Olen Marin Mägi ja loen Dagmar Normeti loo hirmujudinad. Meie maja kuuendas korteris elab üksik naine. Ei talvele lapsi, ei ole koera, ei talule kassi. Isegi meest mitte. Aga selle eest on tema toad alati tipp-topp korras ja tema ise on ka alati tipp-topp korras. Ta nägu on kinnine ja tip-top korras. Nii korrased naeratus sinna ei mahugi, laiast naerust rääkimata. Meie lapsed panid talle nimeks hirmujudinad. Miks just hirmu juudi inimestest? Tädi valve teisest korterist ajab hirmu peale, kurtis Väike-Pille 10.-st. Ta vaatab meest läbi, justkui oleksime õhk, lisas Raivo seitsmendast. Ta on ennast täis, arvas Katrin. Neljandast kui ta mööda läheb, on külm tuul kannul, sosistas Ulvi teisest korterist. Ja minu kassi Lassil tõusevad iga kord seljakarvad turri, kui te hirmujudinad näeb. Isegi Rec suriseb tema peale, ei tunnista omaks isastädi Helmi esimesest korterist. Ta peaks mehele minema. Sekus kõnelusse, loomatohter viiendast korterist. Hirmu judin tuleb, hoiatas Valdo. Kõik jäid vait. Maja uksele ilmus hallis kostüümid ning hoolsalt seatud soenguga naine. Huuled kõvasti kokku pigistatud ja pea püsti sammusta tänavale. Kõrgete kontsade klõbin, eemaldus. Nägite, ütles Raivo. Ei vaadanud meie poolegi. Tsentas arman kiirustest bussile kõrgusega kumises tal ühtejärge hirmujudinad see, kes tema kohta hirmujudinad kole. Seal ta teadis, et lapsed teda ei salli, kuid mispärast? Ta polnud ju kellelegi halba teinud. Tema ainuke viga oli, et ta ei osanud teistega seltsida maja rahvaga tühjast-tähjast lobiseda. Seal ta oli alles paari kuu eest siia majja kolinud. Seal, kus ta varem elas suures üheksakorruselises oli üle 100 korteri ning isegi naabrid ei tundnud 11. Kuid siin aedlinnas olid kõik majaelanikud omavahel tuttavad. Ei olnud, tema uustulnuk oli võõras. Tööle jõudis Sento üpris sonis meeleolus, kurgus kripeldus ja silma kippusid pisarad. See nüüd veel puudub, mõtles ta. Äkki hakkan veel kähisema, aga hääl pidis Entas armanil alati korras olema. Sest kuue tunni jooksul tuli tal vastata inimeste küsimustele, anda neile soovitud telefoninumbrid. Niisugune oli juba time amet telefonivõrguteadete büroos. Seal ta istus oma kohale Telefonistide pikas lauas. Ta vaatas, roni Taimamist seinal võrseid ajas vaatas värskeid tulpe vaasis ning tuju hakkas paranema. Siin oli ta töötanud 15 aastat, siin oli tema teine kodu. Tsentas Armani pilt rippus autahvlil. Jaa, töökaaslased pidasid temast lugu. Sento oli kiire ja täpne ning teadis peast üle 100 telefoninumbri. Nüüd kinnitas ta vetruv sanga abil pea külge kuuldeklapid ja kõnetoru lülitas aparaadi sisse. Ja tööpäev või saata. Sest praegu valis keegi linna teises otsas telefonil numbri null üheksa. Ning senta laual hakkas tilluke lamp helendama. Teated ütles sel tasarman. Palun lasteaed number 113, küsis meeshääl. Oodake, ütles senta ja pani laual seisva numbrite kartoteegi pöörlema. See nägi välja nagu karussell keerlevate raamatulehtedega otsast otsani telefoninumbreid täis. Tsentaleidis lehekülje lasteaedadega. Viis üks null. Kaks, seitse neli vastas ta hetke pärast. Tänan, ütles meeshääl, palun, vastas tsenta. Nii see käis. Iga minut kõne 60 kõnet tunnis, üle 300 kõnevahetuses. Tööpäeva lõpuni jäi veel viis minutit. Koju ma küll kohe ei lähe mõttessenta. Teen linna peal tiiru. Istun mõnes kinos tilluke lampli helendama. Teated ütles tsenta. Palun andke mulle kaubamaja number, ütles vanainimese hääl. Mis osakond küsis enda? Ma ei tea, oli vana inimene nõutu. Ta töötab seal, kus müüakse, seljakotte. Sporditarbed on neli, kolm, üks, neli, üks, viis teadis ento saarma peast. Kuidas, kuidas hädaldas vana inimene? Ma ei jõua nii kiiresti kirjutada. Neli, kolm, üks, neli, üks, viis, ütles ta selgelt ja aeglaselt. Aitüma, aitüma lauses vana inimene, palun vastessenta. Uuesti süttis signaallamp. Teated ütles senta. Ma eksisin ära, kurtis lapsehääl. Ilmselt valeühendus, mõtles enda ja katkestas ühenduse. Signaallamp. Teated. Hallo, andke mulle raudtee. Piletikassa nõudis räme meeshääl. Neli neli, kaheksa, null kaheksa, seitse teadis ta peast. Klõps, pandi toru hargile. Mõnel on sõnad aitäh ja palun, nii kallid, mõtles ta, et ei raatsi neid öelda. Signaallamp. Teated. Ma istusin valele bussile, kurtis lapse hääl, kes juba varem oli helistanud. Laps, telefon pole mänguasi, pahandas tsenta. Ma ju ei mängi, kostis nutune hääl. Ma tulen koolist. Kui tuled koolist, siis mine nüüd ilusti koju õpetessenta ja ära sega teiste inimeste tööd. Ma ei oska ju koju minna. Istusin valele bussile, nuttis laps. Paistis, et lapsel on tõsi taga. Mitmendas klassis sa käid? Esimeses, kus sa elad. Kella tänav seitse, korter kaks, kella seitse imestessenta, see oli ju sama maja, kus ta ise elas. Mis su nimi on? Ulvi. Hästi, Ulvi, ütle mulle, kus sa praegu oled. Telefoniputkas, kus kohas asub tänaval, kus tänaval? Ei tea, läks uuesti nutt lahti. Kas sa ei näe lähedal mingit silti? Siin kõrval on kino Mars. Selge, ütles senta. Kuule, uldi, mis ma sulle räägin? Ärase kuhugi, mine. Oota mind kinomarsi juures, ma tulen sulle kohe järele. Kui taksokino juures peatus, istus purskkaevu äärel väike õnnetu tüdruk. Nägu oli tal pisaratest päris kriimus. Tule, Ulvi, lähme koju. Ütles lahke naishääl. Kulvi vaatas üles ning jahmus. Tema ees seisis hirmu judin. Tule, Ulvi, sõidame koju, kordas hirmu jõdin ja võttis tüdruku käest kinni. Neil on ju üks tee. Taksos, ütles hirmu Joydin. Saame siis tuttavaks. Sina oled Ulvi, mina olen tädi senta. Õhtul, kui lapsed õues Rexiga palli mängisid, kuulutas Ulvi. Mina tean, hirmujudinad, nimi on stenta. Kust sa seda tead, kahtlas Valdo. Ilus nimi, arvas Pille. Ulvi, tule korraks tuppa. Hüüdis ema aknast. Mul sai õunakook valmis. Mine vii täidis endale üks taldrikutäis. Senta on minu sõber, teatas Ulvi lastele. Ning jooksis tuppa, et tädi sentale õunakooki viia.