Palun kuuske, majakeste tutvustati meile oma lapsepõlvest. Minu isa poissmehena Andres Jõgis elas mäeküla mõisas mõisniku kokana. Sealsamas ilutses ka minu ema Wilhelmiine süütmann, kes oli mõisaproua õmbleja. Suunas mõisnik teda. Aidameheks, sest olete Hiiumaale välismaalt prantsuse koka. Ja mina sündisin siis seal aidamehe tütre neljanda lapsena. Et minu ema oli mõisaprouaga väga palju sõitusid välismaal ei teinud ja, ja tervis vetes, paadi paadis, Viispaadmisist teadis meile lastele väga palju jutustada välismaalt ja ja õpetas meile anda. Isa oli suur muusikaarmastaja, tema oli saanud mõisiku käes isegi viiuli kingituseks ja sellega ta alati õpetas meid siis laulu siia panime kuuekesi ritta kõik seisma ja mängis viiulit, õppides meid laulma saivaest nalja, temaga ta oli väga ägeda iseloomuga, nõudis täpsust. Kui siis keegi lauldes väratud, siis tutvusteni naerma, siis lõid otsekohe viiulipoognaga pähe puruks kaaril. Siis mul oli tükk aega rahu, kuni ta linna sõitis seal uueni viiulipoogna ostis ja nimi õppisin temaga laulma. Siis. Seitsmeaastane viis isa mind köstrikooli, kus oli köstri algul kiriku juures köstriproua, andis meile algkooliõpetust lapsee 10 kaksteistkümmend kuus ja saime kõigis kõigis kõiksugu, õpetas noor köster õpetas meile isegi ajalugu, isegi grammatikat, kuidas köster proua õpetas meile peale katekismus ja piiblilugu, mis oli? Võtab, õpetas meile arvestust ja kõik nii edasi. Ja seal ma siis õppisin kuni kaheksa aastani siis lõpetasin selle algkooli ja siis isa viis meid linna, kus ma sattusin elementaarkooli Tatari tänaval. Kor neljaklassiline. Ja seal hakkasin juba venekeelses õppima, seal käis vene õpetaja kolm kord nädalas klassis väga uhke mundremees, pass, biolov ja, aga mulle meeldis väga vene keeli, mina õppisin seal üsna kiiresti ära. Seal ma õppisin kuni 13 aastani, lõpetasin selle algkooli, siis seal siis ma olin sunnitud hakkama ise omale leiba teenima, sest meil on ikka kuuelapseline perekond väiksemad ööbidikaalil kuuli sattuma. Ja nii olime linnas, sisele astusin mina töösse, aia ärrit, hambersi, aia riisus Tatari tänaval. Seal oli kevadel väga palju tööd nede seemnemüügiga ja kaalumisega, mida me väljemalt saime, ma pidin kõige sorteerima ja priisid tegema ja kaaluma ja mõisadele suured tellimused välja saatma, see oli siis minu töö. Aga pärast suvel siis suunati mind juba sinna kasvuhoonetesse, seal ma sain siis lilledega tegemist teha ja tellimised vastuvõtjad. Dekoratsioonide õppisin ka esimesest sidumise tüübis, lilledest puudub. Kas või sel ajal, kui teie linna saite ka muusikaga kuidagi tegelesite Varsti kodus ja kodus meil oli ikka vendaga, musikaalne oli ka, õppis viiulit mängima, minul oli Bradze. Ja aadresson, ent pärastine, näitleja, see oli siis laulukooris ka Estonia laulukooris. See elas meil kõrvalmajas, see tuli siis oma mis tal oli opoidi. Klarnet oli tal ja klarnet. Ja neljandaks oli tema sõber, kes mängis kannelit. Nii meil oli siis kvartett, eelnes koos ja püüdsin väga palju musitseerida. Siis astusin ma Estonia laulu kurivennaga. Meil oli kolm laulu ja muusikaseltsi siis Tallinnas lootus, pandur in Estonia, mina, meie valisime Estonia. Seal me käisime siis laulu kurisustete koos. Paralleel käisin ma õhtute, tööl käisin ma lilleäris ikka edasi, kauplused olid lahti tol ajal kella üheksast üheksani. Siis jooksin ma koju isale süüa anda ja kell 10 läksin juba Estonia proovidele laulukoori, siis ilmus meie hulka Kaarel kihvliselt, see tuli Pariisist, kus tema oli olnud rätsepakadeemias. No tema oli mõndagi juba elus näinud ja ilmast kuulnud ja tema asutas meil kohe näiteseltskonnale peaaegu kättpidi tiristaminud orkestrist ülesse näitelavale. Ja hakkasime siis näit mängusi tegema. Pisi Tassa. Missugune oli teie esimene osa niuke suuremas? Ja repertuaari oli meil raske saada, meil polnud midagi, sellepärast siis tõlkisime saksa keeles Ilumäe pimetatuks laulumänge esimene, seda ma mäletan. Mul oli seal väga ilus osa laulu osa, muidugi oli kole hirm ja häbi ka. Tol ajal ei tohtinud olla, mängisime kõik varjunimede all, oma nime ei tohtinud üles astuda Ki. Akkermanni etteaste ehk meiega, sest Ilumäe ei, see unune ehk külonid möödas täpselt vist 60 aastat. Ja aga siiski mäletan suure värinaga tulin kulisside vahelt välja, käru oli viimanud peal ja tuli suure lauluga väljas ilumatiimatut ja mööda linnatänavaid pakkus oma piima müügile. Lauldes jah, mind küll linnas tunneb nii vana kui noor ja piim siin leiab kiitust piim kui ka koor. Igaüks ostab hea meelega sealt, kus saab head kaupa ja lahedat meelt, kus saab head kaupa ja laaberdab meil, vaat see ei unune, mul kunagi rase salmikene, millega siis see osa mul siis õnnestus kuidagiviisi oli rahva poolt meeldimine leidub ja see andis nagu tõuke takka ja siis ma ei saanudki, sest pärast lahti. Järgmine püksis oli meil jällegi lilli oru Elsa. Siis hankis kuidagi enamjagu Soomest. Siis me mängime seal ronile, talu saimar, rannaala, Anna-Liisa. Ka Pakela Bakale pardipoisid, palgiparved, tead, aga me tegime. Poisid, põrgusid tütar. Murdvargus, ma mäletan. Rahuvabriku omanik, see oli meil põhjas, tuli siis. Ja siis ma mängisin, Richard, Eva, see oli minu. Ma pean isegi ütlema hiilgeosa sest see läks nii täie minuga kaks uuega. Telerist annetati koguni loorberipärg selle selle osatäitmise eest. Ja isegi eestseisus, juhatus oli, juhad oli sunnitud mulle loorberipärja siis toomas ja oli ka suur asi. Aga siis oli mul ka tekkinud vahepeal partnerid, Paul Pinna, Altermann ennem pool pinna, mängi puhust, korreti. No pool pinnase oli juba see nii, seal ei olnud midagi teha, ta oli vastsündinud näiteks suurtalendiga mees. Aga ise ta veel juhatama ei hakanud. Altermann sealjuures oli niisugune puhtahingeline ilus poiss, kaanide otsene sündinud armastaja osade peale. Ja siis meil oli juba kergem kergem mängida, nihukest partneri kõrval oli, annab Markusse, mängis ema osasi. Siis tuli Julius Rossfelt tema olin lutele vabrikus tööl ja seal oli kahjuks meetringaga, ta tuli siiski meile Estoniasse, tema oli tore Aracter mängija. Mina sain temast väga palju kasu tema mängimisest. Ta mängis meie rauavabriku omaniku ja mängis Anna-Liisat. Anna Liisas mängis ta mõned üksikud põhjas, muidugi mängisin kaasa. Ja, ja siis oli meil Aleksander triller, kahja Harrektor, näitleja, kes mängis kodus isa osa, kui minul maaga. Tugevad näitlejad. Tugevad näitlejatööd ja ei ole ütelda, oli tõesti nii ja leidsin väga palju kiitus, teate, külastajate pudiid olime sunnitud, see oli vist kaks aastat edasi, hakkasime ehitama neile kivi teada, et juhul, sest alguses oli väikene väikene puu hoonekene poole, tehke neile ära ja kadunud ruumi suutis, polnudki. See jäi meil pärast siis riietehoidu ruumist, kui me saime siis rektiivi teate valmisel kohas kuhugi juudi sünagoogi, sealjuures äkki Tartu maanteel suurt kivisaal ehitasime? See oli vist aastal 1902, kuni selle valmis saime, siis oli meil juba avaramad ruumid, võiks veel rohkem repertuaarile. Kõik need näitlejad, kes tol ajal mängisid, nad oma töö kõrvalt töötasid ja Kõik olid ja kopikas raha, kui mina tüüts, nimelt lilleris suur pikk päev 12 tundi, viis rubla oli minu palk, vaat selles ela ei ole. Teatas oli vaja kostüüme, ühteteist, rõivastust, et seda me ei saa kusagilt saanud, pisikene rukken, mõtlen isegi peegelt ei olnud seal pihus, oli vehkenic krimineerimise peegel, meigi unustasin, seal me kõik, kostüümid pidime ise tegema, nii et mul oli sunnitud sellest väiksest rahascabil Soome rahvarõivad tega meil ühte teist ja ja saime sellega väga hästi hakkama. Kuidas teil nii proovitööd läbi viidud miljonid toimusid? Jah, ikka ikka kella 10-st üheni viitasin, aga mitte igaõhtusele kolm kord nädalas. Vahel, kui me tulime sinna kokku ja ja näete, kõigil oli niisugune asi annusest nii suur. Et praegu, kuid praegu mõtlen, võrdleb aeguse näitlejatega, siis ütled küll pidi see armastus asja osa nii surema, et me jõudsime läbi viia oma tasku peale kopikas ei midagi. Üks kord aastas pandi meil siis ulu õhta toime kõige selle terve kupatuse peale. Ja ma mäletan, esimene tulustasega siis neli rublani naabialt, kus osteti siis kuldsõrmus ja mis asja, aga mina ostsin ühe peegliga truubi, seal see esimene peeglis Estonia teatri näitlejad kattuks oli meetri kõrgune, maksis neli rubla raamiga, siis me olime nii uhked, me saime ennast vaadata põlvist saadik. Nii vilets oli meie teatri algus, siis. Teil olid Estonia teatri jalga sadegaks lavastajat kalgiks väljentaal, kuidas võiks nende tööd natukene iseloomustada? Karg isikut oli esimene juht, tema oli, ma ütlen, Pariisis tulnud oli mõndagi näinud ja ja tõi väga hästi, meile andis edasi kütükkisi. Temaga töötas, kaks aastastest nakatus meie hulgast ära. Ja siis tuli Wilhelm Taage selga. Laulukooris oli, oli ka rätsepmeister, aga ta oli väga innukas mees. Selle juhatus mängisime kohe põhjas, esimene tükk kohe. See läks nii hästi, et me käisime sellega igal pool külas. Ja pinna töötas ka meiega, aga siis tabeli juhatanud Taali all just paar aastat, aga siis ta võttis juhtimise oma kätte. Pinna vastselt enne kutsusid teadjad ajamast, hakkas siis näitejuhina tegutsema. Ja ta oli ka ilma palgata. Mitu aastat töötas meiega algusest, kõik olime oma rusika peale nii-ütelda ka päeva ütles, kui ma ei eksi, mitte Gutkini kaupluses kontoris, ta töötas Altermanni linnavalitsus. Kuidas võiks iseloomustada rahva suhtumist? Rahvas oli nii õnnelik, et oli maja alati välja müüdud, mõtlen ikka, kui pilet maksis 20 kopikast. Jah. Ja siin sundiski meid hakkama uue saaliga mõtlema, sest ei mahtunud kunagi ära. Ja meil ei olnud konkurent, Eesti teater kuskilt ei ole saksa teata, töötas seljal saksa rahvaga panin muidugi dollalonit ütelda kadakaid rohkem kui eestlasi teel. Saksa teatas aga meile liidus küllalt eestlasi, kes meid väga hellitusi käisid vaatamas. Nii et rahva hulgas oli suur huvi teatri vastu väga suur huvi ka siis juba, aga kas oli ka selliseid, kes halvustavalt teadlikele vaatasid? No mee kui näitlejad ei puutunud selle rahvaga täiesti kokku, arvustajad me loeme ja arvustajad oli kamandasid muidugi märkust ja vahest karistasid vahes, vaesem meelitasid meid aga rahvaga, mees, oh rahvas, tahtimiga kokkupuuted nende näitlejatega, Alaverist näitlejatega. Nii et ma nüüd armastab, aga me räägime osavõtust, et nad küllaltki tänulikud olid. Ja väga-väga palju. Kas me võiks siis nii-öelda rahvas üldiselt armastas, teadsid ja pidas lugude eest, aga üksikud niuksed kodanliku ringkonna esindajad suhtusid halvustada. Ja ometi esimene katsid oli algi smokingut täis Komil esitel solitoomidki külvad neid pulki ennast kuhugi panna juba uudishimu pärast tulid, miks nad ei võinud siis vaadata, kui meil pinna mängis Altermann ka pärast proua pinnane, kus tol ajal nimetatud netipinna sinus kuuseid oli. Ilus koosseis oli helgi parimat vaadata, millega tulid. Kui nad tulid seal pasta tulid, meid ei teritanud ütlasest. Näitlejad. Teie hakkasite oma esimesi samme Estonias tegema Bergmanni kooris, kui suur see koor oli, nii oma? Ja peale selle oli segakoor ja peale selle ta juhatas orkestrit. Orkestris oli ka mitu tähtsat meest, meil oli kaks venda, mullased siin mullas, Alfred mullas, noorem vend asus perekonna õhtal suurune välja, küll ta oliks ja viiuldaja viiuldaja, siis oli trummi lüüakse meil pärast, doktor Multer, see oligi Knorkestrandi, tulid sealt. Ja Kabersmanika juhatus meil ei olnudki. Kas Bergmanni koori võtnud kaasa Soome laulupeost? Aastamist võisid olla 1900 vist ja sõitsime üle mere, mina kangesti teranica seal laeva ninas, valgetes kleitides kõik, muuseas ame soome näguly õhtaks pruun nagu mulatlased, suhtlesid meritsi, tuul oli meid umbes, ma ei teadnudki, sai naerda ja ütlesime küll. Muidugi läks esinemine hästi ja avaldati, kiitus teile. Nii et olite Estonias peaaegu kuni kutselise teatri rajamiseni. Vahepeal mul tuli üks uued ära olla, mina sain ja nüüd ma räägin lilleris 555 rubla kuus, aga siis tuli Narvast kaasaks aednik Prover pakkus mulle 15 rubla ja kõik riba suunduma perekonnas sellepärast et teil oli filiaal Narva-Jõesuus, kus käisid suvel isegi kindralid, isegi vürstid Peterburis igalt poolt suvitamas ja mina antise äri juhatus minu kätte ja sellepärast maksete mul nisukesi palka muidugi koduma midagi saanud ja siis ma läksin, kuigi raske südamega Estoniast läksin siiski minema, üks aasta see võis olla neljanda mulle kirjeldamatult vesi vist 905. aastal neli, viis. Aga teine kevade juba oi siin vihistuses läinud, võimalik palka hakata maksma. Siis oli meil doktor lüüs õieses, see kirjutas mulle südant leevendava kirja, Narva-Jõesuu, tule ometi tagasi, meil on sind väga vaja. Ja pakuti siis ja Anneli kümmendu klappal ka, mõtleme ikka, see oli ikka suur palk. Tulin koju sealt ära, olin ära Narva-Jõesuu. Ja siin oli noor ilus näitleja August Kuuskemaa, kaan Kuuskmann 40 rubla ka oli palk siis niimoodi abiellusin ka selle mehega, siis siis saime juba kokku 80 tulles võis elada. No aga põhiline oli ikkagi tee suur armastus teatri vastu, mis teid tõi Tallinnasse tagasi Estonias. Kaasnimetasin ma tean, kui raske oli lahkuda, aga ma pidin juba omakasu pärast vaatama, sest Virukas palga asemel sain kõik Priinilis pidaminud ja 15 rubla palka. Aga siis vahepeal hakati balt maksma ja siis kutsus mind kohe tagasi, ma olin rõõmus, tagasi on ja näe, ei olegi lahti saanud, siis Estonias kõik. Ja nii, et sealtpeale on alanud tee tee Estonias mis jätkus läbi ikkagi hilisema aja, kui nälja.