Sinu loomingu tähelepaneliku lugemisel torkab silma omamoodi paradoks oma teoreetilsemat laadi kirjutistes, ütleme seal arvustustes Esseedes, rõhutatseerid, tee looja eneseväljendust, tema niisugust loovat ja määravat osa kõige selle juures, mida ta kirjutab, mida ta paberile paneb, kuid teiselt poolt, kui nüüd hakata sinu loomingut sinu värsse lugema, siis siin selgub hoopis teine pool. Et samal ajal, kui looja on kõikvõimas, on ta samal ajal teatud ümbruse oma kaasinimeste tunnet mõtet väljendada sama viisil. Ja see paradoks on selles mõttes eriti terava. Teoorias oled sa nagu ainult selle ühe poole rõhutaja, kuna loomingus vastupidi, tuleb nagu välja see teine pool või kui ma oma väite kinnituseks vahest loen ette su teisest luulekogust, see luulehimude külamul ütles, kuku küla lapsed, laula, laula, käisid lausa mul kaela peal. Siis mina laulsin, mis mina mõistsin külameestest ja külanaistest küla poistest plikadest laulsin sellest, mis silma hakkas ja nii edasi. Minu arvates kohe selline programmiline luuletus sinu kui ma mehe ja ma lauliku osast selles ühiskonnas, kelle mõtteid ja tundeid ja kõike seda, mis sinu ümber siis on kõige selle väljendajana. Nii et kuidasmoodi sa selle paradoksi puhtisiklikult või teoreetilises plaanis püüaksid lahendada. Võib-olla ma teen alustama sellest, et et täpsustan seda luuletust, et sa ei lugenud lõpuni. Lõpulõpul ka äkise Grasse sadasid, olgu ma ometi väga hästi, ma ei tea, mida sa sellega mõtled ja see minu arvates ei ole selle probleemi seisukohalt üldse oluline, sellepärast ma lihtsalt aja kokkuhoiu mõttes jätsin ta välja. Oluline on selles mõttes, et, et siin on nüüd luuletuses ka konflikt olemas, seesama konflikt võib-olla millest sa rääkisid minu kirjatükkide ja loomingu puhul üldse siit võib-olla saab ka selgeks, miks ma Kaldon vahel ühte asja kaitsma ja teist nagu tagasi tõrjuma mõnda kontseptsiooni või? Vististi on asi selles, et selles ilmneb ka minu sotsiaalsus ka nii-öelda kuna meie esteetilised mõttes kirjanduskriitikas on noh, võib-olla üsna üsna palju ja põhjalikult kõneldud sellest et looja kuulub mingisuguse keskkonna hulka, ta ei esinda ainult iseennast, ta esindab mingit klassikihti, mingit rahvast, mingit kultuuri, ükskõik kui laiaks paisatame. See on minu jaoks kuidagi nii enesestmõistetav, et ma seda ei taha toonitada ja ma vaatan, et mis siis on unustatud siis ma leian, et sageli on unustatud see teine poolus see kordumatu nii oma oma sünniõigusega täiesti isikupärane autonoomne inimene, tema individuaalsus ja selle mingisugused isiklikud saladused ja seaduspärasused ja ühesõnaga ma nagu tunnened teadlikumalt mõeldes kunstniku individuaalsus, selle me saaksime seda kunstnikku nagu paremini kasutada, seda üles ehitada või teda kuidagi võimsamaks kasvatada või. Sealjuures siiski jäätsina ikkagi kandvas osas ikkagi niisuguseks maa laulikuks nende murede ja rõõmude ja, ja nende meeleolude väljendajaks, mis on sinule omased juba sünni poolest sinule kui kui maamehepojale ja ise kunagisele põllumehele. Nojah, see on haigus, et see niisugune sotsiaalne programm, mis on selle sünnimaastikuga ja, ja lapsepõlveümbrusega ja sihukese varasema eneseteostuse miljööga sisse pandud, see on nii minu isikus kui ka minu loomingut. Aga ma loen veel ühe luuletuse su enda luuletuse ette, milles ma näeksin ka sellist oma ümbrusse oma keskkonna oma noh, ütleme kasvõi klassi või kihi arusaamist ja muutuste väljend, et see on see esimesest kogust tuntud basturaal, mis on kirjanduslikult mitmes mõttes huvitav. Üsna lihtne luuletused pese, kuid mitmete huvitavate momentidega, see on siis niiviisi orjapõli, ohakane, karjapõli, kadakane. Kuhu need poisid kõik jäidki? Põngerjaid, paljasjalgset küla, karjalapsed, kuhu nad kõik on saanud? Üksima põõsal põksun, tõrjudes tõpraväge. Kogu kolhoosi kari on minu. Ühe hoida. Pole mul pikka piitsa, pole mul väledaid varbaid, Pole mul koera krantsi, aga mul aega on siiski põõnata põõsa varjus. Olen elektrikarjus. Eks asetuse luuletuse üsna avarale taustale nii kirjanduslikus mõttes kui ka elulises mõttes. Ja eks väljenda see neid muutusi, mis elus on aset leidnud. Võib-olla ta tundub sulle praegu pisut niisuguse lapserlikuna kasu esimesest kogust, kuidas sa ise seda kommenteeriksid? Pisut lapserlikuna ta tundubki. Aga see on niisugune hea lapselikust. Ma olen oma loengutes mõnikord seda pruukinud kui allusiooni näidet, eks ole. Inimene, kes nüüd ei tunneks seda kirjanduslikku tausta, millele siin vihjatakse, nimelt siis, eks ole, Allebasturaalikus, karjalapsepõli on hoopis teistes värvides teistest sotsiaalsetest oludest nagu fikseeritud. Ja nüüd tolle pastoraadi taustal omandab see oma õige tähenduse. Nii et ka näite selle kohta, kuidas igasugune kirjanduslik tekst projetseerub alati mingisugusele kirjandusliku Lowelulisele taustale ja alles selle kaudu, siis selle seose kaudu avab siis oma tegeliku tähenduse. Luuletus kuulub minu sellesse loomise järku, mida ma ise nimetaksin, võib olla teletantlikuks. Iga iga inimene on loomult looja, on öeldud, niimoodi ta stiihiliselt tantsib ja laulab ja teeb muusikat. Luuletab. Ja ta ei suuda võib-olla ise hinnata, mis asi see tõeliselt on. Ta ei oska seda panna. Muu muusika või muu luule taustale ei näe seda sellise protsessi mingisuguse elemendina. Alles hiljem kui niisugune enesekriitiline loomise järk nagu süvenes kus tekkis teadmine või hoiak, et ma ei ole. Ma ei ole eeskätt põllumees, vaid ma olen eeskätt luuletaja siis ma sain vast sellest diletantlik, kust loomisest lahti ma nimetan siis võib-olla seda protsessi kirjanikuks saamine. See on see kriitiline moment, kus sa Oma tööd kuidagi objektiivsemalt, sa hakkad midagi luuletama, luuletad ja suudad samal ajal ka ise kõrvalt hinnata, kas see töö tuleb välja või ei tule välja. Ja põhiliselt hakkadki tegema sellist tööd, mis tuleb alati välja nii nagu iga iga meister või iga tööline või käsitööline. Täiesti enesekindlalt Ta teab, et kui ma võtan selle töö ette siis ma teen selle ära, see on professionaalsus. Vot see võib-olla see kriitiline enese tunnetamine ongi Siletantismi ja professionaalsuse piiriks. Vaat siin võib-olla oma tõmbaksindi vahelugeja ja autori vahele just selles staadiumis selles faasis kus. Öelda kunstnikuks, kirjanikuks saajal tekib see kriitilise vaatluse võime. No siin tuleks lugejaid muidugi näha ka noh, mitte nii ühe ülbalisena. Ma näeksin lugejat kuskil mingisuguses astmikus kuskile kriitikuni välja, sest kriitik oleks samuti lugeja, aga nüüd juba nagu professionaalne lugeja, kes oskab näha neid, neid tehnilisi raskusi juba on võimeline nägema ka juba nagu looja poolelt asju. No vot, see on väga-väga kahtlane küsimusest teiste suhtes või välise suhtes kriitiline olla seal seaduspärasid ja ja korra päratusi märgata, see on üks asi. Aga tunnetada seda seestpoolt, see on väga raske, näiteks lihtne näide on kasvõi sõiduki juhtimine, eks ole. Me teame, läheme tänavale, vaatame taha, nüüd see autojuht tegi vea, aga kuni me ei ole iseõppinud autot juhtima, me ei tunneta seda seestpoolt, nii on kirjutamisega. Olekski õieti aeg rääkida sellest, kuidas, kuidas on kujunenud sinu vahekorrad, no kasvõi konkreetselt või siis nii pisut üldistatumalt, kuidas on kujunenud sinu vahekorrad lugejaga ja sealt edasi siis ka kriitikaga. Minu jaoks on väga oluline see mõttekene et kriitika on kirjanduse iseteadvus, tähendab, ma hindan ja austan seda kriitikat, mis lähtub jälle selle tegija poole päält ja, ja tunnetab seda kunsti tegemist sotsioloogia keeles. Seal tuntakse väikese grupi mõistet. See on siis võib-olla selline grupp, kes tegutseb ja uurib ise oma käitumist. Kui kirjandus ja kirjanduskriitika võtta kokku üheks fenomeniks hiireks mingiks protsessi kandjaks siis see on võrreldav selle väikese grupiga. Et kes tegutseb ja samal ajal uurige, jälgib oma tegutsemist ja võib-olla väikeses kirjanduses väikeses keeleühiskonnas on see sotsioloogiline sarnasus selgem. Sina ise oled ju väga palju kriitikat avaldanud ja mina nii kõrvalseisjana hindaksin seda eriti kõrgelt, minu jaoks on mitmete autorite käsitlused sinu sulest olnud, et nende kohta vahest kõige kõrgemat ja kõige asjalikumad kõige täpsemalt, mis nende kohta üldse on kirjutatud näiteks viimaselt sinugi tööd. Jüri Üdi Lehtmetsa noh, varasemast natuke väest tehale ütleme ja mitmete mitmete teiste autorite kohta on tõesti nendele hirmus lähedale jõudnud, nende taotlusi ja nende laadi väga tihedalt väljendanud ja kokku nute. Aga nüüd, kuhu sa asetasid selle kriitika, kas see oleks nüüd just nimelt sellise väikese grupi siis nagu sisemine kriitika, see kirjandus, eneseteadvus või, või oleks see siiski noh, ka juba sinu arvates niisugune väljaspoolne kriitika? Kui hakkan neid seoseid arvustama, neid autoreid käsitlema olen ma lugeja. Ja arvustama ma hakkan üldse pärast seda, kui mul lugejana mingi reaktsioon on toimunud, kas ma olen saanud seal mingi naudingu või, või mingi Vastupidise elamuse, kuid arvustamise käigus või uurimise käigus ma muutun sellest lugejast tegijaks ja siin võib-olla toimubki selline lubamatu nihe. Ma ei tea, kuidas teised alustavad. Näed, sa hakkad nägema, kuidas oleks võinud olla näiteks? Ei, ei, mitte. Ja seda vaid ma hakkan võibolla tundma neid asju, mida ma armastan oma asjadena ja kogu kriitilisus on siis enesekriitika, on käega enesekriitika ja sellepärast, kui mulle heidetakse ette, et et minu avalik kriitika on on sageli liiga valus või ilma ilma pehmendavate ütlemist, et ta siis võib-olla osaliselt on see tingitud sellest, et et ma vaatan asju kui omi, milles ma näen veel mõningaid mõningaid vigu või mõningaid ebatäiuse kohti ja kõnelen siis nendest apoloogiat, kiidukõnet sel juhul eriti ei, ei sünni. Sest noh, kui sa tunnetad asju peaaegu omadena mis seal siis ikka kiidad. Psühholoogiline momendikene. Sinu sinus väga palju nimelt nüüd on minule ja kindlasti ka kuulajatele väga selge miks sa autoritele tõesti nii lähedal oled jõudnud, on seda ikkagi toonitatud, et et sinu kirjutised on kõik mingi väga range kontseptsiooniga. Need ei ole lihtsalt niisugune näperduvaid, nagu tihtipeale tehakse, et noh, enam-vähem hinnang enam-vähem, mida seal sees ja nii edasi ja nii edasi, vaid see on tõesti niisugune noh, mingisuguse väga isiklikku varianti kanisuse, isikulise varjundiga kirjutused. Ma olen oma esteetilist platvormi õigustades või kaitstuse pool laukivalt öelnud, et peab inimesel olema ikka häbematult ja julgust, et tema läheb ja hakkab kirjeldama ja kulutama seda, mis ta näed. Ja neid hindama. See on äärmine enesekindlus. Aga nüüd niisugune küsimus, seesama lugeja, oletatav lugeja, see tundmatu lugeja, kuidas mängib kaasa puht sellises tehnilises plaanis, kui sa hakkad, ütleme teo selle pealkirja panema üksikuid luuletusi tsüklisse jagama, neid tsükleid kogu tervikusse viima? Kas sinu silme ees seisab mingi kujutletav lugeja, kes nüüd peab juba nii päris konkreetselt seda tervikut vastu võtma, et kuidasmoodi sa temale mõtled ja kas sa mõtled ja mis sa tema heaks teed, siis seda? Kokku pannes ma jätan su küsimustele või ei mõtle üldse, on võimalik rooli seda teed mööda liikudes, me oleme jõudnud jällegi oma ni ühiskondlikus või oma sotsiaalsuse tõdemuseni, et et me võime soovida küll, et oleksime autonoomsed ja sõltumatut, kuid paratamatult me oleme 1000 miljoni niidiga seotud kõik kõiksuguasjadega ja me ei saa vabaks rabeleda, kui me tahaksimegi. Ja kui me tunneme mingit tõelisemat sidet mingi inimgrupi või võisfääriga, siis kiindume sellesse inimgrupiga kuidagi rohkem, sest me tahame identifitseerida iseennast. Ja, ja selleks meil on vaja mingit tausta, mingit miljööd, mingit inimhulka, kellega samastuda, kelle saatus põhimõtteliselt jagada. Ja sellepärast kuigi näiliselt võime teha ainult oma tööd ainult enesele mõeldes, ainult oma käsitöötehnikale mõeldes me siiski orienteerumisega lugejaskonnale. Luuletaja. Nii kuidas puht tehniliselt sa seda realiseeriksid, seda mõtlemist? Mina näiteks võin tuua siin oma viimase täiskasvanuile kokku pandud ilmunud raamatu lauluraamat ehk mõõganeelaja. Siin ma kuidagi teadlikumalt kui varem komponeerisin, võib olla selle raamatu adressaati silmas pidades, kes on siis minu taust või foonovaise publik. Ma tunnen, et ma olen väga kaua elanud maal maainimene, see elulaad. On minusse kuidagi nii sügavad jäljed jätnud, et see ühest küljest on rõõmustav, teisest küljest on võib-olla isegi natuke takistav sest kui tahad mõtlemisvõimet arendada, paindlikumaks teha, siis tunned, et liiga tihe seos oma Kujunemis miljööga võib-olla isegi takistab. Ma ei saa näiteks kunagi sellist tunnet. Kui näiteks on minu eakaaslastel Kaplinskile Paul-Eerik Rummol või Ehinil, kes kujunesid. Pole piltlikult öeldes raamaturiiulite vahel kasvasid üles ja lugesid lapsepõlves. Ja nende fantaasia arenes teisi teid pidi. Minul olid küla muljed, külaelu praktiliselt, muljed domineerivad ma võib-olla tahaksin mõnest maaelu mälestusest või, või muljest mis on kvalitatiivselt kuidagi kehvem, vabaneda, aga ma ei saa sellest ja ja siis ei tohigi kramplikult püüda. Ja kui ma seda raamatut, millest jutt oli kokku seadsin, siis ma teadlikult mõtlesin nende kaaslaste peale kellega ma koos elasin ja raamatukompositsioonis, siis ma nagu kordasin oma elulugu. Et alustasin maa maaelu või külaelu arhailisest juba minevikulisest tunnetusest ja liikusin siis linnalikuma või kaasaegsema või tinglikuma poole. Sellega ma siis nagu kordasin ka oma oma arengulugu ja võib-olla ka kogu ühiskonna meile. Aga nüüd oleks huvitav kuulda mõni siin, uuem luuletus, kui ma õigesti mäletan, oli sinu kaustas üks luuletus, mis kuidagi resoneeriks. Edge taustalgi, kus meie räägime lõppenud sõja 30.-st aastapäevast, et kus me mitmed teosed meenutavad seda aega kasvõi sinu kolleegi Ülo Tuuliku romaan, mis on vastukaja leidnud. Mulle tundub selleski luuletuses on mingeid vastukajasid tollest ajast veel. Kas sa loeksid selle? Pealkiri on lõpp. Kas põgeneda või põlvili heita, veel mõelda jõudnud, kuigi äratus käis kõik pimedaks, paiskus kõik kummuli, keerdus ja õulaskus punakat valgust täis. Kas põles, katus oli taeva lagi taguma, otseme pääle jäi. Tõstsin käed oma silmade ette, kuid läbi kättegi kumama jäi. See oli nõnda, mu suu muudkui karjus ja teised. Ma kuulsin, karjusid ka seal vend ja õde ja ema, kus keegi toa pimedast hüüdsid ühteainsamat, aa. Ma riivasin rususid. Emani tahtsin, ma läksin, oh, nüüd olin põlvili maas. Kõik olime maas, nii väetid, väiksed, ei enam rõivaidki ümber. Üks fraas. Ma leidsin ema, ta hingas mu näole, kõik olid alles, kõik elasid veel. Kuid sõnu öelda ei suutnud keegi. Nii. Aegamööda käis kõikidel geel sain öelda, silbi see minema hakkas ja peaaegu aasta viibis teel, ent ema sosin mu poole, hõljus võib-olla sajand või rohkemgi veel. Neid aastasadu saal sekundhaaval. Ma ootama pidin, oh õud. Õud. Ma lugesin sekundeid 100 või 1000, siis tundsin, et edasi lõpeb jõud. Iga sekundi lõpp venis verstade taha, iga versta peal tulp, iga tulba eesaed ei tulema tulla, ei minema minna, ainult olla ja näha, kuidas langevad laed. Toll tollilt me peale ja keegi ei liigu ja maailmaruum on tulesid täis. Ei paistnudki lõputul langemis, viivul seal polnudki lõpumis lõpuna näis. Ühe tausta või võimaliku tõlgitsus varianti ma pakkusin juba nagu enne välja, eks ole? 30 aastat tagasi lõppenud sõda nood kogemused, mis on tollel põlvkonnal see pommide langemise hirm, surmahirm, mida paljudki lapsed tol ajal tundsid ja mina sealhulgas see teeks selle asja mulle väga lähedaseks. See oleks muidugi ainult üks selline konkreetne tõlgitsus, võimalus. Seda võiks ilmselt tõlgendada laiemalt kui mingit sellist hirmu üldse hirmu, sõja ees, tahet, et sellised õudused hirmud ei korduks. Või hoopiski võib-olla veel üldisemalt. Keel on mõeldav, kui peale laskuv hirm, kui peale laskuv õudus üldse. Aga ma ei tea, kas oleks enam liialt õigustatud nii üldine, sest nüüd reaalid on küllalt konkreetselt ikkagi sõjast lähtuvat sõjast. Mis mind ennast selle tegemisel väga sidus või köitis oli see alguse rida, mis selle aasta mul nagu oli olemas ja millele jätku ei leidnud hästi. Kas põgeneda või põlvili heita? Minu enda välja mõeldud, see on kusagilt kuuldud või loetud võimalus. Kas just sõna-sõnalt ma ei tea, aga, aga see see ütlemine võib-olla see on üldinimlik ka. Ma jään vahelist tähelepanu sellele psühholoogilisele tõele, mille ajal selle nagu on rajatud gaase ühe hetke kohutav pikkus, nii nagu ütleme, uppunud silmapilgul, inimestel jookseb silme eest läbi kogu nende elu. Kõik see aeg on tohutult pikaks venitatud. Eks ole siingi see kujutatud, et kui tõesti on Petk mitte kauem kui kuid see on nagu aastatepikkune, see ootus, selle hirmu, hirmu, silmapilkude pikkus. Jah, vot teine punkt oligi või teine koht selles luuletuses mulle endale. Oluline võib olla teostamise ajal kõige olulisem ja raskem just seesama. Kuidas edasi anda seda elamust, seda aja venimist või peaaegu ajatuks muutumist mida võib-olla ikka paljud on kogenud, kui tuua igapäevasest elust võimalik tuttav näide. Kui sõidame autoga ja äkki on avarii võimalus seina auto sõidab vastu või, või te olete kaldast alla minemas siis võib elada täpselt sedasama. Tunnete üle see, kuidas aeg venib, kuidas siis ühe või kahe sekundi jooksul. Kohutavalt palju võib läbi tunda, läbi elada.