Olen Erika Kaljusaar, loen Jüri Tuuliku lugu, aastaring. Tulid külmad tuuled puhusid, kaua, puhusid ära valguse. Läks päikegi, ta kardab külma ja pimedat. Hakkas sadama, lund, 100. kaua, helves helbe kõrvale, helves helbe peale, 100. näole, silmadesse mattis üleni. Ma väsisin hingamast, muutusin ükskõikseks, jahedaks, külmaks. Siis nägin ma unenägu. Külma kalki. Nägin, et olen lumine lagendik, suure, ääretu, üleni valge. Ma ei näinud midagi peale lume peale madalate igavate hangede. Polnud ühtki puud läbi lume oma raagus oksi tuules külmetamas polnud ühtki murdunud ohakavart lumele ogalist varju heitmas. Polnud ühtki looma jälge lund elustamas sest ükski kadakas ei andnud siin alasti lagendikul tuulevarju. Ma nägin, et leevike lendas minust üle nii kiiresti, et lumel ei peegeldunud ta tuhk, punane rind. Ma hakkasin lõdisema, kui kuulsin, et isegi öökulli võigast hõiget ei neelanud lumi, see lendas minust üle nagu vinge kuri tuuleiil. Olete tundnud sellist lumetühjust? Ah ei, ei. Te ei tea, kui raske on olla öökull ja hirmutada inimesi. Tuli päike ja sulatas lume mu laugudelt. Siis kuulsin Malaidudelt luikede hääli. Nende hääled olid külmad, sulamata. Nad hüüdsid ja otsisid. Nende jahedad hääled tõid mu südamesse viimsed, jäälilled. Mu silmad sulasid siniseks ning silmadest üle nagu üle mere lendasid luiged minema. Otsima, kuhu päike viis lume. Mul polnud tiibu. Jäin üksinda, olin rahutu. Hääled, mida kuulsin, olid nüüd ärganud, kiirustasid hingeldasid. Läksin metsa, nägin kuuske, küsisin, mis on lahti. Ära mine enam kuhugi, ära otsi enam midagi, ütles kuusk. Suru end vastu mulda, kasvata juuri kassalilleks või rohuks või puuks. Liibusin vastu mulda, jäinutama. Päike soojendas mu varbad juurdeks. Mu juustesse lendas öösel ööbik, ta mõtles, et mu juuksed on pehme põõsas. Ta laulis seal ehast koiduni. Laulis mu südame pungadeks. Nõnda kasvasin ma puuks. Siis lendasid mu latva kaks hilinenud varest. Tegid kiiruga pesa, kasvatasid kiiruga poegi. Ühel päeval olid linnud kõik suured. Nad ütlesid mulle. Soch, me oskame lennata. Kevad on läbi, sa võid nüüd minna ja teha, mida soovid. Nad lendasid ära. Ma jäin puuks. Ma ei saanud kuhugi minna, sest mul olid juured. Mis konn ja olnud ei saa olematuks teha. Suvi voolas roheline ja kuldne valgus kadakatelt. Mähkis meid endasse. Oli hääletu. Lõhnasid kadakamarjad, meeletu lõhnaga, igas marjas uus kadakas küpsemas kadaka lõhnaline kadakaloomuga valmis kividesse juuri ajama. Oli keskpäev. Su hingamine häälitses mu juustes. Seal ainetasid salapäraselt ja pehmelt nagu tolmleb rukkis. Olin tuul, sulaine harjades soe tuul. Siis väsisid, lained, rauges, tuul. See on meie saladus. Kuulsin häält oma juustesse, eks ole? Aga kadakad? Küsisin. Ma ütlen neile, et vaatasin taevast. Ma ütlen neile, et vaatasin maad Nii jäi see meie saladuseks. Kadakad ei tee kunagi liigseid sõnu. Kes neile ütles, et saladused kaunistavad maailma. Tuli vihma, selget külma, vihma, rasketest pilvedest. Olin vihmal keset metsalagendikul koltuv rohi põlvini, muudkui 100., vahetpidamata 100. suve minema. Maa jõi, tursus mu jalge all hakkas seente järgi lõhnama. Puud jäid suure januga, väsisid, lehed langesid jõuetult alla, kukkusid mu jalgadele, seentele kadusid rohtu. Tulid tuuled üksteise järel läbi alasti metsa, jõid ahnete rõõmudega ja läksid edasi üksteise järel üksteise kõrval üksteisest mööda, kõik vihmast paisunud, rasked tuli, päike jõi, naeris nukralt läbi kollase vee, läks unustas tagasi tulemata. Ma olin ikka vihma all, nägu pilvede poole, juuksed maa poole rippu. Mu silmad olid nüüd puhtad, hallid jahedad. Aga ma ise olin endine. Kõik vihm 100. minust mööda, jooksis mööda mu nägu rinda, nõudeid allapoole, voolas rohtu, imbus mulda. Minus endas oli ikka veel suvi, oli südames vereski jõududes veel kusagil. Ma ootasin Tüdinesin ootamast suve kuumad välgud ei jahtunud minus. Kui kaua tuleb mul oodata? Kaua kuni valgus minus tardub iga verelible minust saab ükskord liiva teraks, mida sügise väsinud ruttav vihm peseb peseb. Tuleb oodata ennast mullaks.