Mina olen Peeter Kaljumäe ja loen katkendi Artur Rinne mälestuste raamatust laulud ja aastad. Mulle on meelde sööbinud 1930. aasta jaanuarikuu õhtu. Konservatooriumis oli õppevaheaeg ja teatriski sai vabalt hingata. Kasutasin jõudeaega klaveril harjutamiseks aariate ja laulude õppimiseks. Töötasin kooriproovisaalis. Laval pidi algama draamaetendus, muusika, rahvas puhkas ja seepärast haigutasid garderoobid ja trepid tühjusest. Mu sõrmed sibasid edasi-tagasi mööda klaviatuuri, murdes heliredelid ja sõnakuulmatuse. Igav ja vaevarikas töö. Äkki vajus, kui ilmutis uksele, proua riis, see meie maja Lucia võti. Etendus jääb ära, keegi on ootamatult haigestunud. Tema proua riis tahab tunni aja pärast maja sulgeda. Vaadaku magnetluku taha, ei jää. Ega tema vanainimene suuda kõiki tegelasi silmas pidada. Kahju. Just täna oli mul olnud kavas tublisti töötada, aga võta näpust, korjasin noodid portfelli, ronisin üles viiendale korrusele oma garderoobi palitu järele. Alla tulles märkasin äkki, et maja on vallutanud sügav vaikus. Ei ühtegi heli. Muidu askeldavad siin inimesed nagu sipelgad. Igas ruumis proovitakse, harjutatakse, kusagil röögib keegi häält lahti. Trepil pomiseb keegi mingit teksti valjul häälel, olles unustanud ümbruse. Rätsep Pattaya õmbleiate tööruumides passitakse, pressitakse, õmmeldakse treppidel, tuiskavate iietajad siia-sinna, kandes kostüümide kuhja lattu või laost garderoobides. Keegi hüüab kedagi meeleheitlikult. Ja nüüd korraga on vaja välja surnud. Astusin kikivarvul. Mul oli tunne, nagu viibiks siin tühjas templis ja mu sammude kõmin võiks rüvetada seda pühalikku hääletust. Meeldiv vaikus, mida segas vaid seinakella monotoonne tiksumine alumisel korrusel. Huvitav. Muidu ei olnud seda kunagi kuulda. Nüüd aga tagus kelgu hullunud metronoom kalgilt ja kõvasti. Viss tundis rõõmu üksindusest ja vaikusest. Ta osutid näitasid üheksandat tundi. Ei ühtegi hinge puhketoas. Lavatööliste ruumis koroonalaual kepid, ristamisi sisse löömata, värvilised nupud siledal vineer pinnal, tardumuses. Raske, raudne lava, uks oli praokil. Astusin üle läve, kui jaaniussikese ärase üksik pirn rõõmsalt selles avalduses. Esimest korda nägin lava nii lagedama mahajäetuna, tühjana ja üksindusse sulgununa. Astusin edasi. Prožektorite elutud, ent läikivat laas, silmad vaatasid mind. Ühel neist nägin enese peegelpilti, moonutatud ja koomilist. Siia kella tiksumist enam ei kostnud, ei ühtegi heli. Mu kuulmeid kõrvetas hääletus. Hakkasin pingutatult seda vaikust kuulama. Ja mis see siis on? Keegi kopis kusagil kaugemal, aga siiski üsna mu lähedal Koplis ja Koplis lakkamatult ühes rütmis. See oli mu süda, mis kopis. Minu süda tuksus erutatult, sest temal oli see ülev pühalik hetk. Mind haaras kirge joobumus. Oh kui palju südametuksetest kantud surematuid, mõtteid ja leegitsevaid tundeid on siit sõnas ja muusikas saali paiskunud. Ka minu südametukse jõuab täna saali läbi raudeesriide, mis sellest, et seal kedagi pole. Siin sellel laval igatses kord Solveic. Tema laul kõlab praegugi mu kõrvus taotas beer künti, kes raugana komberdas ta jalge ette viimseks hinge tõmbeks. Siin sellel laval tantsis tõmmu lõunamaine iludus Anitra kriigi muusikat põhjamaiselt karge kui Norra mäestik lõunamaiselt kirglik ja eksootiline kui kõrbeöö. See oli minu noormehe hea sügavaim teatrielamus. Mäletan dirigendipuldis oli professor Johan Aavik. Erna Vilmer oli Solveid, Ants Lauter, peerija Meeta Luts, võluvanitra. Pisaraid tagasi hoides elasin kaasa Hoose surmast Tseenile. Ulje noorepeeri memm mängis Hilda kleezer. Peaaegu niisama sügava mulje viisin kaasa kune ooperi Romeo ja Julia etenduselt. Aarne Viisimaa kehastas roomenud ta lüürilise sametise tämbriga. Hääl oli kui loodud selle osa jaoks. Olga Mikk-Krull Aulis Juulijat, Hanno Kompuse lavastus, Aleksander tuurendi lavakujundus. Selles ooperis tegid kaasa kõik tuusad. Karl Viitol, Aleksander Arder, Nikolai suur söödiida. Loo Karl Ots, Valentiina Kask. Koorid kõlasid võimsalt, kogu lavastus mõjus suursuguselt. Küllap Roomeo ja Juulia nägemine puhusky minus lõkkele võitmatu soovi teatrisse pääseda. Eks sellepärast olegi see etendus mul tänini nii selgesti meeles, nagu oleksin seda alles eile näinud. Ja nüüd olin ma siis ise juba mitu kuud selle teatriartist koorilaulja. Seisin keset tühja lava ja unistasin, kui kaugele ma jõuan. Kas avaneb mul kunagi võimalus laulda mõnda kandvat osa? Mu vanem kolleeg pikakasvuline Paul Tammeveski, kes asendas vahel koormeister Werner mereppik avaldas kordama arvamust, et publik saalis ei märkavadki mind, kui ma lavale tulen, sest ma olen nii armetult väike. Eks ma tule siis mitu korda järjest, kuni sinodi märkama hakkad, vastasin talle vaevaga end vaos hoides. Teised naersid. Ja nüüd siin laval üksi seistes ja seda meenutades tundsin, kuidas süngete mõtete pärg mu pead, kui suur ja raske tuletõrjekiiver rõhuma hakkas. Nagu madu, hiirt neelas alaväärsus kompleks optimismi. Lahkusin kiiresti lavalt, jooksin trepist alla ja olin hetk hiljem värskes karges talveõhtus. Hakkasin pingsalt otsima väljapääsu oma kaksipidi kihutavatest meeleoludest ja mõtetest, kui ummik laineist leiutama unistustes õnneratast, mille vurinast hüppaks välja mulle nii vajalik õige võit. See ei tarvitseks kuigi suur olla. Eks iga nooruk hakka unistama õnnest juba siis, kui ta hääl murdub ja lõua otsa ilmuvad esimesed häbelikud karvaudemed. Ai, kui pretensioonikas, siis ollakse. Ja nooruke habras tütarlaps kui looduse kauneim kunstiteos imetledes oma puhkevaid rinna mügaraidi arvates olevat end juba kohtunud õnnega kujutleb, et see on varasuvine kastene ristikheinapõld koidueelses kuldses udus. Tema ise jookseb lopsakate juuste lehvides sellel põllul. Pillatas ristikheinalehtedele hõõgub vaide, õnnepisaraid, mis tänutundes hakkavad särama tõusvale päikesele omaenese õitsvale, noorusele. Siis ilmub nooruk uljas kangelane, kellele on kõik merre põlvini. Tema silme ees laiub ristikheinapõld, kui tema enda kauneist unistustest tulvab tulevik. Võimas joobumus nähtust lööb, kui raske alkohol talle pähe. Süda peksab meeletult iha, tuikab rinnus milline ilu. Kui saaks seda kõike korraga emmata haarata, sülle, kallistada. Ja ta võtab vikati, säravad pisarad niidetud õitel ja lehtedelt langevad mulda, et anda elu sealt tõusvale uuele ristik heinale. Et laita vaimustuse tuld uues niitjas. Toonu varrukaga väsib, ta vaimustus jahtub tõrjudes niitmisest karedaks läinud kämmaldega otsmikul silma tungivalt higioja vaatab ta juhmi pilguga niidetud põllule kui elatud elule. Kas see siis oligi õnn? Ja mis õnn õigupoolest üldse on? Mu Pegasuse tõugu Varrese tiibadega jooksva haiges setukas komistas, jäid toppama nagu kärbes liimipaberile ja hirnatas kriitiliselt. Kes andis fantaasiale õiguse ennast nii kole ilusates roosamanna vahulistes värvitoonides üle pintseldada. Lüüriline jama, ei ühtki erutavat dissonantsi. Oi, seda kaagutavad noorused kanapimedust. Arvasin kuulvat karmi tõe, iroonilise naeru, Lukse. Aga võib-olla sinu luuleristik koos seal kõndiva õnne neitsiga on hoopis võssa kasvanud, lahja, ent siiski tõeline metsaheinamaa. Sina aga trügid oma talendi krõbemetega kultuurikoplites. Mõtle järele, noormees, veel pole hilja jätta kõik siia paika ning otsida endale midagi proosalisemat ja jõukohasemad. Unistustega ei tohi huligaanitseda, sest tõelisus võib subkergesti naeruväärseks soss-sepaks teha.