Mina olen Tarvo Sõmer ja ma loen teile, Jakob Mändmetsaloovaras. Turul oli kauplemine kõige suuremas hoos. Pisikesed poisid jooksid paljaste jalgadega, mida päike oli punaseks põletanud ja mis haavadega kaetud ja hüüdsid heledate häältega kärbsepaberit, saapamäärdekarbikesi ja nii edasi. Paksude pundunud nägudega vaheltkauplejad naisterahval käisid ühe vankri juurest teise juurde, tülitsesid maa inimestega, sest nad tahtsid kauba poolmuidu enda kätte kiskuda. Määridinud Kalameeste naised olid sõnavahetusse sattunud, kuna tugevate kehadega rasvaste nägudega sealihakaupmehed Nende nalja naerdes pealt kuulasid. Igal pool voolas tungis, liikus inimeste jõgi nagu kevadine vesi paisu taga. Ma käisin ringi ja otsisin saaki mitu korda, tahtsin juba käe kellelegi taskusse rahakoti järele välja sirutada aga ikka tuli sinna mingi takistus vahele. Ma olin omameelest tänase päeva peale pahane, sest kui ma turult juba varastada ei saa, siis on see päeval vahest palju raskem. Poodidesse tungimisel peab väga ettevaatlik olema. Ja Vaksalites ning kõrtsides ei ole varastamine kammitte hõlbus. Iseäranis veel siis, kui tung suur ei ole. Seal panin ma enese ees üht noorepoolne naisterahvas tähele, ta kauples siia kalu, pistis ka käe juba taskusse rahakoti järele kuid jättis siiski ostmise nõuks. Ta läks edasi. Ma käisin ta järel ja nägin, et ta tagapool olevat taskut sugugi tähele ei pannud. See on kas liigettevaatamatu või alles turueluga harjumata, mõtlesin ma. Kui nüüd korda ei lähe, siis ei saa ilmaski midagi kätte. Ta jäi ühe kalakoorma juurde seisatama, vaatas, haugisid ja küsis, et kas need värsked on. Selle juures võttis ta parema käega ühe kolme naelalise kala peast kinni ja tõstis siis parema käe pöidla ja esimese sõrmega kala lõua üles. Ta vaatas lõbusaid. Kas nad helepunased on? See oli mulle paras silmapilk. Ma tungisin veidi ta peale, pistsin ruttu käe tasku ja rahakott oligi minu käes. Hea õnn oli minul ka selle poolest, et kalakaupmees parajasti kellelegi ostjaga tülitses sest viimane ei tahtnud poolt, loodi laste arvesse panna. Ma läksin ruttu Turu lähedal olevat tsirkusehoone nurga taha, et oma saaki üle silmata. Kott oli vanaldane katkine ja temast leidsin ma kõigest kaks rubla ja seitse kopikat. Mumme eelseeveedid usaseks, sest igatahes lootsin suuremat saaki. Aga mis teha, peab ka sellega leppima. Ma läksin ümber tsirkusehoone ja lähenesin teiselt poolt uuesti kalaturule. Südames asuv lootus. Ehk läheb kuidagi kordama tänasele saagile midagi juurde lisada. Juba eemalt nägin, et rahvas ühes kohas hunnikus koos oli ka paar linnavahti ruttasid sinnapoole. Võib-olla kaebab ehk naisterahvas oma varastatud rahakoti taga. Võib aga ka olla, et seal mõni teine minu ametivend on, kellel õnneks ei läinud ja kes Diobjalt tabati. On ju neid külges liig ettevaatamatult julgelt talitavad ja ilma et nad parajat silmapilku oskaksid ära oodata. Ma lähenesin ettevaatlikult inimeste kogule püüdsin ennast nii seada, et mind eemalt tulema nähtaks. Nii kaoli. Seal kaevas seesama naisterahvas, kelle taskust ma koti ära võtsin, oma varandust taga. Ümberolijad aitasid teda kurta ja tema meeleheaks varast siunata. Olgugi jumala eest, ma tean, et mitmed nendest siunejatest ise valmis rahakoti võimalikul puhul ära näppama. Kui teie ei peaks minu ütlust uskuma, siis olge hea, tehke katset, visake rahakott vankri äärde maha ja oodake. Kas see, kes seal varast kõige käredamalt siunas selle nüüd üles tõstab ja sinu kätte annab? Ei seda ta ei tee. Iseenesest mõista, et see naise ahastus mulle ainult nalja tegi. Mis tähendus on paaril rublal selle inimese kohta, kelle kottima toidukraami täis oli ostetud? Ta unustab selle pea ära ja mingit haava ei jää talle järele. Maanihkusin veidi lähemale. Vaene õnnetu inimene, kõneliseks pruuni näoga naisterahvas kalamüüjale. Seal ta nüüd nutab, ei julge enam koju minna. No inimene tehakse turul paljaks ja ülevaataja ning vahid ei saa varast kätte. Ei tea, kui palju on ära varastatud. 200 rubla kopikaid veel peale saab, püha jumal, hüüdis teine käsi kokku lüües. Nii suur summa. Ei noh, ta võtnud kaasa pidanud arveid maksma minema ja nüüd on inimene paljas. Ma kuulsin seda juttu ja surusin käega kõvasti südame peale. Kuidas maasis ometi, vaatasin ruttu, läksin uuesti tsirkus hoole taha ja hakkasin seal rahakoti sisu läbi katsuma. Aga näruses kotis ei olnud nüüdki mitte kopikat rohkem. Ma mõtlesin. Mõtlesin. Ah soo, ma sain asjast aru. Sellel inimesel ei olnudki rohkem kotis raha, ta kõneleb 200-st rublast just sellepärast, et seega enese vastu suuremat kaastundmust äratada. Aga ta püüab ühtlasi ka näidata, kui jõukas inimene ta on. Võib-olla kuuleb keegi ta võla uskujatest, kui suur kahju tal on ja kannatab võlaga? Võib olla. Missuguseid alatuid plaanisid ta selle häbematu valega veel tahab täide saata. Noh, ka ajalehed kirjutavad pärast 200 rubla vargusest, kuna minul ainult paar viletsat rublakest peos on. Ma läksin vihaseks ja olin valmis rahakoti eemale paiskama. Aga ei, mis tarvis valetamisele niisugust voli anda. Ma lähen viskan koti talle vastu nägu ja kisendan kõigile, ta alatult valetab. See mõte oli äkitselt niisugune, mida tingimata pidi täide saatma maa, pigistasin koti Rebalabioosse, tungisin rahvahulgast läbi ja jäin ulgu ja naised seisma. Kuulge, see on häbematu vale, mis ta siin 200 rubla vargusest kõneleb, hüüdsima viha pärast väriseva häälega. Siin on ta rahakott, mina varastasin selle ära, seal on ainult mõni kopik peale paari rubla sees, mis ta siin 200-st rublast kõneleb, on kõik vale jama virutasingist, südame teiega, rahakotid jalgade ette maha. Naine jahmatas tõesti ja ümberseisjad vaatasid imestades üksteisele otsa. Aga varsti kogusta ennast. Seda liiki inimesed on valetamisega harjunud. Kohe pistis ta uuesti kisendama, kuna linnavaht mu õlast kinni haaras. Ja uskuge, minu jutu ja kinnitust ei pandud tähelegi. Nii palju oskavad need inimesed õigusest lugu pidada. Kellelgi nendest ei tulnud pähe seda mõtelda, et kui kotis tõesti oleks 200 rubla olnud ega ma siis ei oleks tulnud seda ta jalgade ette viskama. Politseinikud viisid mind rahva sõimusõnade saatel ära. Mind trahvitakse tugevasti ja vangis on mullaaega küll mõtelda. Vargale ei maksa ilmaski õiguse kaitseks välja astuda.