Tere, mina olen Veikko Täär ja ma loen teile täna karl adraluu, viimane jutt isaga. Aastad on kiiruga lennanud meie lapsed, oleme täiskasvanuks sirgunud ja koduväravast välja astunud, igaüks oma rada pidi. Ootamatult jäi isa haigeks. Viisime ta Toomemäele haiglasse. Palju päevi lamas, isa, haiglapalatis oli raske sõjaaeg. Linna käisid lennukid pommitamas. Häire ajal kanti haiged haigla keldrisse varjendisse. Isale oli see väga vastumeelt ja ta tahtis, et ma ta koju koosale viiksin. Arst ei lubanud teda koju. Ta süda ei kannata veel transporti, ütles doktor. Võib-olla 10 päeva pärast lahutasime isa ja käisime teda iga päev vaatamas. Jõudis kätte neljas mai. Läksin säraval kevadhommikul järjekordselt haiglasse. Isal oli möödunud raske. Ta oli kahvatu ennuker. Mind nähes püüdis naeratada ja sirutas oma nõrga käe mulle vastu. Istusin voodi servale ja hoidsin ta kätt oma peos. Kas sa mäletad, kui mina sinu voodiserval istusin, su kätt hoidsin? Jutustasin vaikselt jutte, kuni sa uinasid. Nüüd jutuste, sina mind magama. Ma olen väga väsinud. Hea meelega viisa. Mulle tuleb meelde. Me olime annaga mõlemad leetrites. Anna paranes ja oli juba üleval. Mina kõrges palavikus ja voodis. Mäletan, sa tulid tuppa ja riputasid aknale teki ette. Ütlesid, et leetrihaigeid ei kannata valgust. Tookord arvati, et liigne valgus võib nägemist rikkuda. Päise päeva ajal muutus tuba hämaraks. Siis tulid voodi juurde, pakkusid mulle topsis vaarikavartest keedetud teevet. Istusid mu voodi servale ja hoidsid oma suures jahedas peos tulikuuma kätte. Hea oli seda tunda minnes sülitasid, anna pead ja ütlesid. Kui te head lapsed olete, siis toon õhtul teile ühe oma meisterdatud mänguasja. Ja sa tõid suure hüpiknuku. Suu olid värvinud tulipunaseks pikkade mustade ripsmetega silmad siniseks, kahe jala vahelt Ritnas alla nöör. Ja oh imet, kui sa nöörist tõmbasid, hakkas nokk naljakalt käsi jalgu pilduma. Sa riputasid hüpiknukuvoodi kõrvale seinale Anna, panin talle nimeks pojad. Tantsitasime teda peaaegu vahetpidamata. Isa oli väga vaikne, silmad suletud. Kas sa magad? Isa? Ei jutusta, aga edasi? Sind on hea kuulata. Ükskord meisterdasid sa kitsastest laualiistudest kaks sepavasarat seljas. Kui neid liiste liigutasid, hakkasid sepad vasaratega taguma. Tore mänguasi. Mina ei mõistaks niisuguste iialgi valmistada. Kerge naeratus väreleb üle isa huulte. Ning siis meisterdasid sa veel ühel kevadel kuldnokkadel pesakasti. Kahele poole avaauku panid pikad istepulgad, kus kuldnokad võisid istuda ja laulu lüüa. Kuule, mu poiss, ütles isa ootamatult ja tõmbas käe mu peost ära. Loe veel seda luuletust, mis sa suvel lastelehele saatsid. Ma tahaksin veel kord kuulda. Ma lugesin vaikselt peaaegu tema kõrva sisse. Nagu nool õhku läbistab valge vestiga musta kuuega lind. Oma kiire lennuga kõiki teisi tähe pistab väikene käär saba. Armastan sind. Kust küll oled võtnud need laulud? Kui sina telefonitraadiliistud, siis aina Kudlikaadli sul suus, ma üha kuulan ja ununeb mu ja imelikult meisterdatud pesa. Ükski lindudest nii ei tee. Ei kõlba sul pesaasemeks mets ega kesa. Valid endale räästaaluse. Hakanud minema ütlesi, isa pikkamööda. Toomel puhkevad pungad ja laulavad, kuldnokad. Ilus kevadine päev. Mis sa siin haiglas halva õhu käes enam istud? Ma olen väga väsinud ja tahan magada. Süda muret täis, läksin üle Toome teatrisse proovile. Paari tunni pärast kutsuti mind proovilt välja. Vend ootavat volli seisis löödult ja vaatas mulle ahastavalt otsa. Läbi, ütles ta. Isa ei ole enam. Võtsime teineteise ümbert kinni. Seisime vaikselt ja nuuksusime. Tahtsime teineteist lohutada, aga ei saanud sõnagi suust.