Minu nimi on Helgi annast. Ma loen teile August Jakobsoni loo, jonnakas memm ja tasane taat. Kord elasid, memme-taati, elasid, said omavahel väga hästi läbi. Ainult üks väike häda oli. Memm Yonnist tihti ei andnud taadile järele, ütles taat. Noor, ütles memm kohe vana, ütles ta, ütles memm kohe kana. Ja raius memm niiviisi taadile alati vastu nagu rauda. Ei tahtnud ega tahtnud tunnistada, et ka tema vahel ekslik on, et ka temal pole just alati õigus. Nõnda juhtus kord Etaatistus tiigi kaldal ja õngitses katsus konksu otsa meelitada kullakarvalised linaskit ja oligi tal sel korral rohkesti õnne. Polnud ta istunud veel poolt päevakestki, kui Matsatas kaldale. Tõesti suur linask. Taadil oli selle saagi üle hea meel. Memm, maga, kes seisis sealsamas loputus, pesu, heitis kalale vaid ainsa pilgu ja ütles halvustavalt. Loetaadike. Näed nüüd, millega su poisikesetemp lõpes püüdsid kinni bakonna reo. Ikka eideke kusseskonna Reon. Püüdsin kinni ilusa linaski, aga mitte Connor, reo ei kanna, püüdsid kinni taadike. Linas kehvlinaski eideke ei kanna taadike. Ei linaski eideke. Ja vaidlesid ning vaidlesid, eite-taati tiigi kaldal nõnda, kuni taadike jälle kuulekalt käega lõi. Lõi kuulekalt käega, ohkas ja viskas linaski isakassi Antsu ette. Viskas selle Antsu ette ja lausus ise alandliku häälega. Nooja. Ju ta siis nõnda on, et vedasin veest Wagonna reovälja. Säh, Hans, kui see volask sinulgi kurgust alla läheks, oleks ju hea. Meie eideke südame paneb see üsna pööritama. Ja isa käis Ants haaraski kohe kala ning kadus läbi unka augu pööningule. Kus siis läks alles torm ning maru lahti. Mis sa nüüd tegid, taadike viskasid kassile, vahel ei hakka niisugune saak konksu otsa terve aasta jooksul. See oli ju konn eideke, ütles staat, kuidas kondaadike, kuidas, kuidas, kuidas see konn oli? Linas oli see, aga mitte kondaadike, hüüdis memm. Mine ikka eideke, ise ju ütlesid, et mitte linast, vaid konn oli. Ohkas staat. Ei, taadike, see oli linaski linask linask, jah, ja mina pole mitte eluilmaski sulle öelnud, et see konn oli. Hüüdis memm. Ja vaidlesid, jonnakas memm ja tasane taat, nõnda kuni hilise õhtuni, mil isakassil Antsul polnud kalast järel, ei pea piskukest ega saba servakest. Et taadil väga hea süda oli, jäi ta nõnda alati kaotajaks pooleks. Ei ta näinud ega kuulnud eide arvates mitte midagi, õieti ei ta taibanud eide arvates mitte tuhkagi maailma asjadest. Kuni juhtus viimaks lugu, millest räägib rahvasuu veel praegugi. See lugu oli aga niisugune. Ühel ilusal sügispäeval, kui eite-taati aida juures midagi teha koperdasid, lendas üle nende peade lõuna poole, suur arvanesid. Taat võttis piibu suust, vaatas, vaatas, kuulas, kuulas, näitas linde, siis memmelegi, ütles oma vagurel viisil. Näe, eideke, haned juba lähevad, halla hakkab varsti tulema. Haned, haned, need sulandaadike, need on juba luiged. Ja vanasõna ütleb nende kohta, et luiged lähevad, lumi tuleb, vaidles memm. Taat raputas naeratades pead, kus sa nüüd, kus on nüüd, kas masse ei tea, mis ma räägin, need Juhaneedika hanede eideke? Ei luiged taadike. Kui mina ütlen luiged, siis on nad ka luiged. Sellest sündis jälle suur ja vägev vaidlustaat, ütles aina. Need on haned, eideke, memm vaidles ikka vastu, ei, luiged taadike. Viimaks läks Jonjake memme süda hoopiski täis, ähvardas, kui ta järele ei anna, surete ära. Agedaadisse oli sel päeval kah nagu paharit ise sisse pugenud. Ta ei andnud tõesti järele, põrutas veel õhtusöögi ajal rusikaga lauale ja kärkis. Ei, eideke aitab, sure sa ära või mine niisama elavalt taevasse. Aga need linnud olid puha selge, et haned ja haned, eks nad jäävad. Ei taadike, luiged olid jäiga memm oma esialgse arvamise juurde. Põrutas samuti rusikaga vastu lauda, heitis siis sängi ja tegi näo, nagu oleks ta tõesti ära surnud. Taat ohkas, poetas memmekeste kohal paar pisarat, võttis siis mõõdu, tõi laudu, tegi selle mõõdu kohaselt kirstu valmis. Tegi kirstu valmis, tõstis memme kirstu, pani endale uued riided selga, läks matuselisi kutsuma. Enne minekut peatus aga veel kord kirstu juures ja ütles. No mis me nüüd sedasi jageleme? Need olid ju ometi hanede eideke? Ei, need olid luiged, taadike, vastasmemm. Matuselised tulid kokku, kirst tõsteti toolidele, köster ütles sõnad ette ja rahvas laulis nii ilusasti, et memmel kirstus vägisi pisarad silma kippusid. Kui kirstuga peale tõsteti, kummardus staat kaane prao kohale ja sosistas leplikult. Eks need olnud siiski ikka hanede eideke? Ei, need olid luiged, taadike vastasmemm tegi jälle südame kõvaks. Surnuaial tõsteti kirst vankril maha ja viidi haua juurde ja ta küsis jälle. Mõtle järele, eideke olid need ehk siiski need pole mul siin midagi järele mõtelda, taadike, luiged olid vastasmemm. Köster luges oma lugemised siingi ära ja kirst ühes memmega lasti hauda. Taat võttis labida, hakkas liiva kirstule peale kühveldama. Aga vaevalt said esimesed liivakamakad kirstu kaanele kukkuda, kui memm suure häälega hädaldama pistis, kui tahad ikka, jäta järele, sa kullapai meheke, ära mind mitte maha matta. Daatega pildus liiva edasi ja küsis. No eks siis ütle, kas olid haned eideke. Ja esimest korda oma pika elu jooksul andis memm järele. Olid, olid haned, muidugi olid Hanetaadike. Tasane taat laskis kirstu kohe hauast välja tõmmata, avas selle, väärutas laitvalt pead ja ütles. Nurgas, ma ei rääkinud, kiuslik kiuslik nagu rumal laps, palju seal puudus, et oleksidki selle kiusamise tõttu lasknud enda maha matta. Ära pahanda, ära kanna viha, taadike, ega ma ju enam ei tee, rääkis memm. Ja tõesti, sellest päevast peale ei väitnud memm enam kunagi, et noor on vana või et kukk on kana jättis oma senise jonnimise kombe, kus see ja teine. Ja kui kumbki neist veel manalapõldudele nurmedele rukist usuma pole rännanud, elavad nad kindlasti veel praegugi suures ja täielikus üksmeeles.