Tere, mina olen Egon Nuter ja loen teile Juhan Saare loo värviline mõte. Vajusime rahutusse on. Ja selles rahutuses olime me ise süüdi. Sina oli päev otsa liiga palju naernud ja pidid nüüd enne uinumist kindlasti pisut nutma ning jonnima. Mina aga olin päeval kandnud raskeid mõtteid ja tahtsin neid välja kallata naeru ja naljana. Tasakaal peab olema. Kõik meeleolud tuleb mahutada hommiku ja õhtu vahel, et järgmisel päeval oleks ruumi uute jaoks. Nii me vähklesimegi voodis ühel nutu, teisel naerupisarad südames. Ja alles siis, kui sinu jää tükkidena külmad jalad, mis mulle põlvede vahele pistsin, muutusid sama soojaks kui minu omadki. Jäime magama. Meie päeval mõeldud mõtted aga olid jäänud ikka veel lõpetamata ja tõstsid nüüd jonnakalt pead, nõudes iseseisvust ning vabadust. Nad said selle sest magada, siis me kaotame tahte oma mõtete üle. Harva, peaaegu mitte kunagi näeme und lähedastest. Neist, kellega jagame oma päeva. Ööl on omad seadused ja meeleolud. Ja nii näinudki Mound sinust. Kuigi meie kehad teineteisele soojust pakkusid vaid mõtte otsis hoopis teisi inimesi ja teisi kohti. Ma seisin õuel, kus lõhnasid kollaseõielised kummelit. Oli suvi, päike oli taevas helevalge aastad ja needki olid värvilised. Rändasid tagasi ja ma olin niisama päike nagu sinagi mu kõrva. Me mängisime oma õega sellel kummelilõhnalise lõual palli. Palgi oli värviline ja nii imeilusat ilusamat ei ole vist maailmas. Aga me ei saanud sellest aru enne, kui pall põrkas vastu kaevu rakkeid ja kadus sügavusse. Kummardasime kurvalt kaevu kohale, vaatasime alla. See oli imelik kaev. Ta oli Pealt nii lai, et kui me ei oleks kindlasti teadnud siis me poleks uskunudki, et see on kaev. Mida allapoole, seda kitsamaks ta muutus. Päike paistis otse kaevu ja Me nägime ta rohekaid lehtrikujulise seinu ja kaugel, kaugel all tilgakese vett. See polegi kaev, mõtles õde valjusti, ma õpetasin, sest see mõte oli liiga hull, et olla vale. Ainult meie ise olime tõelised oma murega värvilise palli pärast. Ükskõik, vastasin. Aga sellest väikesest lombist leian ma palli kergesti üles. See oli imeilus pall, ütles õde. Ma tõstsin jalad üle rakette ja hakkasin ronima alla mööda kleepuvat rohelist seina. Kerge õli ronida. Iseenesest leidsid jalad, rakette vahelised praod ja käed haarasid kinni kitsastest piludest kust varises iga puudutuse järel mulda pähe. Ikka kaugemale jäi sinine nelinurk, mille keskel seisis helevalge päike. Ja kummaline kaev oleks nagu ära vahetatud. Ta ei muutunud sugugi kitsamaks, vaid tema seinu avardas igal rakke täis, mis mind allapoole viis. Ja veetilgakene tema põhjas muutus järjest suuremaks ja suuremaks. Tilgakese sai ämbritäis siis toobri täis, siis tiigi täis, lõpuks terve meretäis vett. Seisin libedale rakenukile, püüdsin sellelt mustjas rohelisel pinnalt leida palli imeilusat palli, mis oli kukkunud ainult tilgakese vett. Kas leidsid? Kuulsin väga kaugelt õe häält. Heitsin pilgu ülespoole, oleksin ehmatusest peaaegu vette kukkunud. Ei, see ei olnud samakaev. Nüüd oli ta hoopis Alt Tavaria ülevalt kitsas, ainult peopesa suurune ja õde, kes kummardas üle rakette, paistis ainult väikese piina. Ma ei leia teda. Hüüdsin üles. Seal on ju nii vähe vett ja pall oli nii suur, hõikas õde alla. Ma ei saanud teisiti, kui pidin naerma. Aga sina oled imeväike. Hüüdsin ma kaevuraket kordasid neid sõnu ja naer mitmekordselt. Ma ei ole väike, karjus õde ja ma kuulsin nuttu tema hääles. Sina ise oled väike, ma näen, et sa oled väike. Ma ei osanud midagi vastata. Ma taipasin, et õde ei teagi, et kaev on vahepeal ära vahetatud. Inimesele, kes ei tea, ei saa midagi selgeks teha. Uurisin kaua kaevu mustjas rohelist veepeeglit teisena ringi mööda libedaid rakkeid, aga ma ei leidnud palli ikkagi. Vaikides vaatasin üles peopesa suuruse taevadki poole. See oli imeilus pall, nuuksus õde alla. Sa pead selle leidma, ükskõik kui väike ees, aga ei oleks. Sina ise oled väike, hüüdsin ma ülespoole. Kuid need sõnad kukkusid mulle pähe ilma üles jõudmata. Sa oled loll, loll ja väike nuuksus õde alla. Ainult värviline pall oli see, millest ta aru sai. Ainult pall, mida on võimalik põrgatada vastu maad, visata õhku ja püüda jällegi kinni. Temaga tahetakse mängida isegi siis, kui ollakse nii imetillukene nagu õde praegu. Kaugelt paistavad kõik inimesed väikestena, hüüdsin majja, hüppasin pea ees, mustjas rohelisse vette, värvilist palli otsima. Vesi kohises. Ja siis tuli unenägu leta. Uni. Kas sa leidsid palli, küsisid sa kohe, kui olin sulle unenäo ära jutustanud. Sul on väga soojad jalad, ütlesin mina. Ütle, kas sa leidsid palli? Püsisid sa uuesti õhtuks sõnade jällegi nagu jäätükid? Rääkisin mina, palun, isa, kas sa leidsid palli? Pärisid sina aina edasi. Mis sa arvad, kas ainult kaugelt paistavad inimesed väikesed? Küsisin mina. Mai tea, vastasid, sa uputasid end istukile ja mõõtsid oma keha kahtlase pilguga. Mõjukas on veel. Hüüdsid sina, eks, isa kasvan. Sa plaksutasid, käsitilkasid ja küsisid jällegi, aga ütle, kas sa leidsid selle palli.