Noh, sealgi arvatavasti püütakse ühineda mingisuguse viise, lippu ei saate alla. Ühinemise puhul näiteks sakslaste niisugune meeltülendav maanteejooks siis eestlaste ühinemise puhul see paljalt maanteejooksuga ei piirduks, oleks osaliselt mitmevõistlus, tuleks vähemasti ujuda ja ja joosta ja, ja, ja lennata ja puha. Igal juhul on ühinemine kaunis asi ja ja viimane ühinemine meie, see tähendab eestlaste ühinemine ei ole ka sporditegemise juures mitte sugugi väike. Ma usun, et need inimesed, kes täna sellest asjast räägivad, mõtlevad nii Andresele Lasnamäel kui. Ma olen viimasel aastal palju maailmas ringi liikunud, näinud suurlinnade tulesid ja tohutult kaupu ja tohutult häid inimesi. Ja ikka maale tagasi tulnud kõige armsamast, kõige ilusamasse hirma, samasse paika maa peal Eestisse mida on teinud meiega mõnekümne aasta jooksul see võim. See on kohutav. Mida ta on teinud inimestega inimeses, vaimse valguse kustutamine, see oleks nagu olnud meie ideoloogia põhitegevus. Väikese Kirkenesi linna lähedal, kui ma ütlesin saam anti-i Palo Järvile Palo järvelt. Et anti, kui Eesti teatriliit kutsub sind kevadsuvel või laulupeopaiku Eestisse. Kas sa oleksid nõus tegema kaks kohtumist ja rääkima maailma asjadest ja vastama küsimustele? Anti oli muidugi nõus. Ja siis ütlesin ma veidi aja pärast, et anti, aga äkise nõustuksid isegi joiguma. Selle peale, ütles anti. Ja ma arvan, et ma isegi saaksin hakkama. See oligi see, mis mind rabas, mis, mis nagu eurooplasena. Kelle hulka ma ennast ka arvan. Tundub iseenesestmõistetav, et kui ta on nõus, siis, siis ongi korras. Pärast seda ma hakkasin mõtlema, et issand, kui paljude asjadega me oleme nõus, et tule homme ja, ja loegaks luuletust või tule homme ja tee see asi ära. Oled sa nõus, ta nõusta tuleb, aga ta ei saa hakkama üldse sellega. Anti mõtlemine on hoopis teine. Nüüd, kus me unistame iseseisvusest, meie, eestlased, arvan ma, et me ei ole väikerahvana selleks valmis. Ma arvan, et seda arvaks Tammsaare. Kui ma ta siia paluksin. Oletame siis juba anti on siin anti, muuseas istub kandadel sama hästi kui Onklyruudi, kes ükskord on minuga koos stuudios olnud. Puudust siis, kui mõni asi hakkab, hakkab edevalt üle ääre minema, tuleks üks väike julge mees iroonilise mõistusega, kes kutsuks nagu kainusele. Väike rahvas peab olema kullaprooviga. Et tänapäeva maailmas suurte hulgas ise olla. Väike, saab olla suur. Aga meilt nõuakse vaimset ja vist ka füüsilist uuestisündi. Mina paneksin siis ime kõrvale niisuguse tähtede kombinatsiooni nagu kuu, S siis eestlase vaimne uuestisünd. Kutsun siia siis suure Tõllu tasuja võllamäe therna Lembitu Kristjan Jaak Petersonile luurisi Juhan Liivi Aabergi palusalu, Kristjan Raua, Gustav Sule, Heino Elleri, Paul Kerese ja kõik elavad olümplased. Peame nõu, mitte ainult sellepärast, et toimub spordikongress, aga ka sellepärast vaimne kängumine ja füüsiline käivad käsikäes. See on lihtsalt inimlikkuse ühishävimine. Meie sport ja kehakultuur pole ammu enam kogu kultuuri osa. Õigemini on kogu moonutatud kultuuri moonutatuim osa. Kui me peame silmas seda, et kehakultuur ja sport on mõeldud nagu tervise arendamiseks siis mis ta on tervistega teinud, vaimsest tervisest rääkimata. Sport, mis peaks rahvaid ühendama, kuidas ta on meil vastuollu ajanud. Meil pole baas ja väikelinnade staadionid on rohtunud maal mädanevad võrkpallipostid koos aastaid tagasi nende külge jäänud võrguga. Bingo niisugune raha tegemise mäng. Seda mängitakse spordisaalis, mis on olnud aastaid draamateatri näitlejatele ainsaks laupäeva varahommikuseks treenimise võimaluseks. Ja näitlejad peaksid nagu vormelis olema, see tähendab, et inimesed, kes pinguga raha teevad, sel ajal ja meilt saali ära võtavad, et ei mõtle kultuuri peale, nad ei taha teatrit ja nii edasi ja nii edasi. Ei saa homme ega, ega niipea rikkaks. Selles ma olen, olen päris päris kindel ja sellepärast ma arvan, et me peaksime, peaksime alustama. No kasvõi paljajalu ja katkiste tennistega, aga, aga me peaksime, peaksime alustama oluline nurga tagant välja tulla, praalida ei ole vaja. Aga tõrvik tuleb põlema panna ja aatega südames edasi minna. Praadimise eest on hoiatanud jälle ei keegi muu kui Tammsaare, ju ta siis juba siin kuskil on. Maa ei muretseks nii palju spordi kui kehalise kultuuri pärast. Ma ei Sonics Barcelonast muretseks, et lapsed, iga laps pääseks tõesti midagi tegema. Ma hoolitseks selle eest, et et mitte ei, mõõdetakse ainult lihasmassi, enne kui võetakse keegi midagi tegema. Mõeldakse selle peale, et on olemas niisugune termin nagu hing. See vanasõnade mõiste hing on alati imet teinud ja, ja lisa ja võimsa hingega on tihti võitnud selle, kes on füüsiliselt parem olnud. Ma arvan, et sellega ei ole mitte midagi niisama lihtsalt nagu rahvakeeli öeldakse, et hüpata. Et olete eestlane. Maailma väikestel rahvastel on olnud ja, ja on suuri poegi. Ma tahaksin teile nii imelik, kui see on meenutada ühte sellist raamatut nagu Pal-tänava poisid, vaadake, see raamat on ilmselt tuttav. Ja, ja siin on küsimus selles, et üks väikene, väga väikene ja nõrk poiss läheb, varastab vaenlase käest, kes on nendel lippu ära röövinud selle lipu tagasi ja nüüd seisata hulgalise vaenlase keskel. Kõige esmalt said oma külma vere tagasi pastorid. Nad tungisid neemeksidki juurde ning võtsid mõlemalt poolt oma kätest kinni et lipu ära võtta. Kui sügavas vaikuses kõlas feerijad jääl, pea ärge puutuge. Pastorid vaatasid imestunult oma pealikule otsa. Ärge puutuge sõnasse. See poiss meeldib mulle. Sa oled julge poiss nimeks või kuidas sind kutsutakse siin oma käsi, tule meie punase järglaste hulka. Neeme tšikk raputas eitavalt pead. Ei tulevastaste kangekaelselt. Ta hääl värises, kuid mitte kartusest, vaid ärritusest. Kahvatu, tõsise näoga seisis ta ning kordas, mina ei tule. Periad naeratas, ta lausus, kui sa meie hulka ei taha tulla, ei tee seega viga. Ma ei ole veel kedagi meie hulka kutsunud, nõnda siis, et kui ei taha, siis ära tule. Ning ta keeras talle selja. Mis me temaga teeme, küsisid pastorit. Pealik vastase üle õla. Võtke ta käest, lipp ära. Vanempastor väänas Neeme chipi nõrgast käest punarohelise lipu enda käte käes, teatas taastanud. Kõik ootasid, mis nüüd tuleb, missuguse hirmsa nuhtluse määrab vägev Veriad. Neeme tšikk seisis kangekaelselt oma kohal ning litsus hambad. Ferjad pöördus tema poole ning andis paasturitele märku. Ta väga nõrk teda ei passi läbi tuuseldada, aga ujutage teda. Vähekese punasärkide hulgas puhkes vali naer. Nadcastita kaelani vette ning sel silmapilgul olid kõik saarel naeru pärast kõverad. Punasärgid läksid kaldale, lõbusad tantsu, loopisid mütse õhku ning raiskasid hoi-hopp. Hopp, see oli nende. Nüüd siis lassid pasta ritta lahti ning näe, metsik ronis veest välja. Nüüd alles puhkes päris naer, kui nähti ta veesnelisevaid poriseid rõivaid. Väikesest kuuekesest nõrgus vesija varrukad liigutades voolas vesiselt välja nagu kannust kallatud. Siis aga astus keerep. Nimetasite tõstis tema poole kaks suurt sinist silma ning kostis. Hea oli. Palju parem kui kaldal seista ja minu üle naerda. Ennem istuksin oma uue aastani kaelast saadik vees kui et ma oma sõprade vaenlastega ühes pajas leent keeraksin. Ma ei hooli sellest, et ning ettekassetti mineval korral kukkusin ma ise, et seekordki nägin ma sind saarel võõraste keskel kuid minte võite kutsuda jäneste hulka, võite mind meelitada, võite mulle kingitusi anda, kui palju tahate mulle siiski teiega tegemist. Ja kui te mind veel kord vette kastad. Ja kui te ka 100 korda ja 1000 korda vete kastate, tulen ma siiski ka homme ja ülehomme siia, ma ei karda teie hulgast kedagi. Ja kui teie meie juurde pal tänavale tulete meie maad ära võtma, siis oleme ometi meiega seal ja näitame teile, kus meiegi kümnekesi oleme. Seal Me räägime teiega hoopis teist keelt kui mina siin räägin. Minuga oli kerge hakkama saada. Kerge on 10 mehega ühe vastu, kuid mina ei kaeba vedemento peksta, kui see teile meeldib. Kui ma oleksin tahtnud, oleksin võinud jätta ka vette minema. Kuid ma ei astunud teie hulka. Ennem visake mind vette ja lööge maha, kuid minust ei saa siiski äraandjat nagu keegi, kes seal seisab, näe, seal ta sirutas käe välja ning näitas ka ERR-i poole, kellele need naer kurku kinni jäi. Laterna valgus langes Neeme tšikki ilusa väikese valgejuukselise pea eest läikivate rõivaste peale. Julgelt uhkelt puhta südamega vaatas ta Keerbile silma ning Kerbil tekkis, sest vaates tundmus, nagu oleks mingit raskust ta südamele veerenud. Ja sel silmapilgul jäid kõik vait. Oli selline vaikus, nagu oleksid poisid, on kirikus ja selgesti võis kuulda, kuidas Neeme tšekiriietest tilkus vett kõvale maale. Sügava vaikuse katkestas Neeme tšekk. Võin ma ära minna? Keegi ei vastanud. Ta kordas küsimust, kas ma võin ära minna ja kui ka nüüd keegi temale ei vastanud, läks ta rahulikul, aeglasel sammul silla poole. Ükski käsi ei tõusnud ükski poissi liikunud oma kohalt. Kõigil oli tundmus, et see väike nääpsuke poiss on tõeline kangelane, täis mees, kes väärt oleks täiskasvanud inimene olema. Kaks sillal seisvat vahti, kes seda lugu otsast lõpuni olid näinud, vahtisid teda pärani silmi kinni pidada, ei julgenud teda kumbki. Kui nimetasid kastus sillale, kajas seeria sügav põrisev hääl. Au anda. Ning kaks vahti võtsid valvelseisaku ja tõstsid oma hõbe-otsaga odad üles. Ning kõik poisid lõid kannad kokku ja tõstsid odad üles. Keegi ei lausunud sõnagi. Või hõbe-otsaga oodad. Kuuvalgel läikisid. Kui ta sealt üle sammus. Ma tahaksin, et mu kahekuune poeg Johann Arnold, kõik, kõik eesti poisid kasvaksid niisuguse hingega väikemeesteks tüdrukud tüdrukutega naisteks, emadeks, meiega minusugustega, minust vanematega, meiega on asi kahtlane. Aga neist peab asja saama. Andkem neile vähemalt. Tuli tuli tagasi. Olümpia-aated liituvad otse meie rahva praeguste pürgimustega ja peaksid olema sama puhtad. Tuleb õppida ausalt võistlema. Võitlema ka. Tuleb õppida, lüüa saama. Aga ausas ja eestkõverteed tünni suurustamine mana. Võib tunduda, et väike rahvas saabki ainult krutskitega võidule, ei. Suur, vastab suurusega tehtud sigadustele, see tähendab, kaitseb oma krutskeid. Üks kord elus 1968. aastal Tšehhoslovakkias, kui ma olin seal ammu enne seda, kui sinna tungisid sisse nõndanimetatud liitlasväed, mille ees need on sügavalt vabandust, palutud, olemas alanud maa, kust ma pärit olen, tähendab, ma ei võinud öelda, et ma olen eestlane, et ma olen Eestist, selle pärast oleksin olnud nõukogude liidus ja mind olekski nurga taga maalil. Lugeja kahte Johanit, Liivi Viidingut, kahte Jaan Krossi ja Kaplinski. Otsige välja Jüri Parijõgi, leeriti ta teraspoiss. Kuulake kontserte, mida juhatavad Tõnu Kaljuste, Eri Klas, Peeter Lilje. Minge minge kasvõi Tõnis Mägi jõulukontserdile, kuulake elusat metsa, samuti jookske. Võimelge mängija, pallib korraldage kohtumisi Johannes Kotka, Enn Selliku, Jaak Uudmäe, Reina oma, Toomas Savi, Viljar, kloori, Heino lipu ja tõesti, te kuulete, mida võib ärataja tööga ka kehvades tingimustes. Ükski väikemees ei mõtle siis, kui kuidas soku mängimas näeb, kui palju sokk teenib, või kui palju tema teenima hakkaks, kui ta hakkaks mängima nii nagu sokk. Ta tahaks lihtsalt samuti mängida. Ja muidugi ei saa varjata seda unistust kodukülast rahvuslipu ja hümni alla miljonite silme alla jõuda. See on, on rahvustunne, see on terve rahvustunne, see on delikaatne, aga väga täpne asi. Igaüks saagu läbi spordiga kõigepealt ise vabaks ja iseseisvaks. Ja siis veendub ta ise, et iseseisvus on ainult yhtmoodi mõistetav, suur naudingut pakkuv. Siis saame ka kõik koor iseseisvaks, kus ta pääseb, nagu ütles minu isa. Ja kui väike saab suur olla, siis suur saab samamoodi väike olla. Ja vaadake, kui suured või vähemalt teatud osa suuri ignoreeris viimaseid valimisi, no siis nad olidki väikesed, nad näitasid sellega veelkord, et neid ei huvita või üleüldse selle maa asjad ja, ja nad ei tahagi selle maa tegemistest osa võtta. Või kui kasutada sedasama keelt, mida täna nagu põhiliselt kasutada tuli spordikeelt, siis siis noh, nad ei käitunud sportlikult ja eks see ole siis nende enda asi. Aga spordi kongressile soojanud parimat kordaminekut, et nad ei unustaks. Nad ajavad väikerahva elusaatuses liiga olulist asja, et kildkondlikult või egoistlikult kembelda. Puhastugu olümpiaated, et osa võtta eestlase vaimsest uuestisünnist.