Kiri on nähtavaks tehtud mõtte, ütleb Villu Toots. Järgnevalt valik tema kuuldavaks tehtud kalligraafilise mõtteid, mis sündinud õhtutundidel sulega mööda paberit rännates. Tõesti, ma pean ütlema, et, et niisugune öine mängimine on eriti võlu. Kui sa kõik oled ära teinud, pannud paika, mis sul on kohustuslik päeva jooksul teha olnud siis võtab sule tavaliselt võtan siis linnusule pihku ja sellega siis nagu teen vähekese paberi peale ulakusi. Suurem osa sellest rändab paberikorvi. Aga mõned asjad panen kõrvale ja niiviisi on siis pikkamööda kogunud terve niisugune väikene valimik. Kuid paralleelselt sellega, mis sa nii otseselt Books tahvlid enam nii üles märgid, on vajadus siiski ka mõningad mõtted paberile panna, mis kiri siis on jaa, jaa. Kuidas ja miks niisugune võte on sündinud, kuidas seda edasi arendatud on omal ajal ja mis suunad praegu on ja kõik niisugune filosofeerimine tõesti jah, nagu on öeldud, see mind võlub ka ja. Noh, eks seda on nüüd muidugi juba pikki sajandeid tehtud ja ja tihti. Teiste autorite teoseid lugedes satud samade mõtete peale, aga on mõnevõrra, see annab jälle kindlust juurde, et ega sa päris valel teel ikkagi ei ole. Vaheleht mis on kirjakunst? Miks püüdleb inimene selle poole, et nähtavaks tehtud mõte oleks kaunilt nähtav? Kirjakunst on ju oma pika ajaloo vältel ikka populaarne olnud, olgu siis juba Egiptuse papüürus del KesK pärgamentraamat Tõi Gutenbergi päevil. Muutunud on ainult stiilid, maitseier tehnilised võimalused. Ja meie päevadel pole kirju samuti ainult ratsionaalseks suhtlemisvahendiks, vaid kunstiliselt tunnetusele on tema juures alati olnud tähtis koht. Eks teadlikult või alateadlikult püüdleb ju iga inimene ilu poole. Kiri on ka tähtis dominant raamatukunstis au aadressil plakatil, tarbegraafika, ste kooris, reklaamis iseseisva kunsti aru nahaga. Küllap olete taga dekoratiivsete kalligraafiliste lehtede näol võinud nautida meie kirjakunsti näitusel. Linnusulg jättis paberile küsimärgi. Mis mees, Villu Tauts. Esimene leht, kuidas sai temast kirja kunstnik? MINA OLEN autodi takt ehk. Ja iseõppija tartus tol korral kirja õppida ei olnud võimalik, ei olnud isegi korralikku õpikut. Kunstikool Pallases, kus ma hiljem õppisin, kirja ei õpetatud. Siis ma siis oma nina ajendil teenisin isegi leiba niisuguse kirjaga. Jah, tegin, tegin enne kui siis kunagi sõja eelõhtul puutus mulle kätte üks inglise raamat Lätärin kohtutäi koguteos mille järgi siis hakkasin vaatama, et oi, see kirjanikeks hoopis tõsisem asi, kui seda senini olen teadnud. Ja siis see oli üks esimene niisugune, noh teos, mille poole nagu aukartust äratavalt ülespoole vahtisin, noh, eks imelik, et kunagi kui selle raamatu hilisemad trükid ilmusid isegi juba siis minu töid, seal on seis avaldatud. Vaheleht küsimärgiga kordub. Mis mees on Villu Toots? Reporterilehekülg? Villu Tootsi eesti kirjakunst 1000 940970, kui teil on kodus seesama raamat käepärasteks meie kaunimaid raamatuid, siis soovitaksin ka praegusel hetkel just sama pilguga raamatut sirvida. See on raamat, mis arvati vabariigi 25 kaunima raamatu hulka ja sai esikohaks Libris Baltical esimese järgu diplomi üleliidulisel võistlusel. Talle anti Kunstnike Liidu eriauhind ja rahvusvaheliselt tuntud kunstnik professor Albert kaprledzigist kirjutab näiteks oma retsensioonis selle raamatuga. Ta on imetlusväärne, milliseid edusamme väike Nõukogude Eesti 30 aasta jooksul kirjakunsti alal on teinud. Kui palju andekust, kui palju, kui palju fantaasiat mitusada lehekülge head kalligraafiat. Sellega tutvumise eest peavad kõigi maade raamatu ja kirjakunsti austajad eestlastele tänulikud olema. See on üks paremini kujundatud ja trükitud raamatuid Nõukogude liidus ja ma olen veendunud, et aga rahvusvahelistel näitustel hindamist leiab. Olete saanud rahvusvahelisi vastukajasid. Jah, neid on ikka tulnud igast kandist. Ja noh, see on muidugi tore sest et kõik need komplimendid tuleb kirjutada eesti kunstnike arvele. Tihti on need ka nagu ülesoolatud, vast nagu ülivõrdes pandud mõned niisugused pretsensioonid, aga küllap seal pisut tõetera on. Muidugi ma pean ütlema, see raamat on minu tehtud, minu koostatud, minu silmadega nähtut. Võib-olla mõni teine autor teeks teistmoodi raamatu, kuid ühte asja siiski teistmoodi teha ei saa. Teistsuguseid kunstnike välja võluda, kui minulgi käepärast on olnud, alates räim dorfist ja lõpetades kõige noorematega. Nii ainult materjali valik võiks teistsugune olla, kuid raamatud algusest lõpuni läbiks ikkagi see käekiri, mis praegugi igal meistril on. Ja see on tähtis. Uus Pealkiri meister ja tema käekiri. Loome käekiri, mis algab mõtlemise käekirjast. Mul on võimalus olla Villu Tootsi külaliseks, istuda otse tema töölaua juures tema kõrval. Ja siis tekibki see esimene huvi, et kord kan näha, missugused on need töövahendid ja kuidas seda tööd tehakse vana ja meie jaoks võib-olla klassikalist kirjakunsti, meenuta hanesulg või linnusulg, ütleme lihtsalt. Jah no siin need kaks asja, neid ma hoian praegu udemetest puhastamata, kuna üks nendest on väga vana ja teine lihtsalt nii ilus, et ei hakka neid ära lõikuma. Aga töövahendina kasutan linnusulge aeg-ajalt praegugi, kuna linnusulg on märksa elastsem kui tallist kirjutussuled igasuguseid. Ja eks tööriistu peab olema, muidu tööd teha ei saa. Muidugi praegu on mõeldud igasuguseid täitesulepäid vahetatavad sulgedega iga firma eri kvaliteedi ja margiga, kuid neid on mulle ka saadetud ja kingitud sahtlis on neli-viis karpi, iga margiga. Aga ma neid ei ole kasutanud, kuna need on nii tülikad puhastada. Tavaline sulekene, lööd ära tõmmata lapikajale kuivaks ja käib jälle. Iseasi, kui on pikem sallute mitmeleheküljeline auaadressi tekst kirjutada, siis võtad ehk näitusele, need, ta võimaldab ju. Thrifty täitesulepea võimaldab ilma pausideta ühesuguse kirjutada, tuss vedeliku juurdevooluga rahulikult kirjutada. Pausid kuluvad ka mõttehetkedeks ja täna võtamegi aega mõneks selliseks mõtte hetkeks. Mida siis siin selle sama laua taga on kirjutatud? Meie laiem raamat, avalikkus võib-olla ei tunnegi kõiki neid, sest nende unikaalsete raamatute tiraaž on küllaltki väike. Just praegu. Siin on Friedrich Robert Faehlmanni, Koit ja Hämarik, Teeeffhriftiga ja Peeter rulasse illustratsioonidega. Jah, see on kõige viimasem käsitsi kirjutatud ja tüpografeeritud raamat selle aasta numbrit kannata tiitellehel, teda trükiti 1000 eksemplari ja sellest Ta eksemplari mesis, nummerdasime ja all kirjastasime pette rulasega. No niisuguseid raamatuid tehakse ka mujal ja kavatseme ka edaspidi teha. Need on praegu Ewaldokaga siin üks huvid, tuttav asi pooleli, aga ma ehk arvan, et sellega tutvub järgmise Thrifty näitusel. Mõnede lehekülgedega. Siin on Tammsaare kuus miniatuurne, siin on Tuglase meri. Need ongi õieti siis sellised tööd, mis jäävad peegeldama nii teie kui meie eesti kirjakunstitaset, sest nii üks kui teine on on lahutamatud. Jah, kirja ja raamatukunst on lahutamatult. Ja nii iga kirjameister, meil on ka enam või vähem raamatukunstnik raamatukujundaja. Kui nüüd meenutaks aastate jooksul, kui paljude raamatute juures olete oma käe külge pannud Seda on kaunis hõrgus öelda. Omal ajal Rein loodus kirjutas ühe väikese monograafia minust ja siis otsisime kokku kõik kirjastuste tellimiskirjad koopiat, seal on äramärgitud kõik tööd, tuli ainult kokku lugeda kirjanduslikkide viisi ja nüüdseks on see arv kuskil 600 piirides. Muidugi, nende hulgas on palju käsiraamatuid, õpikuid, tehnilist põllumajanduslik kui kirjandust, mida ma aastad paarkümmend viis tagasi kaunis palju tegin viimastel aastatel, aga ma olen ikka nagu rohkem ilukirjandusega. Ja teinud. Niisugune on siis selle mehe tööjälg Eesti raamatukaantel ja kaante vahel. Samal ajal teame, et see ulatub märksa kaugemale meie koduvabariigist. Ja Villu Tootsi nimi on rahvusvaheliselt hästi tuntud ja mitmed selle alaühingud peavad teid oma liikmeks ja auliikmeks. Nojah, nendest asjadest on varem räägitud. Aga eks muidugi mõningane tunnustus on, näiteks kui Inglismaal valitakse sind, et seal kirja kunstnike ja illustraatorite ühingu auliikmeks siis ta muidugi tõstab pisut kõrvust. Ei maksa unustada, et Inglismaa on üks esimesi rühti maid ja lõvikoopas lõvide hulgas vabalt jalutada. Eks ta ole ka nii põnev. Eriti Lääne-Saksamaal raamatu Kunstnike Ühingu korrespondeerivad liikmeks valimine, see tuli ka mulle üllatuseks. Kuid ta jälle kohustab teisipidi. Nagu rohkem punnima ja mitte midagi kergekäeliselt. Võtke sulg ja kirjutage järgmisele leheküljele ise. Vastutus. Las jäädagi niiviisi. Aga millest mõtlesite? Kirjutades? Tagasihoidlik kunstiala, mis ei torka nii Silva ei ole nii efektne, ei ole nii häälekas ega nii värvikas. Kuid ta on vaikne ja siiski väga vajalik. Tegin ühe niisuguse kokkuvõtte. Uurisin järgi, kui palju meil tegeleb inimesi rahvatantsuga ja rahvapillimänguga ja ma leidsin, et et kirjaga tegelejaid on mitu korda rohkem kui rahvatantsu ja rahvapillimänguga tegelevaid inimesi kokku. Kui üks mees läheb ees ja hulk mehi tuleb järele siis märkamatult muidugi üks kui teine, leiab oma tee omanäolisus, kuid ikka peab olema teerajaja. Ja nii võime öeldagi, et teie järglased ei õpilasi, on kogu vabariigis palju nende seas nimekaid tuntud kunstnike samal ajal ka väga palju selliseid elu vajadustest tulnud kirja kunstnikest. Kirjakunstikool on ju meil täiesti omamoodi nähtus, mis töötab nüüd, kui ma eksid kultuuriülikooli juures juba üle 10 aasta Tallinnas ja. Jah, sügisel hakkab 12. õppeaasta. Ja see kuula mulle muidugi palju tööd andnud, kuid teisipidi ka palju rõõmu valmistanud, eriti kui kolmanda aasta maikuus, kui lõpetatud töötamine toimub, siis näed, et mõnel ikka oled saanud nii nagu hoogu anda ja tuule tiibadesse ja paljud nendest on siis isegi oma elukutset vahetanud, hakanud kirjaga tegelema. Nii et see rõõm, mida lõpuks näed, see korvab kõik niisuguse töö ja vaeva ja ja noh, ma mainiksin siin ainult võib-olla paari õpilast, osalt minu nimekaim Villu Jarmo sai juba sel ajal, kui ta kirjakunstikoolis õppis, kunstiinstituuti sisse ja noh, tänu heale kirja valdamisele ta juba viimase kursuse tudengina hakkas ise tööstuskunstikateedris kirja õpetama ja praegu on nii, ütleme juba vabariigis tunnustatud meister samuti Heino Kivihall on võimekas ja juba otsitud šerifti kunstnik ja teistest, rääkimata Tallinnfilmis, tööta pilvi pääsu. Televisioonis peeterurtson ja paljud teised peaaegu kõigis dekoor ateljeedes üle maa on mul õpilasi nii Arsis Tartus, Elvas ja teisteski linnades, samuti nagu õpilasi Geon tale Tallinna, Tartust, Pärnust, Viljandist isegi teistest liiduvabariikidest sooviavaldusi tulnud, aga kahjuks ja tehniliselt ei ole võimalik. Need on pedagoogide rõõmud ja need on ka hästi suured rõõmud kuid samal ajal on muidugi ka kuus raamat, millega jälle maha saad omaette sündmuseks ja nii ongi, et kas kiindumusest või vajadusest olete te mitte ainult kirjakunstnik, vaid ka selle kunstialauurija ja selles mõttes võib-olla teie uurimused eesti kirjakunstist. Teine osa on meil olemas, esimest osa ootame on selles mõttes etapiliselt sündmused meie kultuuriloos. Ja ma olen lähtunud seisukohast et kui 700 aastat tagasi püstitatud ehitused kuuluvad Eesti arhitektuuriajalukku, küllap siis 700 aasta jooksul kirjutatu kõlbab ka meie kultuurivaramusse paigutada. Nii läbi keskaja vanad raamatud, koodeksid, ürikud, igasugused, ma olen võtnud nendele lehekülgedele raid kirjaat. Tallinnast mujalt maalt kalmistutel, hauakive, ratasriste ja kõike, niisiis esemeid, mitmesuguseid etnograafilisi esemeid, nende hulgas ja möödunud sajandist ka juba silte, reprip, silte ja, ja nii päris huvitavaid näiteks meie talude nimesid, et talurahvakaupluste tekstiga huvitavate tekstiga silte, neid on üksikuid säilinud, need annavad oma võlu ja ma lihtsalt leian, et nendest mööda minna ei tohi. Muidugi, 19. sajandil tulevad juba litograafias tehtud filigraanselt õhkõrnade joonte mängudega kirja kujundused, mida praegu on isegi raske reprodutseerida. Ja sajandi lõpupääl, kui hakkavad juba eestlased, siis seal eesti nimed kaasa lööma tuleb Kristjan raud, Nikolai Triik ja need mehed ei ole mitte vähe kirja teinud. Niiviisi on ja. Nendele lehekülgedele paigutatud esimese üldlaulupeokutseprogramm. Huvitav, kuidas see välja näeb, kõik need, need on omaette niisugused rariteedid, kuid ühtlasi näitavad ka tolleaegsed maitset ja, ja kõike seda mis annab nendele oma niisuguse toreda võlu. Õlule lisaks tohutu kultuurilooline tähtsus. Ja see, see kultuurilooline moment lisandub nendele väga tähtsa tegurina noh, näiteks ilusa plakati on teinud Eesti teisele kunstinäitusele, Nikolai Trii. Ei olnud üldse teada, et see plakat on säilinud triigi näitusel ei olnud teda kuskile välja panna, ei triigi Monograafijates, aga mina oma raamatusse saan teda värvilisena reprodutseerida. Ja noh, muidugi siis sajandi käesoleva sajandi aastat kuni 40-ni kus hakkab juba kasvav meie professionaalne kirja ja raamatukunstnike põlvkond, seesama, mis pani aluse jõulisele Nõukogude kunstnikele raamatu kunstnikele. Suur osa sellesse perioodi sammud, tee luht, hein ja paljud-paljud, teised on sel perioodil hulka ja hinnatavad tööd ära teinud. Seltsimees Toots võib kuulata, kuidas mõne minuti jooksul loete erinevatest sajanditest leitud haruldasi materjale aga samal ajal ei ole raske ette kujutada, missugust tohutut vaeva, energiat. Ta on pidanud kulutama. Uurijad neid arhiividest välja toovad, need leida, et neidsamu vanu kiviriste kalmistutelt üles otsida. See ei ole ühepäevanädalatega kuudede. Ja muidugi ma olen tegelikult niisugust materjali juba mitukümmend aastat kogunud, sest palju materjali on juba kustumatult hävinud, isegi mul on fotod säilinud nendest. Pirita kalmistul asunud ristidest, mida enam olemaski ei ole, huvitavate kirja lahendustega. Ja eks arhiivitöö muuseumi tööraamatu kogunduses tegelemine, see võtab kõik tohutut aega ja teinekord läheb päev nii ilusti minema, otsides mõnes ja usku mõnda daatumit lihtsalt otsides. Eestvedaja peatükk. Ma ise tahaksin ka kirjakunstiajaloo kiiremini katuse alla saada, see õieti on meie kultuuriloo illustreeritud väljaanne. Kuid sel aastal ma ei ole tema kallal üldse midagi teha saanud. Valmistan ette seda kolmandat vabariigis rühti näitust ja, ja rahvusvahelist sümpoosioni kirja alal. See on kõik minu jõu ja aja võtnud. Nii, ma ootan põnevusega, kui kõik see ükskord mööda saab, et jätkata ta siis nii raamatu lõpetada. Villu Toots on aastaid meie kunstnike liidu raamatugraafikasektori juhtija olnud ja nüüd, nagu kuulen, on ka see sümbooseum ja Küllaltki suurel määral teie õlgadel? Jah, see on mul kolmas näituse kolmas niisugune kirja kunstnike kokkutulek organiseerida sell puhul muidugi sai nagu rohkem tehtud, mitte ainult Nõukogude Liidu kunstnike ja teadlaste paremik ei tule Tallinnasse 20. ja 21. septembril kokku vaid ka välismaiseid külalisi. Silmapaistvaid inimesi, näiteks professor doktor Albert kaprledzigist, autor, kunstnik koolkonna juht, tuleb siia samuti mantsist. Gutenbergi muuseumi direktor doktor Helmut presser Lääne-Saksamaalt ja teisi huvitavaid inimesi, kelle ettekanded kindlasti palju huvi pakuvad. Suur huvi selle vastu viitab või lubada siiski öelda, et ilmselt oleme me mõnes mõttes ka Sihi ajajad sellel teel ja et meil on ka teistele midagi näidata ja teistega suhelda. Noh, küllap ikka midagi on, ega. Inimesed muidu siia kokku ei tule. Noh, Moskva kunstnikud on alati rõhutanud, et juhtots on eestlaste käes Tallinnas. Jaanus Jaanus niukene kompliment, millel ka pisut tõepõhja on. Sest meil on tugev järelkasv, noorte järelkasv ja kõik noored on nagu laia silmaringiga. Tunnevad huvi mitte ainult töö vastu, vaid ka kõige selle vastu, mis mujal tehakse ja ega midagi uut muidu teha ei saa, kui ei tea, mida mujal teha. Kuidas õieti suhtudagi Swifti kunsti ja selle erinevustes, kas siis regionaalselt või rahvuslike gruppide stiilide kaudu või tänapäevane aeg ja suhtlemine on niivõrd globaalne, et kas ongi siin sellist eristamise võimaluste vaja? Praegu enam niisugust regionaalset vahet teha ei saa, sest et jah, rahvusvaheline suhtlemine, kõik see on nivelleerinud praeguse sherifi taseme, et meie niisugust rahvuslikku omapära on tuntav muidugi teatavates koolkondades, kuid enam nii rangelt nagu kunagi varem. Seda meie ei märka. Sest kui kusagil midagi huvitavat ja head päevakorrale tuleb, siis hakkab teised ka selle vastu huvi, tõlgivad selle jälle oma käekirja ja läheb tema nii nagu oma sildi all minema. Ilmad siin nüüd epateerimisega tegemist oleks vaid lihtsalt, see on loomupärane nähe, nii Kress käibki. Kas te oskate pikassi teha? Kuidas, kas te oskate pikassi teha? Pikassi no kõike on tulnud pikka ja lühikest teha ja kas sel ajal, kui teie koolis käisite, kirjutati veel pikassi? Äi ei, minu aegu koolist oli just lõpetatud isegi gooti kirjutuskirja õpetamine ära. Et kõike seda ma olen hiljem hiljem, aga mul ema kirjutas mulle Tallinnasse ikka kirjasid, siis olid ka pikes sees. Ja praegu muidugi tuleb õpilastele ka selgeks teha, et kui gooti kirja kirjutada, siis tuleb ka kasutada kahte kotti S1, kes ja teine ess ja kuidas neid meeles pidada? Sest et stiilse kirja juures peab ka neid asju teadma. Nii see näitab ühest küljest ka seda, et aeg läheb edasi ja muutub ka kiri. Jah, kiri muutuvaid jõudsalt tähepiltide näoliseks ja noh, meil on ju kõigile teada nõndanimetatud popshristid, kus otsitakse pidevalt uut kuni äärmuseni välja, kus kiri muutub juba kommunikatsioonivahendist mingisuguseks mänglemise ja vigurdamise asjaks välja, kuid seal vahepeal vahepeal on kuskil, mis väärib tähelepanu, on tõesti progressiivne novaatorliku. Sest iga eksperiment ei pruugi veel progressiivne olla, ta on eeldus progressiivse sünniks, aga iseendast ta veel ei ole. Midagi uut. Lõpumeditatsioon vahepealkiri päevad lähevad. Alapealkiri tööpäevadest ei ole kahju. Ma olen niisugune inimene, õhtu hakkab mõtte vahel õige vilkalt tööle paremini kui hommikutundidel ja siis saab kirja pandud, et üht kui teist kirja olemuse ja kõigi kirjaga seotud probleemide kohta ühtlasi ka muidugi kritseldatud paberile üht kui teist, nii jah, siis näiteks ükskord tõmbasin kaante vahele ühe niisuguse kogumikku. Eskiis ja pealkirjastasin selle kalligraafilisi tööde tekstile panin pealkirjaks kalligraafilisemata tõid. Praegu see asi seisab nüüd trükikojas, kahjuks ta sünnipäeva lauale ei jõua, kuigi oleks kõik eeldused selleks olnud. Aga seisab minu kodulinnas Tartus trükikoja taga, see asi. Nii, see on siis nüüd esimene niisugune raamat, mida ma olen algusest lõpuni ise teinud. Noh, niisugune eksperimentide raamat. No siis on veel üks asi, mis seisab trükikojas, Rein loodus tegi nelja inimese koondmonograafia pealkirjaga ars Libri. Seal siis nii kronoloogilises järjekorras olen mina, Paul Reever, Heino Kersna ja Sylvia Lieberg. Arslebri jah, sisaldab siis lühikese ülevaate meie tööst ja tegemisest. Siinkohal lõppevad kalligraafilised mõtte töödid sest järgmised leheküljed ootavad alles kirjutamist.