Minu nimi on Heino Seljamaa. Ma loen katkendi August Kitzbergi mälestuste raamatust tuuletallaja. Siia ilma tulin ma Krimmi sõja ajal Laatres puldre talusulaste tares oma vanemate viimase lapsena häbarikuna, kuidas isa mõnikord naljatades ütles, kui ma veel väike olin? Kiriku kirja järele kolmandal jõulupühal, 27. detsembril 1855 aga isa mäletamise järele Martin luteruse päeval. Kui sellest esimene kord kõne tuli, olin ma vist juba kaheksateistkümneaastane ja ema, kes ehk asja paremini oleks mäletada võinud, puhkas juba ammu mullas. Segadus, kui ta olemas on, laseks ennast nõnda seletada. Ristija Koolmeister, Meltsas suri 1862 pidi küll ristimised kohe kiriku juure teatama, aga kirik oli kaugel. Koolmeistril ei olnudki arvatavasti hobust. Ülesandmine jäi ehk kauaks ja risti ja lükkas, et nahka päästa sündimise päeva pisut edasi. Ja mis tähtis asi sündimise päev sel ajal ka võis olla? Võib ju olla, oli ka mõni muu eksitus, võib viperus, mis ju kõik mulle ka mingit haigust ei tee. Oma saksa värki, aga õieti võtta vana-rooma nime olen ma vististi Laatre selleaegselt mõisavalitsejat laverentsilt saanud, kes mu vendadega seltsinud. Aga pühapäevalaps Mavististika olen, sest mul on elus läbi kannatatud kibeduste kõrval õnnega küllalt olnud. Õnne enam kui ära teenitud. Sülelapsena sain ma vanematega ühese venna Jaani juure Benu ja nyyd sadu koolimajas elama. Seal hakkasin meelt märkama ja seal elasin ma lapsepõlvepäevad. Benu ja vald on väike, umbes 30 talu ja ka Benu ja mõis ei ole suur. Karjamõisad sika ja saate on müüdud. Et mõis ja vald Läti piiril kiriku juurest kaugel ja maantee Eiristega põiki vallast läbi ei vii, vaid teda vaevalt puudutad. Teiselt poolt aga naabrimõisate metsad teda piiravad, siis oli peno ja omal ajal nagu maha jäänud ja metsatagune nurk. Kõrtsid, õnnistus oli suur, mõisakõrts verst maad eemal, suur kõrts mitte kuigi kaugel arabiste ja loodi kõrtsid, abi ja piiri pääl keset metsa ja heinamaid, kitsi, kõrts ja kummalgi karjamõisal otse valla südames Kaavel sika ja saate kõrts kaks pisikest ilma rei aluseta putkakest. Need viimased olid minu lapsepõlve ajal küll juba kuivad, ainult hooned ja mälestus olid alal. Leitudki siis ka vallas üksainus peremees, kes viina ei ole joonud. Ahansleisson peno ja olnud aastakümneid ilma nähtava päris haarata. Rahvas varjanud rentnikud käpa all ja olnud teistest valdadest taha jäänud sellest siis ka suur veneusuliste arv Benoios. Jõukamate valdade rahvas pole loodetud hingemast kuski palju hoolinud. Nõnda olnud see kuni veresegamise tulekuni mis alati tervenemist tähendab. Aastal 1853 oli Ruhja suur mõisa omanik parun Felkersam talude müümisega alanud aastal 1854 müüdud Abjas esimesed talud. Aastal 1855 oli penojas parun running talusid müüma hakanud ja väga odava hinnaga. Kui aga kõigist Benu ja peremeestest ostjat oleks saanud siis olid võõrad mehed kaks, kolm Surjust ja teised mujalt tulnud ja talusid ostnud Surju meestest need olid tasase loomuga, hääd mehed. Kirjamehed neist veel suuremat rõugete panijat ei saanud. Pidi Karksi mees Villem tõrvanud tulema, Kiva kaaluma ja sööti, sula põlluks tegema hakkama. Tänapäevane penooja mehed, rikkad aga väga ettevõtlikud nad siiski ei ole. Kuid esimesed eesti soost mõisnikud on abi Asta välja läinud, mitte Benoiast. Väike nagu peno ja vald oli ka niitsaadu kooli koht. Ei mäleta, kas terve krunt oli kokku 30, vakamaad. Heina ja karjamaad ei olnud pea sugugi ja koolmeister ei oleks kuidagi loomi pidada saanud, kui peremehed temale, talvel kotiga heinoja, aga need ei oleks toonud. Ja kui naabrid sica tõrvanud kerasemaling joosti kross ja nikli Karl Margus ei oleks lubanud, et koolmeistriloomad nende karjamaal võisid käia. Möödaminnes olgu tähendatud, et parun Brunnik koolikoha küll omal ajal vallal oli kinkinud, aga dokumendid selle kohta puudusid. Uued mõisa omanikud tahtsid kooli kohta valla käest ära võtta. Suur protsess tõusis. Aga Halliste noor õpetaja Schneider pani kõik rattad käima ja vald võitis. Oli koolikoht väike, veel vähem oli koolimaja minu mälestuse järele kolm sülda pikki, kolm lai. Kuid ma olen eksinud. Jaan Jung kirjutab oma Halliste Karksi kihelkonna ajaloos. Maja olnud neli sülda pikk ja kolm lai. Sellele majale ja koolielule. Temas pean ma küll ühe ekstra pähe tüki pühendama. Aga ilus oli niitsaadu kooli kohtama ümbruse poolest. Keset valda, tasase maa pääl, lilleline heinamaalapike, sügava lombiga, kus sees mustad kaanide ilutsesid otsele vees maja ja õue ümber suured vanad kased. Neist sai kevadel mahla otse maja kõrval, kena noor Kaasiku tukk. Väike küll, aga mulle suuri saladusi täis. Seal võisid need haldjad, häädia, pahad vaimud, kõik pesitseda, kellest talvel koolilaste käest nii palju sai kuuldud. Kus tagapool kaasik, tihedam oli sinna üksi minna, ma juba kartsin. Ma hoidsin end maja lähedale, lillasid kasv, mis seal kõiksuguseid ja seeni muudkui nopi. Pane kuuma ahjusuu pääle küpsma, pigistab pihus, vesi välja ja kasta soola sisse ja söö kui magus. Ja põllupeenartel, kas vis maasikaid, põllul kiviahervarte ümber Vabarnaid. Kui aga julgust oleks olnud. Aga kõik kohad olid saladus, lisi olevusi täis. Kõik oli üksainus muinasjutt. Oli üle Ilmlist maailmas nii palju, mille vastu vend ja vanemad küll vaidlesid. Aga minu juures asjata. Väikeseks paradiisiks muutis vend nyyd sadu istutas õuna ja palju ilupuid põõsaid, roosasid lillasid KUS taga saiv, edasta seda kraami kokku kirikumõisas tuttavate mõisa aednik kude käest ja läve ees murul ja gaasikus viisid kruusitud iluded, liigeti loogetikeset lilleplatsi. Samba otsas seisis päeva aur. Otse ilmaime, mida mujal kui mõisates veel keegi enne ei olnud näinud. Peno ja mõisas ammugi mitte, see oli käest kätte käimise läbi laokile jäänud. Ja kevadel tuli nyyd saadudoomingatesse Öpik laulma. Kerase kuusikust kukkus kägu. Killemäe Varikust vilistas peoleo mõisast helkis lokku laud. Kesapõllul leidus lõokest pesi küll ja küll. Koolmeister oli väga armastatud, kui ta palvetundi pidas ja seda tegi ta iga pühapäev. Kümnete üheteistkümnete Terstede takka tuli inimesi kokku. Ega nad kõik tuppa ei mahtunud, seisid ka väljas lahtiste akende all, kui mõni edev tüdruk lugemise ajal sõrmi vahel ei olevat pannud, läinud mina ja pannud niisugused käed nagu kord ja kohus kokku. Muidugi kuni sära keeldi. Küll oli hea elada, kui kõik inimesed väikest valge väega poisikest armastasid ja ema klimbisuppi keetis. Ehk kui ta suvel kamaderi keetis ja, ja keedetud oad, herned, odraterad murule, valge palaga pääle päikese paistele kuivama ja mindi uure valvama, panijad, kuked ja kanad ei tuleks. Kui oli siseselt eri nokkida. Ehk kui pühapäeval kiriku sõideti, posikega kaasa võeti. Kui palju oli siis uut, kui palju kuulda ja näha juba tee pääl ja mis veel kirikus ise? Pastor onkel oli ju ka kangesti sõbramees, kinkis piltaja, pildiraamatuid, tõi isegi kotiga õunu kaasa, kui ta kooli kutsuma tuli. Päeva tantsid päevadele kätt, mina sain esimesed püksid. Neid ei saanud ma sugugi varakult sisse topitud, veel sülelastele pükse jalga, vaid poisid jooksid õige vanaduseni püksata pika ammega. Mu esimesed püksid olid punase musta ruudulisest venna kuue ülejäänud voodririidest. Mind peeti veel rumalaks küllalt ja püksid jäeti alt lahti. Teised pilkasid mind niisuguste lahtiste säärikute pärast. Mina kolin nende, teatab otstarbekohasuse kui uue leiduse pääle väga uhke. Selle asja poolest käisid nad ju kõigist enne nähtud pükstest hõlbu pärast kaugelt ette. Aga pükstel ei olnud püsi juba esimesel päeval, kui nende sees jalad hästi harki aia sinna rebenesid, nad Alt päris lahti ei tõrreldud, küll are naerdi. Siis ei tahtnud ma neid enam nähagi, vaid käisin parem püksata nagu enne. Kuna see, kuidas ma siis jäädavalt püksatud sain, seda ma ei mäleta. Midagi muud, ma mäletan. Mul oli oma asjade hoidmiseks õige kapp. See rippus isa voodikohal naela otsas seinal. Kui ma ühel esimese jõulupüha hommikul oma kapiukse avasin, oli seal sees, oh jumal, mõtelge ometi. Esimesed saapad ja lai punasest nahast äär säärte ümber. Kuis julgeksin ma seda õnne siin kirjeldama hakata?