MINA OLEN Tiia Kriisa loen teile katkendi oma novellist sillal. Teatri välistrepil polnud kedagi, ka fuajee oli inimtühi. Täna oli algus pool tundi varem, aga egade palju hiljaks jäänud. Lohutas teda vanem proua, kes töötas teatri garderoobis. Naine vaatas veelkord kutsekaardilt oma koha numbrit. Jastus külgukse kardinate vahelt saali. Lava valguses seisis üks mees külgmises vahekäigus askeldasid televisiooni mehed kaameratega. Ta läks põlvedest veidi nõtkudes esimeste ridade poole, kus pidi olema tema koht. Lavavalguses oli tuntud näitleja teisest linnast. Talärmitses lärmitses tuttavalt. Nii lärmizzieti ikka kui parodeeriti tuntud teatrimeest, kes elas ja töötas veel paarkümmend aastat tagasi. Laval toimuv ei köitnud naise tähelepanu. Juba sisenedes märkas ta heleda riidega kaetud poodiumi mis läks tagumise ukse juurest lavale otse läbi saali. Ta rändas oma pilguga piki poodiumi saali, lõpp puu, siis jälle lava äärt siis jälle lõppu. Ta ootas poodiumil toimuvat ja see ta jaoks tuligi mitu aastat tagasi nähtud ka puuki teater, mis oli sööbinud mitte ainult mällu, vaid ka kehasse. Poodiumil liikus õrn graatsiline naine. Dali naiselikum kui naine. Ta oli habras ja ootamatu. Teda mängis, vanamees on agaata. Naise liikumine oli lummab. Ta vaatas taas lavale, püüdis seal toimuvat mõista, ent keegi nagu keeras kuklas tema pead poodiumi suunas. Eespool istusid kaks kirjameest, ta polnud neid kunagi varem koos näinud. Nende kiilanevad kukla Valendasid hämaruses nagu küünarnukid. Nad sosistasid omavahel ja nautisid laval toimuvat. Lava pimenes, siis tuli justkui valgus näha polnud peaaegu midagi. Valge poodium kerkis sumedas valguses seda enam esile. Ta tajus, et segapuuki näitleja on tõeliselt vana. Seda ebamaisemalt kaunid olid tema liikumine, peahoiak, silmavaade. Lavale tulid millegipärast tantsulapsed, terve kari, kes klõbistasid oma rautatud taldadega ägedalt tantsida. Selle klõbina peale paiskus reaalsus raamidest välja. Ebareaalsus haaras naise luupainaja, anna seda võrduma võimusesse. Et ta ei suutnud isegi vastu hakata nagu unenäos. Ta oli ta ise ja ei olnud ka. Ta oli ta ise sellepärast, et ta nägi seda kõike. Keha oli kerge. Liikumisvabadus oli piiratud, sest ta istus. Ta ei pääsenud saalist välja. Aga kõik see korraga mõjus ebareaalselt nagu unenägu. Ta ei pääsenud oma unenäost välja. Ta ei olnud ta ise ja samas oli ka sesse, toimus temaga. Vana jaapani näitleja seisis poodiumil lubivalge näo ja hele heleroosade põskedega seisis liikumata Ta nagu ta polekski päris, nagu teda polekski olemas. Siidiriide seljas lehvis tuuletõmbes. See kinnitas, et ta on kohal. Klõbin laval, vaibus, saalis istujad hakkasid peopesi valjusti kokku lööma. Nüüd nägi ta nägusid paljus sarnaseid, aina naeratavaid. Nad mängisid veatult rõõmsaid tseremoonias osalevaid inimesi. Nad olid juskui siksakiliselt ühte õmmeldud. Ongi hea surra. See pole probleem. Poeg saaks elamispinda juurde või müüks selle maha, ostaks midagi. Kui sellest ainult oleks mingit kasu. Naine tõstis põlvedelt oma käed ja surus pihud kokku, nagu teadvustades enesele oma Ta käiku. Tumepunane, eesriie sirises lahti. Plaksutamine kestis, aga ei olnud vaheaeg. Nüüd suunati poodiumile rasket punast valgust. Piklikud tumedal laual, keset lava lebas sületäispikkade vartega kullerkupu kollaseid roose. Nagu kirstus. Tundus, et ta näeb oma kohalt roosivarte pruunikas rohekaid, liha vaid okkaid. Lava servale tulik heledas kleidis naine ja ülikonnas mees. Mees laval, seletas omamehelikult libeda häälega, kui tähtis on käimasolev üritus. Püüdis jätta muljet, et kõik on üks ühine pere, et köik hingava teistmoodi. Nüüd ma tõusen püsti ja lähen saalist välja, enne kui hakatakse jagama neid kullerkupu, kollaseid roose. Mõtles naine. Ent ei tõusnud. Mees hõikas lavalt nimesid ja mööda poodiumi tulid saali tagant lavale naised ja mehed, rohkem või vähem tuttavat. Mõni neist ajas käed lausa harali, et mitte kaotada, dada pika vetruva ebapüsiva pinna peal tasakaalu. Lavale jõudes kestis õõtsumine neis edasi. Õlgadeni lehva juustega noorepoolne mees, veidi jässakas kehaehitusega, rind ettepoole suunatud. Nagu oleks ta kohe valmis õhku tõusma. Jäi poodiumil viivuks peatuma nagu kogudes, õhkus sööstmiseks jõudu. Seetõttu läks naise pilk mehe jalgade suunas. Teisel pool poodiumiistujate pead lendasid, ütlesid üksteise järel noore mehe kinganina otsas asetudes seejärel taas omanike õlgadele. Inimeste kahvatud näod olid naerusuised. Väljendasid üleüldist rõõmu, mis haihtudes muutus kurbuseks. Noormees kõneles lavaltrafaretseid tänusõnu saalia plodeeris. Näitleja kummardas, heledas kleidis naine surustale pihku kullerkupu, kollased roosid. Libedahäälega mees kommenteeris midagi, püüdes seda teha. Vaimukalt andis näitlejale aukirjakaaned. Noorepoolne näitleja peaaegu jooksis lavalt põgenes kullerkupu, kollased roosid tikksirgelt peos, kehast veidi eemal. Nüüd nimetati vanema näitlejanna nimi tublisti üle keskja. Näitlejanna liikus aeglaselt pea veidi külje peale. Longus tundus, et ta kaalub iga oma sammu või siis venitas millegipärast teadlikult oma teekonda lavale. Seisatas enne lavale astumist. Puudutas käega põske kukalt. Lavale jõudes pöördus ootamatult näoga publiku poole. Selles pööramises selles hoiakus oli enam sõnumeid inimese ja teatri kohta küll pikkades kõlavates lausetes. Väid parimad vanad näitlejad on kogenud, et teostamatuse kogemus teostamis püüdes oma piiride tajumine võimaldab teostada teostamata. Ta oli sellele vanale näitlejanna alles suhteliselt hiljuti saatnud lavale lilli kohtudes. Mõni aeg hiljem pöördus näitlejanna ta poole, öeldes suur tänu lillede eest. Neid saadetakse nii harva. Nüüd sai näitlejanna kollased roosid ja aukirja kaaned aplodeeriti oodanud vaikuse ära laus osta. See on suur üllatus mulle. Naljakas, et nii vanale inimesele selline tähelepanu. Kunagi oli see oluline. Nüüdseks on see tähendus minu jaoks kaotsi läinud nagu kaljumaalingute tähendus. See tähelepanu on oluline. Ma pean sellest uue tähenduse välja lugema. Ta lahkus lavalt pika aplausi saatel. Stahlis kummitas hetkeks midagi tähenduslikku igavikuliste, ent haihtus kohe. Kui ikka uued ja uued naised ja mehed läbi poodiumi punase valguse lavale ruttasid, kestsid aplaus siit. Ja siis lõppes äkki kõik. Vali hääl kuulutas välja vaheaja. Kõik tõusid kiiresti robinal. Nagu midagi põleks. Tõusis ka tema ukse juures vaatust tühjenenud saali tagasi. Poodiumi lavaäärses servas seisis Cabookideaatria õrn graatsiline naine. Vana näitlejanna kaata vaatas talle nõudlikult paljutõotavalt otsa. Nagu peaks kohe-kohe juhtuma midagi ennenägematut. Kuid ammu igatsetud poodiumil seisis õhkõrn kimono Lehthist tuuletõmbes. Siis laskus jaapani näitleja pehmelt näoga vastu lava põrandat. Jäi lamama.