Tere taas jutustavad teile lugusid oma lapsepõlvest. Lastekirjanikud Helvi Jürisson ja Eno raud. Mälestusi jõulu ja lihavõttepühadest teile juba rääkisid. Seekord ei ole aga kõne all midagi niisugust, mis oleks mõne tähtpäevaga seotud vaid hoopis ühed omamoodi olevused. Need on vaimud. Helvi ja Eno olid lapsepõlves tihti oma ühise vanaema juurde, kas, kus nende mängudes oli kindel koht ka vaimudel, kollidel ja haldjate. Eks nad püüdsid teineteise võidu võimalikult huvitavaid vaime ja kolle välja mõelda, et oleks, kellega koos aega veeta. Ja vahel muutusid need väljamõeldud olevused nii usutavaks, et olid juba peaaegu nagu päris mängukaaslased. Oli ka niisuguseid vaime õigem on neid siis kollideks nimetada, kellest neil on mõni natuke hirmu. Ta ongi lugu meenutada. Vastu oled sinagi endale ebatavalisi sõpru välja mõelnud ja võib-olla vahel sekka mõne vaenlasegi, kellega siis headuse eest võidelda. Aga välja mõeldud olevused on igal lapsel isemoodi. Kuulake emgi nüüd Helvi Jürisson i ja Eno Raua vaimude mälestusi. Ma ei saa öelda, et ma oleks kangelasi välja mõelnud ja võib-olla see ei olegi vist tüdrukule nii omane. Aga väljamõeldud tegelasi, kes elustusid mu ümber, kellega ma mängisin, oli mul üsna palju. Mis puutub nüüd niisugustesse minu taolistesse, ütleme välja mõeldud desse siis oli üks niisugune tüdruk salle, kellest ma olen kirjutanud raamatus peegliplika, tal oli väga palju mänguasju ja ühesõnaga tal oli kõike seda, mida mina ihaldasin ja mida mul ei olnud. Siis olid mul veel kolm väikest mängukaaslast. Nende nimed olid viilu kännu ja no muidugi jälle välja mõeldud nemad olid igatepidi minust allpool, kui nad tegid vallatust, siis ma võisin neid karistada, võisin kantseldada, nurka panna, isegi isegi vitsa anda näiteks. Aga siis oli veel niisugune maailm, mida võis ikka tõesti vaimudeks nimetada ja mida ei, ei osanudki päris ette kujutada, sest sest neid tegelasi, kellest ma rääkisin, kellega ma mängisin, nii ma võisin kojas kõrbes joonistada, need olid nagu ka täitsa olemas. Kõige suurem vaim, kelle ma vist kõigepealt välja mõtlesin oli vaim nimega kruussoo. Ja tema oli nagu ülem, kõikide vaimude ülem ja tema oli nagu igal pool korraga ja tal ei olnudki nagu kindlat eluaset. Ta täitis nagu toa ja taeva ja, ja, ja metsa ja, ja oli nii-öelda kõikjal. Kui just ma oleks pidanud Ta nägu ette kujutama. Siise, vast oli see kõige rohkem ühe postkaardi onu, nägusele postkaardi peal kujutatud Beethovenit. Ilusat Valgete lokkis juustega, võiks isegi öelda, et nagu vanajumala voodi, nii et see kruusa oli vast mõnes mõttes nagu minu enda jaoks kohandatud jumal. Aga kruusa alluvad olid siis niisugused vaimud, kes tegid juba tigusid ja kes olid ikkagi kindlasti mingi kindla koha peal ja kes kuidagimoodi võisid mõjustada inimeste tegevust ja üldse seda. Kas sulle näiteks riita nimeline vaim tuleb meelde? Ja perekonnanimega pung vee riidab, ung oli sinu poolt välja mõeldud vaim. Ja muidugi oli meil tegemist etnilise oma vaimude tugevus järjestust kindlaks määrata, sest minul jälle Velita Vunga vastu oli panna vaim nimega Meerwelver. Jää võiks paari sõnaga rääkida, millest niisugune keeruline imelik nimi. Kui sa olid nii kuskil, ütleme kuue seitsme aastane siis su ema, kes oli ühtlasi logopeedia lasteaednik, Lea Nurkse, tahtis nüüd sinu seda härja, eks ole, kasvatada ümber teha sellest niisugune tavaline normaalne eestijärv, eks sul ole kurgu r no on ikka tahvli. Ja, ja siis ma mäletan seda, kuidas istusid niiviisinurgas kuskil laua taga süvenenult kordasid ühtevalu Katrin ketrast kraad, tee katrin, ketras kraati muidugi praaki. Ja nüüd ma mõtlesin siis, et see, see vaimne, kes sinoverita pangale vastast, usub, et selle nimi võiks olla siis ka niisugune, mis ühtlasi aitaks sul seda Harry paika panna ja saigi siis välja mõeldud niisugune nimme r värv. Kusjuures Merlveri väljakutsumise juures oli tingimus, et teda tuleb kutsuda täiesti õige nimega, eks ole. No ühesõnaga, sull oli täiesti võetud võimalus märverit omalt poolt välja kutsuda. Sest sest see oli välja ei olnud, kuidas praegused vaevlevad ütelda. No näed sa ka praegu ei tuleks ta sulle välja, kas Merlver oli võimalik kuskil siis päris välja kutsuda, et sai ka näha, milline ta välja näeb? Emmerlver põhimõtteliselt oli väljakutsutav ja tema elukoht oli meie männikus, tähendab, praegu on ta aiaga ümbritsetud, aga siis ta siis ta ei olnud, siis oli see sanatooriumi aed, oli, oli märksa väiksem, mesimets lahutaski meie kodusid, mina elasin tol korral maleva tänava, sina elasid pikal tänaval. Ja vot selles männikus, kus ikkagi peaaegu ainult männid kasvasid, oli üks niisugune väike välukeme keset seda välu kasvas üks kõvercose Gene. Ja selle kase kõrval oli veel üks kivima, mäletan. Ja Mirlver elaski selle kase all. Teda sai välja kutsuda niimoodi, et tuli ennast keerutada, tuli joosta ümber kassett niikaua, kuni silmade ees läks kirjuks. Ja kui sa langesid maha ja siis tuli maasse sosistada mehe silver, Merlvel, näita ennast. Küllap me nagu aimamisi, seda Mernerit ka nägime seal, kui silmade ees virvendus, eks ole, siis seda võis ka vaadelda, kui ütleme, Merlveri mingisugust kujune siukest virvlevat. Merlver oli koos verida, Pongaga oli niisugused noh, inimlähedased. Kuigi nad omavahel ka juhitlesid, eks ole. Aga otsustavat võitu ei saavutanud kumbki selleks me saime oma valliga hästi läbi. Kas oli teil ka mõni niisugune vaim või haldjas, kes oli kindlalt nähtav ja kelle kuju oli teil mõlemil ühtemoodi silme ees? Kas nüüd vaimu või haldjat, me nägime, seda ma ei oska nüüd öelda, kindlasti nägime Helviga koos. Ja ühel samal hetkel Kuressaare lossipargis kõlakoja all. Nägime kolli. Ja te nägite mõlemad seda kolli ühesugusena. Mina mäletan ainult, et ta oli väga pikk üks kolm-neli meetrit, võib-olla veni ja heleda, kahvatu, niisuguse natuke nagu helendava näoga. Mina nägin ka ka kahvatu, aga minu meelest oli ta roheline ja, ja minu meelest ta kuidagi sirutas oma käsi, mis nagu tilk sital kuidagi tali nagu mingisugune nagu kergelt Tallinnale või see ei olnud riie, mis tal seljas oli, vaid kõik see oli nagu natukene sulanud plastiliin või, ja ta küünitas ennast meie poole. Ja seda me mõlemad ju nägime, kuidas ta temaga esimest korda kohtusin. Aitäh lugu oli niisugune tähendatud, kui käidi õhtuti perekondlikult tähendab Helvi ema-isaga ja siis mina ka seal koos nendega jalutama lossipargis siis tavaliselt mängis seal õhtuti või vähemalt väga sageli mängis seal õhtuti muusika. Orkestrantide asjad olid seal kõlakoja all ruumis. Meie Helviga mõtlesime välja, et seal kõlakoja all peab elama mingisugune koll. Ja siis hakkasime jutus talvise mäletada, seda täpsemalt. Ja orkestrantide asjad olid seal natuke kõrgemal, aga see kolli kodu oli ikka päris nisugune kelder. Ja vahetevahel oli seal, ma mäletan, oli vesinurgas pärast vihma või kogunes sinna vett. Nii et kui sinna kive visata, siis need Sultsusid ja niimoodi kõlasid vastu ja siis me hakkasime sinna loopima kive ja ja, ja kuna see oli niisugune mustav koobas, eks ole, sügavust ei näinudki üldse, siis see oli ju tegelikult nagu nagu loodud ühe kolli elamise kohaks. Ja siis me hakkasime seal käima, viskasime kive ja hüüdsime koll, koll tuli välja. Ja mitte ainult meie kahekesi, vaid mina igatahes mäletan, et seal oli ka teisi võõraid lapsi. No ja see kestis ikkagi jah, niikaua kuni koll tõepoolest oli niivõrd ilmselt häiritud ja ärritatud sellest pidevast kutsumisest loopimine, sest et ta siis ennast ilmutas meile ja me põgenesime suure Killimisega sealt ära ema isa juurde ja täiesti me julgenud üldse enam loopimisest maksnudki midagi, keda aga aga päris sinna selle mustava avause juurde minna, käisime küll vahetevahel piilumas nii ümber nurga. Aga, aga see pilt? Ta oli meil niivõrd selgesti meeles, et, et see kolliga mängimine, kolli ärritamine meil täiesti ära sellest peale. Kas oli ka häid vaime, haldjaid, kes aitasid, kui oli raske või keeruline olukord. Ja oli muidugi meil oli väga usklik vanaema ja tema siis hoolitses selle eest, et meil oleks kindel teadmine, et meil on kummalgi kaitseingel. Ja selle teadmise nii-öelda piltlikuks muutmiseks kinkis ta meile mõlemale niisugused klantspildid. Ilusad värvilised inglisolid, seal peal oli ainult inglipea hästi ilusa näoga kiharatega ja, ja siis selle pea all niimoodi nagu kaela kohal olid nagu pilviad, ilusad valged tiivad, minul oli pruunide juustega ja sinul oli minu arvates kuldsete juustega. No ja ükskord läks meil nende abi väga hädasti tarvis. Juhtus nimelt niimoodi, et meil parasjagu ei olnud nagu mingisuguste teist mängu ja siis me mõtlesime nihukese väiksel kiusu mängu välja. Nimelt oli nii, et me olime Kuressaares aias ja ja meie teenija talitas köögis. Ja siis me mõtlesime, et hakkame tegema niimoodi, et hiilime sinna köögiakna alla kuputame ja kui siis teene tuleb vaatama, oleme meie juba plehku pannud. Ja see mäng tuli meil väga toredasti välja ja me käisime korduvalt koputamas. Aga siis juhtus niisugune kole asi, et justkui sina Eno koputasid. Ja aken klirinat läks katki. Ja muidugi hirm missugune. Ema-isa kodus ei olnud parajasti, siis me läksime tuppa ja tõime need oma inglid sina oma kuldpäise ja mina selle tumedapäise ja läksime nendega siis sinna aeda kuskil puude vahele ja hakkasime neid paluma. Tähendab, hakkasime palvetama. Kuule, me vist leidsin isegi põlvili sellepärast et natuke aega palusime, eks ole, siis üks jooksi suta vaatama piiluma, kas on ära parandatud aken aken ikka katki. Ja siis siis me heitsime juba põlvili ja ma ei tea, kas me isegi võib-olla natuke nutsime või? No igatahes, aken jäi katki. Aga aga ma pean ütlema, et ega noh, see pettumus nagu nagu ei olnudki nii väga suur, sellepärast et eks me olime ju süüdi lõppude lõpuks sellest me saime väga hästi aru, nii et usku kaitseinglitesse see nüüd ära ei võtnud. Ei, ei, ma ei ole kunagi lakanud tundmast, et mul on kaitseingel, minu meelest on see lihtsalt kuidagi niiviisi nahaga tuntav, etaan kuskil mu ümber, siis on mul tõesti olnud, et täiesti kokkupuude temaga. Ja see oli nimelt niimoodi. Ma olin siis kusagil kas nelja ja poole või, või juba viie ja isa oli tuberkuloosisanatooriumis ja meie olime steemia, ema ja mina elasime teisel korrusel ja meil oli niisugune mood millegipärast. Et õhtul toodi puud sisse, pandi juba ahjuvalmis. Et siis hommikul oleks nagu varakult hea kohe ahi põlema süüdata. Ja nüüd oli niisugune juhus, et mina olin jäänud magama juba. Ema oli ka tulnud. Ja õe korraga ma ärkan üles selle peale, et minu kõrva karjutakse, Helvi Helvi, küsi juua. Ja isegi juskui raputatakse, aga ma kuidagi ei tahtnud ärgata, ma olin, olin nagu ebaloomulikult unine, lõpuks ma ikkagi karjusin, niikaua kui ema tõusis üles, läks teise tuppa ja kukkus seal maha. Minestas ära kolinal selle kolina peale ärkas üles teenija, kes oli seal kohe järgmises toas. Teenija tuli, sai kohe aru, et kõik toad on vingu täis, tegi aknad lahti. Ja, ja ma mäletan seda veel, kuidas see suits oli niimoodi kihtidena, nii et üks kiht oli päris minu pea kohal kohe. Ja muidugi järgmisel päeval see jutt levis mööda Saaremaad. Ja minu meelest oli isegi vist lehes või sellest väike nupp, et inseneri perekonna imeväärne ära päästmine Ingo Sobast. Kas olid ka mõned niisugused kollid või vaimud, mida te mitte ise välja mõelnud, vaid keegi teine rääkis või lugesite raamatust? No mina mäletan lapsepõlvest suurt nähti hirmu. Ema rääkis mulle, et ta oli kunagi lugenud mulle ette mingisugust Näki lugu. Ja oli ise lugemise ajal juba taibanud, et ta ei oleks pidanud seda raamatut võtma. Et siit võib-olla saada. Tugeva hirmud on tunda pikemaks ajaks, aga kuna jutt oli juba pooleni loetud sel ajal, kui ta sellele äratundmisele jõudis siis katkestada nagu enam ei saanud, luges loo lõpuni. Ja loo lõpp oli õnnetu. Ja siitpeale sai alguse minu tohutu näki hirm. Kui oli tegemist niukse üksiku barjulise kohaga, siis oli minul seal näki hirm kohe peal. Isegi väljakäigu kohta minnes tundsin ma hirmu näkides. Ma ei saa just öelda, et ma oleksin tulnud niimoodi väga-väga meeldejäävalt mäki hirmu. Ma ju kasvasin mere ääres ja, ja meres ma nagu ei kahtlustanudki näkide olemasolu. Aga kus ma nüüd selgesti tundsin, et Mc võiks istuda, olid kaevud. Aga kaev või pidanud ka eriti kartma, sellepärast et sai sealt kaevu servast kinni hoida ja ja kaevu sisse vaadata ja hüüda seda mäki. Kaev ju kajas niivõrd huvitavalt vastu. Kõige rohkem ma tunnetasin Näki kohalolekut jõgede äärde saata tudes, vaat näiteks, kui ma olin suvel Eno juures Raudna jõe ääres, siis öeldi meile, kus on hauakoht ja minu meelest see hauakoht ise. See sõna oli juba niivõrd kole, et tingimata selles hauakohas pidi olema kannek. Aga, aga ma ei näinud kunagi mäkke ja ja see, mis kuidagi võis olla näiteks udu merel, see oli niivõrd ilus, et kui need olidki näkid, siis nad tantsisid, seal, nad olid ilmselt heatahtlikud. Üldse peab ütlema. Kuressaares oli niisugune väga vaimudelembene õhkkond, mitte üksi laste puhul ja võib-olla laste puhul harvemini. Aga täiskasvanute hulgas oli seal küllaltki palju spiritist ja see tähendab inimesi, kes kutsusid näiteks vaime välja. Ja ma mäletan, et kui meil käisid külalised, siis ükskord räägiti sellest, et lossi tänaval seal ühes majas on praegugi alles teise korruse päev elas üks saksa härra, üks vanem saksa härra, ma teadsin ka, kuidas ta välja nägi. Ja tema juures pidi käima. Õhtul, kui vanahärra paneb küünla põlema, siis pidid käima kordamööda Köödeeeffiller ja kumbki pidi siis dikteerima vanahärrale oma luuletusi, vanahärral tasud lennult istuda, võta ette, paber, võta pihku, sulepea juba hakatigi dikteerima talle. Ja minul oli siiski natukene kõheselt sellest majast mööda minna, et mine pead, järsku tahavad ka mind õnge võtta need Köödeeschiller ja hakata dikteerima.