juriidilisi. Kõik käisid minu käest läbi, oli vist 1158, kuus mammeret isegi asutati Tallinnas. Selleks et jätkato uuesti Tallinna uurimist kuidagi arhitektuuri kaitse all olevate majade majavalitsuse juurde. Kaastöökomisjon. Ja selle esimees oli vanalinnapea Kivoodeet, Aleksander Kivi ja tema käis kogu aeg seal ja siis ta kurtis seal, et neil käisid kogu aeg loengud, aga siis seal asutuses tekkis vahetus, juhtkonna vahetus ja kõlab ülimalt poolt oli märgatud, et vaata, mis kahtlasi asju nad teevad, uurivad igasuguseid talle vana Tallinna ajalooprobleeme, selle asemel et otsekohe nende majade hoidmisel kaasaideta hakati tõkestama seda tööd. Ja kivi kurtis ikka ja mesis Kiira Robertiga läksime sinna ja ütled seda asja natukese toetada. Ja siis, kui neil hakkasid sealt nii segama, et loeng ette nähtud, järsku jälle ruum varutud hoopis ja siis mina vihastasin ja ütlesin, hea küll. Laske ennast juhatusse valida ja võtsin selle loengute korraldamise oma peale, sest ma teadsin täpselt iga ühtegi midagi tallinn uurimisest teada. Ja kui see asi edasi kestis, siis viisime me selle üle ja tegime Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimise ringi. Tegelikult see oli vana Tallinna ajaloo seltsi töö mõningane jätkamine, mingi mulje altkäe. Aldke, mina tahtsin sinna etteotsa panna Raivo Bullock. Aga see oli mai eel ja päevad muudeti. Ja meie koosolek nihkus teisel ajal ja pulat oli sel ajal Moskvas ja jäi kogemata juhatajaks, juhatusest välja ning selle tõttu võtsin mina ajutiselt käimine, asi läks esimeheks ja oled nüüd 28, sinna kuulusid terve rida inimesi väga nüüd unustatud mehi. Ma võtsin ükskord kokku, aga ma täpselt ma ei tea, aga meie liikmete aastate arva lähenes 200-le laagriaastate arv. Loomulikult oli siis kahtlane, no võtame raam ja kross juba, aga aga seal on Eversia, kõik teised niisugused, meil oli neid palju, neid niisuguseid meil oli seal vahepeal ikka kogu aeg oli ju ikka mitu meest sees, kes kuulasid ja vahepeal provokatsioonilisi küsimusi esitasid ja nõnda edasi ja ja õppisin, nii nagu ma isegi arhiivis ja õppisin väga osavasti laveerima tarbe korral me tegime ikka vastavaid vajalikke ettekandeid alati ka ja kui siis niisugune provokatsiooni küsimus, siis mina olin nagu pillikeel pingul ja ma tegin selle küsimuse naljaks. Kui naeruks. Hortus musicus esitab Ludwig Senfly 16. sajandi helilooja instrumentaalpalu Voldemar Milleri töömeheteel oleme jõudnud kodu-uurimise põlluni. Selle kaudu sattusin ma nüüd veel siis Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjoni. Ma tegin ükskord Kultuuriministeeriumi ülesandel ettekande kodu-uurimise allikad. Anskruusilisi koledasti meeldis ja ilmus neil seal kohe ära ja siis viidi mind sinna kodu-uurimise komisjoni koosseisu. Sellega on Ants Kruusi jutu järel ka üks koomiline lugu, nimelt kui kruus läks, siis seda komisjoni koosseis, et mina ei teadnudki, et see peab nii kõrgelt kinnitatama keskkomiteesse kõige kõrgema enda juurde. Siis see oli vaadanud Kuulol teiste vastu midagi, aga, aga milles tema tegi oma venna kommunisti matuselt usulist propagandat. Ja kruus räägib, et ta oli küsinud siis, et mis ma olevat siis ütelnud. Ja ma ütlesin tõesti, mul oli ema, oli haige juba natukese segi ja siis seal haua äärel ja ütles ikka kogu aeg, õppeketi oli, ühtik õieti oli. Ja mina ütlesin emale rahustuseks, et ei ole midagi pärast last haua õnnistada ja selleks, et ema rahustada, võtsin ma mulla ja ütlesin matusesõnad, mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama ja kruus siis ütleb tema olevat, siis hakkan naerma, ütleme, kas on midagi materialistlik mott veel. On siis olevat alla kirjutatud, manitseda Kruusi käest, kuulsin siis jälle, sa tundsid, kuidas sa oled igalt poolt nagu ümbritsetud igalt poolt valvatud, et ikka sa midagi halba tead, mis halba selles oli, et ma ema rahustuseks ütlesin selle lause. Aga see oli juba keskkomiteesse ette kantud. Nagu ma ütlesin, et ma olen oma suured asjad, paljud jätnud tegemata, olen ise peenrahaks vahetanud siis ma iga kord hakkan mõtlema, katsun ennast sellega vabandada, aga, aga minu kaudu on saanud sajad Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjoni kaudu sattusin ma kooli kodu-uurimise juurde. Ühel vabariiklikul õpilaste kodu-uurimise konverentsil pidi ikka keegi kodu-uurimise komisjoni juhatusest sinna minema üksi saanud, teine ei saanud ja lõppude lõpuks läksin mina ja olin siis selle konverentsi presiidiumi esimees ja olen selleks nüüd jäänud 18 aastat. Ja selle 18 aasta jooksul olen mina siis juhendanud õpilasi, aga rohkem õpetajaid. Ma arvan, et seal ma olen siiski töö teinud. Nimelt selle kaudu on selle aja jooksul mitu 1000 õpilast saanud sügavama eesti kultuuritunnetuse ja oma kodukoha tundmisi, ilma milleta meie, aga nagu meie praeguse aru saame, edasi minna ei saa. Me käisime ju ka selle tõttu juust alla, et lokaalseid, kohalikke olusid keegi arvestanud tippjuhid olid rändajad Vabariigist, Wabariigi oblastist, oblastisse, linnast maale, maalt linna ja kohalikke olusid arvestanud keegi, kui me tahame edasi minna. Meil peab olema kohalikke olusid, vajadusi tundvaid inimesi. Ja vot sellepärast ma arvan, et seal ma olen aidanud vähemasti kaasa selleks üles ehitada, meie tulevik. Nüüd kõik see, millest te nii tagasihoidlikult räägite, nimetate nagu see oleks osalt nagu väike ja, ja tähtsuta töö, see tegelikult on, on väga õilis asi olnud, et just teiste õpetamise aitamise osuta Tormise materjalide juurde juhatamise kaudu ulatub teie töö, ütleme nagu kui puuna kujutleda, siis need on kuskil juured ja, ja sealt on tulnud palju oksi ja lehti ja pungi ja, ja tuleb veel. Aga nüüd siiski võib-olla räägiksite natukene ka oma uurimustest ja nendest ajaloovaldkondadest, mis teil on siiski jõudnud terviklikuks uurimuseks saada. Tegelikult ma olen palju kirjutanud, palju rohkem kui mon avaldanud. Ma olen palju kirjutanud ka säärasel ajal, kus neil ei olnud lootustki avaldada. Ma olen kirjutanud selleks, et iseendale asja selgeks teha ja nii nad on jäänud, aga siiski kui kõik kokku võtta, mis ma olen avaldanud, siis seda on arvuliselt palju. Minu 75. sünnipäeva puhul tehti üks minu bibliograafia, seal on umbes 400 nimetust. Vahepeal on nüüd juurde tulnud umbes 50. Ja minu enda arvestuse järele on vabariigi ajal ilmunuid, mis ilmusid pseudonüümi all või anonüümselt. Nad olid küll enamasti informatiivsed, aga seal oli ka põletoni ja muid niisuguseid asju. Neid peaks veel üks 50 olema. Ja peale selle nagu ma juba ütlesin, et 38.-st aastast olen hakanud esinema raadius. Nii et raadio ja televisiooni esinemisi peaks olema mul ligikaudu umbes 100, aga kõige suuremat tööd mul on need minu tööd, mis ma tegin nüüd raamatu ajaloo ja osad Kar raamatu teadvuses. Raamat, aja luugi tegemine oli häda sunnil. Meil oli ammu tahtmine teha uus eesti raamatu ajalugu, sest vabariigi ajal ilmunud Puksu eesti raamatu ajalugu oli ammu üks väga rariteetne asi. Aga kirjastus ei olnud ikka nõus, kui viimaks siis kirjastus, kui hakkas see juubel lähenema, siis Pill auk tuli minu juurde ja et nüüd võiks teha. Siis oli aega veel väga vähe ja ma ütlesin ära, esiteks aga siis oli jälle Kyra Robert see, kes ütles, et aga nüüd ükskord on võimalik miga, peame katsuma midagi teha. Ja siis olin mina see koostaja, kui tekkis eesti raamatu ajalugu, seal on muidugi omad puudused sellest viirusest tehtud, aga see oleks ju kohutav, kui meil praegu selliste raamatuajal kui üldse ei oleks olnud ja seal ma olin jälle sunnitud tegema seda mis ei olnud minu ala. Kuna vanema osa jaoks oli mul planeeritada bilansist rõimannete, saab teha Ants Treimann, vahepeal läks ja siis esivanem osa jälle minule kirjutada. Täpselt sama lugu on ka Tallinna ajalooga, siis me tegime kani mudilat. Häbi oli. Tallinna-sugusel linnal ei ole oma ajalugu. Et on üks küll, aga seon enne esimesest maailmasõjast 100 saksa Cellis ilmunud ja siis me tegime vägisi selle ja seal kama, kirjutasin need osad, mille jaoks kedagi teist kirjutajat ei olnud ja selle tõttu nagu natukese mõtlesin, ise tunnen, et pealiskaudselt. Aga ma olen olnud seisukohal, et parem on midagi kui mitte midagi. Ja meil on praegu ka niisugune aeg, kus, kus lihtsalt on töid, mis tuleb ära teha ja inimeste kohus on nagu neid võtta ja katsuda, teha, kes vähegi suudab ja teil on järelikult elu jooksul nii palju olnud niisugust nagu mingi kõrgem kohusetunne, on teid. Ja kogu aeg voorukton sundinud, oleneb ju alguses küllalt detaili, uurija, need, mis ma tegin arhiivis, tähendab uurisin nii nagu üks korralik ajalooline dokument dokumendil detail detaili kõrvale. Aga viimaselajal Orn, mida ma ise nüüd väärtuslikudeks peal on need minu väga suured üldistused, näiteks see, mis ma kirjutasin loodusliku geograafilise osa rahvast ja nende kultuuride kujunemises, see hakkas mul peas küpsema kuuekümnendatel aastatel. Loenguna pidasin masele esimesena, kord 63, lühidalt ilmus ta alles aastal 1987 ja siis on seal üks huvitav nali ja ma otsisin, kes on ennem seda kirjutanud. Otsisin, otsisin ja viimaks 20 aasta pärast leidsin, et üks ei tule meelde, mis ülikooli professor parkeneymon kirjutanud 1852 niimoodi suure paksu 600 lehega ligemale 600 leheküljelise raamatu ja võtsin selle raamatu välja ja lugesin ja siis vaatasin, et tal oli muidugi maale 600 lehekülge. Aga põhiasjades ei olnud midagi rohkem ütelnud kui mina, vaid mõnes osas isegi vähem. Ja minul on üks imelik seisukoht. Mina arvamisel, et iga sõna, mis on liigne, on sama halb kui see, mis puudub, sellepärast et ta varjab ära vajaliku sõna või lause selle tõttu. Minu asjad on väga lühikesed, kui maailm midagi kirjutanud, siis teised hakkavad juurde kirjutama täiendava, kõige rohkem, mina küll kohe maha kärpima. Ja seepärast on nad väga lühikesed ja teine niisugune meile väga üldistav asi mida ma yhe kõrgel kindlam, võib-olla teised ei saa sellest aru. See on Irja trükija raamatuosast rahvaste kujunemises, mis alles nüüd ilmus raamatukoguhoidjate ühingu aastaraamatu esimest korda ettekandena pidasin ma selle 12 aastat tagasi, tähendab, see tsükkel on nii pikk. Muidugi, teisipidi, sellel on kasu, et ma olen teda korduvalt esitanud ja siis on pisikesed detailid ja mõtled uuesti edasi käinud. Ma kirjutan ikka siis, kui ma tunnen need pead viimasel ajal ma olen kirjutanud lastejutte neid üsna palju kirjutanud, avaldatud on mul kolm raamatut, ainult kirjastus on praegu kolm, need ei ole ka Miti tekkinud. Otseselt selle tahtis, et ma tahan kirjutada vaid sellepärast enamasti, et ma elan midagi sellega välja. Näiteks on mul täitsa selge, et kui ma kirjutasin selle raamatu merehundi jutud siis selles ma elasin välja kuidagi oma nooruse, suure igatsuse kõigis arva poiste igatsusi saada meremeheks ja mõnel teisel on nii täitsa kohe poliitiline motiiv all tütarlastele väga meeldinud dile printsess, see kasvas lihtsalt hoopis poliitilisest mõtlemisest. Esimene asi, mis meil kogu aeg on vaevanud suurusi ja vaikuse relatiivsus, kumb on suurem, kas suur või väike, eriti aatomilavastamine on näidanud päikesesse Žiguli paremjõud. See on üks probleem, mis, mis mind nagu esiteks, sinna viis. Teiseks kui siin need poliitilised asjad olid, siis paistis nii hirmsasti selged, et üleval ei teati ju midagi, mis all sünnib. See viis mind sinna, et üks ta on nii väike, et tema saab ka väikeste juur inimeste juurde minna ja kolmas, mis mind selle juurest hakkas suutma. Et. Ma tundsin, ma tean seda kogu aeg, aga meie noored tüdrukud ja naised enam seda ei mõista. Et hea käitumine, sõbralik käitumine ja välimus ja viisakus, eriti naisel ja tüdrukul on palju suurem jõud kui vägeva mehe rusikas. Ja niimoodi olen ma kirjutanud ka need õhtul kusagil hakkavad vaevama. Ja mõni ei lase mind magada, äratab kell pool kaks harilikult ülesse ja ma pean ta kuidagi üles kirjutama ja sellepärast on nad enamasti nii väga lühikesest, ma tahan ruttu üles saada teda nuust minust lahti saada. Aga mis on nüüd see pooleliolev töö, see kirjutamata lehekülg, mille, mille kallale te nüüd asute esimesel? Tähendab, mul on kaks asja, praegust ma ei leia oma Olülisse ajaloolased väga hästi teavad, oli üks suur probleem, üks kord, nõndanimetatud Roseni deklaratsioon selle omaksvõtmisega vene senati poolt alles eestlased muutusid juriidiliselt päris hoiaks ja seee avastas omal ajal üks lätlane ja silmu siin Eestis õpetatud Eesti seltsi toimetustes. Kui suur avastus. Nüüd mina avastasin omal ajal 46 juba Moskvas, et see asi ei olnud lihte esele eel käis ühe läti talupojaprotsess, kus samasuguse deklaratsiooni andis Eestimaa ülemmaa kohus, nii et rüütelkonna mängisid tükk aega ennem kui nad suutsid Vene senatile selgeks teha, et lihtsalt on ikka päris servi. Rooma õiguse mõttes. Võtke seekordseid vaja avaldada aineid, kui ma ta üles leian. Lubasin õpetatud Eesti seltsile juba ja akadeemial, aga selle ma leian, aga teine, mis mul praegu väga tõsiselt on. Nüüd tekkis probleem seoses. Taani hindamisraamat nii-ütelda ilmumise juubeliga külad tahavad oma 700 viiekümnendat aastapäeva trikitada ja nüüd mina otsustasin teha ühe niisuguse töö, kus ma näitan, missuguste materjalide põhjal me saame tegelikult mitte ainult niit, need piirkonna külad, vaid 13.-st 14.-sse sajandisse, 15-st sajandist dokumentaalselt tõestada meie vanu kõlu külasid vähemasti 2000 ja näidata ühtlasi ka, kust saab küla ajalugu viie kuni tänapäevani kohe ridamisi välja. Ma kergemeelselt ütlesin, et ma selle teen ja nüüd teised käivad kogu aeg minu kaela peale ja need tuleb teha ja, ja nüüd ma siis pean ikka vist see on minu esimene töö, mis ma miljonid kätte võtad. Ja igal neljapäeva õhtul siis linnamuuseumi kodu-uurijate ringi kaadrek. Jah, no seal lihtsalt ringi koosolekut juhatab, aga mul tulevad alati peaaegu ka seal sõna võtta, teha, vähemasti on mul üks kindel kohustus kuuma igal neljapäeva õhtul lähen. Muidu ma päris töökohal rahvusraamatukogus tööpäevad ei ole absoluutselt kindlad, ma ei pea absoluutselt hiljuti iga päev minema, aga need päevad, mis on kindlad, need on ikkagi siiski. Hoiavad me soovime teile tervist ja jõudu selleks. Praegu kõlab 18. sajandi helilooja Joseph tähend pomant sonaat löödile ja klavessiin yle selle kauni muusikaga soovib juubilarile Voldemar millerile veel kord kõike head. Saate toimetaja Mari Tarand.