Mina olen Heino aardla ja loen Harri Jõgisalu jutu nõiutud allikas. Hämara metsa all künka veeres, kees vett üles, seal oli hallikas, isegi põua ajal, kui kõik ojad ja niret kuivasid, paistis lätte vee silmalt Sinawa taeva ja vee kohale kummardavate puude deegelbilt. Vesi oli siin puhas, suvel jääkülm, talvel soe aurav ning allikas ei külmunud kunagi kinni. Metz armastas oma allikat. Puud ja põõsad, õrnad sõnajalad varjasid teda. Lähedus andis kõigile taimedele kasvujõudu. Loomad käisid allikal joomas. Mida kuumem oli aeg, seda kaugemalt tundsid need, kellel janu v karastavat hingust ja tulid oma jooginälga kustutama. Oli neid, kes käisid päevajalkuid rohkem, külastati allikatöösid. Tipploomad olid tallanud allika juurde sügavat öörajad. Siin käis kitse kahe talle ka jämetsemisemad Riivuliste põrsastega keelt kastis orav kiht laskus krabinal puu otsast alla, vehkis hännaga ja kadus kiiresti kõrgele kuuselaata. Tõrva põdravasikas laskus vee äärde põlvili, et ulatada sõõmu rüü tama. Kiiruga lippasitsid läbi jänesed, rebased, allika lähedusse hoidusid konnad, nende kannul rästik ja vanad õhki. Linnud lendasid lättelennuk ka kastma. Allikal polnud midagi selle vastu, et loomad temast jahid. V-wind ei jäänud ilmaski madalamaks, sest maapind toitis allikad heldelt. Nii oli see ikka olnud sinna maale, kui mäletad. Kuid siis juhtus midagi ennekuulmatut põdrapull kõige uhkem ja võimsam loom metsas ja allika juures kaduma. Juht, kelle sarvede eest hoidus isegi vana pahur karu hundist ei maksa rääkidagi. Tuli oma karjaga vee juurde, kui ootamatu kärgatas ta teerajale maha, nii distuul kandis värske vere jõledat lehka kaugele, nii et parv Kaarnoidia kiitsakaid kokku lendas. Pikkamööda unustasid loomatunnetuse põder või sisesüüdi olla niisugune riiakese upsakas oma jalahoobi peale kindel. Vahest ehk kutsus ise endale õnnetuse kaela ja hakati edasi allikal käima. Siis kadus vana metsenis riis vöödilist põrsast, jäid järele tulusid, vaesekesed hirmsa kisa ja vingumisega kuusikusse laiali. Mis neist edasi sai, kes hundist järele jäi? Ei, seda diakeegi. Allika lähedal nuusisid verejälgedel mägrad, kährikud. Loomad ei teadnud enam, mida nendest tunnetustest arvata. Allikast kõneldi hirmsaid asju, millal jänes sinna jäänud ilves otsa saanud hunt hinge heitnud. Kärgatus tuli alati siis, kui kõige vähem karta teati veega seekord läbi allikalt tõusva hommikuse udunegi kitsemad pimestavat sähvatust tundis ränka hoov tapvat valu, nagu alati. Ohu puhul oli ta hirmuhelk silmis minema sööstnud rasket lõõtsutades jooksnud, kuni nõrk. Kui vajus, ET, seisis kohkunult koos sadu kordi vastu kajaval ajatusega, tõhusid linnud lendu, võpatasid loomad lähedal ja kaugel allika kohal kasvavate vanade habetunud kuuskede latvades tõusis kohin, mille tuul kaasa võttise puudu okstes edasi kandis, kus kaja loomadele kõrvu ulatus. Sinna tuli hirm ja põgenemine kõigile kostis nagu kordaksid puud kitseema viimast hoiatust allika eest. Loomad katsusid, kuidas neetud allikast kaugemale said, jooksid janustena hing välja minemas, nõrgemad jäidki sinnapaika, lõppesid vee puudusse, kuid keegi ei tuletanud allikat mitte poole häälegagi meelde. Teerajad, mis allikale viisid, kasvasid kinni, sest neid mööda ei käidud. Sõnajalad vajusid vee kohale, varjasid päikese ja pilvedki peegel, tulud siia kallikas unustati hoopis, ei mäletagi enam, kui puhas vesi seal üles keeb. Nukraks ning üksikuks jäi mets, sest mitte keegi ei usaldanud siia asuda ära narritud allikad ärast aga oli siis hallikas, milleski süüdi.