Esimese intervjuus Stanislaw Kredžiga tegin kaks aastat tagasi sattusin tookord elektronmuusikastuudiosse hetkel, mil käis parajasti äge vaidlusstuudio lapsed olid just kuulanud Stocousseni nooruki laulu. Leiud ise on huvitavad, kõlavad hästi kuid mõne näib, et siin ei ole tervikut. Noono teos meeldis mulle rohkem. Jutt on nunna ulatuslikust elektronteosest metsan haljas ja täisjõudu. Kõik on tehtud väga terviklikult ja orgaaniliselt kõik on seotud. Mitte midagi ei ole üleliigselt ja mis kõige olulisem, seda suurt 40 minutilist teost kuulates ootad kogu aeg, mis edasi saab, huvi ei kahane hetkekski. Rääkija oli väiksekasvuline priskusele vaatamata väga elab noormees kes miskipärast kellelegi otsa ei vaadanud, vaid hoidis pead pidevalt ühes asendis. Pilk suunatud põlvedele. Oli puulaskin, on pime muusik. Tema mõistab eriti hästi Jevgeni Murrsiini elektronmuusikaaparaadi ansi üht eriväärtust. See annab võimaluse muusika loomiseks ka pimedatele. Sest Mursiini ainulaadne leiutis, mustapastaga kaetud klaas, millele tõepoolest saab ka pimesi oma kõlakavandeid joonistada, päästab helilooja partituuri valmistamise vajadusest. Tal on ka võimalik Kansil otsaga kontrollida pasta klaasile tõmmatud märke kuuldavaina. Muusikaliselt mulle stock hauseni teos siiski meeldis. Võib-olla näib mulle terviklikkus puuduvat teksti tõttu, millega teos on tihedalt seotud. Kui ei tea, tekstikeeld ei tunne, on teost raske jälgida. Nonol ei ole peamine mitte see, et ta leidis uusi võtteid olgugi et ka need on erakordselt huvitavad. Kuid peamiseks on tema muusika sügav tunde ja mõtteväljendus. Kui ma kuulen uudse idee, siis mind ei huvita niivõrd idees kui vahendid, mida on kasutatud selle idee kehastamiseks. Elektronmuusikas on vahendid päris suured, aga mida uuemad on vahendid, seda raskem on neid kasutada. Sellepärast on esmajoones huvitav jälgida uusi kõla, lahendusi, seda, kuidas teatud sisuline efekt on saavutatud. Seda ootamatut juttu kuulates ei teadnud ma veel, et Stanislav Greeczy oli sel momendil ennast ületanud jutukkuse poolest. Seppik sale, veidi jaapanlikke näojoontega, noormees, kes inimese kõige ebasümpaatsemad, eks omadusteks peab rumalust ja nahaalsust on väga tõsine, asjalik ja vaikiv. Aga kui ta midagi ütleb, siis keerutamata ja tegemata probleemi sellest, mida võiksid mõelda tema jutu kuulajalt öeldust võiduks kergelt järeldada puhtformaalselt lähenemist muusikale huvi ainult vormi, mitte sisu vastu. Kuid kas ei ole nii, et muusika loojale on paratamatult probleem, kuidas teha olulisem kui mida väljendada? Sest sisu otsib ju ikkagi see, kellel seda ei ole või kes selle on kaotanud. Kellel see on olemas, otsib sellele vastavat vormi. Gretzi ise kirjutab väga rõõmsad, pigem meelelahutuslikku kui rangelt tõsist muusikat. Kuulakem näid, eks kuus-seitse aastat tagasi loodud intermetsad esimeselt elektronmuusika plaadil. Sealt teos Antsi lapse east. Ciscans pidi veel oma olemasolu õigustama sellega, et demonstreeris võimet anda täiesti normaalset muusikat. Tore on, siis ma lugesin esmakordselt ajakirjast Snani esila. Ma olin siis sõjaväes, see oli 1959. aastal. Mind hakkas see väga huvitama, sest ma olin ammu tegelenud muusika ja raadiotehnikaga ja ma leidsin, et selline kombinatsioon on lausa loodud minu jaoks. 1961. aastal, kui ma armeest vabanesin, otsisin ma otsekohe üleski Jevgeni Mursiini ning asusin tööle. Tööstuseksemplari ansist siis veel ei olnud. Oli vait makett Scräbeni muuseumis. Seal Me katsetega alustasimegi. Minuga koos alustasid siin siis tööd ka Artemjev Jennentin, kes just olid lõpetanud konservatooriumi. Crichise konservatooriumis õppinud ei ole ta lõpetanud viiuldaja muusikakooli, mänginud mitmes orkestris ja enda lõbuks, üht-teist traditsioonilist kirjutanud. Olgu tähendatud, et stuudios nimetatakse traditsiooniliseks muusikaks igasugust, mitte elektronmuusikat. Selle kohta ütleb Jevgeni Mursiini abi, vastutulelikkust ja mõistmise kehastus, mark KOV inimene, kes olemata ise muusik, on siiski jäägitult andunud elektronmuusika. Stuudio õlle ei arvesta aega, mida hoolitsus stuudio ees temalt röövib üle igasuguste normide, egoveeri kopikaid, mis ta selle saab? Traditsiooniline muusika ja elektronmuusika on välja kujunenud. Neid ignoreerida ei saa, olgugi et põhimõtteliselt on õigus neil, kes muusika jaotavad lihtsalt heaks ja halvaks. Mulle näib, et elektronmuusika algab sealt, et kus tekib tavalise instrumendi järg. See on, kui tavalist heli töödeldakse, tükeldatakse transformeeritakse kui saavutatakse kõla, mis tavalistele pillidele on kättesaamatu. Praegu on sellel kõlal veel palju puudusi, aga eks selleks me siin oleme, et neid kõrvaldada. Eksperimenteerimine tämbri ja kõlade valdkonnas, see on omaette uurimistöö, mida meie stuudios ka süstemaatiliselt tehakse. Praegu on meie põhieesmärgiks saavutada seda, et elektronhäälet oleksid sama väljendusrikkad nagu sümfooniaorkestri instrumentide hääl. Et ma olen veendunud, et seda on võimalik saavutada, kui mitte lähemas tulevikus siis vähemalt mõne aasta pärast. Selles suunas otsivad ja eksperimenteerivaid stuudios nii heliloojad kui insenerid. Kreitši ise alustas nende otsingutega otsekohe ja kui tema varasemad teosed rajanevad mitte elektroonsete pillide jäljendamisele, siis osalt just soovist uurida tundma õppida Anssi normaalseid väljenduslike võimalusi. Ka minu kõige esimeseks ansi teoseks oli põhjamaine laul. Sellele järgnes idamaa vastukajad, mis on ka esimesel plaadil. Hiljem me kirjutasime koos Artemjeviga muusika filmile kosmos. Siis ma lõin veel palakesi Nõukogude näituse jaoks Itaalias. Kõik need on kirjutatud algsel, kodustes tingimustes konstrueeritud ansil. 1964. aastal demonstreeriti geenuas juba ansi tööstuseksemplari ansi, saal oli publikut alalõpmata täis. Ühel päeval me korraldasime väikese konverentsi. Sõitsid kohale elektronmuusikaga tegelevat muusikud teistest Itaalia linnadest. Ansi kohta räägiti palju head ja huvitavat ning muusikateadlane pestalodza kirjutas sellest Unit taas suure artikli. Sellel konverentsil ma tutvusin esmakordselt sellega, mis elektronmuusika alal on tehtud välismaal ja sealsete autoritega. Sest sidemed olid nõrgad. Viimastel aastatel aga on kujunenud välja tihe kontakt välismaiste stuudiotega. Meil käib sageli selle ala inimesi, erinevatest maadest on võimalus kogemusi vahetada. Varematel aastatel rajanes TÖÖ ansil täielikult. Pasta klaasile joonistataval partituuril montaaž ei kasutatud. Välismaal ansi taolisi aparaate ei ole ja nad on elektronmuusika täielikult rajanud Montaažile. Ka meie oleme viimasel ajal hakanud Anssi üha rohkem ühendama Montaažiga. Nii on võimalik saavutada huvitavaid külalisi, tulemusi. Elektronmuusika peaks endast välja lülitama. Kõik, mis on omane traditsioonilisele muusikale ei ole mõtet püüdansiga asendada muusikuid. Traditsioonilise kõla kasutamine oleks mõeldav ainult samas mõttes, nagu tavalises muusikas kasutatakse naturalistlike võtteid. Näiteks ootamatu viiuli kõla või midagi taolist. Esimese tõuke enneolematute kõlade otsimiseks andiski film kosmos. Nüüd on selle asemel tantsiga teisi pille jäljendada. Kavatsus katsetada traditsioonilise muusika tõlkimist, elektronmuusika tämbrikeelde alustada tahab Kreitši shop. Kuna Stanislav Gretchen töötleb stuudios esmajoones side Instituudi lõpetanud insenerina siis võib teda siit alati leida tema töökoormus vabal tahtel mitmekordne. Peab leiduma aega loominguks neid päevi ja tunde, millal saaks minna teatrisse vaatama. Bulgakovi Schwartzi näidendeid on üha vähem matkamine, reisimine, sekreidsi, lemmikharrastus, mis spordialadestki sunnib eelistama matkavõimalusi pakkuvaid suusatamist ja jalgrattasõitu kipub nüüd taanduma puhtaks unistuseks. Sellegipoolest loodab Kreitši etel veel kunagi õnnestub läbi rännata Baltimaad mis sõduri aastatest meeldima hakkasid ning võtta kunagi pikk reis idamaadele. Mind kisub sinna teadmatus. See, et ma neid maid üldse ei tunne. Kuulajate Greeczy viimastest teostest hääled ja liikumine.