Jah. Loeng on see, kus õppejõud õpib üliõpilased. Ja see on see koht. Ja eksam on see, kus õpivad, vaata mida temalt peale. Täna õhtul on ülikoolis külas Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud Linnar Priimägi. Loengu teema on inimkultuuri piirid. Ööülikool. Kõik peaks nagu algama igaühe isiklikust äratundmisest. Et kultuur on see, millesse me sünnime. Ta on juba valmis enne meid, aga siis tulime meie ta alati vanem kui meie vanem kui ükskõik milline inimene. Ükskõik milline konkreetne inimene, igaüks sündides leiab ees terve selle maailma, mis on kuidagi ära korraldatud seda korraldust me võime siis nimetada kultuuriks või vähemalt üht osa sellest korraldatusest. Paikneksime nagu mingisuguses entroopia või segaduse ookeanis. Ja meie elu ainukene ülesanne on selle meile antud aja jooksul kuidagi ennast siia ära vormistada või mingisugune selgus sellesse luua seda selguse loomise protsessi ja seda nimetatakse siis kultuuri satsiooniks või, või ka sotsialisatsiooniks inimesel. Inimene saab täiskasvanuks siis, kui ta on mingisuguse selguse sellest tegelikkuses kätte saanud. Kuidas seda veel ei ole, siis ostetakse tema eest ja ja aidatakse teda ja poputatakse, noh nii nagu lastega tehakse. Aga täiskasvanuks saamise eeldus on see, et meil selle arusaamatuse keskel on tekkinud mingisugune selguse saarekene, mille asukaks me oleme siis ise. See kujund ei olegi päris vägivaldne. Küberneetika rajaja Norbert viiner, kes suri 64. aastal avaldas 56. aastal teose inimolendite inimlik kasutamine, küberneetika ja ühiskond. Selle viimase pealkirja all on ta ka eesti keelde tõlgitud Loomingu raamatukokku ja seal ta ütleb maailmas, kus entroopia üldiselt suureneb entroopia, see on eesti keeles öeldult korralagedus. On olemas kohalikke ja ajutisi, väheneva entroopia, saari ja niisuguste saarte olemasolu annab inimesele võimaluse väita progressi olemasolu. Nii nagu teie korrastate enese ümber maailma. Kuhu te olete sisse sündinud, teie kõrvalistuja teeb seda täpselt samuti omamoodi. Mina sind ees püüan seda teha. Ma püüan teil ka õppejõuna aidata, korrastada seda maailma või pilti sellest, kuhu te olete sattunud. Mis värk see on, mis ümberringi käib? Ja neid saarekesi tekib palju igalühel oma individuaalne saarekene ja terve eluajad ei tegele mitte millegi muuga, kui selle saare piiride laiendamisega tuleksid, nagu need Faustid seal Kööde tragöödia teise osa lõpus Fausti lõpuks hakkab meili oraatoriks. Hakkab maad kujundama, ehitab tammi, võidab sealt maad juurde, see on piltlik häda, tal olid need seal seda maad siis juurde saada. Maad oleks küllalt olnud, tal märgistobedas oleks talle andnud nii palju, kui oleks tahtnud. Aga piltlik? Just niimoodi me võtame sellelt tundmatuse teadmatuse merelt võte määra ruumi ja ehitame üles iseennast, oma teadmiste, ruumi, oma ettekujutuste ruumi. Kõik meie töö on asjatu. Niipea kui meie aju hauas laguneb kolps tühjaks, jääb niipea sealt kõik need konstruktsioonid ja kogu seekord on sealt seest kadunud. Siis tuleb ehk veel mõni Hamlet hauakaevaja võtab seal selle kolba ja vaatab vaniorid. Mis mõtted sul siin peas kõik liikusid? Aga ta ei, ka mitte päriselt. Meil on veel üks niisugune noh, üldine kollektiivne teadmiste ala, mis tekib sel põhjusel, lihtsalt vahetame mõtteid. Me säilitame neid kuidagi omavahel, on teatud mõtteid, mida keegi parasjagu ei mõtle maailmas. Aga mis on siiski olemas. Need kuuluvad siis sellesse kollektiivses teadvusesse, mida me kultuurina õigeti mõista. Meie majas on kaht sorti informatsiooni, üks neist on geneetiline ja seda me kanname oma kehaga edasi. Paljunemisel vajalik informatsioon, mille alusel üks keha reprodutseeri teise keha elusolenditest käib praegu jutt. Aga teine on see, mis on salvestatud meie teadvusesse. Ja selle informatsiooni kogumise, alalhoidmise ja edasiandmise mehhanisme võibki kultuurina käsitada millega me mitte ainult iseenda jaoks ei korrasta seda maailma enese ümber, vaid kuidagi teiste jaoks ka ikka natuke. Iga õpetaja, kes annab oma teadmisi edasi teeb oma individuaalsest teadvusest kollektiivse teadvuse osa. Iga ema, kes ütleb oma lapsele midagi, kes kasvatab. Kui ta tählakat panema, siis kogu hariduse ja kasvatuse ja ja kultuurisüsteem ei olegi mitte midagi muud kui individuaalse kogemuse kättesaadavaks tegemine, selle salvestamine kollektiivses teadvuses. Kollektiivne teadvus on niisugune asi, mis ei kuulu konkreetselt kellelegi, kuulub kõigile. Me võime öelda, et see on liigiline teadvus, äkijate kuulub inimliigile inimliik, kes asustab planeeti, maa, see inimliik, sest piir seda kollektiivset teadvust kogu aeg laiendada. D tundub mulle on ka Molteeri filosoofilise novelli või jutustuse kangiid ehk optimism, lõpulause mõte. Me peame harima oma aeda. See tähendab seda, et me peame tegelema selle aiaga, mis on meie teadvus ja meie aed on ka kogu inimkonna see kultuuriruum või kollektiivne teadvus ja sellega ka tegelema. Nii nagu aed keset metsikut loodust on üks üles haritud, kultiveeritud ala kultiveeritud tükk loodust täpselt niisamuti minema selle oma kultuuriga samuti tegema. Meie ülesanne on endast aru saada. Ja üks kõige suuremaid Õnne seiku meie elus on arvatavasti see, et me oleme elanud ühel ajal Juri Lotmaniga kes oli Tartus kultuurisemiootika õppejõud ja üks kõige suuremaid 20. sajandi teadlasi. Minu meelest aga Eestis kindlasti kõige suurem. Ja tema ütles, et üks skulptuuri kõige püsivamaks tunnuseks, mida võib pidada inimkultuuri universaaliks on enesekirjelduse vajadus. See tähendabki endast arusaamise, vajadusel. Lotman jätkab. Seda vajadust rahuldatakse, luues enese kirjelduslike metakultuurilise tekste. Neid võib pidada grammatikuteks, mille kultuur loob kirjeldamaks iseennast. Niisugused grammatikat esinevad kultuuri mudelitele. Nad on kultuurimudelid. Need kultuurimudelid teevad võimalikuks näiteks oma kultuuri, võrrelda mingi teise kultuuriga. Nad teevad võimalikuks isegi selle, et me võrdleme planeeti maa asustava inimliigi, kultuuri, mingisuguse tulnukate kultuuriga, kui meil kunagi niisugune peaks ehk ette tulema. Siiamaani ei ole veel ette tulnud. Igal juhul me räägime mudelitest siis, kui me räägime kultuurist ja ega ma ausaltöelda millestki muust rääkida ei saagi, kui me kultuuri olemust tahame tabada. Noh, üks Mudeli näide, seesama Juri Lotman räägib ühes oma teoses kultuuri Autocatalüüsist. No me oleme kõik mingil määral siiski edukalt keskkooli lõpetanud ja teame keemia tunnist, mis on katalüsaator. Katalüsaator on üks aine, missise reaktsioonist, osa ei võta, aga mille kohalolu selle reaktsiooni juures võimaldab või siis kiirendab reaktsiooni kultuuriautokatalüüsi, see tähendab seda, et kultuur on iseenda katalüsaator. Lotman toob näiteks Homerose Homeros on kõige tähtsam kirjanik. Punkt sellepärast, et ta on esimene Euroopa kirjanik, keda me üldse teame, elas üheksandal, kaheksandal sajandil enne meie aja arvamist, kui ta elas. Võimalik, et teda ka ei olnud, aga ta on konstrueeritud algusesse, sest keegi, kes iilias ja odüsseia tegi, keegi pidi olema. Nimetame ta siis hoomaraseks. See, kuidas need tekstid on nüüd meieni jõudnud, see kompositsioon ja muu reedab, et sealt taga siiski keegi toimetuse. No eks ta oli nende rändlaulikute, kreeklaste auhoidide rapsoodide loomingust nagu kokku pandud, aga keegi pidi panema mingi kompositsiooniline tahe. Igal juhul avaldub selles nendes 24. hiiliase raamatus, mis Ronson kombisitsioonilisest läbi komponeerimine, nimetame seda Homeros. Ta on kõige tähtsam temast kõik algab. Aga küsimus on selles, kuidas esimene Euroopa kirjandus, esimene autor saab olla nii komplitseeritud, kuidas korraga nii peenkirjandus saab olla kõige alguseks. Kas alguseks ei peaks midagi lihtsamat olema, peale selle, me näeme hiljem seal seitsmendal sajandil. Vanakreeka kirjandus läheb lihtsamaks, kui Homeros läheb labasemaks. Kuidas alguses korraga nii peenane sealt järeldatakse, et selleks, et midagi niisugust saaks tekkida, mis on sellisel kunstilisel psühholoogilisel tasemel selleks peab juba midagi ees olnud olema. Niisugusel tasemel asi ei saa tekkida tühjale kohale. Nii kõrge algus vajab mingisugust katalüsaatorit. Katalüsaatoriks saab aga olla seesama kultuur ise, mis moodustab siis eelmängu sellele pidupäevale, mida me hoomeraseks nimetame. Kultuure autokatalüüsi ütleb, et selleks, et, Umbes nii, nagu ma mäletan, nõukogude ajal õpetati inimesi ajalehes jogurtit valmistama sest tol ajal jogurtit ei olnud. Kefir oli ainult. Aga inimestel tekkis jogurtihimu. Ja siis ajalehes oli õpetus, et selliselt valmistatud jogurtit võtke piim ja pange sinna sisse natuke jogurtit. Ühesõnaga, siis need jogurtibakterid hakkavad seal paljunema ja siis tervisepiim läheb Jabordiks kätte, aga selleks peavad need bakterid juba olemas olema. Vaat see on nüüd autokatalüüsi, jogurti, autokatalüüsi, kultuuri, autoga. Diviis on umbes niisamasugune, et võtke natukene kultuuri, pange sisse. Tekibki til kultuur. Mida see tähendab? Kui need tõepoolest kehtib, see kultuuriautokatalüüsi mudel mis tähendab see ju, et et kultuur on alati olemas olnud. Kui kultuur tõesti on autogatalüütiline, siis tema olemasolu eelduseks on tema olemasolu. See tähendab, et kultuuril ei olegi algust. Seda alguse piiri ja kultuuri piirid on meie tänaseks teemaks. Seda alguse piiri ei olegi. Kogu aeg on kultuur, kuhu vaatad, seal kultuur? Meie oleme oma evolutsionistliku mõtlemisviisiga ja tarministriga maailmapildiga harjunud sellega, et inimene siiski millalgi tekkis või arenes ahvist või mõni ei ole veel arenenud. Aga mõni on arenenud teist sorti ahvist. Seetõttu näete teistmoodi välja. Jätkem see tarvinistlik naljatles sinnapaika. Meie kujutelmad on see, et inimene tekkis, kultuur tekkis, ta peab kuskilt tekkima. Kui me oleme väga järjekindlad, siis me ütleme, et et keegi pidi ta meile siis ja siis sisse tooma, me olime nagu see piim. Meil see keegi tuli, pani natuke jogurtibaktereid ja ja siis meisse kultuur hakkaski arenema, niisuguseid teooriaid on ka. Ja on siis selliseid teooriaid, kus kultuur luuakse koos inimesega või siis inimene tehakse enne valmis ja siis tuleb skulptuuri heerus ja õpetab inimesele kõik asjad selgeks, kuidas midagi teha, annab nätsivilisatuurset tarkused. Sest tsivilisatsiooni põhiküsimus on, kuidas seda teha? Kitsamas mõistes kultuuri küsimus on, mida mitte teha, millest hoiduda. Aga tsivilisatsiooni põhiküsimus on, kuidas seda teha, ja siis arvatakse, et see laiemas mõttes skulptuur, mille hulka kuulub ka tsivilisatsioone, see on meil siis toodi ta kätte. Õpetatud. Kõige kehvemas seisus on need teooriad, mis ütlevad, et kultuur kuidagi nagu nagu tekkis iseenesest seni inimese evolutsiooni käigus. Et mis me mudeldame, võiks ütelda, rääkigem, nii nagu päriselt oli, nagu tegelikult oli. Mis asja mudelautokatalüüsi on, kellelgi niisugust jama vaja tekitab, meil on peavalu. Vaatame, kuidas asjad olid ja ütleme, et vot näed, siin leidsime maa seest, see ongi kultuur. Ega me algust niimoodi paremini kätte saa. Kolmel põhjusel. Esiteks Me nägime, mis nüüd hiljaaegu toimus siin kuskil Lõuna-Eestis või Kesk-Eesti jõekäärus kaevati midagi välja. Arheoloogid lähevad omavahel kisklema. Kui vana see siis on. Sest see radioaktiivse süsiniku meetod, see ei anna meile mitte mingisugust tõsikindlat teadmist. Üks väidab ühte, teine teist niisuguse asja peale üks tark inimene käega vaielda, kui see asi lõpuni siis tuldi mulle ütlema, kui vanad need leiud tegelikult on. Meil on väga raske seda meetodit usaldada, kui nad seda isegi ei usalda. Teiseks on raske arvata, et kusagilt ei ilmu alati päevavalgele mõni veel vanemleid. Me arvasime, et kultuur tekkis seal kuskil Aafrikas ütleme Rudolf järve ääres kuskil seal 300000 aastat tagasi. Siis leitakse korraga midagi. Mis on, ma ei tea. Veelgi vanem, noh, silmaga näha vanem. See piir lükkub niimoodi. Me ei saa kultuuri algusest. Panna sõltuvusse mingisugustest leidudest. Esiteks, me ei tea, kunas nad tehti ja teiseks me ei tea, kas see on viimane leid, mis meil üldse teha õnnestub. Ja kolmas on hoopis tõsisem probleem. Meil on raske tuvastada selle leiukuuluvust, kultuuri. Leiate maast kivi. Mis seal niimoodi pooleks, et seal on üks serv terav. Aga kas teil on juba tegemist tööriistaga või juhtus see kogemata? Ei tea. Ja kultuuri ja mitte kultuuripiir on niisugusel kujul nii lauge, nii sujuv, et ta osutub jääma märgatamatuks. Ikkagi on meil tegemist mudelitega igal pool. Aga ühel juhul on meil mudelit, millest me aru saame ja mis töötavad. Teisel juhul on niisugused mudelid, millest me küll aru saame ka, aga mis nagu eriti ei paremaid mudeleid ja kehvemaid mudeleid ja seetõttu kogu kultuuronics mudeldamine ise ja kultuurist arusaamine, selle kultuuri grammatika ülesehitamine. Lotmani järgi on kahjuks mudeldamine. Me kultuurist kõneldes peame rääkima mudelitest. Kultuuris käib alati mudelite konkurents. Tark mõtleja on see, kes suudab vahetada mudeleid peas. Noh, on võimalik vaadata mingisugust asja, nimelt vaadata seal trepp mudeli kaudu hierarhiliselt püramiidi mudeli abil, aga sedasama asja võimalik mudelile hoopis võib-olla tsentrum ja perifeeria järgi saab hoopis parema pildi sellest samast asjast. Meil on mudeldamiseks väga erinevaid võimalusi. Ja me oleme õppinud mudeldama. Me oskame ehitada ühe ja sama nähtuse kohta väga palju erinevaid mudeleid ja vaadata, missugune on kõige otstarbekam kasutada. Ega mudel ei ole asja enda omadus, mudel on asjast mõtleja. Asjast mõtleva teadvuse omadusena kuld ja pähe ei kuule asjale. Ja kes me siis niisuguseid oleme, et me sellest kultuurist üldse räägime? Inimene üheks väga piiratud olend. Esiteks oma vastuvõtuvõime poolest Noh, ta võib sellisena olla õnnelik ja Voltaire Ma mäletan, kiitis ühes kirjas mandaadi defaani selle eest, et too oli öelnud. Need asjad, mille tunnetamiseks inimesel ei ole meeli, on kindlasti niisugused, mille tunnetamisest tal ei ole ka mitte midagi kasu. Jah, tõepoolest meie meeled annavad meile maailmast väga kitsa väljalõik. Nägemissageduse ala. Me näeme elektromagnetilist võnkumist, eks ole, see lainepikkus, mida me nimetame nähtavaks valguseks, see on 397 kuni 687 miljondik millimeetrit. Aga elektromagnetilise võnkumise diapasoon skaala ulatub sinna allapoole veel ja ülespoole, veel allapoole tulevad sinna röntgenkiired ja igasugused muud asjad. Ülespoole tulevad sinna raadiolained, need laine, mis televisiooni edasi kannavad. Kui me vaatame seda maailma nagu rändrüütlid läbi visiiri pilu hästi kitsas pragu, mis meile paistab või nii, nagu mulle ei meeldi, Tallinna loomaaed. See uus ei meeldi sellepärast et, et mina ükskord läksin sinna, tahtsin näha piisonid, pühvlit või niisugust suurt looma. Aga see lauad olid nii laiad. Pragu oli seal nii kitsas. Ma nägin sellist Tiisonistan fragmenti, ma ei räägi terved, ma tahan sinna terved piisonid. Piis on, see on ju rahumeelne loom, ta ei ründa külastajaid. Tavaliselt. Ei pea teda nii sinna laudade taha kinni naelutama, et mina oma raha eest ei näegi piisonid. Vaat, ma olen mõnikord selle maailmaga ka niisugune tunne, et sellest praost, mida minu nägemise aparaat näeb teie oma täpselt niisamuti sagedusalas ainult osa maailma on suur osa on seal nähtamatus nagu kinoekraan, kus näete seda, mis toimub niipea kui algab ekraani Services, sealt on pimedus, nad ei paista midagi, sealt, võite ainult oletada. Mis seal taga siis parasjagu toimub seal ekraaniservadega. Või siis kuulmine, noh, 20 kuni 20000 hertsi on see keskmise kuulmise teravus inimesel vähese. Kõikvõimalikest hertsidest on seda ikka väga vähe. Neid hertsi, mis meile kuuluvad ja venid ekstreemseid sagedusi või ei kasutagi kommunikatsiooniks, need ei kõlba kommunikatsiooniks, nahkhiirtel kõlbavad aga meile mitte. See on üks, meie füüsiline olemus piirab meid, noh me keha on kuidagi küll otstarbekohaselt ehitatud, aga näiteks mõeldud liikumiseks ainult ühes suunas. Vaadake, kuidas põlved painduvad, järelikult poldi, jalalabad ja silmad vaatavatel sinna ja muu niisugune. Ei keha on Viilateraalselt sümmeetriline, see tähendab, et vasak pool enam-vähem sarnaneb parema poolega. Aga ülemini armee pulm täitsa erinevad. Tänu millele on meil olemas niisugused mõisted nagu ülebus ja alandus. Väärtuslikum osa, mis paikneb üleval. Jumalad paigutame ülespoole, sellepärast me enda peal neljandal pool, kui me pea oleks põlvede vahel. Arvatavasti oleks meie pilt maailmast hoopis teistsugune. Eetilised skaalad oleksid teistsugused. Meie keha tingib midagi. Noh, me oleme sellega piiratud missuguseks, me oleme loodud piiratud oma vaimsete võimetega. Me ei pääse sellest, et meie mõttetegevuses on ikka ainult kaks positsiooni jaatus ja eitus. Ja kõik see võib olla, mis seal vahepeal on. Võimalikkuse tõenäosus? See interpreteerib ära siis, kui Lukassiiviks tahtis kolmekümnendatel aastatel või mis tahtis ta ehitaski oma kolmevalentse loogika siis ta pidi esitama selle kahevalentse loogika keeles teaduse keeles. Ei või jah. Võib-olla see kuulub ilukirjanduse valda. Teljega valmistub kolmevalentses rohkem avalentsiga tekstid ja nendega valmistatakse ilukirjandust. Et seal on mingisugune niisugune. Ernst Enno kirjutab, et kuskil miski tundub mulle No see kuskil miski sellega ei saa teadust teha. Siis tuleb öelda, ei, ei, ja jah, jah, nii nagu Jeesus ütleb. When kuradist. Sinu kõne algul ei, ei. Jah jah. Ja siis on mõned asjad, mis inimmõistuse piiri taha jäävad. Meedia näiteks, mis on huumor? Teha oskame. Nalja oskame visata, aga, aga mis ta on, mida me viskame? Raske mõista? Ei olegi vist meile antud. Kes oli aisake Siimu, kes tegi sellest novelli, mille ma mäletan, Uku Masing ära trükkis ja telelavastuses mängis seda Aarne ükskülamees, kes tahab huumori jälile jõuda uurijast ja räägib arvutile anekdoot. Ma ei tea, millega see lõppes, aga midagi head sealt välja ei tulnud, ma ei tea, kumb läks lolliks, kas arvuti või see mees igal juhul sekkus seal mingisugune piir, tuli, tuli vahelisele. Või noh, me ei saagi teada, mis asi on müüt. Mingisugune katapult ta on, kuidagi ta meid teispoolsusega seob, aga öelge mulle, miks ei ole võimalik juurde mõtelda ühtegi müüjat. Veelgi paradoksaalsel, miks ei ole võimalik ühtegi müüti ära unustada? Müütide arv on lõplik. Kust pärineb see arv, me seda arvu ei tea. Aga me võime oletada, et kui nad ära ei unune ja kui neid välja ei ole võimalik mõtelda pane teid tühja tuppa kinni ütelda enne välja ei saa. Kui olete uue müüdi nuputanud ei tule midagi välja, siis surete. Surmanuhtlus. Eluaegne vangistus, aga see elu ei ole siis pikk. On mingisuguseid asju, mis meile ei ole antud. Võib-olla me olime õnnelikud sellepärast et me ei tea, mis on huumor. Ja laseb meil asjast rõõmu ka tunda. Või et me ei oska müüte teha. Äkki on meil niimoodi parem elada, keegi mõtleb meie peale. Ühelt poolt piirab meid loodus. Teiselt poolt piirab meid, noh, kes see, kes meil ei lase müüte välja mõelda, jumal kas me suhtume sellesse rõõmuga või kurbusega, kas me teda kiidame selle eest või, või Laidame sõimame, selle eest? Võime teda jumalaks nimetada. Ja kui nüüd vaatame inimestele oma looduslike piiride ja siis oma vaimsete või jumalik vaim, on jumala kingitus jumalike piiride vahel, mida inimene teeb, milles seisneb inimese kultuuriline eksistents siin maailmas. Ta kogu aeg ründab neid mõlemat piiri. Kogu aeg ründab seda oma teadmiste ülemist piiri, tahab kogu aeg seda seda vallutada. Ja ta kogu aeg ründab ka seda looduse piiri. Ta kogu aeg tahab proovile panna loomalikust iseendas. Mil määral ta on veel loom? Kogu aeg, ta liigub inimese ja loomapiiril või siis inimese jumala piiril ja see, kes on seal nii-öelda selles kuldsel keskteel puhas inimene, nii-öelda homo sapiens. See on kõige igavam inimene, kes üldse olla saab, sellest on meil kõigil väga kahju inimest, me hindame selle järgi, kuidas ta oma piire proovile paneb. Lavka ütles, et kirjandusse on lakkamatult tormijooks võimatusel. Inimene, kes tahab teha midagi võimatut, ainult see saavutab midagi võimalikku. Kuidas ütles Einstein, kui temalt päriti, mismoodi tehakse teaduslikke avastusi? Ta ütles, et kõik teavad, et see on võimatu. Siis tuleb üks, kes seda ei tea. Tema teebki avastuse. Mõned jõuavad nende piirideni rumalusest, teised jõuavad auahnusest, aga see püüdlus on inimese kõige inimlikum vabandus. Mis pärast Kööde Faust saab õiguse? Sellepärast püüdles? Ta püüdles oleksite olnud korralik kodanlane poleks üldse korda rikkunud, poleks üldse bakteerunud sele saatanaga poleks üldse tahtnud. Ta tahtis suuremaid asju, kui ta pärast tahta oskas. Tahtis ta algul, aga noh, sealt. Ja küll see lugu lõppes. Armetult. Tegelen midagi need eriti oma selle suure võimuga ei mõistnud, pealegi. Hea küll, olgu see nii, aga jumala mõistab õigeks, sellepärast püüdleb. Kuidas proloog taevas seal ütleb, issand Merhistoffelisele jutt käib Faustist, see antakse siis fistoffelisele järele katsuda. Hea, jäägu ta su meelevalda. Ta vaim tõele delt ära vii ja oma radadele kalda, kuid häbenedes niikuinii tuleb lõpuks tunnistada, et kuigi pimetung veab, inimlast, ta siiski aimab, ihkab õiget rada. Ja siis ütleb tema õigustuseks. Kes otsib, ikka eksib teel ühenduse inimese püüdlus millegi poole, millegi poole, mis on suurem kui tema ise millegi poole, mis veel ei ole tema ise seesama, millest me rääkisime, siis me võrdlesime meie kultuurisaarega tahtmine neid piire laiendada, seda maismaad mere arvelt võita, edasi lükata, seda maismaa piiri kaugemale kaugemale merre ei anna. Inimesele ülesanne, sellepärast et kui me ühel päeval käega lööks jäetaksime kõik, nii, nagu on siis nii, nagu muistsed linnad on neelanud džungel neelab see entroopia meie korrastatuse saarekesed. Sellekset trepist alla minna on tarvis ainult jalad lahti lasta. Ei olegi tarvis rohkemat. Laske jalad lahti. Oletegi trepist alla. Täpselt niisamuti. Tuuris osalemine on suur missioon, võitlus nende piiride eest, see on pidevalt piirivalve. Mida me teeme? Jortile kassetil on tema tsiteerimist teda füüsik Vaili ütleb, et kui kogu maailm mõneks tunniks uinuks ja korraga nad magaksid et siis ärgates meil kogu moodsa füüsika ehitis tunduks väga kummalise ja veidrana. Ühel meie maakera on ümmargune ja, ja päike paistab ainult ühele poolele, nii et siis, kui üks pool magab, siis teine pool on valvel ja, ja menetleb seda kultuuri. Ja siis need heidavad magama, siis teine pool ärkab üles, hakkab omakorda mäletama asja. Ühesõnaga, me peame selle kultuurilist nagu valvel olema, piire kogu aeg kaitsma ja mitte ainult pidama positsiooni kaitset opositsiooniga laiendama. See võitlus on kahtlemata kangelaslik, aga ükski võitlus poleks kangelaslik, kui ta poleks määratud läbikukkumisele. Vaadake, kui te mäletate lugu sellest, kuidas Jeesus kõndis, Galilea merel järv aga märjaks kutsutakse Suurus hullustuses. Kõndis seal ja jüngrid olid paadiga. Need imestasid, et vaata, et läheb mööda laineid. Ja siis Jeesus ütles Peetrusele. Tule Petrus kobiski sealt üle paadiserva välja, vaatas otsa ja kõndis tema poole ja siis vaatas kõrvale ja lupsti oli vees. Vajus, et nii kaua, kuni ta pilku hoidis issandale, senikaua tema püsis ka veebel. Ja nüüd ongi küsimus. Vabandage, kui ta ei oleks kõrvale vaadanud, mis siis oleks juhtunud, no kuhu ta siis oleks välja jõudnud? Kuhu ta siis oleks läinud oma oma hiirearuga? Teine seisab seal ees ja lähed ja lähed ja lähed tema poole, vahid talle kogu aeg otsa. Kuhu sa siis nüüd siis välja jõuad? Meie võitlusi jumala positsiooni või omanikuks saamise eest tundub mulle, see areneb sellesamaga. Me ei saa iialgi jumalaks saada, ründame seda ülemist piiri oma teadmiste ja oma võimete piiri. Ja juba renessansiajast peale kästakse meil seda teha. Giovanni Pico della Miranud hoole, üks kõige andekamaid noorelt surnud itaalia renessansi humanisti kirjutas aastal 1486 teose inimese väärikusest Tignitaate hoominis kus ta ütles, et on kolm sfääri siin maailmas. Üks on see meie maine elementide sfäär. Teine ons taevas, mis lõpeb firmamendil ehk ehk laotusega ja seal siis seal taga on veel see, mida me ei näe sealt sellest telgist line läbi, mis seal taga on, aga seal on inglite sfäär. Ja inimene ütleb, ta ei kuulu mitte ühessegi nendest sfääridest vaid inimene on Faber fortuuna sva oma õnne sepp. Inimesele on antud võimet täiustuda. Inimene oleks nagu koridor läbib kõiki neid kolme sfääri, ta ei kuulu üldse mitte horisontaalselt mõõtmesse, vaid vertikaalselt mõõtmesse. Ja temal on võimalik tõusta läbi nende sfäärile, kes sinna sellesse ingellik või, või sellesse sellesse sfääri. Inimese määratlus, inimese kutsumus on enesetäiustus, enese piiride ületamine, targemaks saamine, enese ülestõstmine, nii nagu näoga Münchausen tõstis ennast suu laukest välja, võttis turjast kinni ja tõstis inimesele antud. Tehtas saab, ta otsustab, ta tahab, on tahteline, olen vaba tahtega olend, ta võib saada paremaks, ta võib saada jumala sarnaseks. Aga kuskil tuleb see piir, kust me peame selle pilgu kõrvale pöörama. Et jumal on ees. Ja isegi meie saaksime selle jumala koha peal nii nagu, nagu Peetrus oleks ehk saanud Kristuse kohapeal seal järve vee pealkirjas, et järgmine, mis teisi oleks teinud, kinni hoidnud, sellest Kristest öelnud. Oota, oota ära, ära sina kõrvale vaata, hoia mind veel natuke. Vii paati tagasi. Ööülikool. Kreeka filosoofias moraalifilosoofias nimetati seda, seda ülbust, millega siis jumalate positsioone rünnati, millega Eestis inimesi karistati plaadini pidusöögi järgi. Selleks oli eraldi termin, seda nimetati hübris. Aga selle Heibrise eest karistatakse kõiki kreeka tragöödia kangelasi. Nad väljuvad oma piiridest, nad võtavad endale voli korda saata midagi niisugust, mis kuulub ainult jumalatele jumalate ees. Õiglus. Ja saab siis karistada selle eest. Traagiline kangelane on see, kes, kes ründab omaenese piire ja hädad alla, kui need juhtuvad olema ka jumala piirid. Samas mis pärast nimetatakse esimeseks surmapatuks seda, seda ülbust, uhkust või kõrkust. Sellepärast et, et see oli üldse esimene pat, mis aset leidis loodud maailmas. Saatanat. Jumal lõi maailma kõikide inglite ja ja olenditega. Ja andis inglitele funktsioonid jagas ära, et igalühel oleks midagi teha. Üks nendest, kes oli talle eriti armas. Hiljem öeldi. Kes täitis prokuröri roll, vanas testamendis on saatan prokurör kes käib, toob inimeste kohta andmeid, esitab nii-öelda jumala eest süüdistuse jumala kohtunik, tema vaatab, kas prokuröril on õigus või ole. Satrali pealekaebaja süüdistaja. Ja selles funktsioonis esineb ta siis Mehhistoffelasena veel keelte tragöödias, Faust. Kui jumal annab talle, no mine ja pane see inimene siis siis proovile, vaata kas ta on küllalt kindlameelne. Aga hedonismi ajal vanadest, ametliku aja lõpuperioodil kolmandal, kuni esimesel sajandil enne meie aja arvamist tuli siis see, et see muidu ustav prokurör, jumala teener, see tõstis mäss tema vastu. Mässu idee pärines pärsijast tsura stristmist, kus käsitleti maailma kahe algelisemad. Kurjus oleks nagu iseseisev valge veel headuse kõrval. Vanas testamendis nii ei ole. Jumal ei loonud mitte mingisugust kurjust, vaid jumal ise oli niisugune, nagu ta oli. Ja neljandaks sajandiks. Siis oli juba see legend oli juba avatud, nii põnev, kui keegi tõuseb üles ja ja sealt algas siis ka see Domine teatavat tüüpi inimesena. Inimene, kes kannab endast mässumeelt, tunneb ennast mõnikord saatanaga suulasena lähemalt seotuna kui, kui selle jumalaga, kes mitte kunagi ei mässadestel pole kellegi vastu mässata. Ja siis tekisse Lutsiferi müüt, neljandaks sajandiks Lutsifer oli valguse kandjana, seal on juba öeldud, et ta oli väga ilus. Lutsifer on muidu Veenuse nimi, koidutäht või siis kas ehatäht, planeet, veenus, mis käib, näitab ennast kord õhtul, kord vastu hommikut, näitab, seal kutsuti lutsetteriks. Näete, mis, mis tekib, missugune seoste kimp tekib sinna mässaja ilus veenus, armastus valgus ja muu selline kirgas kuju tekib korraga. Neljandaks sajandiks on see on see tekkinud. Et kõige ilusam, kõige edevam inglite seast. Meie satanism, see tuleb veel ühest allikast. Satanism on ju meie nii-öelda mäss jumala vastu, meie flirt, selle mässuga nimelt Augustinus ja tema on, ütleme siis, neljanda, viienda sajandivahetuse mõtleja tema ajaks ja tema esitab seal, tema ei ole seal autor, tema esitab selle vaadati siis seda Lutsiferi või saatanat. Temas nähti Kristuse venda, kes oli Kristusele kade. Kadeduse eest paisati põrgutulle. Armastab ta muidugi Kainiga ja see Kristuse ja Saatana lugu muutub Isabel ja kaini looks. Tekib niisugune paralleel, selle kasutab ära Bayron 1822. aastal, tema kirjutab oma draama Kain. Aga Vairan oli niisugune, kes lapsepõlvest peale juba kaheksandast eluaastast peale talle loetist Kesneri Aabeli lugu loeti ette ja siis jäigale juba hinge see, et, et kuidas jumal saab olla hukka mõistnud kellelegi juba enne, kui ta on oma süüteo teinud, tähendab, miks kain oli kandis juba enne hukkamõistetu märkima, laupäeval verepleki kandis oma laupäeval kaini märki. Bayron tundis nimelt, et tema on ka kuidagi välja valitud, et noh esiteks on ta lombakas sündinud, aga teiseks ta on imeilus, ta teadis, et on ilus. Ta pidas dieeti selle nimel, et ilusaks jääda. Et ta on andekas nii üliandekas. Et ta suudab kõik peaaegu et kõiki asju paremini kui teised maailmas peale selle, et ta tappis oma venna. Et ta oli märgistatud saatusliku armastusega oma poolõe vastu. Ühesõnaga ta tundis, et tema on siis tema kehastabki seda kain ja mitte ainult tema ei tundnud seda võt, kõik kaasaegne publik tundis seda, kõik vaatasid, et korraga on meil tekkinud niisugune autor, kes ise ongi see, millest kirjutab seda me nimetame romantiliseks, autoriks. Klassitsism võis olla paks ja kirjutada jalgse Achilleus Est. Aga romantiline kirjanik pidi olema niisugune, nagu tema kangelased Rudenikidel veidi niisugune välja nägema, tema imidži toetus pidi olema tema teostadega. Bayras nähti siis niisugust satanist ja ja tema siis surm 24. aastal seal Kreekas, võideldes mingisuguseid ähmaste vabaduste ideede eest, noh niimoodi avalikus aru. Ja see kõik see ise tekitas ühesõnaga temast niisuguse kangelase ja siis hiljem satanism, mida me tunneme ära Edgar Allan Paul Ameerikas või siis tema tõlkijal prantsuse keelde seal Bodelleerel tema kurja lilledega. No see on ju esteetiline, satanismi pole mitte midagi muud, aga see on, näete, see on flirt selle mässuga. Jumala vastu. Ründame jumala piirija, jumala positsiooni ja meie ründame teda kõikides vormides. Inimene ründab seda taevastama oma ülemist piiri, omaette lugu on sellel, kuidas ta neid alumist piiri ründab. Seda ülemist piiri ründab ta väga paljudes vormides ja väga paljudes vormides märkab ta ka oma noh, seda, et ei saa enam kaugemale, noh, kõik see, mis kloonimisest tänapäeval räägitakse, see ei ole mitte midagi muud kui katse olla jumal, võta sisse jumala positsioon ja luua elusolendeid, anda hing. Mitte lihtsalt luua keha, vaid luua Hinn, see, mis jumal jumalale on jõukohane kehade valmistamisega, saame hakkama. Me valmistame neid ka kodusel moel, aga me võime valmistada neid ka teaduslikult hingevalmistamisega, see on see probleem, kas me suudame luua lahing või mitte. Igal juhul selles inimese hinges peitub tahtmine kogu aeg oma piira rünnata. Astume sammu, püüame seda mudelit. Me ehitame tegelikult iseenesemudelit üles, ehitame iseenesekirjeldust või auto grammatikat. Omaenese grammatikat ehitame üles ja, ja see ongi meie kultuurilise olemas voolu. Kui mitte ainus islamalt sügavam mõte Lihtsalt hakkas nagu mõte saata arenema, et kui kujutleda jumalat kui kõikehõlmavat sellist korrastavad süsteemi, et siis need isehakanud süsteemioperaatorite tahtes saada jumala sarnaseks, mis on väga loomulik ja ütleme, mille poole me kõik ilmselt siin kristlikus ruumis elades pürgime. Et siis hakates mingisuguseid kõrvalteid pidi häkkima nagu sinna kõikehõlmavat süsteemi, et kas nad tihti ei saagi, sellepärast just ise kõige rohkem kannatada vastane. No esiteks me peame seda tegema, me ei saa nüüd lusikat nurka visata ja ütelda, et me ei tee enam midagi. Meie kultuuriline programm, mis meil on sisse kodeeritud sedasama jumala poolt, see ütleb. Poisid, mässakeino tüdrukud ka kahjuvad mässake. Vaadake järele, kes te niisugused olete. Mõistusema teile andsin jõudke selle abil selgusele, iseendas. Jumal armastab meid sellisena, nagu ta meid on loonud. Bioloogilises mõttes. Ja. See, et me seejuures valusalt ära kõrveta me maailma mõtestamise katsete juures see kuulub ka asja juurde, aga siis me oleme saanud kogemuse ise endale, ei ole selle kogemuse ära toonud inimkonnale meie elul olnud mingisugune mõte. Siis me oleme olnud mingil määral kultuurikangelased. Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, ütled köeti sealsamas laudis, kes iga päev nad kätte võitma peab. Kuid eile midagi saavutasite, sellest on vähe ikkagi täna saavutama. Aga kas siis ei ole niimoodi, et jumal ütleb, et poisid tüdrukutelt mässake pange edasi ja uurige, vaadake, aga samas ta annab kätte meile mingisugused elementaarsed eetilised kategooriad, millest sa ei tohi üle astuda. Ei saa nagu kogemusi hankida selle läbi, et me laseme igaüks oma venna maha, näiteks, et noh, lihtsalt vaatama, et mis siis. Märkan, et ma olen sattunud siin väga vähe tänuväärsesse advokaatusti positsiooni, et jumala eest vastust andma. Mida mina ei tahaks muidugi väga teha. Mina ka ei taipa, mis vana meil seal pealt käib, aga umbes aiman. Et ta mida ta, mida ta ootab inimestelt, et ta lähtub sellest, mida me kindlalt teame. Meid eristab see, et meil on hing. Et meil on vaba tahe. Et meil on teadvus, mõistus on. Kasutage seda. Isegi kui seda jumalat tõepoolest niisugusel kujul olemas ei olnud ja kõik on võltsing. Vanast testamendist alates on võltsing vähemalt aidanud meil selles selgusele jõuda, veenduda, et meil on vaba tahe. Eks, et me, kui me midagi tahame, siis me võime seda saada. Te peate leppima sellega, et see maailm on teile antud selleks üheks korraks. Ega te uuestisünni ärge uskuge neid, kes tulevad teid vastupidises veenma? See ükskord ongi teie ainukene kord, kus teie elada saate. Elage täisväärtuslikult. Et arutada, teie elu lõpeb surma hetkega. Jumal paraco. Tõlgematusele. Ööülikoolis oli külas Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud Linnar Priimägi. Loengu teema oli inimkultuuri piirid. Arvamused ja kommentaarid. Saate kohta on oodatud emaili aadressil. Jaan Tootsen. Mail punkt ee. Me saated on eetris laupäeva õhtuti pärast kellakümneseid uudiseid vikerraadios ja pühapäeva õhtuti kell 11 klassikaraadios. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2001.