30 minutit saadet portreteerida kirjanikku tema 60. sünnipäeval. Juubeliintervjuus Ralf Parve ütlesite 10 aastat tagasi. Kirjutamine läheb ikka raskemaks. Ütleksin omalt poolt, et ikka raskemaks läheb ka küsimine, et leida kõige püsivamad, kõige olulisemad lõimed L1 tihenevate seoste kangast, mis täna küpse kirjaniku näojoontega on kujunenud. Kuid millal saabub küpsus, kas tundsite seda 50-lt neljakümneselt? Võib-olla koguni 30. sünnipäeval, sest selles vanuses ütleme, et inimene on küps. Elu praeb inimest oma tule lakkamata, nõnda et raske on öelda, kas ta läheb sellest küpsemaks või Winskemaks või on ta ikka veel pooltoores. Küllap toimub küpsemine läbi kogu elu. Nii et isiklikult tunnen, et ma pole veel kaugeltki küps, vähemalt mitte täisküps. Ainult elukogemusi on ehk aegamisi rohkem korjunud. Muutuvad ajad ja meie muutume koos nendega. Nii vähemalt ütleme vanadelt roomlastest mõtet laenates. Ja ka poeet on ju oma aja laulik, sellest siis ka juubelisaate pealkiri minu põlvkonna teed, minu aastad on need järgu süüdistiku kuulaja küsijat korduvalt kasutatud pealkirja veelkordses kulutamises. Sest on tõdesid, mis ei kulu vaid aja jooksul kristalliseeruvad veelgi. Kui vanana jõudsite tõeni, et olete üksumad põlvkonnast? Luuletus, mida te meenutasite on kirjutatud 1957. aastal. Olin siis 38 aastane. Joobist kuskil säärasel ja piiril tuleks selgem tõdemus põlvkonda kuulumisest, liiati kui pead tõsisemalt oma õlgadele võtma eelmiste põlvkondade kohustused ja. Ja vastutus, vastutus ajaloolis ja tõepoolest, kui mõelda, et 20 parve vaevalt nendest asjadest veel mõtles ta oli siis 25. juuni 1939. Vaevalt pidasite siis päevikud nii nagu sõja ajal ja hiljemgi muide tänu sellele ka teie kiindumuste erakordne dokumentaalne väärtus, aga siiski. Kas meenutab, kus olite või mis tegite, see oli just jaanipäeva järgne aeg. Mingit Pill karit igatahes polnud. Aga ilmselt ma viibisin selgel päeval reporterina, mõnel spordivõistlus drossel ja öösel istusin muidugi toimetuse laua taga, et püüda raadiost välismaiseid spordiuudiseid. See kuulus muuseas minu kohustuste hulka tollal muide mingid tsentraliseeritud spordiuudisteteenistust või agentuuri Eestis polnud, tuli endal seda teha. Kas olitegi seadnud eesmärgiks ajakirjanikuks, saad jääda? Raske ütelda, 20 aastane noormees, mida tema õieti mõtles, ajakirjanduse amet oli muidugi leivateenistus ja nagu ei osanudki muidugi dollani eriti kaugemale ette mõtelda. Muidugi päevaülesandeid täitsid toimetuses ja nagu ei osake kaugemale tollal eriti mõtelda. Jah, aga esimesed luuletused olid ilmunud? Jah, no mõni näputäis. Persse oli tõesti siin ja seal ilmunud. Kuid no see oleks minu arvates siiski ebasiiras, kui ma ütleksin mas juba tol ajal teadsin ette, kelleks mina saada, nii, aga Ralf Parve, näitleja, näitleja, näitleja, ma tõsiselt ei ole kunagi olnud, ma olen selle asjaga võibolla tegelenud kunagi jah, koolipoisina ja ja ka sõjapäevil isetegevuses, aga niisugust no mingisugust mõtet otseselt päris näitlejaks saadega seda mõtet vist ei ole olnud külvaimale ühiskondlikud probleemid, kuidas jõudsid need kahekümneaastase nooruki teadvusse? No kõigepealt, ma ütleksin, ajalehe toimetus on siiski niisugune koht, kuhu jooksevad kokku kõikmõeldavad maailma sündmused oma maa, sündmused oma rahva elusaatuse, sündmusest, ise asju, missuguse nurga all üks või teine ajaleht valgustas seda omal ajal, aga faktid ja tõed jõudsid igal juhul alati toimetusse. Nii et küllap muidugi toimetuses töötamine ergutas ühiskondlikku mõtlemist. Ma peaksin meenutama ka oma kadunud isa, kes oli niisuguse terve mõistusega selge klassitunnetusega Töömees antifašist, nii et juba kuskilt ikka-ikka kooliajast peale oli ikka ütleme hea ja halva vahekord ühiskonnas kuidagi kindlasti juba selge seks ajaks. Jah, aga nii nagu ütlesite, põlvkonna tunnetus sellel ajal veel ei olnud. Põlvkonna tunnetus, see on keeruka sisuga mõiste muidugi tollal mõni võiks öelda omaealiste sõpruse tunne seal küll. Nooruslikult lahe ja, ja õige, muretu kuid katsumustest läbi proovitud siduv on välja kujunenud arusaamine omast põlvkonnast. Küllap jah, seda siis vist veel ei olnud. Värskes värsikogus õnne, valu kirjutate, hing on valus, nooret löödi sinna julmalt püssi tikk. Sellest saati voolab veri ja mu piinan pik. Millal kirjutasite? Mida head need read kirjutasin paar aastat tagasi. Näete, kui kauem küpsenud mõte teha. Ja muidugi nähtavasti seda muidugi tõi teravamalt võib-olla esile ja, ja tegi ilmsid põlvkonna olemuse, selle tunnetamise ja ma ütleksin, et ta tegi seda võib-olla esiotsa veel küllalt kitsalt võib-olla aastatega aina hõlmava sügamad, hakkame seda seda tunnetama. Nii et see ongi siis haav, mis kinni ei kasva, mis on kitsas ja sügav nagu värske kaitsekraav teid ennast tsiteerides. Olete tundnud surmahirmu? Olen muidugi sellepärast, et kuigi ma ei olnud vahetu lahingumees, aga ma olin siiski sõja ajal väga korduvalt keerulistes situatsioonides, nii et tule all ja lennukipommide all olin küllalt ja ega niisuguseid inimesi ma nägin sõja ajal palju inimesega niisuguseid inimesi, kes ka sõjamehi, kes nüüd otseselt surma ei oleks kartnud, neid võib-olla oli väga haruharva. Kas meie järgmised põlvkonnad olema seepärast millestki vaesemad, kas iga inimene selleks, et küpseda, et kujuneda oma põlvkonna tunnetusega inimeseks, peaks siis tundma ka niisugust hirmu. Ei, ma ei mõtle seda. Olgu mis on, kuid sõda on siiski kõige julmem ja kõige halastamatult kool, mida inimestel oleks üldse võiks, võiks. Ja siiski surmahirm ja teiselt poolt optimism, sest mul on teie kiindumustest meelde jäänud just teie erakordne optimism olles väga raskelt haige polüdi halvatuna, eks ole. Jah, ma olin 42. aastal kuus kuud, olin haiglas siruli maas kus võiksid jõudu, et siis nalja teha. Nähtavasti oli iseloomus ikkagi ja muidugi noorus mängis oma osa tohutult. Sel ajal. Teie, 30. sünnipäev juuni 1949 trükitud kaks luulekogu sõduri südamest ja ajast karmist, kaunist ja kallist, milles nägite poeeti missiooni neil aastail. Need olid mõlemad ööl sõjaaegsete meeleolude koht. Ma ütleksin nii, et sõda vältas kui võrrelda minu elatud aastatega. Ma võin niiviisi nüüd vist juba öelda väeteste suhteliselt üürikest aega, neli aastat. Aga seesama värske kaitsekraavi kujund, mida me siin meenutasime, seda ma ei saa nagu kuidagi kõrvale heita. Muidugi süvendas seda enesedistsipliini kohusetunnet võimet raskusi ületada. Mis aga puutub vahetusse sõja järgsetesse aastatesse, siis enamusel meist oli tollal värsikogude põhiheliks muidugi rõõm võidust painimlikku vaenlase üle ja selle fakti kinnistamine. Nimetagem seda siis missiooniks ajakäsuks või millekski millekski muuks. Aga kaitsekraavi kujundan minu jaoks tänases päevas mingi valvakusele manitsev kõrge seisundisse seada tranduslikkusi. Mingi valveloleku tunne läbi kogu elu, eks sellest ka seesama tee mõtet ikka raskemaks läheb, kirjanikul kirjutamine ikka raskemaks läheb. Reporteril küsimine öeldakse, et meie relvastuses olevat ootamatus, psühholoogiline mõjutamine. Et avaneks tee inimese peedetumate kihistust, jõud Te olete nii hästi kirjanik kui ka ajakirjanik olnud, kas on üldse reporteril õigust tungida teise inimese sisemusse? Küllap on, kui seda osatakse teha taktitundega ja arvukalt ja ja tõelise süvenemise Soapikal. Ja aga siis, ma olen mõelnud edasi, et kirjanik avab ennast ise et see on tema missioon, näidata edu läbi isikupärase tunnetuse suhtumise. Kuidas sellesse minu mõttesse suhtute? Eks ta põhiliselt muidugi niimoodi olla, sest praegu me siin vestleme ja ma pean ennast võrdlemisi pingutama, et ennast küllalt korralikult väljendada. Mul on alati lihtsam muidugi teha paberil kirjas. On vaja mõtestada vastus kui ka elatud aasta jaoks on raadiosaates aega 30 sekundit. Paradoks, kas pole, aga kas te võiksite nimetada mõne luuletuse, mis teile on südamelähedane, sest et selles iseenda ja oma tõed olete sõnastanud ja seda ilma reporteri peale käimiste nagu praegu siin mikrofonide juures? Küllap vist igale loob inimesele on kõige südamelähedasemat ta viimase aegsemat tööd. Leiaksin selliseid oma tänavusest värsikogust, Õnnepalu ütleme, säärased luuletused nagu aeg möödub, ei maksa matta lauludesse. Ikka öeldakse krõbe õigus. Ja mõistnud elu karmi argipäevast tõtt. Nüüd täitan, kandes kannu lõhtust varju. Et veel mul pidamata on üks sõnavõtt. Kas kõrtsilauas, kuhu ma ei kuulu kateedris, kus ma kõnelda ei söanda, peast või päästev alla endas nagu luulu, üht kujutlust. Kes piduplatsil kuulatama, tardub kuumi sõnu maast ja rahvast tõest Jaust kes nagu piiraltlikus usus hardub ning on üksainus õnnistatud elavdaust, kui vaatab oma jutlustaja poole, kes justkui vannet andes Ei maksa matta lauludesse nostalgiat ja kes tõstresse? Sest asjatu on võõrik pelgus. Kui köik ju ammuilma selgus. Miks puhtad mõtted piinaks saavat? Miks seal ei kasva kinni haavad, kui need käigi aegu löödud? Miks hüva meelsest löödud, müüdud, miks kogemata viha lahku võib minna vaenlastena lahku? Kust pärineb ükskõiksed jäigisus? Aumeeste heitlik tuulepäisus? Eks kogemuste kuldne rikkust ja öelda. Tõde otsides iga põlvkond, kui vaevane, polnuks see ainult tegude siis enda leidnud. Jama, tee nii meestele järgnevad mehed ja mäe rinnal tõstavad käe. Neljakümnene Ralf Parve olete hakanud näidendit kirjutama usinalt reisima. Lapsed peavad teid oma kirjanikuks teie ise. Millest sellel ajal mõtlesid? Millest ma mõtlesin? Mõtlesin, et olen tegelikult veel väga vähe tehtud. On jõudnud kätte aeg, kus peaks hakkama paljusid asju võib-olla sügavamalt järele mõtlema ja võib-olla ka ümber matta. Ja see võiks siis olla nüüd üks esimene küpsuse staadium praegu seda tunnistate, seda põlvkonna tunnetus on tulnud. On tulnud teine pilk elu suhtes. Ja muide ka 1958. aastal ilmunud pärsi kogu avatud värav, koht on kriitik Endel Mallene öelnud, et Ralf palve luules algab uus periood mida võiks nimetada omaenda ja oma teekaaslaste kujunemistee. Teiseks läbilugemiseks. Mida hindasid ümber, mida mõistsite sügavamale. Selle peale, mida teeni Huisku lausuda ei söandaks. Muidugi polnud mina tol ajal see ainuke, kes paljusid asju ümber hind asja sügavamalt mõistma hakkas. Olid muudatuste aastaid kogu ühiskonnas ja kui poeet pole oma ajastu suhtes loid ja ükskõikne siis peab ta sellele seismo grafinaar reageerima. Ralf Parve 50. sünnipäev ilmus seitsmes luulekogu tuulenooled, millest kirjanik pälvis Nõukogude Eesti preemia. Kirjanduse tundjad ütleksid siis, see on poeedid tänaste luule tõekspidamiste raamat on viimased 10 aastat nendest tõekspidamistest korrektiive veelgi teinud või on see juba kristalliseerunud seisukohtade aeg? Ma ütleksin nii, et igavesi tõdesid me teatavasti ei tunnista mitte ainult teadus, vaid ka kirjandus ja kunst kontrollib oma tõdesid ja teooriaid püsivalt täiendab neid, heidab kõrvale selle, mis osutub ebaõigeks või, või lootusetult aegunuks. Nõnda siis arvan, et oma jätkuvast loomingus olen minagi aina uuenevad maailmas pidevalt korrekti. Teinud sellest raamatust jäi küsija mõtte peatuma luuletusel vana pärsi kogu. Kas loeksite seal, et ka teie hääl, luule esitena jääks? Juubelisaates kõlab. Sa sirmid päevi nagu värsikoguks lehti, kus kuuletunud paberil on tuhmunud rea muist riivab sind, muist sinu kohta vist ei kehti, kuid paljusid neist tänaseni peast veel tead. Su süda ühest jälle leitud sõnast peksleb või pilgu teise pärast maha lööma pead, kuid kolmandaga mõtte raskeid radu ekslik. Ning äkki taipad, et see ammu loetud teos on sinu enda elu tuigatavas. Peos ja lähevad aastad, nii lähebki elu. Oleme juubilar jõudnud tänasesse päeva. Nii kiiresti lähevad aastad intervjuus. Aga igas aastas on olnud 365 või 366 päeva ja iga päev on midagi tehtud, kellegagi koos oldud. Kirjanikud kõrval olete teinud palju Eesti kultuuriloo edasi viimiseks. Mõtlen teie kirjutisi Jaan Kärneri, August allest, August Jakobsonist hetkes emperite seltsis. Lisaks sellele, mida oleme saanud eesti kultuuriloole. Mida olete ise saanud nendest kokkusaamistest? Väga palju kuid santeximperii ütles, et on olemas ainult üks tõeline luksus ja see seisneb nimelt inimestevahelises suhtlemises. Siis olen ma teie poolt mainitud veel paljude inimeste näol ohtralt luksust nappinud. Kujundit argisemaks tõlkides tähendab see kõigepealt väärtuslikke kutsealaseid teadmisi, aga ka elu mõistmise ja elutarkuse õppetund. Ja tihti lihtsalt hubaseid hingekosutavat tund. Ja muidugi kõigutamatu veendumust, et kultuuril peab olema järjepidevus ja neid, kes on midagi väärtuslikku enne meid korda saatnud tuleb selle eest tänada ja austada. Selles valdkonnas töö jätkub. Paraku mitte. Tänane vestlus pole kohane põhjuste lähemaks selgitamiseks. Küllap on süüdi minu heitub iseloom. Et väliste laiendite tõttu kaotasin pärast kiindumust ilmumist kindlusetunde ja soovi sedalaadi töö, ma mõtlen mälestuste jätkamiseks. Aga minu enda jaoks tähendab, et kõnesolnud inimesed väga palju. Jah, monograafia see, küll see kuskil ikka geeni kiusab ja tuhandeid kaua sidunud ja hoidnud küljes jah, ja nii pentsik, kui see ka ei ole, ma olen ikkagi kogu aeg materjali kogunud, aga, aga selle materjali lahtikirjutamine on tõesti hämmastavalt kaua viibinud, kui nüüd mitte arvestada seda väikest monograafiat, mis tuli juba 1960. aastal. Eelräägitu tõi veel ühe mõtte, et meil on otsekui heaks tooniks unustada kõnelda nendest mõjutajatest, kes inimesele kõige lähemal kellega ollakse iga päev koos ja ööselgi. Meenutagem Elo ja Friedebert Tuglas, Aurora Johannes Semper, kaugemast kirjandus, loostaga Aino Gustav suits ja ka kevadetüdruk nende vahel, kelleta hulk kauneid luuletusi sündimata oleks jäänud. Kas olete nõus, et räägime siis koos ka lilli Prometisterailt, parvest mittenud nende ühisest kirjanduslikust tööst, vaid ka ühisest elust? Ma olen oma elukaaslasele sügavalt tänulik iga päeva eest meie ühises elus. Et ta on ustavalt seisnud mu kõrval nii päikesepaistelist helkuri, kuid sajupäeva pean kõige suurem tugi olnud mu töö seal. Juubeli puhul on teilt palju küsitud juba eelmise juubeli puhul, nüüd samuti televisioon, raadio ajakirjandustrükisõna kuivõrd küsimused korduvad? Ma ei ütleks, et nad väga korduksid siiski kuid mõnede põhiküsimuste osas on kindlasti kokkulangemise. Aga järsku on see küsimus siis küsimata, millele eriti oleksite vastad, tahtnud? Ohjeldus ei, ma olen pidanud siiski viimastel päevadel nii palju vastama küsimustele ise neid juurde mõtelda. Me ei jõua Kas te olete õnnelik? Kindlasti. Aga rõõm ja mure on kaksikvennad. Mis teile muret teeb? Ma mõtlen kui inimesele kodanikule, kui vaadata ringi kas või meie Eestimaaelus või terve maopalli saatuse probleem, kaaluda. Mind on alati kuidagi riivanud ennekõike ükskõiksuse joon inimeste juures. Ja kui millegi pärast muretseda, siis võib-olla sellepärast, et et võib-olla meie tänases maailmas nii kitsamas kui ka maailma mastaabis on võib-olla ükskõik, siis üks niisugune suurimaid pahesid, mis inimesega kaasas käib. See on asi, mille pärast tuleb südant kindlasti. Meil kõigil valutid üldine stabiilne elu ja, ja teatud ja olutaseme tõus ja kõik see võib tulla. Teine kord paneb inimesi unustama paljusid asju. No kui võrrelda teiegi päevi sõjaajapingiga, kas töötate sama pingega või töötate ehk nüüd harrastajad juba aastaid natuke rahulikumalt, on teil aega nüüd vähemalt piisavalt lugeda? Piisavalt ei ole aega kunagi. Sellepärast et elutempo on niisugune, et kuidas ka ei püüa oma aega organiseerida, alati tuleb midagi ootamatut vahele, ikka tuleb midagi täiesti laanimatut ette. Ja selle tõttu jah, elu on juba kord niisugune, et ega niisugust täitur rahu ja rahulikkust kõike seda muidugi vist ei saa kunagi. Seda tahagi Teie natuuriga arvestades siiski no ei tea, võib-olla aastatega hakkab tulema, ta oli niisugune tahtmine, et oleks nagu natukene rahulikum ja katsuks vähem ärgitada mõningate asjade puhul ja võib-olla ka vähem osavõtlik mõne asja puhul, aga, aga kas ma olin, muidugi ei ole veel kuidagi nagu päriselt õnnestunud. Õnne valu on jahmatama paneb pealkiri. Kust tulite sellele pealkirjale? See on jah, niisugune asi, et tema muidugi ju mitme tähendab selline pealkiri. Seda võib võtta otsetähenduses nagu terase valu, õnne, valu, sõnaga nimiluuletus, selles kogus räägib ka õnnevalamisest vana-aasta õhtul, niiet on sõna otseses mõttes tinavalu, võib ta olla. Ta võib olla ka valuni igatsuse tähenduses igatses enne järele. Valus õnn olla nii et ega mitmesuguseid tähendusi, aga oma esialgse jah, esialgse niisuguse sähvatuse tema tulidki ühe sel kaunis lõbusa vana-aastatinavalamise juures lihtsalt sõna tuli kuidagi nii mõttesse. Ja nüüd võiks küll öelda, et tegemist on lausa klassikalise. Küpse mehe luulekogu pealkirjaga võib-olla sellepärast on tulnudki elada kuuekümneseks. Oleksime siis nagu juturingiga tagasi küpsuse juures. Hakkama kordaksin ikka seda juubist, inimene küpseb ikkagi kogu kogu oma eluaeg, nii et kas me täisküpset keegi oleme seda eriti missuguse luuletusega sellest kogust võiksime teile õnne soovida. Kas on kohane lasta endale õnne soovida omaenda värssidega? Jah, aga siis meie. Et me võiksime teie juubelipäevast osa saada läbi teevärsside? Nojah, kui nii sobib selle saate otste kokku tõmbamiseks mõni luuletus võtta, võib-olla oleks see siis see minu sinine lauk? See minu sinine laul, kargija kõrge taeval lõikus ku Valeval hommikul kost kukuid kantileen saabuvast varasügisest kuhu ei küüni veel koltumist nukruse perutus. Valminud viljade üle üksnes lõikusin, leebuvalt aimatav erutus.