Ahah, te hakkasite lõpulaulust peale, millega te mind siis veel üllatate millega aga üks küll ohoh, missugune, siis? Näen, mida nägime. Ah nii, ja mida siis? Ei, meie ei kuule me teile ess, küsime teilt midagi. Teie vaatatimi, helitati, mängite ja lõpuks meie jälle inime. Nii plaan on päris head. Ainult et teie olete selleks ette valmistanud. Mina ka ei ole. Võib-olla ma ei oskagi teile seletada ja ega mängida. Kõige enam ei kardagi küll käkke. Nojah, aga kui saaks natukenegi teada, mida te küsite siis ma veidi mõtleksin, otsiksin vastavat muusikat. Ma usun, et küsimus puudutab ikka perekond, oktaavi. Ja ikka hiljem ütleme võib küll, aga vaikset, teisi klapigi noole vaikselt jäämägi kitli. Ahah no väga hea sellega ehk tuleme toime ka salgame plaani järgi olete ju teie esimesed? Alustaktilie kiri dünatkinaati, panin lammud Palmikusse. Sidusin tiigi rätiku, kui tuli suuti vete aega vihkasin kiraviti äginaga kera nainiti. Vesinik laulnud, venna teada, kandis kahju, ei teada. Lainele akate isane naine läks tädi Maali. Mis talv, Hilje luges? Arvan, et see oli rahvaluule. Oligi kord Marika. See oli eesti rahvaviis. Kas veel esinetel rohkem? Plaani järgi tulevad siis need küsimused, eks ole, no palun Seda me tahtsimegi küsinud, et mis jällegi tähendab rahvaviis mismoodi ta luuletuste laule nimetataksegi rahvalauluks, kus ratas Lottaid, Järvilial kihritsena keris, elavne Palmis. Küsimusi on palju. Rahvalauluga põhjalik tutvumine võtaks palju aega. Aga püüan teile selgitada nii lühidalt, kui aeg lubab. Rahvaviis rahvalaul on meie esivanemate pärand kaugest minevikust. Tema tekkimine ulatub tagasi aasta sadadesse. Nii kaugele? Ja rahvalaul on meie mineviku tunnistajaks. Nagu on seda muinasjutt või muistend. Laula, laula, suukene, liigu, linnu keelekene, ilutse, südamekene. Rahvaluule jutustab kõigepealt meie esivanemate suurest laulu, innust ja armastusest laulu vastu. Vana rahvalaul on tundmatu lauliku poolt suuliselt loodud suuliselt edasi rännanud sest sel ajal laule veel üles ei kirjutatud. Laul rändas senikaua ringi, kuni muutus rahva ühisvaraks. Nagu sinagi. Sirje lugesid. Kerisin Snap kirati, panin lamp valmikus. Ja aga vesi, viis laulud, venna teada, kants, kae teada, tähendab, sai lõpuks kõigile omaseks kakled, laudu, vanad rahvalaulud esinevad alati koos viisiga. Enamasti kanti neid laule ette hulgakesi. Aga oli ka nii, et eeslaulja laulis värsi ette ja teised kordasid järele. Need olid meie vanad rahvalaulikud. Lauldi kõikjal laul saatis inimest hällist, kuni hauani lauldi külavainule kiigel põllul ning heinal. Rahvalaulul on tihti refrään kordussõnana näiteks helile gaasike Jaanike nagu selleski laulus. Lauldi veel õitsil hobuseid valvates ja metsas karja hoides. Teiegi tunnete karjapoisi laulu. Teate, eks algasid. Laudiga last uinutades. Uni tule uinutama Äiu Äiu uinutama Luilutama Äiu. Laudiga vokki tallates. Pühadel ja pidudel, kuhu koguneti suurel hulgal, oli laul jällegi esikohal. Mingi näiteks koos jaanitulele. Vastlapäeval liugu lastes hõigati täna liugu laseme. Või jälle kiige juures tantsu lüües. Nagu kuulete, oli iga aeg lauluks sobiv. Ja iga laul räägib rahva minevikust. Kui tutvume rahvalauluga, tutvume rahva minevikuga, tema mõtetega tööga meeleoludega. Meie vanarahvas on käinud läbi pika kannatuste tee. Olid sõjad, pikkorjeaeg. Sellepärast on rahvalaul sageli nukker. Kaeba. Helistikus ning Säre Jaa kuid ega kõik laulud siis kurvad olnud, oli ka lusti ja rõõmu. Minori kõrval esineb ka maa soori. Näiteks meie Tamla, tantsi maie kaske. Laulge hoogsamalt. Kõiva, kas te teate ütelda, kuidas meie 40 käitu teas? Te ütlesite, et mäeleid ainult lauldi ja keegi üles kirjutanud. Siiski, need kirjutati üles, aga seda alles hilisemal ajal. Rahvaluulekogujad käisid talust tallu, külast külasse, otsisid, pärisid, kuulasid ja panid kõik paberile. Meie päevil kogutakse hoolega rahvaloomingut, sellepärast et kirjanikud, kunstnikud, heliloojad saavad mõtteid või nagu suured inimesed ütlevad materjali omaloominguks. Meie vanema põlve helilooja Mart Saar, kes on praegu kaheksakümneaastane, on suur rahvalaulude koguja. Kuid heliloojaid, rahvalaulukogujaid on meil veel teisigi. Gustav Ernesaks, Edgar Arro, Richard Ritsing, Anatoli Karsnek ja palju teisi. Kuidas hyvin hoiab neid rahvaviise kasutavad? Helilooja võtab rahvaviisi ja töötab selle ümber uueks lauluks. Need laulud, mis me laulsime, on kõik heliloojate poolt rohkem või vähem seatud ümber kohendatud. Kas tahate kuulda mõnd rahvalaulu? Alustame siis tänast kontserti. Kõigepealt eesti rahvalaul lina, katku ja. Ja nüüd rahvalaul, oh mina väike mehekene. Lõpuks aga kõigile tuntud eesti rahvatants, kaerajaan. Meil on ka tänapäeval oma rahvalaulik või leenutaja, nagu teda nimetatakse. Kuulake teda. Ei meile vaheseeenneka einegolmeile paati enne kui all Meyläpa kaal ennagual meile Õppa, kaalne enna riist välja vii enna riist veel nii. Tarlaidzina Linno geene tärlaidzina, linnuke, selle öök le maasi noole, selle ütleemaasiinul, selle. Tõsi, Sirje, me ei tohi unustada ka vanu rahvapille. Kas teate mõnda? Õige Kannel oli hilisem aja pill, aga üks vanematest oli torupill side tahaksingi kuulata. Kohe saate kuulda. Marika. Ei ole, missugune. Ta oli valmistatud seapõiest. Millegi külge pandi puust torud, üks puhumiseks ja kaks helide väljasaatmiseks. Sellepärast tal nimigi oli torupill. Igaühel oma pill üks vanematest rahvapillidest oli ka parmupill, mida mängiti suuga, õigemini huulte ja hammaste abil. See pill tuletab meelde parmu virinat. Rahvapille mängitakse ka praegu, kas olete kuulnud kuidas saaks ilma nendeta veeretada vanu rahvatantse? Ja kui veel rahvapilliorkester kaasa lööb? Nii kas olete nüüd kõigile oma küsimustele vastused saanud? Noh, siis on minu ülesanne teie plaanist täidetud. Kuule, kui kriime Me ei tea. Ei näe, ma ei näe, et teeme kõik, näete, kuulete, näebrii, määrine, une eelnõu näppe, näe Priimäest.