Tere olen Toomas Suumann ja loen teile, Aleksander Suumanni ühe luuletuse loo. Vaiknemetsajärv tüdrukuga, mu soovid olid täitunud. Olin nagu öeldakse, õnnelik, vaba ja laisk. Suplesime ja võtsime päikest. Taamal kaldaseljandikul oli mahajäetud maja akendeta varisenud katusega. Järve ääres kasvas hõbepaju. Taal pikas rohus oli pink. See kõige põlisime tavalisem plangujupp kahel maasse rammitud vaial. Siis järsku, sellelt pingilt ei saanud ma enam lahti oma pilku. Mine ära, hea tüdruk, mine ära jäta mind üksi. Mäletan, ütlesin seda ägedalt ja närvilisel pimedal toonilik kätega kiirelt edasi-tagasi vehkides. Umbes nii, nagu peletatakse, parmusid. Tüdruk läks. Teadsin, et käitusin vastikult. Aga ma ei tohtinud talle midagi rohkem öelda. Kui oleksin öelnud, siis oleks ära läinud ka see, kes praegu pingil istus. Ja mis mõtet siis kõigele enam oleks olnud? Tõepoolest, ei mingit mõtet. Selgus mul polnud kaasas kirjutusvahendit, vitsarao otsaga kraapisin veeäärsele siledale liivale. Esimese salmi. Ei hõbepajust ma mööduda saanud. Sest pingil istus mu ema. Vestlesime juttu ilmast ja maast, minul kogu aeg olid silmad maas. Ja kuidagi kurb oli, tema sahinal tuli lehmakarijärve äärde jooma. Karjapoiss paljajalu ja maani ulatuvas vanamehe pintsakus vaatas mind eemalt. Needus. Pildid on nüüd just tulema, kui ilus algus jäi, jälle, jääb pooleli. Kui palju, palju algusi on jäänud pooleli. Saatus, saatus, õnneks karjapoissi tulnud lähemale. Ta seisis rahulikult eemale vaates, noh. Las ta siis vaatab pealegi. Ja mõõk meile teenisin vapruse eest mulle näkku, kisendas suli. Nüüd seisis karja pois mu juures. Üks mullikas seisis ka, jalad harkis ja kõrvad hästi laiali. Ta sirutas oma koonu minu poole ja puhus puh puh-puh. Ninaots oli lai, läikiv, tasapinnaline pisaraid täis ja ila tilkuv. Karjapoiss peletas looma vaikselt eemale. Hea karjapoiss. Kui ta nüüd minu üle ainult naerma ei hakkaks, kordaksin veel vaid esimest salmi üsna väikeste variatsioonidega Launi raamjutustuse laadis. Kindel äraproovitud kompositsioon. Kui ta ainult naerma ei hakkaks või midagi lähemalt pärima mu tegevuse üle. Vaatasime hõbepaju poole. Pink oli tühi. Mu ema oleks nagu vaikselt astunud kõrge kuusiku poole. Ilmselgelt kujutasin endale ette valge pearäti Helendust laanen raskel varju külgsel foonil. Kraapisin kaldaliivale viimase salmi. Ei hõbe põhjustma mööduda saanud, sest pingilt tõusis mu ema. Läks vaikides sinna, kus must endas laas. Siis alles oma pilgud valla, sain maast ja nägin, kui hele on tema. Valmis. Kargasin püsti ja naeratasin poisile. Tema ei naeratanud. Seisime seal nõnda kahekesi jalgade ees maas, sõna otseses mõttes minu kõige maisem luuletus reljeefne ja kirju nagu mänguhoos tildrite tallermaa. Märkasin, et ridade algused olid veepiirile liiga lähedal, aga muidu poleks ära mahtunud. Ridade lõpud puudutasid rohtusi, kas või siinsamas. Õnneks polnud järvel ühtegi lainet. Ütlesin poisile. Lähen nüüd pliiatsi ja paberi järele. Mu peatuspaik on siit paar kilomeetrit, sina ole hea, valvad, loovad laulu ära isotkuks. Kodus rääkisin tüdrukule kogu loo täpselt ära, aga tema ei tahtnud mind nõnda äkitselt mõista. Olin nutetud silmadega Haadakis vaikselt oma kleite. Siis kuulsin kõuemürinat, kas seda nüüd ka veel vaja oli? Jooksin kiiruga järve poole, otse vastu tumedale pilvele, mis tõusis silmanähtavalt rullides oma vahk vihast serva. Kumb jõuab meist ennem kohale, kas pill võimina, kumb kirjutab maha laulu? Teadagi kuidas äikesepilv maha kirjutab, kirjutab nii, et midagi ei jää järele, isegi suurte loomade jälgisid mitte. Kui ma lõõtsutades järve äärde jõudsin, kukkusid esimesed rasked piisad, poiss oli kummargil luuletuse kohal, hoidis kätega laiali oma pikka pintsakut, tohutuid hõlmu. Nõnda ta seal küürutas nagu mingi ürgne lind, pesal ähvardavas poosis senitundmatu ja kohut. Ilm soojenes. Väga raske oli lugeda. Pealegi tuli teksti varjata vihma eest, mis üha süvenes Nalpsas kaldal laineid käte vahelt ridade algusi Järrast sadu sahinat lõpuvärssi, see ulatus hõlma alt välja. Mena haarasin endale laulu, tuuma jätkus, sest natukeseks kõigile. Jooksen verest alla. Sealt oli hea vaadata. Järve ja metsa ei olnud üldsegi näha. Need varjutas lai hall, ühtlane vihmakangas. Kanga keskel, Habises hõbepajuhele ja üksikkuule. Mis su nimi on? Küsisin. Alo. Välk lõi paukudes järve. Äidee vastaste mulle võrukesele omasel kombel sõna lõppusid, naks ja naks nagu noaga järsult katkestades. Täpselt nagu oravakene, mõtlesin. Lõhises nähtamatu mets.