Paljusid kordi on võrreldud laulude ja luuletuste loomist nagu liblika lendu tõusuga. Liblikas lahkub, loojub peolt, lahkub ja hakkab elama omaette elu või siis läheb nagu lind lendu umbes sellele võrdlusele rajanudki Ellen Niidu luuletuste lennu voolia. Savist tehakse lind. Kui juhtub, siis äkki õige määr sul kivisjon pandud hingeõhku ja midagi ei ole enam väär. Ja endal ka sul tiibadeson lend, sest valmis oled poolinud ka end. Tähendab nendes lenduminejates on midagi tegijast endast, mida pole aastakümnete või isegi sadade järel hakkavad uurijad et kindlaks tegema, millistel põhjustel, kellele üks või teine asi on pühendatud kõik see, mis puutub nende lendu, laskjasse, nende loojasse. Kuid eks ole seda hõlpsam rääkida ja arutada siis, kui see tegija istub su vastas. Sa võid temalt küsida, kuulda kõike seda, mida tal oma laulude kohta öelda. Viivi Luik, mäletan Viivi Luike. Kui ta tuli päris väikese tüdrukuna veel. See oli vist 1963. aastal. Eks vabariiklik noorte autorite seminar, kui ta seal Paul-Eeriku nagu käekõrval liikus ja seminarirühmas oma laule luges, sellele Viiu Härm, ma mäletan veel kadunud sanga rühmas. Olin mina ja olekski huvitav nüüd kuulda seda niisugust isiklikku tausta, kuidas luuletused tekivad, kuidas saadakse üheks niisuguseks linnu kooliaks, kuidas neid laule hakatakse tegema? Te tulite ju lausa koolipingist luulesse. Nagu Jaan Kaplinski hiljem on öelnud lausa imelapsena. See oleks kindlasti kuulajatele üks esimene huvi, kuidas hakkavad laulud sündima, miks tullakse siis teiste ette nendega ja kuidas teie hakkasite luuletusi kirjutama. Ma ei mäleta väga varakult, võib-olla esimeses klassis juba, kui ma olin kirjutama õppinud, siis millegipärast proovisin luuletusi ka kirjutada. Kuigi ega ma siis luuletusi lugeda ei tahtnud. Luuletused tundusid mulle võrdlemisi igavad. Üks küsimus vahepeale on jäänud meelde üks selline märkus, et sel ajal, kui teie luuletusi veel ei osanud kirjutada, üldse kirjutadagi veel ei osanud ja vist ka lugeda mitte siis oma lugusid ja kuuldud asju püüdsite teisel viisil paberile saada. Jah, tõsi küll, joonistasin üles neid lugusid, mida ma välja mõtlesin. No see oli ikka, kui ma päris väike olin. Aasta nelja-viiene ja kõikmõeldavad kohad olid siis minu joonistusi täis. Suur vaev oli neid mõnest kohast, kus nad mitte ei pidanud olema, maha pesta või maha pühkida. Esimene kassetivihik siis pilvede püha, järgmine raamat, taevaste tuul, sellised õhulised peal kirjadki juba. Kas võiks kuidagi markeerida seda luuleteed niiviisi kogude järgi nendest probleemidest või nendest piltidest panna, kui pidev rada, mis ühes või teises kogus oli nagu peamine, mis elus oli peamine, mis elust siis nagu luulesse üle läks. Kas sellist järgnevust ja sidevust oleks võimalik luua? Ma arvan, et oleks, ma olin väga noor, kui ma oma esimese kogu kirjutasin, ilmus ta siis, kui ma olin vaevalt 18 aastaseks saanud, aga kirjutatud oli ta paar aastat varem. Ja küllap terve see raamat kannab niisugust väga noore inimese mõtteilma ja sümpaatiat jälgi. Ma loodan vähemalt. Seal on isegi ood algebra-le. Mida ma muidugi praegu mingi hinna eest ei oleks kirjutanud ega sellesse raamatusse panna? Kas selles ongi tema võlu just? Ja ma arvan, et selles mõttes võiks ehk olla huvitav või mingisugusel määral värske raamat, et nii noor inimene enamasti veel ei ole jõudnud raamat ja kui see siis juhtub, siis peaksid olema natuke teistele sama noortele inimestele vähemalt huvipakkuv nende kahe raamatu põhjal pilvede püha ja taevast tuul on mind teist õigustatult pikka aega peetud väga hapraks ja jaapanipäraseks ja nii edasi loodusluuletajaks. Selle perioodi peale tagasi vaadates on see kahtlemata õige sellest, et ma olin siis parajasti, kui nii võib ütelda, luuletamise selgeks saanud ja ma kirjutasin sellest, mida ma kõige rohkem tundsin sel ajal. Ma juba ütlesin, et ma olin siis umbes nii alla 20 18 19 siis ei olnud neid asju palju, mis ma tundsin. Sellest siis tuli hetk, ma kirjutasin põhiliselt loodusest ja püüdsin seda teha nii võimalikult sügavalt, kui ma seda tundsin. Ja ma arvan, et midagi sellest on Nendes raamatutes, mis edaspidigi lugejatele huvi pakub. Ja siis teine asja pool, see jaapanipärasus, sellel olid ka omad põhjused. Kõigepealt oli mind juba ammu lapsepõlvest peale jaapan huvitanud. Ja sel ajal just millegipärast hakati meil huvi tundma Jaapani kunsti ja jaapani kirjanduse vastu. Nii et see langes nagu ühte kuidagi sellega, mida ma juba varem ise alateadlikult olin tundnud. Ma mäletan, et lugesin vene keelde tõlgitud jaapani haikusid. Kuid mitte ainult jaapani, sellised tuuled ei ole seal tuntavad, on seal mitmeid pühendusluuletusi keeritegooravarandile Jens Sten-Olle ja mingeid nende kajastusi võiks sealt nagu leidagi kõigil selle isikupärasele lisaks, mis seal leidub. Kuidas te neid mõjusid või võimalikke selliseid impulsse enda luules näeksite tänase pilguga vahest või ka selleaegse pilguga. Enne oli mul tol ajal väga lähedane luulete ma nagu avastasin selle tema näilise lihtsuse taga oleva sügavuse ja olin sellest mõne aja isegi kuidagi rabatud. Et nii lihtsate vahenditega võib nii sügavat luulet luua. Ja siis võib-olla mõningal määral minu oma luules ka vastukajasid sellest Enno austamisest. Ja mis puutub vaarandisse, siis ma võin siin rääkida ühe loo, kusmann, väike, viienda klassi tüdruk. Mul oli parajasti taskuraha, mida sel ajal väga harva juhtus maa lastega. Ma läksin postkontorisse ja nägin, et seal müüdi raamatuid, sealhulgas oli Vaarandi unistaja aknal ja ma tahtsin seda kohe ära osta. Ja siis postkontoritädi ütles mulle, et ega see ei ole juturaamat, seal on luuletused sees. Ja hoolitses igati, et ma seda ei ostaks. Oma raha ei raiskaks, seda enam, ma ostsin selle raamatu ära ja sel ajal kuidagi pakkus see mulle väga palju. Kas me ei loeks üht proovi sellest loomingujärgust vahest taevast tuulest? See ongi selle kogu nimiluuletus. Tuul taevast, tuul, tule alla, üks liblikas koju, vii tuul taevaste tuul tule alla ja argutanud, kuni sa suudled arglikke silmi ja nendesse valgus, vii sa suudled ta väsinud silmi ja argutanud kuni, ent ära sa iial siia ja üks liblikas koju vii. Ent ära sa iial siia jää järgutanud, kuni. Järgnevad kogud laulude müüa 68.-st aastast, seal 68.-st aastast ole, kus oled 71.-st kas nendegi kohta Ta võiks midagi öelda selles sidevuses. Selles ühtses tees, mille vaatlust menüüd eelmiste kogudega nagu alustasime. Laulude nii on minu meelest või minu jaoks nagu üleminekukogu, sest peale seda ilmusid hääl ja ole kus oled, mis on nagu hoopis teise luulelaadi vähemalt väliselt laulude, nii on sedalaadi kogu, kus on veel Nende eelmiste kahe kogu ilminguid ja siis juba midagi hoopis teist hakkab sisse tulema. Siin tekib juba see väike edestamin kirjutamise oskamisega ja. Kohe nii, et mulle näib, te olete isegi täiesti päri Jaan Kaplinski arvamusega, et see oli mõnel määral selline luulest nagu eemaldumise või, või mingisuguse sellise vahendatud, mitte vahetu luuleperiood mis võis olla väga vajalik isegi nüüd arengu. Aga mind huvitaks võib-olla veel, kas me võiksime rääkida loomingu psühholoogia plaanis, kuidas luuletus hakkaks siis lendu tõusma, kuidas tema kujuneb? Üldsegi on ikkagi rõhutatud sellisel vahetu kaemuse. Erilist osa paljud tus suuruselt on seda eriti välja tõstnud, ei näinud selles koguni geniaalsuse põhitunnust, nagu Göte näiteks sügava kaenlasse ongi geniaalsus. Huvitavad mõned luuletajad on rääkinud, et nemad mõtlevad selle või tähendab mitte mõtlevaid kuidagi. Tuleb see neile kõigepealt nagu pähe või mõttesse. Ja siis nad teevad selle peas valmis pärast kirjutavad paberi täiesti valmis variandi juba mina ei saa enese kohta seda küll sugugi ütelda, sest et nad luuletus ainult paberi peal paberi ja pliiatsiga või noh, kätega valmis. Mõnes mõttes on see isegi natuke koormav pingutu, sest see nõuab alati mingisugust kindlamat tööaega ja töövahendeid, kus te tavaliselt kirjutate. Imelik, kui see ka ei ole, aga tihtipeale ma lähen Teaduste Akadeemia raamatukogusse ja kirjutan seal mõne tunni päevas. Seda võib ka üsna lihtsalt ära seletada, sest et Mustamäe korterites on väga palju lärmi ja ei ole kuigi mugav süveneda. Aga oma esimeste kogude luuletused? Ma olen tõesti kirjutanud siin-seal ja nii piltlikult öeldes lauanurga või põlve peal. Sest et elu oli siis kuidagi organiseerimata ja ei olnud nagu muid võimalusi. Kas oleks jälgitav kuidagi, kuidas üks luuletus hakkab vormi võtma enne kui ta paberile saab ja kui ta paberil tehakse? Siin me kaldume juba või tähendab, mina kaldun niisugusse äraleierdatud juttu. Et kõigepealt on ikka mingisugune pilt või kogemus näiteks luuletus elulugu, mis mul on luuletuskogus, pildi sisse minek. Tegelikult ei ole seal juttu sugugi sellest, mille põhjal ma selle luuletuse kirjutasin. Esiteks oli küll üks raamat, mida ma vaatasin. Tähendab, millest ma pilte vaatasin? See oli Tšehhovi kingsepp ja paharit. Mitte see raamat ei olnud asja juures oluline, vaid see tunnetus või see meeleolu, mis kokku kõigest sellest tekkis raamatu vaatamisest teatud ajal hilisõhtul ja sellest, et ma olin parajasti üksi elulugu. Sinna paistab see õuevärav, hernekeppe ja kanapesi. Kellakirju sihverplaat särab kausis heeringasoolvesi. See on kottpime, reede õhtu. Hoian peos punast lepaketi. Vanad naised tõstavad põhku. Must petrooli, latern kesktrepi, mu emal kalossid on jalas kenad jalgrattakummist paigad. Mõeldes suhkrust ja suitsukalast. Närin lapilist lepakaigast. Kes teab, kust raamat tuli. Kelle käest see sai, sinna lakka. Keset lund põleb lambi tuli Apildisse minema, hakkan. Siin nad kõik on surnud ja maetud. Seal nad tõstavad looma põhku. Käed on pildisest välja aetud ja närib imeõhtu. Mulle näiks see mitte ainult selle raamatu viimase luuletusena, vaid millegi enama, noh see oleks nagu mingi uue luuleperioodi algus ühtlasi ja eelmise lõpetus kõik need reaalid, silgusoolvesi ja, ja hernekepid ja, ja kõik, see on midagi otse erinevat sellest varasemast, millest me rääkisime sellest pilvede, pühast, taevaste tuulest. Kas oletus võiks paika pidada? Täiesti? On huvitav, kuidas Jaan Kaplinski sellele luuletusele vaatas ja kuidas tema selle tähendust nägi nimelt luule, elu, vastandu pargi elule nagu ruum pinnale, esimene on teisest avaram, mahutab kõik argise veel palju rohkem argine pinnaline saab sügavuse tähenduse. Kuidas see sünnib, õpetab näiteks elulugu, oma õuevärava, hernekeppide heeringasoolvee, petrooli, laternaga, losside lepakaika, looma põhu ja pildi sisseminekuga õige tavalistest asjadest ja olukordadest on kokku pandud midagi ootamatut, mis ometi mõjub nii nagu oleksime ammu valmis teda vastu võtma. See tähendab sedagi, et inimeses on rohkem, kui ta teab, arvab, usub ja Viivi Luik on üks, kes suudab seda tõestada. Ilmselt Jaan Kaplinski on midagi väga olulist tabanud siin mitte ainult selle üksiku luuletuse või selle asendi kohta, vaid ka vaid ka selle kohta. Et kuidas sellises ühte viimises hakkavad elama need argised asjad, need kõige tavalisemad asjad hoopis ise pärast mingid luulelised ja kunstiliselt tähenduslikku elu. Mulle tundub, et see elulugu võiks olla üheks niisuguseks sidepunktiks ka hoopis teise loomingu valdkonda, nimelt proosasse nimelt lastel proosasse Leopoldi lugude juurde. See on paljudes lugejates nii erilist hämmeldust tekitanud, et kuidas nii õrn habras Viivi Luik võib ümber kehastuda üheks rublikuks poisikeseks näha nii lähedalt nii usutavalt selliseid poisikese silmadega asju et lihtsalt ehitatakse õlgu, et kuidas on see võimalik? Siin võib olla salakavala vastu küsimuse esitada. Kas Viivi Luik ongi tegelikult nii õrn ja habras? Seda väidet. Võib-olla siis, kui ta oli õrn ja habras, oli ta lihtsalt ehk väga noor. Ja ka selles on tõepoolest mingisugune väga huvitav paralleelelulool ja Jaan Leopoldi raamatutel. Mingisugune kindel koht peab siin siiski olema mälul sest põhiliselt on Leopold hästi meeles peetud tegevuste peale üles ehitatud, ilma selle meelespidamise või mäluta oleks seda lihtsalt väga raske kirjutada olnud sest seal on puhtpraktilisi tegevusi, mis, kui nad meeles ei ole on raskesti taastatavad. Seal on hulk maatöid, mille kohta ühest käsiraamatust näiteks. Dialooge Leopoldi kirjutamist ei saa kuskilt, õpikus on päris kindel. Aga kas ei loeks praegu mõnd päris värsket luuletust, mis see uus või alanud luuleperiood, mis nüüd üsna varsti peaks nagu näitama oma esimest raamatut pealkirjaga põliskevad, eks ole, see on vist kaunis lähema tulevikke. Laupäev. Miski ei lähe meelest, kõigel on oma koht. Üks räägib kanga peelest, teine on tolm ja toht. Vanadel inimestel meeles on surnuaed. Pika kevade kestel läbi tilguvad laed. Jälle see lumi läheb, päike käib üle toa. Hommik tõi märgut tähe maha pillatud noa. Mõni ehk tuleb käima. Sauna sai pehmem viht. Poest toodi värsket räime. Öösel valutas piht ja teine luuletust sellest kogust. Vanem daam. Ta näeb seda, mis aknast paistab, kõigile ühepalju. Vahel väljas, aprilli haistab kase ununud haljust. Päike keltsasse, auke näris, sinna on pikad, aastad käib tööl, teatris ja mõnes äris. Tihti peeglisse vaatab. Patsipaelad ei seisnud kinni. Trepp oli sammastega. Nüüdse südamest võtab kinni valgete hammastega. Kaks inimelu elu veeringult nagu siis hoopis teiste silmadega kuidas teie seletaksite selle viimase ilmuva kogu pealkirja sest kõikides teistes on selline eelhäälestus nagu pealkirjades juba sees nad annavad mingisuguse ettekujutuse sellest, mis nüüd nende kaante vahel järgneb põlisKemad, kas vihjaks, võib-olla isegi mingisugusele noh võib-olla tagasipöördumisele sellisele kevade kestmisele meilt Erkusele, aga ühtlasi ka meelte avatusele, siis kõige nii hoopis maisema ja teiste inimeste elu ja ja kõige maiste reaaliate vastu. Ja kindlasti samal ajal võib veel öelda, et kevadise enesest midagi alati kestvat. Ja võib-olla selles mõttes julmagi. Ja kõigest hoolimata olgu peale, et inimesed on vanad. Ja olgu peale, et nende elud võib-olla ei paista kõrvaltvaatajale kõige rohkem korras. Sellest hoolimata kevad haarab nad kuidagi kaasa. Ja võib puht primitiivselt öelda, et kevad ongi see põhiline maa peal. Mispärast. Nagu näib, siis on teie luuletee siirdunud need selliste pärismaiste asjade juurde. Kas te võiksite veel rääkida oma nii aja ruumi seostest? Selles viimases pildi sisseminekus tundsin ma siin üdi ära ja vist on seal mingi konkreetse noomite mõjustusega või, või mingi vastuluuletusega isegi tegemist võib olla. Kui nii võib öelda, on ühise lapsepõlvetuttav. Ja me oleme väga palju koos olnud. Märtsi õhtupoolik raskes käär ja ta vanalinnas korjab kannikesi, seal on täis neid, terverentsin jäär kuid ta rahakotis seal on rästa, pesi midagi vedelikku. Muidugi, see ei ole midagi, midagi paha, see on isegi väga kena niisugune seos, aga võib-olla natuke kaugemalegi ulatuvaid seoseid annaks tõmmata. Näiteks stend lõkkov siis Rasputini viimne tärmin Loomingu raamatukogus ilmus. Siis Belov igapäine asi, minu meelest väga huvitavad. Tihedad raamatud. Kas teie teeksite mingisuguse väikese kokkuvõtte, need nii linnulennul ise, kõigest oma luuleteest ja sellest, mis me täna rääkisime. Nüüd juba tänase inimese tarkuse läbi tänaste silmadega? No eks siin ütelda seda, et looduse juurest jõutakse ikka varem või hiljem inimese juurde. Selles on mingisugune seaduspärasus. Ilmaasjata ei imestate, et nii paljud endised luuletajad on hakanud proosat kirjutama, ma arvan, et see on lihtsalt üks rohkem paindlikum ja võimalusterikkam väljendusvahend inimese avamiseks ja tema nii-öelda sisse vaatamiseks. Nii et võib-olla need minu luuletused, mis neid vähem räägivad loodusest rohkem inimestest on lihtsalt sedasama paratamatus, üks ilming oma kuue kogu käsikirja kohta. Kui nüüd pole, teil on käsikiri, vorsti on ta juba valmis, raamat olen ma kuulnud öeldavat üllatavalt sotsiaalne minu varasemate kuudega võrreldes ma ei tea, kuivõrd see paika peab, seda näeb varsti juba lugeja.