Mina olen Märt Avandi ja loen teile, Ilmar Jaksi loo Hozee kätel käia. Aeglaselt piki tänavat jalutades nimetuse hallist koormast nördinud tärkas ta väljapääsu üle juurelnud ajus äkki mõte? Miks mitte kätel? Kui prooviks õige kätel. Ning siselebasidki ta peopesad trotuaaril ja õlavarre pisut ettepoole nõksattudes paiskusid tal lotendavad püksisääred vastu taevast. Seni täiesti tundmatu linnakodanik siia-sinna tõugata tuhandetest endasarnastest anti talle nüüd teed ja mitte ainult seda. Nagu mõni üldsusele tuntud nimekas linlane komberdada uulitsa stuulitsasse peatus, leheleti ees, ootas kombekalt punaste tulede taga tänava liiklejate küsivad imetlevad pilgud, ta nuripidi pööratud korpusel. Kes on teistest erinev, erakordse individuaalsusega olevus? Tõrksast inertsist vabanenud peaaegu lustakalt kepsu lüües astus ta sammu teise kõrvale nagu laps, kes avastanud uue talle senitundmatu maailma. Miks mitte kätel? Muidugi kätel. Ta viimase kuu üür oli tasumata meenustele kodu poole tuigerdades maailmast ja inimestest ikka veel vildakad ettekujutusi omades muretses ta kuni koduukseni krediidi saamise võimaluste pärast. Alles viimasele sirgele majja viivale liiva teele jõudnud, hakkas ta taipama oma positsiooni vahetust kõikides tähendustes. Maja omaniku võlausaldaja pilk muutus esiteks evalevaks siis teda ainult juhmilt imetlevaks välisuksele ja treppidele uudishimutsema tulnud kahele poole taandunud elanikud leerist läbi astudes tundis ta end kadunud pojana medalitega ehitud olümpiameistrina ükskõik kellena, mitte aga selle nimetu asukana korteri 12 kümnendas. Milline suur anne selle katuse all kuulis ta maja rahvast, sosistavad Hoseeri Veera ulatus ta peaaegu treppe, pühkivatesse kõrvadesse ta nimi. Ja esmakordselt oma elus oli ta nimel magus rikaid ande tõotav kõla. Ta oli vaevalt jõudnud tuppa kingaharjaga korraks üle käte aiata, kui helises telefon. Kas tema edukalt debüteerinud tohutu menu osaliseks saanu ei suvatuseksanda jutuajamise ajalehele Morning Post? Järgmisel päeval võisid inimesed hommikulauas osa saada andmetest ta eluloost Ta päritolust, kehvadest oludest, ta võitlusest hariduse ja elukutse hankimiseks aastatepikkusest pürgimisest, kõrguste poole. Fotoki kaunistas ajalehe artiklit lähivõtte silmapilgust, mil ta prii tänava nurgale jõudnud astus esimesed sammud inimkonnale uue elupildi loomiseks tehase joonestuskontoris, kus ta senini töötanud saida, uue mugavalt sisustatud töötoaõigusega minna ja tulla oma heaksnägemise järgi. Areng uuenemine on deviisiks tehnikamaailmas meenutas peainsener kohvilauas, kus Riviera istus imetlevatest pilkudest ümbritsetud peategelasena automudel, mis mõnikümmend aastat vanaks saanud, äratab meis kas üleoleva pilkaja või kollektsionääril inimest aastatuhandeid samas asendis maa peal kõndinud. Võtame ka mingit Rovismina endastmõistetavusega. Et see nii ei tarvitse olla. Seda on tõestanud Hoseeri Veera, keda meil on au oma kaastööliseks pidada. Pioneerina on Riviera astunud need esimesed sammud, mis ei tohi jääda ainsateks ja mis inimsoole tõotavad uusi peadpööritav, vaid perspektiive. Tänu ribeera otsingujulgusele ta võimele ei öelda näiliselt loogilisele suvapärasele tõelisusele. Oleme rikastunud kogemusest, mis kõikide tundemärkide kohaselt tõotab meile uut taevast ja uut maad. Erilise jõupingutuseta palja olemise läbi langes ta sülle menu ja tunnustus. Asjatundjad mitmesugustelt teadus harudelt kuulasid tähelepanelikult arvamust tasakaaluruumi ja metafüüsika üle. Välismaadelt sõitis kohale mõjukaid isikuid ainult selleks, et oma silmaga tunnistada ribeerat ja ta laialt levinud liikumist tormakalt. Mootorratturid, vanahärrad, rasvavoltidega turjal, Masajad puusi pööritanud, pereemad, kõik peatused aupaklikult. Kui Ribera, pea alaspidi, jalad vastu taevast mõtleja poosis Mulvari kohvikust möödus. Milline stiil, milline liikuvus, milline võime haarata olemise terviklust. Kuulistel ausutavat publiku seas ja mannekeenid mänglevalt ringi keerates sooritas ta oma bravuur pala pistist Rotuaarilt vabastatud käe kuuetaskusse koukis säält välja taskuräti ja nuuskas nina. Esiteks ühest, siis teisest sõrmest Hozee kätel käia, hõikas rahas ja perutamata mingisse nägemus nagu kiindunud komberdada seda tänavast tänavasse vabadust kuulutades imedega käsikäes kõndides. Taevas on sillutatud munakividest ja paigutiga asfaldist, seletas ta uudishimulikele. Ja juba päev hiljem sai ta sõnad teatavaks kogu maal. Mõnikord on taevas nii sitane, et jalad määrib ära, informeeris ta plokk noodi ja sulepeaga varustatud küsitlejaid, kes teda varjuna jälgisid hommikust õhtuni. Olevused, kelle sibavaid jalgu Me taevalaotusel näeme, on õudsusteks võimelised. Inimesed, kes kiindunud oma maa lapisse oma totrasse asendisse, on kaotanud ruumitaju. Lame nagu Piiva rind on mõnikord taevas ja kõik jutud avarustest on ainult Arra vereliste väljamõeldis. Aastatuhandeid oma taeval trumpinud oleme selle sõtkunud kivikõvaks ja ainult trapetsi kõrgustes teispool lõtvunud tasakaalu. Leidub veel lootust. Teadvustasid valgustatud kuulutuse tahvlid ja rahvast oli murruna koos. Suveõhtuhorisontide taha laskuvad päikesega on meelepete, kuulutas ta hingamistki unustanud rahvale. Päikest ei ole, on ainult meie silmis heiastuv valguse vihk, ajalugu, poeesia, unelmad, kõik see on ainult nuripidi keeratud ainsasse asendisse kivinenud inimese kojuigatsus. Maa laiub meie pähe kohal ega nõua meilt mitte palehigi, vaid julgust vabastada oma jalad trump liinilt. Kodanikud reisikaaslased, pöördugem koju, mütsid jalga ja kingad pähe ning koos laste ja magneti sööridega kosmilisele promenaadile. Hõikas ta kisendama päägateid õhku pilduma linna ees. Ning siis lebasid ta peopesad uuesti maakamaral ja elegantse nõksatusega seisiski ta teenäitajana kuulajate ees, kes sõnadest ja eeskujust nakatatud andsid oma parima selleks, et saada vääriliseks hose kätelkäijaga Hozee kuldsuuga hose võluriga, kes lubanud neid viia nende päriskoju. Nagu vigastatud tiibadeta linnud püüdsid inimesed maast vabaneda, jalgadega õhku tõusta. Auväärsed pereemad, elegantselt rõivastatud härrasmehed, lillakashallide huultega teismelised. Kõiki oli vallanud soov kõneleja sõnadele järgneda. Kuulutusega üheks saada kostus rõõmuhõikeid vandesõnu ja nuuksumist. Asjatult, ent kätele vinnata üritanud langes enamus sealsamas külili. Mõnel üksikul õnnestus end hetkeks vabastada, maast, heita pilk taevasse. Missuguse sõnadest juba heiastunud keeldus avanemast. Siis jälle täis halle vihmapilvi, pomises Hozee nagu endamisi. Tänavast tänavasse vaarudes. Õiges asendis astudes on meie sokid igavesed ja taeva mustavas kurgus peituvad salakavalad. Oma tundi ootavad kraatrid.