Tere, mina olen Margus Stalte ja loen teile, Jaan Vahtra loo Metsajärv. Külast eemal keskmännimetsa asus Väikejärv seisis veepind, pea alati vaikne nagu suur peegel, kust peegeldusid vastu kõrged männid kallastel ning keskel läikis tükk sinist põhjatud taevast. Rutasin sinna metsajärve kaldale sageli, kui olin väike poiss õlal, õngelatsest metsajärves ilutsesid suured mustad ahvenad, keda oli huvitav õngitseda. Tõsi, ahvenad olid targad ja kavalad. Harva tulid nad õnge otsa, aga seest oli olemine vaikse järve ääres suvistel lõunavahedel väga veetlev. Istud järvepervel männi uurikal, viskad õnge ja vaikus, ümberringi on nii suur, et iga väiksem oksamurd või käbikukkumine männikus on selgesti kuulda. Ning kui Laksatab kuskil teisel pool järve servas suur kala veepinnalt putukat püüdes, siis kajab sellestki vastu mets. Mõnikord kui ilm oli pilves ja tume, seisis metsajärv koguni must ja kohutav, justkui ilmatu suur sügav auk, mis näis olevat lausa põhjatu. Tundsin mingit salapärast hirmu säärastel kordadel tundus nagu kõnniks siis keegi nägematu, kuid hirmus koletis must tumeda metsa all asuks järves eneses valmis sind oma kohutavasse kaissu võtma. Säärastel silmapilkudega kysid vägisi meelde jutud, mis sellest järvest kõneldi. Metsajärve põhja olevat vanal ajal peidetud suured varandused. Ka olevat varasematel aegadel igal suvel inimesi uppunud, kes järvele suplema läinud. Järv ise olevat nii sügavat keskelt polevat keegi ta põhja leidnud. Aga kõige hullem jutt oli see, kui kõneldi, et järves elavat mingisugune kole olevus vist küll mitte keegi muu kui vanapagan ise. Mõnikord öösiti olevat kuuldud järve poolt metsast õudset häält keegi nagu hüüdvat hädaldades. Appi. Teati kõnelda, et vanasti elanud külas üks rikas ja ihne peremees tal olevat olnud kogutud palju kulda, terve baka täis oma talu, pärandanud ta kellelegi võhivõõrale, inimesele ega hoolinud mitte midagi oma sugulastest, kes olnud vaesed. Pärast ta surma hakanud sugulased ja naabrid uurima, kuhu jäi rikka mehe hulk kulda. Arvati esiotsa, et vanamees on matnud oma kulla kuhugi maa sisse kaevatud, kõikjal talu ümbruses, aga peidetud kulda ei tulnud nähtavale. Siis seletanud Üksküla vanaeit, et tema näinud, et mõni aeg enne rikka mehe surma näinud ta õhtul hilja, kui vanamees läinud ööhämaruses metsa poole, raske kott seljas. Küllap vana viis oma kullametsa ja viskas metsajärve põhja, et see ei satuks vaeste sugulaste või naabrite kätte, keda ta eluaeg polnud sallinud. Seal metsajärve põhjas, nüüdse kuld olevat ja helkivat mõnel päiksepaistelisel suvepäeval järve põhjas, nii et järvest ülesõitjad võivad seda näha. Ükskord hakanud üks mees paadist pika ridva otsa pandud kapaga järve sügavusest kulda välja õngitsema mees läinud üksi ning salamahti, et talle ei tuleks saadavat kulda teistega jagada. Aga kullaotsija ei ilmunud enam tagasi. Ainult tühi paat leiti järve kaldalt. Küllap lasus järve peidetud varandusel needus. Igaüks, kes läheb kulda otsima, hukkub. Oli veel teisigi kohutavaid, et mis sellest vaiksest ning salapärasest metsajärvest kõneldi. Olin neid kuulnud peaaegu kõiki, kuid mind need jutud palju ei hirmutanud, sest minu isa ütles seesuguste juttude peale alati. Need on puha muinasjutud, ei mina neid usuvega maksaga kellelgil teisel uskuda. Kui metsast kostab mõnikord arusaamatuid hääli, siis pole häälitsejateks küll mitte mingisugused vaimud, vaid kahtlemata metsalinnud nagu näiteks öökull ja mõned teisedki kullid, kes öösiti häälitsevad. Sellest tekivad arvamised nagu häälitseks metsajärvel, mõni paha vaim aga tihti säärased häälte kuuljad lausa valetavad, et hirmutada kergeusklikke. Ükskord aga juhtus metsajärvel lugu, mis oli niivõrd vapustav, et ma hiljem enam ei tahtnud sinna õngitsema minna ning mis on jäänud eluks ajaks unustamatult meelde. Oli see ühel suvisel puhkepäeva lõuna vahel mina ja naabertalu karjapoiss olime läinud metsajärvel õngitsema. Istusime kaldal kasvava suure männi juurikatel ja viskasime õnge. Korraga kostsid teiselt poolt järve puude alt hääled ja lähenesid. Varsti nägime metsast ilmus järve kaldale hulk mehi ja poisse. Me tundsime neid, olid naaberkülapoisid, kes tulid metsa järvele suplema. Olin minagi mõnikord end seal teiste seltsis vette kastnud julgemata minna paari sammugi kaugemale vette sest sealgi, nagu kõikjal läks järv järsult sügavaks. Vahtisime teiselt kaldalt huviga, kuidas mõned suured poisid julgelt vete sulpsatasid ja poole järveni ning tagasi ujusid. Aga üks noor mees, André, kus ta oli nii julge poiss, et kiitles teistele, seega mõni järv või asi ujunud risti ja põiki läbi. Olen merre sujunud oma paar kilomeetrit, kui elasin Tallinnas, see lomp siin ei ole üldse väärt, et õige mees ja ujuma tuleb. Kiitles nii Jabistiski järvele edasi-tagasi ujuma. Jälgisime teda suure põnevusega ja meil oli lakkamatu hirm, et kui nüüd väsib poiss ja vajub vee alla, ei too teda sealt keegi enam välja. Samas tuli tahtmatult meelde muinasjutud, mis olin metsajärvest kuulnud. Aga kus ta ujus vahvasti nagu kala ja temaga ei juhtunud mitte midagi. Kui ta oma seltsimeeste juurde tagasi jõudis, imetlesid teised mehe julgust ja ujumisosavust. Ega sina üksi ujuda oska, oskavad teisedki. Hüüdis üks poiss teiste hulgast, hüppas jalamaid vette ja pistis ujuma. Jõudis poiss juba poolde järve, kui kaldal olijad hakkasid hüüdma. Tule tagasi, Peeter, ära tee rumalusi. Aga Peeter ei hoolinud millestki, ujus risti üle järve meie juurde ja siis jälle tagasi. Juba oli poiss teisel pool kaldal tagasi ja kiitles teistele, et tema pole mitte halvem ujuja kui kus ta. Mis sa, poiss, kiitleb, lähme võidu ujuma, võin sinuga kätt lüüa, et viie minuti pärast jääd sa minust maha, kui kas. Hüüdis seeder kusta. Löömäget, ükskõik mille peale, et ma sinust mitte sammugi maha jää. Enne väsid sina, kui mina lõiki poisid kätja pistsid järve ujuma. Ujuski Peeter Gustaga võidu risti üle järve ja siis pikuti jäänud Gustast mitte sammugi maha. Ja meile näis, et Peeter võidab kihlveo. Juba lähenesid ujujad kaldale, kus teised kaldal olijad ujujaid braavohüüetega tervitasid. Kui äkki sündis midagi ootamatut, mõni süld kaldast eemal kadus peete Räki vee alla. Kui ta järgmisel silmapilgul nähtavale ilmunud karjatasid kaldal olijad ehmatusest ja hüüdsid pea ühest suust. Ta uppus, ta uppus ärevuses ja hirmus, kargasime meiegi püsti ja hakkasime järve kallast mööda edasi jooksma, teadmata, mida teha. Jooksime, jäime jälle seisma ja nägime, kuidas poisid üksteise järel püüdsid vee alla sukelduda, et uppujat päästa. Aga nähtavasti oli järv sellel kohal siiski veel sügav ja päästjate katsed ei andnud esimesel silmapilgul tagajärgi. Nägime selgesti, kui André Gusta sukeldus paar korda, kuid ilmus veepinnale üksi, ujus paar tiiru, tõmbas raskesti hinge ja laskus jälle sügavusse. Ja siis korraga ilmus veepinnale üksik käsi ja selle järel, kus ta Peeter, peadpidi kaenlas, keda ta kõigest jõust pingutades ujudes kaldale tõi. Suurest põnevusest jälgisime, mis seal üle järve sündis. Kandis Kusta Peetri kaldale, pani liiva peale maha ja nüüd asusid kõik poisid ühisel jõul uppunute ellu äratama. Tegid temale hingamisharjutusi, keerasid Peetrit mitut pidi, kuni kuulsime, et keegi hüüdis, ta hingab, ta hingab nagu raske kivi langes mu südamelt ja kiiresti. Hakkasime järve kallast mööda sündmuskohale lähenema. Sinna jõudes nägime, et Peeter lamas selili, lõõtsutas kõvasti ja ta vaade oli tardunud. Silmapilk jookske külasse ja tooge hobune ja vanker, tan, nõrk, tuleb koju viia, käsutas André kusta. Jooksidki poisid ruttu külla ja ilmusid varsti hobuse ja vankriga tagasi. Asetati Peeter vankrile selili ja viidi koju. Mõne päeva pärast toibus poissi, oli jälle terve. Hiljem levis külas jutt, et vanakuri olevat Peetri jalga pidi järve põhja kiskunud. Tema pahema jala ümber olevat olnud näha pärast veest väljatoomist punane joon. Just nagu mingi nööri jälg. Seda juttu levitasid eriti muned küla vanaeided ja leidlus teisi nendetaolisi, kes seda ka uskusid. Kuna olime ise juures olnud ja sündmust pealt näinud, siis oli see minule veel kord tõenduseks sellest, kuidas niisugused õudsed jutud tekivad. Mõni mõtleb lihtsalt midagi välja ja kõneleb seda teistele tõsise näoga edasi. See sündmus oli mulle kaua jube. Mälestusmetsajärvest ei tahtnud ma enam ta kaldale õngitsema minna, sest iga kord metsajärve peale mõeldes tuli too lugu mulle meelde. Ja aastate jooksul kaotas lapsepõlves nähtud juhtum oma teravuse. Ja kui ma hiljem noormehena juhtusin metsa järvele minema, et maitsta sealset vaikust, rahu ja ilu siis näis kaunis järv niisama armas ja veetlev nagu siis, kui tegin ta kallastel esimesi õngeviskeid.