Mina olen Ülle Bernhardt ja ma loen Juhan Liivi jutu minna Janno. Raamatupoes panin ma kahte last tähele, kes kirjutuse Hevskisid, ostsid vanem neist viis, 11 noorem üheksa-aastane olla. Esimese altkulmu piilu vaatamine näitas kavaluste valskust. Teiselapselistest silmadest paistis süüta meel ja usaldus. Kui palju raha sul on? Küsis vanem, kelle nimi minna oli. Noorema Anna käest. Viis kopikat, vastas Anna kurvalt ja vaatas haledalt ilusate nukkude pääle, mis Heftide kõrval aknalaual seisid. Minul on teist viis kopikat, nendega saame kumbki omale ühe õigekirjutuse Helfti aga selle siin minna näitas nuku, panete oma tasku. Ehmatusega vaatas väike oma kiusaja pääle. Sa arvad, et ma pean selle salaja ära võtma, küsis ta. Jah. Kusta meie teda ei jõua, aga meie peame ta enesele saama, ta nii ilus. Aga mitte salavõtta, palus väike Soo, sina ei taha, siis maga enam ei jäta. Ma ütlen koolmeistrile ära, et sa oma rehkenduse tüki minu raamatust ära kirjutasid. Sosistas minna Annale kõrva sisse minna, palus teine ja pisarad täitsid silmi. Kas sa võtad või ei? Kui sa nutad ja viivitud, paneb kaupmees meid viimati tähele, jäänuk jääb saamata. Tatu siin pat palus, anna, rumalus, võta nukk või ma räägin koolmeistrile. Kuna nad nõnda rääkisid, viibisid vanema lapse silmad ühte luukaupmehe pääl, kes paksu raamatu sisse vahtise lapsi sugugi tähele ei pannud. Võta, ütles vanem laps veel üks kord vähema käest kõvasti kinni võttes. Lapsed vaatasid vastastikku teineteisele silmi. Vanema ähvardava vaate ees laskis noorem päevajuda. Siis võttis ta väriseva käega nukku ja peitis trauma tasku. Suured higitilgad tulid väikese varga otsaesisel nähtavale. Meie võtame need kaks Hefti, siin on 10 kopikat, ütles vanem nagu ei oleks midagi sündinud. Rumal haugutas välja suulitsal minna annat. Miczani kartlik oled kaupmees, ei vaadanud kordagi meie poole. Aga anna jäi veel kortlikumaks. Siin on sul nukk, ütles ta. Mina ei taha teda. Kanna rõõmus meel ja mänguhimu olid kadunud, kui ta koju jõudis. Öösel ei saanud tasemel magada ja palus mitu korda. Armas jumal, anna andeks. Hommikul nägi ema lapse palged kahvatuvad kui muidu, aga tal oli veel palju teiste laste eest hoolt kanda ega saanud nii rohkem tähele panna. Väike-Anna pidi üksi oma südamevaeva kandma, keegi ei võtnud teda sülle ega kõnelnud temaga. Anna meelest oli, nagu oleksid kõik teadnud, et ta nukuvaras oli. Nädalapäevad jõudis vaene anna nõnda kannatada. Siis tuli talle õnnelik mõte. Ta tahtis raha koguda ja nukukaupmehel ära maksta. Ta oli kuulda saanud, et niisugused nukud 20 kopikat maksta. Seda tahtis ta kokku koguda. Ühel õhtul palus ta ema käest, et tema oli niisama, lubatakse õhtuse saia asemel kaks kopikat raha saada, nagu ta vanemad vennad said, kes teises koolis käisid. Ema ei pärinud pikemalt järele, vaid lubas nüüdse Väike-Anna õhtutel saia asemel jämedat leiba. Aga tal oli lootust, ta süda ei vaevanud mitte enam. Ühel päeval tehti kaupmehe juures poe uks tasakesi lahti ja annakenastus arglikult sisse. Armas kaupmees. Siin toon ma 20 kopikat nuku eest, mida ma paari nädala eest ära viisin ütles ta. Kuna ta silmist suured pisarad maha nõrgusid. Imestusega vaatas kaupmees vabisevat last. Kui poe ukse taga jälle kinni oli, tuli talle korraga nagu uus elu. Nagu raske koorem oli ta õlgadelt maha langenud ja terve ilm naeratas ta ees. Õhtul oli Anna lustiline ja mängise, kilkas väikese vennakese Jassiga. Siis läks ta ema juurde ja ütles. Emakene, ma ei taha ühtegi enam raha, ma söön saia hea meelega. 10 aastat hiljem nägin oma mõisa trepi ees üht kaltsus kerjajat, naisterahvast, kellele noor mõisaproua mõne kopika kinkis kirja ja oli minna. Noor mõisaproua Anna.