Tere, minu nimi on Velva väli ja ma loen katkendi Karl August Hindrey romaanist nõid. Kui iha meel mõtles tagasi oma mälestustele Saaremaast siis kõlas tal alati kõrvus vasaratel aia vastu laudu nagu taoks kogu Saaremaa ja oleks täis tõrva ja suitsu. Nad ehitasid laevu kiirelt kibedalt. Nad olid harjunud kaotama neid Marudes merel võitlustes võõrsil iga aastajaid hulgad kaotsi. Aga nüüd koiva lahingus oli kaotatud kõigele tavalisele lisaks õige suur hulk üle 100. Rävela mehed ja Ridala omad rannarahvas Lyndon idast hanila, nii oli ka maha pidanud jätma koival oma paarsada laeva. Olgu, kui on kaotatud 100 laeva, siis ehitatakse asemele 300 ja sellepärast kajas Saaremaa vasaralöökidest. Ega ei jäeta, on kaotatud palju mehi, aga sõjas kaotatakse neid ju, ega vastanegi kaotamata ei jäta. Ja kuigi mandril tehakse küll rahu praegu mõneks aastaks, siis on see ikkagi mõneks aastaks ja mitte igaveseks. Kes hakkab igaveseks rahu tegema, raudrüüs meestega? Seda rauda neil on, aga rauda on ennegi nähtud, rauda tuleb vedada koju mööda merd, kust aga saab Rootsist ja Taanist ujumaalt osta, Rootsist riisuda, kui heaga ei anta, selleks on laevu vaja ning sellepärast kajab Saaremaa. Ei saa ju panna iga meest soomusrüüsse ei saa, igale kiivritki ei ole kõigil mõõtkugi seal mandril ja mis on, painduvad kõveraks. Et siis olgu vanemail ja kalevite soost rahval. Kuid ega neid mehi ka jätku igakssõjaks kahanevad. Koivalgi varises neid 300 ümber, kõnelemata teistest sõjameestest. Seda kõike kuulis iha, meel Saaremaal. Seal oli rahvas kärmas, agaria usin jutt voolas neil nagu töögi. Ja targadki olid ametis, nad olid kuulsad ja neid hari Valde otsiski. Et vahest nad teavad rohkem. Vahest on nendel rohkem õnne ja taipu jumalate tahtmise selgitamisel. Iha meel nägi, kui kuulsad nad olid. Sadamasse oli tulnud kõrge Kogi kaugelt lõunast hoopis tumedate ja tõmmude meestega. Need tahtsid teada tulevikku, maksid kalli varaga. Oli väga rikkaid mehi nende seas ja oli ka palju teisi võõraid laevu läänepoolses sadamas, mis pehmel talvel ei külmunudki kinni üteldi olevat oio maalt. Ujuma aga oli saarlastel rahu. Ka neil laevadel oli mehi, kes otsisid nõu õnne ja abimurede ja haiguste vastu. Kanti sealt ujuma laevalt maale mees ja viidi Veigu juurde, kes oli kuulus, tark mees oli suremas, juba ta nägu oli sinine, oli kaua põdenud. Veiko oli nagu nimigi ütles, kasvult väike ning ei oleks keegi võinud ütelda, et tal on sees vägevust, mida pole teistel inimestel. Tal oli vaikne ja tasane nägu. Silmad küll olid suured ja nagu murelikud ning iha meel pani temagi juures tähele, et nõiad ja targad pole rõõmsad inimesed. Oma teel siia ning Saaremaa mitmes sadamas oli hari Valde üles otsinud kõik targad. Need olid kõik tõsised ja nende pilk ei peatunud pikalt inimestel. Iha meel arvas tundvat, et nad ei taha liiga sügavale vaadata inimeste saatusse, mille kohta neilt pole nõutud õigust. Veigu tare oli väga palav, seal oli vähe rahvast, muist paistsid olema vigu, abilised ja kuumus tekkis tulest, mis oli tehtud mahatare keskele. Mees pandi maha, paljale savi põrandale. Ta ülemine keha paljastati nõueteni. Siis sulges Veigu kõik luugid ja ukse mattis kõik veel vaipadega kinni. Ajas siis ka ise ülemise keha paljaks. Iha meel nägi, et ta oli kõhnem, kui ta oli arvanud ja ta ihu oli väga valge. Haige oli maas päris oimetuna ja ta roided kerkisid ebaühtlasest ja puhangulisest hingamisest. Kuumustares tõusis kõrgele, kuid Veigu hakkas tegema imelikke liigutusi, vingerdas tõmbles õlgadega, ise aga seistes ikka samal kohal. Siis langes ta haigete põlvili ja hakkas teda katsuma kätega muljuma, kord siit, kord sealt ise ümisedes ja sõnu nagu haukudes. Sõnumis polnud mõistetavad ja vahest võõraski keeles. Järsku ajas Veigu enese jälle püsti kahmas vööl rippuva nahkkotist mingi peotäie ja viskas selle tulle. Otsekohe tõusis kollast suitsu paksult ja kohisedes. Imelik lõhn hakkas täitma tare. Ning nüüd hakkas Veigu tantsus keerlema ümber haige, ta silmad välkusid, tal oli nüüd hoopis teine nägu, ta paistis kannatavat ja ta ulus nagu valust ikka, kiiremaks läksid ta liigutused Taulumisest ja imelikest häälikuist eraldusid karjatused, mis olid nagu kärkimised ja vihased etteheited haigele. Ta nõretasid higist ja läikis, pildus aga ikka mingit puru tulle, et seda veel kõrgemale leekima panna. Nüüd kriiskas ta trampis jalgadega ja ta abimehed hakkasid lõgistama puupulkadega mingisuguste anuma sarnaste puunõude vastu, mis olid kummuli enne tasemalt, siis ikka kiiremalt ja kõvemini, kuni Veigu karjatused ja müra läksid nõnda suureks, et iha, meel oleks tahtnud katta kõrvad, aga ta ei julgenud. Veigu pildus ikka edasi keereldes ja kisendades alatasapuru tulla ning hakkas siis juhtima suitsu, viirusid. Ta haaras kätega sisse, tõmbas jugasid enese poole ja saatis teisi keerlema langema ja tõusma ümber haige. See hingas raskelt, aga ta ei higistanud. Suitsu viirud rippusid nagu lõngad vigu Haralistel sõrmedel ja ta vedas neid enesega kaasa. Hakkas neid siis kahmama mõlema käega kokku ja ikka madalamale vedama üle haige, kes oli avanud oma suu. Veigu kiskus ikka kiiremini suitsu mütsakusse, viirud liikusid madalal ja ühinesid pilveks, mis matsid haige voogates ja lainetades. Iha, meel hakkas sellest suitsupilves nägema imelikke loomi kelledel polnud nime, lõustu milledel polnud sarnasust millegi nähtuga või siis nõnda palju, et seal oli avatud lõugu, noki, haaravaid küüsi, lohisevaid, tiibu, väärlevaid ussikeresid nägude ümber. Ta tegi oma südame kõvaks, et mitte nõrkeda kuumusest ja kartusest jubedusest ja kannatusest. Nüüd ei veiku tantse Germine magusamaks ja ta kummardus, liikudes ümber haige kätega, mis seni olid juhtinud suitsu viirusid, hakkas ta nüüd sorima selles suitsupilves haaras ja viskas sealt midagi välja, ise vihast sajatades ja kriisates kiirelt kahmasta siia-sinna suitsu sisse otsides kobades, nagu püüaks ta ojast kätega kalu nagu põletaks ta näpud siin ja kõrvetaks küüned seal. Nõnda katkust ta suitsu, mis nartsudena hakkas läbisegi virvendama, kahanema, haihtuma, tõusma kõrgemale. Ning alt tulin ähmaselt nähtavale, haige mehe isu. Nüüd nõretades higist higi jooksis Talga mööda nägu maha, tilkus silmakoopast ja nirises mööda kurnatud põski, nagu nutaks ta. Võib-olla mõtiskis, sest ta suu tõmbles kaeblikult. Peigu ajas end nüüd püsti ja tuikus. Ta vaikis. Ka tema abilised jätsid järsku järele kõristamise. Ning nüüd oli see äkiline vaikus nõnda jube, et iha meelel vabisesid põlved. Aga siiski nägi ta, kuidas haige oli avanud silmad ja vaatas tühjade pilkudega kõrgemale, suitsule järele. Keegi ulatas Veigule kannu. Sellest kallas nõid haige suhu mõne tilga. Haige sirutas ennast käänas pea kõrvale ja jäi magama. Või suri iha meeli mõistnud midagi, kui Veigu vajus jõuetult kokku teda hõõruti märgade rättidega siis avati luugid ja uks. Õhtuhämarus hoomas tarre jaheda eel kevadise hõnguga iha, meel tundis, kuidas teda keegi võttis käe alt ja talutas välja. Elama, jääb kuuliste hari Valdet ütlevat ja see hääl kostis väga kaugelt. Kui ta toibus, teadis ta, et tal tuleb kaua õppida, enne kui saab neid võimeid, mis on leigul.