On 21. juuni nagu iga teinegi päev, paljude suuremate ja väiksemate sündmuste tunnistaja. On sündmusi, mis kuuluvad väikesele ringile. On ka neid, mis kuuluvad meile kõigile või mida tahame, et need kuuluksid meile. Usun, et pea iga eestlane kasvõi oma mõtetes soovib täna edu juubeli puhul. Heino lipule. Mikk Mikiver, milline on Heino lipu lugu? Milline on lipukoht meie kultuuri ja spordiloos? Ma alustaksin Anton Hansen Tammsaarega ja ja loodan, et selle peale ei keerata raadio kinni või nuppu teisele lainele, sest küll see kipub natukene tüütama meie iseteadlikku seltskonda. Meenutatakse tema poolt välja öeldud ja aastakümneid tagasi välja öelnud tõdesid ja nii imelik kui see ka on, nad sobivad täpselt tänasesse päeva uuesti, siis järelikult on tegemist põhitõdedega nõnda öelda aabitsatõdedega. Ja nende tõdedega on juba küll nii, et neil peab aina ja aina kordama, kuni nad inimesse sisse kasvavad. Niisiis, Anton Hansen Tammsaare ütleb nii. Kui kellelgi on tema rahvuskallis, siis tehku ta midagi, mis leiab tähelepanu ja lugupidamist mitte ainult kodus, vaid ka välismaal. See on ainuke õige tee isamaa armastuse, meie iseteadvuse ja enesest lugupidamise kasvatamiseks. Ja seda tarvilikku tööd võib teha nii hästi luuletaja, kujur, romaani kirjutaja kui ka leiutaja, tööstur, ärimees, maadleja, võidujooksja või rusikavõitleja. Keskpärane teadlane, kunstnik või kirjanik on selles mõttes Isamaa pojana vähem väärt kui esimese järgusportlane tolleaegses sõnapruugis. Esimese järgusportlane peaks tähendama meie kaasaegsest sõnapruugis tippsportlast. Heino lipp väärib ausammast nagu Georg Lurich, Eduard Vilde, Kristjan Palusalu, Mart Saar või Paul Keres. Heino lipp on rohkem kui keegi teine eesti rahva võrdkuju Nõukogude režiimi kalkides tingimustes. Nii elasime enamus meist. Vähestel aga jätkus tahtmist suletud süsteemis enda võimeid nii välja arendada, et olles võimeline võitma ükskõik keda Euroopas, kuulitõukes ja kettaheites, kümnevõistluses, aga kogu maailmas oli ta suletud suure ja laia kodumaa Nõukogude liidu piiridesse. Vaba, aga ometi vangis nagu kogu rahvas. Lipp oli legend, sümbol vähemalt minu mäletamist mööda poisipõlvest juba siis, kui ta aktiivselt sportis Nõukogude režiimi tumedamaid aastail 40.-te lõpus, 50.-te alguses. Ta oli tulekandja protestija, trotsi ja lootuse hõõgvel hoida. Kas ta ise seda tahtis, teadis. Ja ega meiegi poisikesed täpselt teadnud, mida lipu saavutused meis hõõgvel hoidsid, aga sipelgad jooksid küll selga mööda ja väikesed käed tõmbusid rusikasse rõõmust ja iseendagi jõu tulbast, kui kuulsid, ära pani kõigile venelastele. Ma ei saa midagi parata, võõras võim tähendas meile poistele seda võõrast rahvast, kes meile sisse voolas mitte nõukogude režiimi, mis venelasi nagu teada ju tegelikult samamoodi rõhus nii-öelda nelja seina vahele suletuna olla valitud aasta parimaks heitjaks tõukajaks Euroopas. See on midagi, millega ei saanud hakkama keegi teine. Ükskõik kui hea sportlane, kirjanik või helilooja, ta oli suletus. Keegi ei teadnud neist midagi. Selline olukord nõuab eelkõige vaimu vastupidamist. Ma ei räägi siin neist, kes pääsesid välja otse kontaktidesse. Aga mitu? Neid oli sel ajal, kui Lipp hiilgevormis oli. Kirjanikel kunstnikel teatritegijatel oli tsensuur. Nad ei saanud suurt midagi oma rahvale öelda. Seda kõnekamad olid Kerese Kotkase Englase teod eriti aga lipu omad. Ta oli suletud koju, nagu me kõik teised. Ja ometi ei vandunud alla. Arendas oma võimeid hetke piirideni. Siis laiendas neid piire ja arendas edasi. Lipp ise ütleb sportlase elu jooksul paar autogrammi andnud olevat. Teda ei tuntud eriti tänaval ära. Puudus televisioon. Balti jaama sai korraldatud pidulik vastuvõtt, aitäh. Auhinnaks sai enamasti pudi-padi. Raha kulus selle. Elujõu kogu Eesti rahva elujõu sümbol on Heino lipp. Ta kuulub kindlalt meie kultuurilukku ning väärib rahulikke kindlustatud vanadusepäevi, rahu ja rõõmu. Kõike seda ja õnne juubeli puhul. Soovin maa ja usun, et minuga ühinevad tuhanded. Hiljuti oli mul võimalus kohtuda Götzises, ameeriklase Frank sarnovskiga doktor Frank sarnovskiga mitmete sporditeemaliste raamatute autoriga ja saada tema viimase raamatu Olympic kloori Tineidid Enn Fainel aportsiooniti folkloori tood omanikuks ehk vabatõlkes saamata olümpia au, viimane võimalus au taastamiseks. Selles raamatus pikem jutustus Heino lipust ja mõned katked nähtuna Frank sarnovski poolt. Neli päeva pärast Mati ja see, 1948. aasta olümpiavõitu saavutas teine ja figuraalne vägilane kümnevõistluse punktisumma mis märgatavalt oli suurem kui bobi oma Londonis. See oli Heino lipp. Kuus jalga, neli tolli ja 235 naelane ehk 193 sentimeetri ja 96 kilone leviiataan piiblis suur mereelukas midagi ülisuurt kes oma tuntuse oli saavutanud kui heitja-tõukaja, aga juhuslikult hakkas tegelema ka kümnevõistlusega lipuesinemine. Tartus oli parim punktisumma alates Glenn Morrise 1936. aasta Berliini olümpiamängudel püstitatud maailmarekordist saadik. Siiski on lipu üle 12 aasta vägiteod jäänud rahvusvahelises ulatuses peaaegu täielikult tähele panemata. Kuna Heino lipp elas õelas poliitilises maailmas ja hämaruses oleva rahvuse hulgas. Mõnikord sõltumatu, mõnikord mitte. Eesti kadus kui maa maailm atlasest 1940. aastal kui Vene väed okupeerisid ta 1940. 41. sakslased 41.-st kuni 44. ja seejärel jälle venelased. 1940.-te aastate alguses tegid sakslased ja venelased Eestist sõjatandri. Kummatigi peale seda, kui lipu rahvus oli eestlastest muudetud nõukogu lasteks oli ta ikkagi võimetu endale kujundama rahvusvahelist reputatsiooni. Heino lipp oli riigi vang. Tal ei olnud kunagi lubatud reisida või võistelda väljaspool oma kodumaad. Kergejõustiku maailmale oli lipp ebaisik, mitte keegi nimi iga-aastastest statistika edetabelites, kelle tulemused olid tehtud sellistes salajastes paikades nagu pilissi Ashabad, Pärnu naldsik. Tulemused muu maailma jaoks olid kassikullalähedased. Kui Nõukogude Liit ühines olümpialiikumisega ja tasandas pinda 1952. aasta Helsingi olümpiamängude jaoks olid nad ilma eesti sektorite jooksuradade valitseta. Balti riik, Soome lahe kaldal oli peidetud väänatud liidu loodenurka Libki peidetud. Maailma press küsis, kus on lipp? Haige oli ametlik vastus. Kõneviisilt oli vastus korrektne. Aga Heino lipp oleks võinud selle kohta naerda. Viimasena. 1991. aastal võitis Eesti tagasi oma iseseisvuse hukkumisele määratud Nõukogude Liidult. Oma kodumaal on lipu lugu ja tema raevukas patriotism hästi tuntud. Kui oma võimete tipul oleval lipul oli ära võetud võimalus esindada Eestit siis vägilase lipul oli au kanda 1992. aastal Barcelona olümpiamängude avatseremoonial oma taasiseseisvunud rahvuse sinimustvalget lippu. Ja paistab juba sinimustvalge tunnelit. Ja sinimustvalged on kandma legendaarne eestlane. Legendaarne kergejõustiklane Eino leid, reaalsustaju on 21. juulil täituda kümneaastaseks ja siin on meil paljud täna küsinud, et miks. Siis Eesti olümpiavõistkonna lipukandja Heino lipp. Ja me vastasime, sümboolne Tombi pool. Kübolideerinud eesti kannatutsiaal sai seda, et veel olid, ei saanud iialgi võistelda võistlustel kus ta oleks pidanud võistlema olümpiamängudel Euroopa meistrivõistlustel. Et Heino lipp oli sunnitud ilma jääma kõige, milleks meil nüüd on taas võimalus ja sel ajal, kui Eesti võistkond on lähenemas sirge keskosale, näidati teleekraanil ka aukülaliste tribüünil istuvat Arnold Rüütlit tumedas ülikonnas meie lipukandja Heino lipp. Tema järel Eesti delegatsioonid, sportlased ja meie väga arvukalt Ameerika Ühendriikide delegatsioon on võtvalt kogu sirge. Meie 30 seitsmeliikmeline delegatsioon on omamoodi sümboolne just selle tõttu, et 56 aastat tagasi Berliini olümpiamängudel oli samuti Eesti koondises 31 liiget. Ja meenutagem, kui palju võideti medaleid Berliinis. Kokku tuli neid sõite ja legendaarne Grünthal. Palusalu võitis meie teemadel iseseisvuda olümpial 1936. aastal kuldmedalid kreeka-rooma maadluse ja vabamaadluse raskekaalus. Enne sõja perioodil Eesti sportlased võitsid kuus kulda, kuus hõbedat ja eks see pronkti, seega siis kaks medalit. Vii väikese riigi kohta seda maailma mastaabis on palju ja medali liga tuli sõjajärgsetel olümpiamängudel juurde diislil Nõukogude Liidu koondiseid tuntakse spordiajalood kui sportliku rapora ja usume, et seda teadmist ja tundmist saame näha ja lisadagi Barcelona mängudel. Ja see on nagu omamoodi sümboolmegi, et Eesti olümpiavõistkond sammud avaparaadil kahe gigandi, SRÜ, nemad võitlevad siin praegu ühendatud võistkonna nime all ja Ameerika ühend riikide vahel nagu sümboliseerib, et Eesti taastas oma vabadude tegelikult gigantide heitluses aga sümboliseerib samad ka seda, et ka väikeriikidel on päikese all. Olympia protokoll soovitab rahvustel marssida enam-vähem tähestikulises järjekorras. Pisike Eesti Eesti delegatsioon oli pressitud tohutu suure E U n ühendatud Nõukogude võistkond ja sama suure ameerika Estaadios Junidos vahele. Kaasaegsete olümpiamängude tseremooniate liikumine on hoolikalt lavastatud, mis lihtne ja esiisadeviisiline. Lipu oli juhendatud marssida 15 meetri kaugusel Vene võistkonna viimasest reast. Tunnelist välja ja piki rada tulid venelased, möödudes pea tribüünist auloosist, kus kuningas Carlos, ROKi president Juan Antonio Samaranž ja teised aukandjad, kaasa arvatud Kuuba diktaator Fidel Castro. Siis tuli Eesti tema 70 aastane hõbehallide juustega lipukandja, astus aeglaselt. Vahemaa Venemaa ja Eesti vahel laienes, kuna Nõukogude sportlaste armee marssis kiiresti pikki erepunast jooksurada eestlased järgnedes lipumärguandele triivisid kaugemal ja kaugemal tagapool vahe 50-le meetrile, siis 75-le ja lõpuks 100-le meetrile. Lipu jaoks oli toiming plaanitsetud. Olles venelaste poolt kaotanud oma olümpiavõimalused mitte üks, vaid kaks korda liigutas ta sümboolselt ära oma rahvuse karu varjust. Sellel terava maigulisel südantliigutavat Tseenil oli ka tagasilöök. USA olümpiakomitee oli asetanud oma korvpallimeeskonna triin tiim Ameerika delegatsiooni etteotsa. Michael Jordan, Larry vööd, Mägi Johnson tulid uhkeldava künnakuga tunnelist ja vaid selleks, et jääda rajale seisma. Põrkudes joosta üle eestlaste, leidsid agarad USA delegatsiooni liikmed end kuhjatuna ja mitte ühes taktis liikuva kolonnina. Heino lipp oli kinni pidanud paraadi. 44 aastat varem oli ta olnud maailma suurim sportlane, aga poliitikud olid peatunud tema karjääri Barcelonas nautides. Oma olümpiahetke pöördus Lippsoosingusse tagasi. Kõik me teame Oled sündinud 21. juunil 22. aastal, aga kus on sünnikoht? See on Kiviõlis, Maidla salaküla on Kiviõli külje all. Seal on üks poolteist kilomeetrit ja lapsepõlvekodu on see alles ja on sellega side veel. See. No see peod lapsepõlvekodu on endine Maidla karjamõis, seal olid suured kivilaut ja siis suur ladu, nagu oli vana mõisa. Ja siis, kui ma läksin Tartusse, ema jäi sinna. Isa suri 45.. Ja siis ma müüsin metskonnale Sonda metsa ja seal siis tehti sinna rohelise vööndi metsamajand, mingi ja seal praegu seal ja Madis maa läks Tywin linna alla. Ta on liikumas palju legende lipu erinevate eluperioodide kohta, aga et kuidas on asi tegelikult olnud, kas oled olnud traataia taga või mõnes kongis kinni istunud ja kui, siis kui kaua ja kuidas? No see oli kui. Tartu läksid siis, kui käisin ema juures, kodus isegi võeti kinni isa matuse ajal. Patus lauast kodus, arvati metsast tulid pähe koliti, siis lasti jälle lahti. Mitu kord sedasi tulid metsast, aga siis, kui 45. aasta alguses vist seitsmendal mail pidin koju tulema, läksin jaama ja ka seal oli, mis võeti kinni, üks kolm-nelikümmend, meest ja mina olin vist tuli välja, et keegi, kas Kiviõli pidi naisterahvas töötas kuskil jaamas ja see siis vist minuga. Ja siis viidi sinna jaama miilitsasse. Ja esimest korda vangis ja siis kirjutad alla, aga tuli tuli välja, et kõigile tehti valesüüdistused, tulid siia Tallinna Nunne tänaval, aga see asi oli juba siis Lõõnlas millelegi järgi, et see ei ole õige ja siis saadeti filter laagri. Keila mul oli ülikoolidress seljas ja see laagriülem üks juut oli, seilas lahti, kuna olid asendamata tööjõud, tegid luudia siis korve ja tema käissis Eestis müümas neid. Ma mäletan, et naride pääl lutikaid oli need üks poolt, kui puhastati ülikool Väike-Vagula aednikuks ja ja siis meeme vist mängisime ühe korra julgeolekuga veel võrkpalli hirmsalt, lõime seal kõvad poisid meil kõik koos ja et sai siis harjutatud ka juba ja ja siis osa viidi kohtlasse kah vabakäigu ja Meetvidi Maardu. No ja siis tuli, hakkaski Eesti Läti maavõistlus hakkas tulema. Seal Maardus olid siis mingisugused veski, mingi kuulid olid ja siis ma sain kuuli tõugata ja siis ma mõtlesin, vahepeal käiks siis vabakäigu vanglaplatsil võistlusel ära, tulid tagasi. Minule jälle dress seljas ja noh, see piss tuli jälle juut laagri panisid suppi jagama, kui sinna toodi siis Maardu uusi vange, kahe uued vangid, noh, need tulid kõige suppi enam ei taha keegi, mul oli siis kõvasöök, seal jäid ülesuppi ja siis ei tee seda. Eesti Läti maavõistlus tulid järsku Veetõusme ja udu tulid oma TKV vist oli, ja. Siis olid ajanud siin asjad korda. Sõjakomissari käsutuse, ristipidu pandi väljapool võistlema, kotkas ja Tarmak olid siis kuulis, mina võitsin ära. Nemad tulid Viljandi laagrist ja mehaanilised tulite valest laagrist, agana. Selle eest ma sain ka seal, millal ja kus ja kuidas lõppes sinu tee Helsingi olümpiamängudele. Räägitakse, et olid juba lennukis olnud. See oli. Euroopa meistrivõistlusi esimene oli, siis oli lennukis Oslosse minekul ja siis oli lennukis LTT viisat ei anta, aga Helsingis oli Viiburi saadeti koju v abi. Lõpp, ega seal midagi teha, siis tulid Moskaja. No ja siin ma veel rääkisin moskva tuli esindusest läbi, oli see Käbin, oli seal, ma läksin, rääkisin need nii. Ja siis tema ütles, et säärane näitajad seal kipud noh, et siis seal sitlema mõtet, kui kipud, siis lähed minema. Meeles. Õlarihma. Olla. Ja taas jutuajamine Mikk Mikiver, iga Mikk, kas sul on olnud õnn näha lippu võistlemas? On on õige mitu korda. Üks meeldejäävamaid olid tõenäoliselt 1952 Tallinn Tartu võistlusel Kadrioru staadionil ja, ja seal ta jooksis mitme ala vahel ja kaugushüppes olid katsed pooleli, jooksis 110 tõkkeid ja seal järjekordselt Läks tal naelking lõhki ja kadus ära ja ta jooksis üks jalg paljas, selle lõpuni võitis muidugi ja nii edasi ja nii edasi. Olen üsna üsna palju näinud. Aga läheme ajas tagasi ainult viis aastat, 1992. aasta 19. juulikuupäeva, kui avati Barcelona olümpiamängud. Et tagasi meie saates oli Heli kild Barcelona olümpiamängude avamise eest, Frank sarnovski on seda näinud omamoodi oma raamatus. Aga millised olid sinu elamused sellel hetkel, kui Eesti koondis tuli peaareenile? Ühtepidi oli, oli pidulik ja torkis nagu seda tunnet, et et nüüd teda nähakse, oleme olümpiaareenil. Ja no nagu seda, et, et võlg oleks nagu osaliselt siis kustutatud. Aga hetke pärast oli ikkagi ikkagi niisugune tunne, et et küll Läks lipu, elu rumalasti. Et siis kui ta oleks võinud mitte ainult lipupandavaid heita, tõugata, joosta, hüpata oma täisvõimetes, et, et siis ta olümpiastaadionile ei pääsenud. Sinu mõttekäik ühenduses sellega, kui lipu dikteerimisel Eesti delegatsioon seal staadionil üha enam kaugenes eespoolkäijatest kas see oli omamoodi lipu järjekordne Reugasse või? No ise ta muigega keeldub nagu kommenteerima, et, et kas see oli tema poolt spetsiaalselt tehtud või ei seda teab ja sellisena ongi lipp väga mõnus. Mõnus lipukandja, et, et ta ei ole ennast kunagi reklaaminud, aga. Ja veel üks lõige samast raamatust. 90. aastal, kui lipp oli siia Atlis hea tahte mängude külaline, oli mul võimalus temaga rääkida. Nii kirjutab Frank sarnovski. Ma ei unusta kunagi tema sõbraliku maneeri ja tohutu suuri käsi. Ma avastasin ääretult tagasihoidliku mehe, kelles suur uhkus olla eestlane kelles nüüd väljendus ürgse sõltumatuse lootuste täitumine. Ma olin planeerinud temaga siiatlis rääkida ning oletasin, et kasutan vene tõlgi abi, sest tema ei osanud inglise keelt ja mina ei rääkinud vene keelt. Me peame rääkima eesti keeles, rõhutas tema ja leiti eesti tõlk ning meie vestlus kestis mitu tundi. Ta oli tagasihoidlik ja huumoririkas. Ma ei ole kunagi kibestunud kaotatud võimaluste pärast, nii ütles Lipp. Ja kui ta ka oli haavunud täis pahameelt, siis peitis ta seda hästi. Lipp andis autasud üle hea tahte mängude kümnevõistluse võitjatele Johnsonile ja ta annab Ryanile ja siis staadionitäis pealtvaatajaid püsti seistes aplodeeris autasust ajale. Ja tõenäoliselt need 30 sekundit olid lipule tema karjääri pikim tunnustusavaldus. Mõni hetk hiljem üks Eesti ajakirjanik, kes oli liigutatud sellest Washingtoni ülikooli õppelinnaku Haški staadionil toimunust sosistas mulle. Ta on meie rahvuslik aare. Seda küll loomulikult. Me oleme kohtunud Heino lipuga küll argipäeval, küll võistluspäeval ja ikka mitu ja mitu korda, seda nii sina kui ka paljud teised, kes me armastame sporti. Aga kõigele vaatamata kuulajate ees. Meie saates on nüüd Mikk Mikiveri 10 küsimust, Heino lipule. Kas su lapsepõlv oli mängude aeg või tuli ka jõukohast tööd teha? Ei, ma olen, räägid, et sellist tööd ei, vist ei kujuta keegi ette, mis vanast maal tõesti eile oli 26 hektarit maad ja seal oli siiski 14 hektarit põldu. Ja selle tööga tegelesid oma pere, noh, võib-olla Kiviõlis siis hobusel käis tööl seal üks sulane ja ja siis loomapidamise. Isa vedas piima Kiviõlisse ja siis oli vist üks abiline kah, kes siis. Ja karjapoiss oli ka. Ja töö oli selline, et noh, alguses oli muidugi need jõukohased, aga pärast oli põllutöö oli nii, et mina tean. Isegi üks päev vedasime 22 koormat noh, loomasööta põllud ja need tuligi Klak ajada või siis, ja ma mäletan, andsime, kes vasta võttis, uppus, tuli võistlus ka, tee oli nii kõva ja siis noh, põllutöö künna hobusega. Ja siis häästamine, käid edasi-tagasi, sinna meil oli üks, 14 hektarit põldu siis vagude ajamine, kündmine, siis kõva töö, veel kartulivagude lahtiajamine. See oli ka minu põhisel ajal need kartulipealsed ära ei lõigatud, need kogu aeg hoia need ader. Üheksa hektarit vikatitega heina see oli ja ega sisi vehitud mees oli täpselt ma vaatan nagu kuulitõuketöö jalgade ja kere ja mitte need vehkisid, kui nüüd ja ega kaare alla toidi kasvada ja siis said isakest võtta. Kas mäletad, missuguse märkimisväärse asja sinu enda jaoks said esimesena osta oma teenitud raha eest? No selle ma sain siis, kui Pobedavad välja tulid. See oli juba siis sain rekordi raha ja meie olime kaks nädalat Moskvas järjekorras Keres, kotkas ja mina siis iga õhtu pool kaheksa pidime käima siis seal autoäri juures pool kaheksa kohal olev padi lõppu. Aga seal üks viis-kuuskümmend inimest üldse oli. Ja siis kahe nädala pärast saime kätte. Veetõusme oli Kiviõlis sel ülemusest autojuht ja tema aitas mul siis noh, Moskvasse ära tuua ja siis Ülemiste järve juures asi mu lahti ja sealt ma läksin siis ise. Ja seltsi seitse aastat ilma loota, sel ajal keegi uurinud ega küsinud luba. Milline raamat lapsepõlvest sulle tugevaima mulje jättis? Võib-olla see Tartsani load ja isegi ma mäletan, kolime lihtsalt kugi, olime Kaagris laagris, oli esimene laager, see oli Ukraina valitsus, sanatoorium. Siis ma, ma pärast näitan, tegime isegi seal mägedes, tegi Tartsali pilti. Seda ma saatsin ka. Pop matjasele. Oli sul noorpõlve oma kangelane elus või spordis või kirjanduses. Ei, sel ajal või Kiviõlis, Virumaal tehti väga kõva sporti. Pabeletan Kivilseid Fretarkmann, kes oli hüppemees ja ta oli Eesti koondis ka saksa päritolu, kui ta läks. Justkui sakslased ära läksid, no ja siis Kivilise ja siis Rakveres ja virumeistrivõistlused olid ja noh, vahepeal sai teha, kodus sai, meil oli omal jalgpalliväljak, isegi jalgpall oli, siis oli diviili, ehitasid ja Pihkva venelased tulid ja ütlesid kivil üles ehitada, seal tehti barakid ja siis sai isegi maavõistlust vene poistega peetud ja pärast veel vahest kivisedaga otsa. Kas sa oskad nimetada suurimat tahtepingutust enda ületamist siis spordis või elus? Noh, selle pääle sõda ja enne oligi kõige tähtsam oli ikka võistlemine, ma vaatan, mul on nüüd lehest väljalõikeid, kus kogu aeg oli küll seal Virumaa meistrivõistlused maal. Siis Rakveres käidud. Ja Kiviõlis ka võistelda elus ja kui ma Tartus oli, seal oli kogu aeg Liivil, Tartu Tallinna linnavõistlus ja pandi ega siis ei olnud, kes ikka midagi väärt oli ja võimeline, siis pidi võistlema ja ma vaatasin mudeli igasuguseid alasid need alates no heideti, oli kindel, aga siis. Jooksud isegi korra ma võitsin Veetõusme diaKalamite Viljandis 400 meetriga. Lõbus läksid mööda, nadi ootangi. Ja ja võistelda tuli. Mind pandi ikka teate, Rootsi suures Rootsi teatejooksus nelja sadat jooksma. Tšikinati ei usaldatud. Tali pilgutad lõpuni. Kas tundsid spordi tegemisest ka naudingut või oli see ainult raske töö tegemine? Ei, see ei olnud raske midagi, kuna niuke noh, ma ütlengi, et see ettevalmistus, sellel kehaline oli juba nii kõvad pidid midagi tegema ja aga ma vaatan, et seal võistluse ajal mina pealtvaatajat üldse tähelegi. Näiteks kui lähed tribüüni eest ilma võistluste läbi, oli imelik minna, aga kui läksid võistlema, siis ei panud kellelegi tähele ja nii et see oli. Ja noh, kui võimeid oli, sises proovisid ikka juurde panna. Mis sa arvad, mitmendaks oleksid võinud tulla Helsingi olümpiamängudel. Raske küsimus, kuna mul jäid ju kõik tegemata ettevalmistused kõrgkoolide meistrivõistlused välismaal, siis Euroopa meistrivõistlused, kõige hullem oli see, et ettevalmistus, kui oli 51 Nõukogude Liidu juba seal istungist osa võtta, läksid ettevalmistuslaagrisse ja isegi oli autopark, oli koos, bussid ja autod läksid sinna lõunasse musta mere äärde ja ja kõik need vanad tegijad kõik parandasid oma isikliku rekordi ja mind üldse ei kutsutud. Ja siis ma vist nad tulid juba Kiievis see terve sele kevade sealt ringi ja siis ma läksin illissoni juure, küsisin, et laagri võiks kutsuda, ega siis olümpiale, aga modellide esivõistlusel ja võistlema siis eelis Olisse, no vaatame võib-olla laagri saada ka seda ma ei garanteeri, et olümpiale. Ja siis ma sain korra Kiievisse ja siis viimase etapi Viiburi. No aga see oli kõik, see ettevalmistus jäi nii, et seal ei teagi, oleks kõik normaalselt lenn, marus võid teha. Kas jahil käimine on võrreldav kümnevõistlusega? No seda ei saa võrrelda, aga noh, võib-olla ainult aitas väel. Toidulisa nüüd pärast said 10 võis teha kannatus ja, ja siis pikad otsad ja eks see oli see ettevalmistus, mis sa seal ikka üle kraavi hüppadega. Sinu suurim rõõm sportlasekarjääri jooksul ja kellega seda jagasid? Jäljega säika jagasid, kui meie olime oma, see oli ikke võistkonna asi, rohkem isegi vasta ei võetud, kui tulid kuskilt ja kui vähe vähem tegi, siis lehes olid, ainult tõukas nii palju need ja kiideti, et nõukogude kord aitab ilusti seda kergejõustikud teha ja hea võimalus, aga muud niuksed, negatiivsed asja keegi ei rääkinud ja isegi ma tean, Tartus oli üks asjamees, ütles, et lipule isa iseloomu standard ei tea, mis mõtleb, et ei lase liigi noh, ja kui tea peale mis mõtled jälle. Mis vaevab sinu südant kui kõigele olnule? Tagantjärele mõtled? No eks see olegi, et oleks võib-olla see esimene kord, kui oleks saanud Euroopa meistrivõistlusi, oleks läinud sealt, kuidas see asi käib ja siin ei saanud aru, mis maailmarekord või mis see oli, kõik ainult tuli elada ja ja, ja ma vaatan, et hea, et niigi läks, et meil oli ju see viimane vene ajal mopp oligi veelis Veera vallamajas olin pidi autobuss järgi tulema vennaga, ma olin. Ja bussi tuuldkonna sakslane oli ise oma välksõjaväe, lõikas jõhvis raudtee või selle tee läbi ja siis saime sealt tulema. Pärast ei olnud meie süü, teed ei läinud. Need olid Mikk Mikiveri 10 küsimust ja Heino lipu 10 vastust ja usun, et nii kergejõustikusõbrad kui Mikk Mikiver, Heino lipp ja paljud-paljud spordisõbrad saame kindlasti kokku, kui mitte enne, siis 28. 29. juunil Kadrioru staadionil. Ja kellel siis on veel lipp juubeli puhul õnnitlemata, saate seda teha heas sportlikus õhkkonnas.