Mina olen Erni Kask, loen Hugo Raudsepa novelli päevarus. Immanuel kedervars oli lühike ja blond noormees, nagu seda vahel sekka juhtub. Aastat 20 tagasi oli ta siia ilma õnnelikult ja vahe juhtumusteta pärale jõudnud ning jäi püsima nii hästi oma nimes kui ka reisi, siis ei olnud ta isiklikult mitte süüdi. Mõlema eest olid hoolitsenud mingisugused imaanulile tundmatuks jäänud vanemad inimesed. Ta oli nõndanimetatud leitud laps. Emal ajal oli lihtsalt ja igasuguse ettevalmistuseta pandud oma olemasolu alasti fakti ette, mille ta siis ka kommentaarideta oli arvele võtnud. Ainult natuke muusikat olid alguses teinud ilma sellest talenti oleks võrsunud. Ja kuigi Maanual ei teadnud, kust ta tuli ja kuhu ta läks, Need olid filosoofilised küsimused nõudsid eriteadlast pühitses ta siiski nagu komme iga aasta oma sünnipäeva Keijenduses sõpradega horisontaalsete olenguteni ning näis oma olemasolu kõigiti tõsiselt ning tarviliku lugupidamisega võtvat. Immanuel, nagu kõik lühikesed ja blondid poisid oli usaldav ja armas noormees. Järeleandliku meelega. Kui ta kõnniteel rühkivate inimeste tõugata jäi, pidas ta ikka iseennast süüdlaseks. Kergitas siis mütsi, tegi vabandava kummarduse, läks tülli, otsimata teisele poole tänavat, kus hõredam ja naeratas oma noorte muretut naerusuu ja silmadega. Sest ta kandis oma rinnas õrna ja pehmet südant, aga oma kollased juuksed kammista parema kõrva peale. Nii oli harjumus. Immanuel oli rahul oma päevade Reaga, millele näinud lõpu. Viimaks ei pannud ta neid enam tähelegi. Nii mehhaaniliselt veeresid need teadmatusest teadmatusse. Väike ja blond noormees oma pehme südame ja paremale kõrvale kammitud juustega ei tundnud rahutust ja millegi järele ei olnud igatsust ta hinges. Ühel hilissuve pealelõunal kontoritundide järel sammub noormees Immanuel kodu poole. Macindlikult ja teadvuseta, nagu ikka. Mis ongi sellel koduteel selles kuju minekus, uudist. Kõnnitee kivist ja auklik nagu ikka. Kahel pool tänavat päevast päeva nähtud majad. Inimesed tulevad ja lähevad. Lehemüüja naine istub seina ääres, kükitab laias seelikus, sööb oma suitsuvorsti. Väike karvane koeranäss, jookseb nina maas, nuusutab laternaposti ning kergitab vesiseid silmi härdalt võlvidele, tõstes loomu sunniliselt tagumist jalga. Kriimsilmne poisipõnn hõõrub randmenukiga nutust pundunud põske ning trimuleerib kõrgetes nootides oma suurt ilma muret. Keset tänavat konutab veovoorimehe hobusekannu silmad pilgutavad flegmaatiliselt ja alumine mokk ripub jõuetult alla. Lähedusest vaksalist kostab veduri huikamine. Kivise tolm haiseb õhus ja kõditab imaanulinina. Kaks noort tüdrukut tulevad talle vastu iga päev, samal ajal tulevad nad imaanualile vastu. Üks heidab pilgu noorele blondile poisile, teine näib aga rohkem huvi tundvat veovoorimehe tukkuvast hobusest. Nii mitmekesiselt seletamatut liigitamatudeni inimeste huvid. Kimanol teab seda. Nii oli see eile, nii, on see täna homme igavesti? Immanuel tunneb, nii peabki olema. Ta imesta põrmugi, vastupidi oleks üllatatud, kui see oleks teisiti. Ta imestaks, kui lehe naine istuks oma kohevil seelikutes, kui haudu ja kana imestaks, kui väike karvane koeranäss nuusutaks küll laternaposti jalga kuid ei tõmbaks mitte sellest situatsioonist tarvilikke konsekvence. Neljanda jala kergitamisega. Imestaks, kui kriimsilmsed poisipõnnide Dremuleeriks avaliku häälega oma ilmamuresid tänavail ja kui kõik vastu tulevad tütarlapsed vaataksid aiva lühikese blondi Immanuel kedervarre otsa. Ah ei, leidub tüdrukuid, kellele imaanul on kuiv õhk ja keda kohates on kogu tähelepanu pööratud voorimehe hobuse alumise moka värisemisele. See kõik on nimaanualile nii tuttav, nii tavaline, nii päevast päeva nähtud, et lühike blond noormees silma pilgutamata oma teed jätkab. Vilistades päevakorras olevat operetti viit. Naine, naine olen purjus või kaile. Kuid Immanuel ei ole purjusega kaine. Täiest normaalne. Korraga jääb Immanuel seisma. Teerib lageda wälja kõrvalt. Suur avar kartulipõld, sirgete pagudega. Tõmmu roheliste pealiste lehestik jookseb rõõmsalt rivastikus kaugustesse. Hele valgus kallab enese üle kartulivagude elurõõmsavõidujooksu. Tumeroheline vartamets priiskab mahlakas lopsakuses. Seal kaugel keset põldu. Pagude jooksul vastu mägi, pale pööratud päikese kullapiimale. Taarub Jänedal purjeka varre otsas. Päeva Roosi ümarik hiigla nägu. Kollendab, lõkendab ja naeratan, ärkab oma laia ja suurt päikese naeru, noogutab imaanulile pead ning pöörates tuule käes oma kõverat kaela kord paremale, kord paremale. Näib, et mitte võlvide allikas vaid päevalille hiigla kroonen. Päike, mis paistab põllule, priiskab kullaga, Jantuikumiseni joobunud oma kollases naerutules. Immanuel seisab pilk uppunud ootamata maagilises pildis. Ta paneb käe rinnale ja tunneb südant värisot. Paneb käe südamele, tunneb sellel pilgul handa poeet. Võtab mütsi peast seisab uue tundmatu jumala ees. Seisab kaua Jaharduses. Siis liiguta kui unenäos tuldud teed tagasi. Eks mõtte pakitseb peasy otsib lahendust. See uus, tundmata jumala piirjooni võtma detaili dub detailiga. Kuni Immanuel seletab temas noore naisekuju. Õnnelik. Ja õnnetu korraga sammub, sammub, sammub, tuttav tänavanurk on jälle silmapiiril. Veovoorimehe vana hobune kulutab endiselt aisade vahel. Immanuel astub ta juurde ja silitab sõbralikult peoloomalakka. Miks ta seda tegema peab? Küllalt selge. Aga see on see hobune, kelle peale äsja vaatas noor tüdruk, kellele Immanuel on õhk kes ikka kõrvalevaatliku Immanuel töölt koju minnes teda kohtadega. Õrnalt härdalt sülitab noormehe käsi looma pulstunud karva. Kelle alla rippuv mokk nii haledasti väriseb?