Luuletaja Hendrik Adamsoni sünnist möödus nüüd lõppeval aastal 100 aastat. Mulgimaa luuletajana on ta meile kooliõpikutest tuttavaks tehtud kooliõpetaja ja luuletaja. Seda oli ta elupõliselt Mulgimaa luuletustest alates. Muuhulgas kogus inimene, ütleb ta. Olen ennast tundnud ja tunnustanud. Tänase kesketunnil siseneme Hendrik Adamsoni luulemaailma paiku, pealkiri on inimen. Luulet loeb Jüri Lumiste. Muusikaga on Peeter süda helitöödest. Neidised kirju kleidis, et kui neid neidiseid kirju, kleidi seid tallas lilledel tantsujalgadel kui neid plikasid Peeni pihkasid Paksu patsidega Kaltel valgetel pillas pilli heli üle lillevälja. Tuiskas tantsu tuli üle muruselja viisid Viherikud viisid vilistades läbi esimese eluvärava. Kui neid näidiseid kirju kleidis tantsis tasandikul karja arule. Kui neid plikasid, teeni pihtasid, vaibus võse rikku võõravarule. Vaikis pilli, heli kadus, lilleväli kustus tantsuhimu. Kastes karges Küngleb rukis. Sametist sammuksukis. Põõsast piiluvat, keda sa näed? Sõrm suu pääl käib kiki Varbi. Külvab hämara tuhka seest karbi. Täht üksik ülevee tuikab nagu verd tilkuv nõela. Sujub silmale leebet soiku? Ihu une rammetuks saav, nagu närtsiv lill langeb longu. Sonib vaimingi, väsimus joob. Uus värskus maailma uhang. Kuid puudutab puhte puhang. Muru ürgleivahallitus taevavesivärvi sinileem, metsa taskurätik alistus. Aegade udukreem, maarjakäsivarres lille süüdilistena talgud, mängitaden sõrmen isasid, soode, mätaste konsoola tüütaliseni kiivikovitajad, võidu kisasid. Väikse rattakeste varjud pillutatud vete rõngastikunoveere ujuvad Rõõmu natukest laiali pillutatud nõrgad lõngad, kesid võrguks, kujuvad hinge porri seen. Mõtte nägestikun oleks kõik nagu ülekullatud. Kirju, silme kiirterägastik on terve ilm nagu kokku sulatud. Päenunud nagu 1000 Uri luud, külm seinad aga sekkub särje köisi. Kuulebi klaasi pilgu puurinud. Jää palmilehti kuldab nelgiõisi. Kelluedel laulab, laulab jälle, loeb kui palved pika. Ent uni, põguk. ERK unetus, kui madu põue poeb ja mõttevärtna keegi käima sekkub. Nii võitlen ööd ja kiusanud magada. Ent tahte rohkus nagu neelanud, saabu, kui teistel aeg laugu jagada. Ma joobunud, tujun täis öö unetuse haavu. Kell loeb ja laulab unduvad Uri luud. Külm, tantsib hullunud üle särje põite. Mu silmi puurinud võlts õiget kuud, kui pähklite palmide kuivaasid nelgiõit. Päiksele. Kaits peegeldu vastakuti. Taevas järv ja tuleliik ja virvesest leegist neil vahel. Allas nüllite elunärv. Mõõk kerel murdub horisont just meigist. Eht sinist taevast pudeneb tükk vette ja tõstan kauget randu silme ette. Inimene. Kui ma omaksin kõik sõnad lindude neljajalgsete, roomajate, kalade, usside, putukad. Molluskid taimed, kivid, tuleraua ja vee, tuulemaa, tõbede, kirgede, võlurite, vaimude loomise ning hävitamise. Poleks ma vägevam nüüdsest kus ei oma neist ühtegi. Ja kui ma räägiksin kõik keeled sanskriti aramea, Sumeri-Akkadi. Ei võiks ma enam kui nüüd. Sest mul oleks siis vaid kõige mõistmise vahendid kuna nüüd otsekohe ilma vahendita tunnen nagu nemadki mind. Kõik osad ühe terviku. Enim enne maa panen tagurpidi käima kino ja grammofoni. Viskan jalgteel kõndijate suhu, paberprussiotsad ja seemnekoored. Tõukan ära üksteisest armastajate huuled. Panen pappi lugema tagurpidi issa meiet. Saadan keevi Aabeli otsaesiselt kaini pihku. Välja, sülitati õunapuru Aadama ja Eeva suust, liidan terveks õunaks ja viskan kurja tunnese puusse tagasi. Aadama küljeluu, panen ta õigesse paika ja muudan inimsoo isa mullahunnikuks. Pimeduse kotid avatakse iga tuulepool. Üksikuid tuluke nagu nool, Sykeldab, Sakeldab ja lõpuks. Taamal algab tusk. Polüübid kobavat katsuvad tuksuvat inimliha Datsuvad. Sarvedest sooltes pusk. Mõndy mõnuldab ärgadest. Põlglik irve. Vast langeb. Voolab inimest. Suitsu tortisid. Ja Traasi räbala haid. Kohtlane õhus. Tühjade kõnebeke Tratakse takuhing vaeneke nagu põgeneks pakku. Neist lõngadest. Kuhu pääsed põrgul rõngastest? Viimne lehk. Nii vaikselt tuli hommik. Taevas punerdas ja öised puhangud, Weil vakatasid. Teil niiskus, liiv, pull, pungad pakatasid. Kui hiiglavõlvpilv kõrgel kummerdas ja esmaäikselöögid rakatasid. Kuni kukkus alla Raskeid mõtteid ajus nakatasid. Mill, mina saavutan mo viimse lehe. Kust mulda variseda? Ikka kõlab kõrvun, hääl. Mitte siin, mitte siin. Seisatelen rännu pääl, mitte siin, mitte siin. Tuleb vastu linn või ma mitte siin, mitte siin. Kõrven meelitab oma Aas. Nüüd siin meete siin õitseb aed kui lillevaas mitte seen. Aitasi. Vahest vait jääb rinnum, hääl mõtleb siin. Siin sull selle mäe pääl õitseb Riin Ilo, kullast kannuga. Kun, viin, kun, viin, ootad, ootad asjata. Mitte siin. Mitte siin. Kaugel kaugel sinetud rist on, seal vist on, seal, sinna saad. Kui vinetab. Ütleb hääl, ütleb hääl. Pole ilu ega viin. Tõsi. Ventes siin. Kulla audia, roosi saavud, kalliskivist Vikerkaared mulle antud, minu jaotaevad, puhtad sinilaarid, tähittetud Kuietud, pehmed pilved, soetud, kuldsed juuksed päikse pähe. Rikkusin, kas elan vähem? Aga siiski murrab kriin, mitte siin, mitte siin. Mitte siin, mul ütleb hääl. Edasi, kun, otsi seal. Igal pool on, oh mis peen. Mitte siin, mitte siin. Haav sama raske minu südames. Suuoksad kummarduvad janus üle vee. Päike põletab. Ei tilka miljarditest. Varriza maainimese vari. Ja kõik, mis tundub, aimub viirastus võltslillevaip, võltsliblikate kari. Valus igatsus on ainus tõsidus. Mistarvis sõnad. Meil sugulus on valus. Püüd kättesaamatule ainus elude. Las jäävad meist kellel kindel siht ja alus. Need pilved. Need pilved on need laevad, need petlikud laevad, nad lennuna. Taeva ja naeravad vaeva. Need varju taolis laevad, mis lennul üle taeva. Need tuuled on need huuled, need petlikud huuled, nad kutsumist ei kuule ja on nad paljas luule, need varju taolis huuled, need laia taevatuuled. Need kujud on need varjud, need ütlikud varjud, nad näitavad mäeharju ja üles rühkivaid, karju. Need ettelised varjud, mis näitavad mäeharju. Need rõõmud, paljat peetud pelglikud. Pettud Nad hävitavad setu. Kui kübar küüsist tehtud, need minutilised pettud. Nad hävitavad setu. Need valud on need jäädad, need kivised jäädvad nad üksinda, meil teadvad ja ikka kättesaadavad. Need valud on meil jäädvad ja ikak kättesaadavalt. Kodukaldad Kadalad, majad, mustad, madalad seinad selga, sajavad ahjud, suitsu, ajavad Pole asja hõisata, lusti, tühja Luisata rõõmu sõnu raisata, paksult õhku paisata. Kodukink on kivine, ojasäng all savine. Lembus siin ei, Levine. Olgu ilm kui suvine. Kodukäed on karedad, sõnad puised purevad. Tihti enne surevad, kui su suhu tulevad. Oma, on ta ometi üle kiidu kometi. Teineteist küll jõllime. Suuresti, ent sallime. Ja kui üks peaks kaduma. Halgaali kanga paneb niidesse kuldvardad Murmeleidinud härma siidivõrgu. Teel naeratlevad Pihel kobarat keskhõbepaju noorelt halle lokke. Neist läbitsevad talu, sammal, kübard. Neid kaevult tõstatamas vinna kokku. Tuul vallatlev käed täitnud viimsel kullal mis heidab laiali neid kaetud, sest tuul juukseid Vadub võtnud räti vallal ja mängitel lepp piigakest. Missugune pillav, kergemeelne pidu, mis sest, et homme kääpa all. Seevastu just kõik võtkem enne kadu, mis ootab toone tänaval. Loobumine ma ei taha laulda eimillestki, ei linnulaulust, ei õitsvast lillestki, ei peiust, ei neiust Einer buvast Meiust, ei kirgede piinast, ei punasest viinast taha joobuda. Ühte igatsen, igatsen ühte kõigest, loobuda kõik visata ära kui kõlbmatu pühki ja minna üksi tundmatuna läbi öise linna torni hammast. Ja tõkete kaugeile teile posti sammast, et unustes traatide huminas näriva eile ja sünke homse heites maha tee äärde rusuvaid komps ja Nessose särki. Et võttega viimast tundmise märki ühes liga luudelt. Neid võida siis mahlaga tundmatult puudelt ja terveneda ning elada kõrbes Roose värveeneda. Aikne anakorjet, kel rahu ei häiritseid, Kergazzlorret ei kuljustrummi. Ainult tuhk ja liiv ja lakkamatu tumm Synerdav taevakumm. Kuuaazi rohelus, kõhn ja kidur lillede lõhn ei joovuta rinda tulva peen paisu. Üht igatsen uudismaa, kütiste haisu ja okasmetsi. Kuid tingides nimmega juurde, et see ei kohtaks mind, kaua. Saan kaevanud lahti liiva haua kordkonte kord korjusid, tõstan riita ja kaamelilt karvuma, püüan niita, et kududa riiet. Aeg kaob mul nii, et ei tule üht minevast silmile kuju. Veel olen üx sammaldunud kõigest maa puu ju. Mina ja mu väikesed mõtted Vaesem, kas vaesemaist olen? Ennast iial ei tunne. Kuna kõiki inimene tunneb. Vähemalt, arvab ta tundvat. Varakas kiidab end rikkaks, sügavaid mõtteid, sambad, geenius, kõrgeid täisandeid. Vapper, kes käsitleb Raudla lustimeel maitsmas mõnu ilma, kes kõigest on vaene. Ma pole ükski neist öeldist, kes, kust või millega mina. Varamul rikkuseks pisut tarkust ei kiituseks jätku. Au pole teenina jõudnud. Elumaad tundmatuseni. Kas on mu tunnetel kõrgust? Vertilt kuv raud mulle jõle rõõmude karikas kaugel. Ka vaene ei ole. Vaene ma tõesti ei ole. Sest mul on midagi antud. Mis see on? Seda ma ei tea. Tunnenguid enesest, teda. Mõtlin kord. Minu, mu ihu. Aga see on usside oma. Arvasin see on mu elu. Aga ta tundmatu võõras, eeldasin see on mu süda. Aga ka tema teiste. Leidsin siis need, minu mõtted. Äikesed, hämarad mõtted. Üksinda inimene ilmas lahus neist. Küllap mäletab mõnda, mäletab, kust siia tulin, teab ka kuhusid, lähen. Aga kus kohal on piirid, millest ei avaldus üle. Liiati tume on kate. Keset mõtet, väikesed tundmatud sõbrad, lahkes ilmselt gonoomid, pehme häälised tröösti. Tulete õhtuti hilja, tulete hommikul vara öösel Ki ilmute unes. Päevalgi kõnnite kõrval ajate tasanudki juttu. Minule olete elu üks minule olete õnneks. Nõrgad ja madalad helid. Mulle see mahedam, muusik. Kahvatud vilkuvad tuled, minul ei pimesta silmi. Ah, mis on ilusam õhtust üksinda mõtete seltsis? Ah, mis on vastasel õnnel eneses enesevalgel? Mis on nõiduva unest, unest, tundmatust õnnest, mis on kallim küll kingist silmapilk kattudka tõusta. Tõusta ei kuskil, ei keegi, tõesti kuskilgi keegi, ülemist tõde, mis vale. Ülemis inimlik, õige valu ei enam, tee valu. Mure kaob rõõm, kaob viha. Armastus viimane lahkub, tuhmub, vilgatab, kustub. Kaugel maailmade taga kõrgemal tähtede helgist mööda, mis maine ja päine ülem tunnete vooge kaugel maiseta mail pikile päiseta päile, Unile ilmsile hõlma. Unistus ilmade häil. Miks on minu mõtted? Miks pole minu mu sõnad? Sõnu võib käskida keelda sõnu või pillata hoida. Sõnad on mõtete maskid. Ainult mõte on vabasõnugi teistele andma. Sõnad on teistelt saadud. Võlg on nad maksma, mis peab. Kohus, mis täita tarvis? Mõtegi sõnadest teiste sõnatu ainult on oma öelmat vaimult on hingest hääletu, ainult on vägev. Oh, need rõõmulje murred, oh need õnned ja valud, ainult hämarad varjud hirmunult Tuksatab süda. Ei ole pisarad, pärlid, veretilgad, rubiinid, sügavad, sügavad silmad. Teravad haagid on, sõrmed kisuvad südame narmaid imevad elugi mahla. Õudsed nagu vampiirid, unes, kes rinnale laskunud. Ägane jõudu irgu liitmis, letargia kangus, hoiame ükski aita needmine, kõikide ahel. Kohalinud hirvitab tume uhkeid ja julgeid sõnu. Kõrval jää õhku, meil hingab ammune, tundmatu, õudne raske, kes rinnale asub. Piinav, kes ajusid pihib. Ainuke värav, sest põrgust olete väikesed mõtted. Tulete, kurdan, kui eluminevalt noolena mööda jäävad must õitsema taha silmadeta, jõe kaldad. Ei minu tee, ole kaldad, ei teie lenda mu vastu. Ise v voogudele heljun, võimetu pidada seista. Mõtted, need heledad pilved jooksevad kohal mu silme. Tunnen, kui tõstaksid tiivad nende mu vabasse ruumi. Vabad pilved ja mõtted. Teie maa, kuulatan kõnet. Teie need vahtuvad lained laksuvad kaljude vastu kõrvumesse uueme vetes Kõrbumit, heegeldatud esipaistab seal päikse Kippale. Kumer kuu ratas. Seal helgib. Pidage meeles üht. Teie on mägede harjad. Viige sinna mu soovid. Kandke tulised ihad, et neid seal peseksid, kosed, sõeluksid, vägevad tormid, iga pääsused tolmust, väitlaste murede segust. Purskas Sõmerast kulda. Kaljuveest päikese rüppe. Kasvaks päikesest mõtist tuline leegitsev sammas. Valgustav läinudki aegu, valgustav tulevaid teesid. Puhastav madalast kütkeist liitev vägevaks, seltsiks kõiki, et tõuseks ilm üle kõrgemi seniste tite. Olen üks neist vähestest, kes ilma on vallanud. Saatus oli enne küllalt sappi minu karikasse kallanud. Nüüd aga olen ta võitnud ja köitnud ja köidetuna ahelais infernusse heitnud. Et ta tunneks, keda ta söönud ja löönud. Et ta aimaks, keda ta poonud ja kelle ta häbistet kohtusse toonud. Mees, kes ütles, et võimatus saatust võita. Kes ta on? Kes küll nii rumalast rääkida võib ka? Eks te tea, et mina olen, kes seda tegi? Vastusel vaielda ei jõua keegi, mina ainuke enese üle kõige, mina olen, see on ainuke õige. Mina ise siin nüüd ja ei keegi muu. Mina ainuke väärt muu kõik vääritu ei ole kedagi. Ei ole midagi väljaspool mind. Mida mina ei tunnista, ei ole. Mida mina tunnistan, see on. Mida mina ei tunnista, ei ole. Mida mina tunnistan, see on milleks mind tappa, kui ma tapmist ei tunnista? Miks mind vangistada, kui ent kuskil vangini tunne. Kes saab mu üle kohut mõista, kui mina omal vabal tahtmisel talle õigust pole andnud selleks? Ja millega saagakski minu piiramatut tahet piirata. Kas on ta võitnud mu rinnale jalaga astuden? Kui mina maanlamaden ennast võitjana tunnen? Ei saada mind võita ega hävitada. Sest mina olen võitay ja hävitay. Olen ennast tundnud ja tunnustanud. Kuulsite Hendrik Adamsoni luuletusi. Valik kannab pealkirja inimel ja selle tegi Maarja Pärl. Luulet luges Jüri Lumiste. Orelimuusika autor on Peeter süda.