Tere, mina olen Tiina Vilu ja loen teile, Heljo Männi jutu esimene teatriskäik. Tädi Anna käskis. Mahtav, pane palitu selga ja lähme Estonia garderoobi suuri prouasid vaatama. Ema ei tahtnud hästi minna. Imekene ütles tädi Anna, mida sa kardad, kui mul pole õhtul midagi teha, käin ikka suuri prouasid vaatamas. Mulle pole kordagi öeldud, et ma ei tohi seda teha. Ema jäi kahevahele ja tädi Anna ütles ruttu. Kui sa ei taha Heljat üksi koju jätta, eks võta kaasa. Nii pääsesin esimest korda Estoniasse. Tee lõpetas tädi Anna ema. Ega inimene või kogu aeg kodus istuda, muidu jääb ta tuimaks nagu puupakkiga. Naisterahvas peab moode teadma. Moode teadis tädi Anna tõepoolest hästi. Tal endal oli tähelepanu äratav siidkleit diagonaalselt poolitatud, roosaks ja mustaks ning süsimusta siidi peal oli suur roosa roos. Kleidi tegi ebatavaliseks just see, et ta oli ühe varrukaga. Teine käsi oli õlast saadik paljas. Kas sa arvad, et ma muidu oleksin osanud endale sellist kleiti õmmelda, kui ma poleks Estonias käinud? Ütles tädi Anna. Ja ema pidi temaga nõustuma. Garderoobis oli tädi Anna nagu oma kodus. Teadis kohe, kuhu istuda ja viipas meid enda kõrvale. Kahju, ainult, et täna esietendust ei ole, ütles ta. Siis on uhkemad tualetid. Ema ja tädi Anna hakkasid kleite uurima. Mina aga vaatasin niisama inimesi, keda oli siin väga palju. Ühed, kes olid juba mantlid ära andnud, läksid trepist üles. Teised alles mantlitest tulid uksest sisse ning meie ümber keerles nagu inimeste karussell. Äkki ilmus sellest karussellis tüks läikiva kitliga tädi meie juurde ja palus viisakalt pink vabastada. Miks me ei tohi siin istuda? Sai tädi, anna pahaseks. Ennemalt olen tohtinud ja täna ei tohi. See pink on teatrikülastajate jaoks, seletas siidkitliga tädi. Ja me pidime püsti tõusma. Tädi Anna oli segamise pärast tükk aega pahane, aga ema arvas, et me võtsime kolmekesi liiga palju ruumi ära. Siin on ruumi küllalt. Lõikas tädi Anna ema jutu pooleks. Minu meelest polnud tädi annal õigus. Pink leidis kogu aeg kasutamist, kes pani hetkeks sinna oma käekoti, kes mantli, kesistus, ised vahetada, kingi. Mul oli kuidagi paha ja kippusin koju. Ka ema ei tahtnud enam tualette vaadata. Ta elas südames väga kibedasti ület. Meile märkus tehti. Tädi Anna ütles küll, ei maksa kohe kõike hinge võtta, aga ema võttis. Ta rääkis sellest kodus isegi isale. Ema lootis isa käest lohutust saada, kuid sai hoopis uue sauna. See olgu sulle esimene ja viimane kord sinna passima minna. Müristas isa teatriskäigu, need, kes lähevad teatrisse tüki pärast ja ema ehmus vaikseks. Läksime magama. Ent ma teadsin, et ema jaoks ei olnud see juhtum veel lõppenud. Homme räägib ta meie teatris käimisest töö juures, kindlast. Ka mina räägin sellest lasteaias. Ütlen Veldale, et teater on niisugune koht, kus käiakse moode vaatamas ja mina olen seal käinud.