Mina olen Viive Aamisepp. Ma loen teile lilli, Prometi loo, Maker Dolorosa. Läbi novembri tiheda udu astuvad kaks teekäijat kaks naist. Nad on teineteisele täiesti võõrad, nad peaaegu ei räägi. Kuid neil on üks d hall teehallis udus. Midagi on siiski näha. Tiibadeta veski kere, sovhoosi punased korstnad pärnapuude taga ja pohlalehtede tume plekk. Valged kanad on näha sügisvaol, Helipendame üksik leheke kaseladvas. Ka kivid, karjamaa veeres on näha. Neil on otse igaviku kannatus siin seista. Kaks elatanud teekäijad lähevad mõlemad niisuguseid kokku juhtunud, kel pole juttu ega igav. Oma maa läbinisti tuntud, lähedane, eluaeg nähtud, kuid alati uus. Mis igavust saab olla? Näe, kuidas kollane kulu heleroheline orase küntud mulla must triip on nagu külanaise vaipa. Hobune tuleb, hoiatab üks headestavad üksmeeles pisut kõrvale. Vanker jõuab aegamisi tee turjale, pool murus lõuaga, mees tunnistab naisi. Roone heidab sabaga, vihkad vehkat. Hetke pärast muutub kõik jälle vatiseks ja kaob siis vähehaaval kui unenäkku. Ning jälle tee vaevaga see üks ühele poole kallukil teineteisele kõver. Jälle tuulik jälle raske tiibadeta kivi kere. Ja kaugemal seisab salgas hall musti Haabu omaette, lagedal. Kõik ühte kõrva lausub esimene oleks Nagoya Nestor, teine naine. Teadagi, et udus on kõik ühteviisi hallid, hyvin, talud, varblased. Pole lootagi, et heledamaks läheb, arvab esimene. Õhkkon, rõsine nõustab teine naine. Põllu gravis bulistavat pardid, harakas lendab madalalt üle raja ja lambad seisavad liikumatult aedikus. Maanteest eemal, kõrgemal köhmul näevad mõlemad naised punast värvi obeliski. Ta on isegi udus punaseks jäänud. Tundmatu sõduri haud, nimetu kääbas viisnurk obeliski tipus. Üks naistest astub teelt kõrvale, kõhkleb, kergitab palitu hõlmu ja hüppab üle kraavi. Ta näeb sõnagi jätmata, jääb obeliski ette seisma, siis vajub põlvili. Nii-öelda kaua, enne kui tõuseb, jõuab nutetud silmadega tagasi teele, kus teine naine teda ootab. Pool maad on ühes käidud aga oleks nagu rohkematki tugevamalt nende vahel. Seda tunnevad mõlemad. Jälle tee lõuna pool on lehis veel käre kollane ja sellepärast näib oraseriti haljas ja maheaeg päri piima see, kes maantee lootes küsitu, noogutab. Hea mees teeb hernepooleks. Ent ema leina ei suuda ükski jagada. Ka osavõtlik ei suuda. Ei mitte mina oma langes lokkis, ütleb ema. Kaks naist teel, kollane aimatava helendas tungib kohati läbi ja udu.