Ma hakkasin väga varasest poisi pihta kõik trükitud sõna neelama otsekohe nii-öelda. Ja eks enamus oli ajavinti iseloomuga kirjandus, mis sellel pihku sattus, põnevad lood, natuke sentimentaalse lood ka ja hästi paksud. 1000 lehekülge oli niisugune ikka enam-vähem õhuke raamat. Röövel lehtlesi their landad ja kõik niisugused asjad. Ja siis tekkis mul niisugune tunne, et ma kirjutan isegi romaan. Spikka raamatu romaan ei mõelnud, see sõna tuli hiljem minuni teadvusse vaid, ühesõnaga ühe tõsise ilusa raamatu võtsin kätte siis harilik vana koolipoiss olin, võtsin kätte hariliku koolivihu, jääksin kirjutama. Kirjutasin, ja siis tekkis mul esimene küsimus, et kuidas küll võivad need kirjanikud nõnda pikalt kirjutada. Ma olin oma jõudu kõvasti pingutanud ja kuidagi seda vihku täis ei saanud. Ja lõpuks endisele vihu täis ka. Ja see oli väga sündmusterikas, seal oli sõdu, seal oli igat laadi seiklusi ja oli ikka peategelane tema armastatuga. Aga nähtavasti oli minust kriitika verd juba siis ja enesekriitikat ka pisut. Ega ma siis ei teadnud, et neid terminisse nii tuleb ütelda. Ja siis panin, peitsin tema ära. Kõrge kapi otsa kõrgriidekapi oli, see paistis mulle üleüldiselt väga kättesaamatu koht olevat. Peitsin ta siin ära ja unustasin tema pikaks ajaks, aga mul oli õde, varastad vanem. Ja eks niisuguse õega tekib alalisi konflikte kui tantsus paar aastat vanem ja juba õige varasest east põeb kõikide naistevoorust või pahet, kange tahtmine sind õpetada ja korrale kutsuda alati. Ja siis me vahel nähtavasti oli mingisugune konflikt või vähem, ei mäleta. Nähtavasti maja siin tõepoolest ta südame tugevasti täis. Ja siis ükskord ta ütles mulle nõnda. Kas siis tõesti oli roosa nii ilus kui roosiõis? No see oli üks hirmsamaid oope, mida ma olen saanud. Sest see korraga ehmatasime täiesti ära, sest selgus, et kust ta selle roosa võttis, eks see oli minu kangelanna nimi ja see nimi oli tolleaegse niisuguse ajaviitekirjandus väga levinud nimi. Ma tahtsin ikka oma kangelannale panna hästi ilusa nime ja ma siis ilusamat ei teadnud nähtavasti. Ja ka ju see oli ka kuidagi füüsiliselt tulnud, et tuleb ikka kujundiga võrrelda seda, kust saab veel ilusam olla, üks noor neiu, kui ta on ilus nagu roosiõis, selle, ma võitsin ka tolleaegsest ajaviitekirjandust. Aga sinule hirmsaks lüliks, tema teadis seda, et minu saladus oli avastatud ja siis oli mul nii hirmus häbi ja, ja ma olin tükk aega, tal oli võimalik mind terroriseerida. Kui vaja oli ehk teiste sõnadega kasvatada kui vajan, tuli. Nojah, ja pärast seda, kuna see esimene opoline tõsine olnud ja, ja üks paariteistaastane noormees häbeneb alati sedalaadi tegusid nagu noh, näiteks nagu luuletust lugeda või jätsin selle asja Hompachirjutamise tükiks ajaks pooleli. Ainult sellest on nii palju kasu, et kui ma hiljem hakkasin kirjutama, siis ma tabasin ennast järsku ministrilt mõttelt, et kunagi oli suur tegemine, et saada lihkudes. Nüüd on alati hästi suur tegemine, et see teos ei läheks neljaks 500-ks lehekülg. Ja kõige suurem maadlemine on nüüd selle silutud. Vot nõnda palju. Tõsisemalt. Ma püüdsin kirjutama hakata pisut enne 1900 neljakümnendat aastaks 39. aastal kaheksanda lõpuse kollane 90 alguse 23 aastase maksma, juba siis proovima tõsisemalt kirjutada. Alustasin kohe millegipärast jällegi romaaniga ja aastaaegade vabadel tundidel tol ajal ma töötasin ehitustöölisena müürsepana, täpsemalt ja õhtupoolikut jääksin kirjutama. Ja see tegevus katkes nõukogude korra kehtestamisega 1940. aastal kus ma hakkasin ametil nimelisele tööle siis hommikust õhtuni igat laadi organiseerimist ja korraldamist, igat laadi niisugust tegevust täis ja kui siis pidime Tallinnast ära minema evakueeruma Tallinna langemise ees, siis ma võtsin selle pooleli jäänud käsikirja kaasa ja see oli mul kaasas peaaegu kuni Veliki Luki, nii kogu aeg, seljakott läks kaduma nende rännakutel koos sellega kolmveerandvann kolmveerandini valmis kest. Ja kui siis minu arust sai sõja käigus rindeajakirjanik ühe sõjaväe ajalehe toimetaja ja kui siis seda nii otseselt sõjategevus möödasime jõudsime pärast sõja lõppu tagas Eestis Aegviidu perioodis, siis hakkasime uuesti kirjutama. Hakkasin taastama kõikesena ja siis tuli tööajakirjanduses Rahva hääle toimetuses jälle nii palju igatlaarid, töö tegemist, siis tuli õppida õige tugevasti, kuna koolide jäi omal ajal pooleli. Jälle läks ta üsna kaugele. Jõuestaksin või seda kirjutama 54. aastal. Ja see on lõppude lõpuks minu esimene romaan müürist, mis muidugi läks palju kaugemale hiljem kavatsuse järgida pidi lõppema. Lõppemas sellesseiniga, seal omal ajal tegin, kus üks peatehnilisi vana Jaan ei jõua enam tööd teha ja jääb nii-öelda nööri alla. Nööri allajäämine oli ehitustööliste termin nende meeste kohta nende tööliste kohta. Töö oli siis üsna halastamatu, sageli, kes ei jõudnud enam nii-öelda tempole vastu pidada, sest kahele nurgale kaks ka majanurgas ehitasid tugevad meistrid, nöör käis nurgas nurka ja igaüks pidi oma müüriosa jõudma, nagu nöör tõusis üles laduda, seks ajaks nii pessimistlikult ta seekord lõppes. Toimus vahepeal revolutsioon, minu arengus ka nähtavasti mingisugused nihked ja Ta lõpeb mingil määral optimistlikumalt seal oma sõnade kirjutasite rohkem kui tosin aastat nii vaheaegadega. Nojah, see läks hästi pikaks ja üks viisakas ja korralik eesti kirjanik ei tohi öeldeta, kärmesti kirjutab. Ja vaid vastupidi, ta peab ilmtingimata näitama, et sain kõikidest töödest kõige raskem ja kõige suuremaid pingutusi laimsikud füüsilisi nõudel tegema. Ja tõepoolest on ka ja ja ega me niisugust arvestust ei tee, kui mitu tundi me täpselt või mitu päeva kirjutuslaua taga istume. Aga nii sellest perioodist, kui sul mõte tuleb, kui saad hakata kirjutama? No mina kirjutan peaaegu alati ikka niisuguse isetegevuslasi moodi, kui muust ühiskondliku tegevuse või organisatsioonilise tegevuse kõrvalt aega jääb siis ikka tavaliselt romaani kallal. Või te ei suuda Kärmamine ühte romaani valmis saada, põrmugi mitte, olgu nad kasvõi päris lühikesed julgu sul mõttes kui selgeks kaheks varem mõeldud, ma paar aastakest läheb lihtsalt. See on väga väikene vill ääretult väikenemisega. Kui vaadata maailma tänapäeva progressiivseid kirjanikke, siis vaatad, et ikkagi viljakust mitu-mitu korda suurele mani otseselt pliiatsiga märkuste tegemist ei harrasta nii palju. Aga mind on aidanud küll, näiteks sõja ajal ma hakkasin märkima küll niisuguseid üksikuid juhtumeid ja neist hiljem Enn Kalmu kirjutades küll tõsised kasu, nii et need natuke olen teinud ka seda, aga ja praegultki siis, kui ütelda, kas see on kuidagi nii hästi kaootiline ja kui, kui kusagil midagi, märgid, sihiteadlikud, paber käes ja sulepea käes, et siis kohe kirjutad nii kui midagi nägid kohe märgid omale üles, seda ei tee, aga, aga ikka vahetevahel neid kurjub ja, ja niisuguseid mõttekillukesi, mis peast tuleb, Janet kuidagi siiski on olemas, aga see ei ole väga, mitte nii väga kavakindel, aga aga miskit siiski on küll. 1947. aasta esimestel päevadel kinnitati mind Rahva hääle vastutav toimetaja asetäitjaks ja seal toimetuses töötasime seitse ja pool aastat. Ajalehe töös ajalehetöö oli tollal pingeline, kaadrid olid palju vähem kui praegult. Töö nõudis, töö kestis sageli, toimetuse tööpäev lõppes mul öösse, sageli kell neli viis hommikul. Piht algasime jälle kusagil 12 11, kuidas oli, ja võrdlemisi vähe jäi mahti tegeleda puht ilukirjandusliku tööga. Ma hakkasin kaugõppe korras õppima kõrgemas parteikoolis, kõik see nõudis, nõudis palju aega. Ja kuna aga siiski ilukirjandus köitis väga tugevasti, siis hakkasime tegelema kriitikaga, sest. Kriitilise artikli või retsensiooni kirjutamiseks see ei nõudnud, niisugust niisugust ütleksime aega ja sihipärast tegevust nagu romaani valmiskirjutamine, mis nõuab märksa rohkem. Ja tollal nõuti, pidin ma ennast kurssi viima kogu Eesti varasema ilukirjandusega. Panin küll palju lugenud, aga mitte seda nagu öelda, süstemaatiliselt läbi töötanud samuti kurssi viima ka kogu Nõukogude kirjandusega ja kirjandusteadusliku mõtte arenguga, mis röövis palju aega. Olgu tähendatud, et ka mingil määral nõuab alati aega inimesi, kes niisugune asi nagu perekond, sest minustki oli vahepeal saanud perekonnainimene. Ma olin abiellunud Berta Uuseniga kellega ma olin tutvunud juba Eesti korpusesse, kes nagu minagi oli ajakirjanik. Muu hulgas oli ta tegutsenud ka rindekorrespondendina. Peagi sündisid meile lapsed, kaks tütart, no nüüd need on praegult ise emad, aga see kõik nõudis aega ja võib-olla ma maha mõnigi kord ehk olid natukese halb perekonnaseaduses ehk et kõik muud huvid väga palju tähelepanu endale võtsid. Aga olgu tunnistatud, see ajakirjaniku amet oli mul üpris meelepärane. Ajakirjanduslik töö viis mind pidevalt päevaprobleemide keerisesse, sisendas ja ergutas ühiskondlikku aktiivsust. Muidugi igat ajakirjanik, kuu ähvardab ka pealiskaudseks jäämise ja stampväljendite kasutamise oht ning muudki karid end ajakirjandusliku töö ihad, küljed kaaluvad minu arvates halvad üles. Kogemused, mida ma toimetus töös omandasin, tulid mulle kasuks minu hilisemas tegevuses. Ajakirjanikuna oli mul võimalus jälgida kõige erinevamad sotsiaalsete kihtide tegevust, mis aitas mul paremini mõista selle hiiglasliku töö tohutut ulatust ja äärmist keerukust, mida me nimetame ühiskonna sotsialistlikuks, ümberkujundamiseks või sotsialistlikuks. Ülesehitustööks. Muuseas, olgu tähendatud see, et sotsialistlik revolutsioon, milleni ma kogu hingega kaasa elasin oli mu õlgadel ikka asetanud koormas, mille kandmine eeldas võrratult paremat ettevalmistust, hoopis suuremat teadmiste pagasit, kui see mull oli. Et oma ülesannete täitmisega hakkama saad, olin ma sunnitud ikka ja alati väga palju ja süsteemipäraselt oma teadmisi täiendama, lugema aina lugema. See käsikiri, poolik käsikiri, see seisis ikka veel, kuigi juba taastatud poolikesi kiri, millal see siis nüüd lõpuks niikaugele jõudis, et te saite ükskord kätte võtta ja tal lõpetada? 50.-te aastate alguses tärkas minus sisemine kirjutamissund mis vahepeal sel aastal oli nagu tagaplaanile vajunud uuesti. Seekord ei suutnud ma seda endas enam maha suruda. Viibides 53. aastal haiglas, hakkasin romaani jätkama. Tegemist oli sellesama tööga, millega olin alustanud juba ammu-ammu tagasi, kuid missik oli pooleli jäänud. Kui mind 1000 954. aastal suunati tööle Eesti Kirjanike Liitu, kus ma hakkasin töötama proosakonsultandina, pühendasin ma kogu oma vaba aja ruumi romaanile. 1000 955. aastal nägid mõned katked trükivalgust Rafajalisi ajakirjas pilt ja sõna. Tervikuna jõudsin ma nii kaugele, et see võis hakata kirjandusajakirjas looming ilmuma 1000 950-ga kuuendal aastal. Nime sai ta müürist. Niisiis õnnestus mul alles pärast aastatepikkusi tuhusid oma esiklaps maailmale näha. Muidugi oli see paljuski teistsugune kui ma olin aastaid tagasi kavandanud. Kuid midagi on säilinud. Käsikirja esialgsest koest osa peategelasi kelle prototüübid olid pärit mulle lähedasest tööliskeskkonnast, on samad, nagu on ka sama ainestiku suures osas probleemide ring. Aga nüüd tagantjärgi kui oleks võimalik ja vajadus, kui paljude teeksite ümber seda esikromaani või kas üldse teeks? Kui ma peaksin kirjutama, oleks põhiseks mu ees ülesanne kirjutada sammast ajajärgust oma praeguste arusaamade elukogemuste, inimeste mõistmisalusel, siis kahtlemata oleks see paljus teistsugune, hoopis teistsugune. Kuid ümber ma seda kirjutama hakata ei tahaks. Sellepärast et las jääb, see mida ma kunagi kirjutasin, niisus, nagu ta on, sest see näitab minu tolleaegseid arusaamisi elust, kirjandusest ja ka mu tolleaegseid võimeid ja mis saidki ennast paremini, näitad ja mine teaks, aga suudab ennast paremini näidata. Kui sa kord oled näidanud. Järgmised romaanid hirmust, igaüks järjest väiksema vahega ja järjest niimoodi konsolideeritud oma tööga. Jah, pärast seda, kui mu töökohaks sai Kirjanike Liit, hiljem Loomingu toimetus, siis vahepeal jällegi Kirjanike Liit, jällegi Loomingu toimetus ja nüüd paistab, et jällegi jääb peakohaks Kirjanike Liidu töö tegemine. Eks sealt peale ma sain keskenduda ennast täielikult kirjandusele, aga olgu tähendatud et mitte nii nagu paljud minu kolleegid, head sulevennad. Vaid minul on alati olnud ikka mingi amet, kuigi seotud kirjandusega, olgu see Loomingu toimetamine või näiteks Kirjanike Liidu juhatuse sekretäri ülesannete täitmine. Ja need on siiski niisugused ülesanded, mis pealtnäha paistavad olema, mine sa tea, mis ikka aega võtab, aga need on küllaltki palju aega, energiat ja närvikulu nõudvad ametid. Ja nõnda on minu saatus nii kujunenud, et, et kirjandus, minu täielik kutsumus, sellega ma saan tegeleda sell nii-öelda töövälisel ajal, et see on mul nagu hõbiks jäänud. Ja mina töötan tavaliselt siis, kui ma näiteks toimetusest olen ära läinud. Praegultki veel ei ole ma lõplikult Loomingu toimetuse tööst vaba. Et kui töö on toimetuses lõppenud, lähen koju nüüd vanemas eas on võrdlemisi raske ennast keskenduda pärist pere pärast tööd vahel seda siiski suudab. Ja siis tuleb mul suhsulg pihku võtta kusagil õhtu kell üheksa, 10. Öösiti me enam tööd teha ei taha, ma olen palju Eeesseti töötanud ja väga varaskleroosi saanud. Mis muidugi mitte üks hea asi ei ole, nagu üldiselt teada on. Siis püüan teha varahommikul, aga enamasti ikka laupäeviti ja pühapäeviti. Hõimu kallid kolleegid, kes läheb kalale, kes ei tea, kuhu siis mina kirjutan. Kirjutan, mõnikord saan aastas kuu või kaks palgata puhkust, püüan siis kirjutada nõnda, et mul on siiamaani olnud kogu aeg võitlus, sellepärast kuidas saada seda aega, mida vaja läheb. Kirjutamiseks sest see hirmus kurnav, hirmus kurnav ja peab ütlema, eks ta on, olen ka mina selle all kannatanud ja. Ma ei tea isegi siiamaani, kes kunagi jõuab niisugune aeg minule, kus ma saan ennast täiesti jäägitult pühenduda ainult kirjutamisele. Ma unistan sellest ajast ja võib-olla ehk tuleb see aeg kätte, kuid lähemad aastad näivad, et nad seda võimalust mulle mitte ei anna. Ma olen nüüd seda kogenud, et mida vanemaks inimene läheb aja jooksul, tema töövilumus kasvab kahtlemata ka kirjanikul kasvab vilumuse diaoskused kuid samal ajal tuleb aastatega ka niisugune enesekontroll suureneb ja järjest rohkem käsikirja juures asudes hakkavad vaevama niisugused küsimused. Kas tõesti seda, mida sa kirjutad, kellelegi vaja läheb? Võin teistsugune kartus, kuule, sellest sa oled juba kirjutanud ja nii edasi, nii et enesekontroll tugevneb ja, ja paraku mitte minu juures, sest millega lõppude lõpuks seletada, eks põhjuseid võib olla kahtlemata ka palju teisi, kuid enamasti umbes minu eas hakkab eriti proosakirjanikel nende loominguline viljakus järsult kahanema. Ma ei hakka nimesid nimetama, igaüks, kes kirjanduse sõber on, teab seda isegi. Ja poeedid sageli lõpetavad üldse oma tegevus, hakkavad kirjutama memuaare. Pooni huumoriga öeldes. Mulle paistab kasutades kadunud Rudolf Sirge hea sõbra ja kolleegi sõnu. Et ma kogu aeg ikkagi loodan, et ma ükskord püüan selle tõeliselt selle suure kalasele kalade kala. Need on sirge sõnad. Sest ma tunnen praegu siia siiani ikka veel, et see, see minu nagu see kõige peamine, kõige tähtsam teos on alles kirjutamata ja muss on säilinud ikka mingil määral naiivset lootust Tehma selle kirjutanud. Võib-olla see ongi üheks niisuguseks tõukejõuks mis sunnib sulge pihku võtma teemas ja probleem on palju kassaga Aegi aega mahti ja kas ka tervist on, seda juba raskem ütelda. Lugu on nõnda. Tekivad mul probleemid, mille ma vastu huvi hakkan tundma teemad või kui tarvitada seda sõna aja jooksul ja näiteks soov või niisugune kava, et kunagi kirjutada selles selle lainestikul, mis, mille ma lõpuks kirjutasin ühes öös, see tärkas mull. 15 20 aastat tagasi. Aga realiseerima sain, ma asud alles 1971. aastal. Mitte sellepärast, et aeg oleks võtnud, hakati, mõned teised teemad tungisid vahele. Ja nii edasi. Sellepärast et vähemalt minul on ta ikka nii kujunenud, et ma pean mõtet üsna palju kandma. Elus paneb tähele huvitavaid nähtusi, kohtad huvitavate inimestega ja minul on lugu nii välja kui nüüd, kui need huvitavad nähtused, ilma et ma neid üles kirjutaksin, kuhugi on veel aasta hiljem minu peas tunduvad ja minu mõttes tundavad huvita watena siis juba teen mõne märkusi ja kui veel paar aastat mööda ja mulle näib, et mõte on ikka nagu nende küljes kinni, siis asun alles tööle. Sest siis paistab, et nad on tõesti midagi olusid lähe, vähemasti mulle. Sest kui ma hakkan mingist probleemist kirjutame, kui see mulle ei näi oluline olevat, siis ma sellest kirjutada ei taha ma niisuguseid mängulisi mängulisi niisugusi nii-öelda nõu seas. Noh, aeg pole mulle lihtsalt mahti andnud neid kirjutada, kui mul oleks aega priipärast käes, võib-olla oleks kirjutanud neid hea hulga. Kumb see asi nüüd kasuks on, isegi raske öelda? Ma olen siiani kirjutanud palju oma põlvkonna elust, eriti selles selle põlvkonna käitumisest ja tegutsemisest, mõtetest, kavadest. Ühiskondlike murrangu silma pilkudel enne sõda ja sõja ajal kuid järjest rohkem ma tunnen vajadust kirjutada nii-öelda otsesest tänapäevast, kus ei ole enam mitte tagasivaateid, mida ma olen harrastanud tänase päevaprobleemidest tänase päeva inimesest. Mulle näib, et siin on hästi palju midagi kirjutada ja, ja, ja see kirjutamine peaks mul endalegi isegi mõnegi probleemi selgeks tegema. Ei ole sugugi alati nutta nii, et inimene hakkab kirjutama alles sellest, mis tal on täiesti selge juba enne kirjutamise hakkamist ei, mõnegi asja kirjutamise käigus ta isegi töötab läbi ja seebi saab Talle endale selgeks. Ja mind köidab praegu või arvatavasti, kui ma uut pikemat asja kirjutama hakkan, siis selle ainestiku oleks pärit nii, ütleme 70.-test aastatest või 60.-te aastate teisest poolest Neist inimestest, inimestes toimuvatest protsessidest ja siseheitlustest, mis inimestel on tänapäeval sellest, mida nimetatakse inimhinges, selle inimhinge kujunemisest ja probleemidest. Vaat need köidavad mind praegult. Millal ma nende juure asuda saan, ei tea ütelda, sest uued ülesanded, mis mul nüüd alles nii-öelda paar nädalat tagasi tulevad, nõuavad esialgu mul täie jõuga nendega tegeleda, enne kui ma saan jällegi Sulge pihku võtma hakata puht ilukirjandusliku töö kirjutamiseks. Ma olen sedalaadi autor, kes kirjutab ainult neist sündmustest, inimestest, probleemidest millega tal on olnud otsene kaudne side, aga ikka niisugused, mis on, kus ta arvab, et ta midagi niisugust teab, kus ta võib teistele teiste arvamustele midagi lisada, eriti inimeste mõistmise osas. Võib-olla kõige rohkem on autobiograafilisi sugemeid menu niisuguses töös, mõned on nimetanud romaaniks novellidega, siis hakkan ka järjest rohkem pidama teda romaaniks. See on Vabaduse puiestee aga ka igas teises, olgu ta esikromaanis müürid või enne kalmu kahes minas või südasuvel või ühes öös. Või mis teosega ei võtaks, on küllaltki palju ka niisuguse enda poolt läbi elatud või tund, Tutt muidugi mitte, ei maksa sellest asjast nii aru saada, nagu oleks igast tegelasest mingi niisugune inimene. Kui ma oleks ise prototüübiks või taoliselt. Aga inimestest, kes mul on ainult kaudselt tuttavad või sedalaadi tüüpidest ma ei armasta kirjutada ja ei olegi siiamaani kirjutanud, vähemalt ma olen siis sedalaadi, nagu näiteks metsavennad on mul romaanis südasuvel, siis ma olen neid põhjalikult püüdnud teiste allikate külm mälestus külm memuaarteoste küll nii-öelda uurimusliku tööga püüdnud nendeni jõuda, nii et ma neid juba tunnen oma arvates päris põhjalikult. Seal ma tegutsen umbes nii nagu ajaloolise romaani autor nagu näiteks Jaan Kross, kes ometi pole ju koos Jaanlaseniga papa Jannseni elanud, aga ometigi väga tõepäraselt, kirjutas. Et ütleme, te satute mingisse situatsiooni puhtisikliku elu tõttu, noh, ütleme, satute sanatooriumis näiteks ja siis kohtute mõne inimesega, kes äratab mõte, mis hiljem hakkab vaeva vaevama, nagu te rääkisite, et tükk aega peab ajaproovile vastu ja siis siis muutub ta nagu kujuks või, või isegi võib-olla teose peategelaseks. Te rääkisite sanatooriumis, peab öelda, et minu kunagine sanatooriumis viibimine 1000 935. aastal Tallinnal Nõmme Kivimäel sanatooriumis viibimine andis ainet hilisemaks, niisuguseks peatükiks selles Vabaduse puiestees nagu verejooks. Kuid seda juhtub muga vähem, et ma kohtan kellelegi inimesega, et ma siis kohe mõtlen Ootma sellest kirju, Ta on, seda juhtub minuga märksa vähem see mulje. See mulje tekib hiljem pärast sündmusi pärast sündmusi, kus, millest ma lähen osa võtnud vahetult samal momendil, kui sündmus toimub, et tekkis niisugune mõte, et vot ma nüüd kirjutad. Aga ei, singa võib juhtuda teisiti, näiteks hiljuti ma kohtusin ühe väga tubli kalurikolhoosi esimehega, nime ma ei hakka nimetama. Tauli mulle näis nii huvitava tegelasena. Ma talle naerdes ütlesin, et kuule, ma sinust kirjutan novelli kas see tuleb või mitte, ma ei tea, aga tal olid mõned niisugused iseloomujooned, mis tundsid, tundusid mulle väga uudsetena värsketena, et niisugust tegelast ma ei ole veel. Võib-olla sellest kunagi saab, ei tea, ta oli poolnaljatades öelnud seda mul on raske ette ütelda. Kunagi, kui ma ajakirjanik olin, olukirjeldust mõnda tegin reportaaže, siis küll nagu mulje nägin ja midagi kirja panin. Aga puht ilukirjanduslikud teoses need asjad vähemalt minu juures kuidagi ei sünni nii äkki vaid nagu ma ütlen, läheb pisut aegamööda sellest mõnikord aega isegi 10 aastat ja järsku tuleb sulle pilt meelde. Pilt meelde hakkab vaevama, aga nähtavasti ja see on siis see küpsemise protsessi hinges. Paistab nagu ta oleks kohanud siiski oma elus väga palju või väga suure protsendi nisust, jõulisid tugevaid veendunud inimesi. Ma pean ütlema, et taolisi inimesi ma olen küllaltki palju kohanud juba enne sõda Nõukogude revolutsiooni eelõhtul, Nõukogude revolutsiooni ajal pärast seda, ja nad köidavad mind, Nad köidavad mind. Vot nii imelik kui on. Kriitika on rääkinud, et mul on õnnestunud kuutriitikel, kutsus ka niisugune kuju nagu endileelias vihmapiiskade, sest inimene nagu kes korraga ei leia enda kohta selles ühiskonnas murranguperioodidel. Niisugustel inimestel, kes ausalt otsivad, uurivad, juurdlevad, need on mul väga lähedased ja neist ma olen tahtnud kirjutada ja võib-olla kunagi kirjutan ka veel samal ajal. Mulle meeldivad ka või mind köidavad ka just tugevat kuju, nagu seda oli näiteks Andreas jällak või ühes öös kangas, puu ja peaaegu kõik teised tegelased ka niisugused köidavad. Sageli on olnud väga-väga-väga ennastsalgavad inimesed tõesti omale ideele mõttele jäägitult andunud inimesed. Mulle ei meeldi üks tüüp inimestest, ega ma ei ütle, sellepärast nad mulle ei meeldi, ega see ei tähenda üldse, et neil poleks eluõigus. Neil on paraku palju maailmas need, kes kogu aeg näevad ennast ainult olukordade ohvrid, kas lausa alati ainult nagu virisevad, hädaldavad, mis mul teha oli, ma pidin seda tegema, teist tegema, kolmandat tegema ja mis väike inimene üldse teha saab sedalaadi inimesed, kuigi neid on palju. Ja mõnikord on neil mõneti õigus, sest iga kord ei saa inimene valiku tegemisel arvestada ainult enda subjektiivseid soove kuid samal ajal sedalaadi tegelased moodustavad kas selle kande minna, mida kasutavad niisugused inimesed, kes kes väga palju halba inimkonnale toonud. Kes näiteks fašism on sealt nendest ühiskonnakihtidest selliste inimeste tüüpidest väga palju omale kaastöölisi saanud või, või kes, kes on, nad on pannud neid oma huvides tegutsema ajaloos ükspuha kus kirjanik, missuguseid tegelasi kirjanik kujutab ja kui ta tahab siiski tee tõsielu mõttes usutavaks jääda, siis ta ikkagi ei saa ilmselt kirjutada neist tegelastest, keda ta tunneb vähe ja halvasti pinnalisest. Me võime luua väga palju ja igasuguseid mudeleid, kuid need mudelid jäävad ikkagi skeemideks. No paraku ei, ei vabasta, seega ei väldiga see, kui sa hästi tunned oma tegelasi. Et see ei peaks jääma mõnikord vägaskemaatiliseks, see on, kuidas öelda kunstilise õnnestumise asi. Aga üks eeltingimus nagu peab olema, minu meelest õnnestub ikkagi see tegelane keda sa hästi tunned. Keda sa siis kelle mõtteid ja taotlusi sa kirglikult ise või kirglik saan palju, keda ise täiesti jaatav või eitav aga niisugust tegelasse, kellesse sa suhtud leiget, ilmselt jäävad ka kirjandusteostes leigeteks. Teil on aastakümnete pikkune töökogemus kriitikuna. Te olete ise ka olnud kriitika objekt täpselt samuti aastakümneid. Mis teile tundub praegu, kuidas on kriitika kirjelduse vahekord? Minu meelest tervikuna võttes laias laastus, võttes nüüd Nõukogude Eesti kriitikast sõjajärgsel perioodil siis hoolimata tänase päeva kriiti ka teatavates puudujääkidest, millest oli juttu ka meie viimasel kongressil ja millest on juttu olnud ka ka kirjanduslikule aruk plustel enne kongressi, nii suusõnal kui ajakirjanduses, kuid tervikuna võttes mul on siis niisugune tunne, et ta on vaieldamatult läinud tugevamaks ja võtke meie jooksev kriitika aastast 1948 kuni 1900, ütleme 52, vaadake neid ja võrrelge praegusega. Siis ta oli paljuski emaatilisem, kriitika oli sageli, jutustas teoste sisu ümber, käsitles ja analüüsis põhiliselt oma paremates väljaannetes, kus ta üldse analüüsima hakkas teoste puht sotsiaalseid ja maailmavaatelisi küsimusi, aga kui nii-öelda kunstilise teostuse probleemid jäid nagu kõrvale? Peab ütlema, aga nüüd tänapäevase kriitika arvel niisuguse kriitilise märkuse, see on muidugi ainult minu arusaamine sellest et me hästi ja professionaalselt analüüsime puht nii-öelda kirjanduse küsimusi, kirjanduse sisemisi küsimusi, meisterlikkuse probleeme, hästi ja paremini, kui varem, analüüsime autori taotlusi, mõistame auto taotlusi paremini. Näeme avaramalt kogu kirjanduse protsessi, kuid teinekord jääb vaateväljast kõrvale ja mõnikord on sellest kohe kahju teoste mõttelise sisu, teoste ideelise sisuanalüüs sagedasti kriitika autor nagu, nagu läheb sellest mööda ja rohkem tema analüüsib, kuidas antud teost tehtud on, jättes aga mõned olulised ideelised komponendid nagu oma vaateväljalt välja, aga see on nii kriitika korras. Muidugi see ei tähenda, et ka varem ei ilmunud väga huvitavaid toredaid ja sügavaid teoseid, kuid tervikuna võttes on vaieldamatult minul kohe see ei ole ainult pealiskaudne niisugune arvamine, vaid päris põhjalik veendumus, mis iseäranis siis selgeks saab, kui me võrdleme. Millest te näete, ütleme praegu meie ühiskonna, praegusel arenguetapil, kirjanduse rolli ja kirjanikku Osatootmine on väga palju muutunud ja inimese situatsioon tootmises, muutunud on ka tema olustik kuuline külg tema elus. Tal on esiteks rohkem vaba aega kui kunagi varem samal ajal otsesed tööülesanded ja see elutempo kulutab teda minu arvates rohkem kui inimesi varem ka meie ühiskonnast. Ja kuna tootmine annab ta käsutusse järjest rohkem tarbimisvahendeid, siis ei ole täiesti tuulest võetud ka see, mida vahetevahel ajakirjandus näha võib. Kui hakkab karbam ajakirjanduses kurdetakse tarbimist, mentaliteedi üle, ühesõnaga inimesed nagu muutuvad asjade orjaks ja nii edasi. Kõik see on suur ja lai probleem. Aga kahtlemata kõigis selles olukorras seisab kirjanduse ülesanne nüüd hoolitseda selle eest, et inimese inimene, see järjest suuremaks suuremaks arusaamine kasvab nii-öelda elu põhiväärtuste suhtes. Milles näha siis inimese elu mõtet ja tema väärtusi, kas siis mingid mingite asjade orjamises või milleski muus. Samal ajal when aga niisugusel arvamisel, et me räägime teinekord väga kergekäeliselt tarbimisühiskonna mentaliteedist asjadega. Meil on küllaltki palju veel inimesi, kes elavad ka küllaltki kitsastes korteri elutingimustes ja kõikjale üle hoopiski nii lahe, materiaalses mõttes nagu paistab. Meil on küllalt hästi tasutavaid ametitega küllalt ka niisuguseid, niisuguseid perekondi kes peavad hoolega igat rublad arvestama, kui nad seda kulutada saavad, tuleb alati ühiskonda vaatata. Niisugune sõna ta, nagu ta on. Aga kui ühiskonna mõningates kihtides hakkab ühesõnaga, kes on paremini tasutavad, kelle sissetulekud on suurem ja nii edasi tarbimipsi mentaliteedi hädad, siis kahtlemata on kirjandusi üldse kirjandus asjaks ka siin häirekella anda. Nii et ma näen peaülesanne, et tänapäeva maailmas kirjandusel et kirjandus peab tõesti muutuma, see, mida me oleme ammu nimetanud ini mingi inseneriks ühesõnaga hoolitsema selle eest, et inimene õigesti orienteerub tänapäeva väärtuste süsteemis tema vaimsed väärtused, TEMA kultuurilised väärtused, et ta nende eest rohkem muret kannaks. Ja teinekord on isegi niisugune asi, et kirjandus peaks rohkem niisuguse asja ees seisma ja seda süvendame, mida me nimetame lihtsaks, inimlikuks, headuseks, inimlikuks iluks. See, et inimeste jänu vaimsete väärtuste inimliku headuse avaruse tõi ja kõige selle järele kasvaks nähtavasti lapsepõlv, nooruses elatud elu. Need unistused, need taotlused, need arusaamised elust. Ja nagu ma nimetasin, ei meeldi mulle need, kes kes virisevad Juhkavad selle tõttu ma hakkasin kasvõi ka nooruses ise niisuguste võimalustega, nagu sel ajal oli osa võtma tol ajal legaalsest töölisliikumisest üldse on nagu tulnud, et inimene ei tohi ainult kurta, ülevaid peab aitama kaasa mingil määral ka sel määral, mis keegi teha saab, et see elu tõesti muutuks, tuleb välja astuda elu halbade külgede vastu ja eks see ole nagu minu läbivaks tegusid tegevtegevuseks jäänudki. Et inimene areneks, muutuks järjest avaramaks. Ja paremaks ei maksa seda sõna, seda sõna karta. Need ideed, mis mulle nooruses lähedaseks said, need olid marksistliku ideed, need on mulle lähedaseks jäänud. Ja lõppude lõpuks kogu minu ilukirjanduslik tegevus onju kunstilise sõna vormis kaasa aidata nende ideede teostamisele, mis, nagu ma ütlesin, mulle lähedaseks said. Mulle paistab, et neil on määrav mõju olnud minu kirjanduslikule tegevusel.