Olen Urmas lennuk ja loen muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol Juhan Smuuli sulest. Mu kauge sõber, ärme astume enam mereklubisse. Ärme astume tühjadesse ladudesse, kuhu sattusid osa laulupeolisi väikese jama eest. Sellel kaunil ööl pole meil vaja kuulata, mis nad mõtlevad või räägivad. Varem oleksin ma kõik need kohad läbi käinud, kuid nüüd pole mõtet, sest mul juhtus Tallinnas veider lugu. Selle järelkajasid märkad sa paratamatult, nii eelnenud kui ka järgnevas kirjas. Märkad sellest, et ma vaatan asju läbi teiste silmade. Et ma ainult kirjeldan, aga ei seleta, et niinimetatud autoripoolne suhtumine on kas äärmiselt kahvatu või puudub üldse. Ma nimelt andsin ära oma isikliku arvamuse. See juhtus nii. Pool tundi enne laeva väljumist Tallinna sadamast astus minu kajutisse väga viisakas tolliametnik. Kohvrite vastu ta huvi ei tundnud, minu dokumendid olid kapteni käes. On teil midagi liigset, päris viisakalt ei ole. On teil isiklik arvamus, küsis tolliametnik. Kuidas isiklik arvamus? Muidugi on, vastasin hämmeldunult. Tuleb ära anda, ütles ta resoluutselt. Ei anna, vastasime samas toonis ja küsisin. Kaptenilt võtate ka ära? Ei võta. Tüürimeestelt võtate? Ei mehaanikutelt võtate? Ei, meeskonnaliikmetelt ma ei võta, neid läheb vaja. Jungalt võtate, küsisin ma tõusu vihaga. Kuidas saab junga sõita merele ilma isikliku arvamuse ette, vastas ametnik küsimusega. Isiklikku arvamust ära ei anna teatasima. Ma ei sunni teid, tehke, kuidas heaks arvate. Kuid võib-olla arutame seda küsimust, tegi ametnik viisaka ettepaneku. Mind hakkas asi huvitama ja nõustusin. Meie vahel hargnes järgnev dialoog. Ametnik on teil vaenlasi, mina on ametnik, kuidas nad peamiselt tekkisid? Mina peale pikka mõtlemist ma vist avaldasin nende kohta oma isikliku arvamuse. Ametnik hasartselt, on teil sõpru? Mina on ametnik, kui nad midagi halvasti teevad, ütlete, mis te selle kohta mõtlete? Mina ebalevalt, alati ütle, ametnik, aga nemad teile, mina kõhklevalt ka mitte alati. Ametnik tähendab, kui teil poleks isiklikku arvamust, oleks teil sõpru rohkem. Mina, vaikin, ametnik, võtame laiemalt põhimõtteliselt May, puuduta sääraseid asju elus nagu õnnelikus pingelisus rahutus. Kaks viimast, tunnistagem, on head, aga rasked asjad. Kuid vaadake enda ümber, kes elavad rahulikumalt ja mugavamalt, kordan, rahulikumalt ja mugavamalt. Kas need, kellel on isiklik arvamus või need, kellel ei ole? Minu silmade eest jooksis mööda terve ametnikud, direktorite, kunstitegelaste, mõnede pea, valitsuste ülemate, lühidalt inimeste galerii, keda ma tundsin. Mul tuli meelde jutuajamine esimesega, neist, kelle näol ma tabasin unise rahulolu ja mugavuse. Ma lähen tema juurde mingi kiire ja keerulise asja pärast, küsin, mis me teeme? Tema mõmised, ütlen, võib-olla lahendame nii, tema mamiseb, ütlen, võib-olla lahendame teisiti. Temamumised küsin, kas me üldse lahendame selle asja, Temammumiseb, küsin, aga võib-olla jätame lahendamata tema Eimumise vaid ütleb. Muidugi oleks parem, kuid mina ei vastuta. Peatun teisel näol, kus laiutab rahulolu ja mugavus. Ma pole kunagi kuulnud, et ta ütleks asjade kohta oma isikliku arvamuse. Ta võidab sõpru ja südameid sellega, et haruldaselt ilusasti kahetseb, teeb vea, kahetsed, ei tee üldse midagi, kahetseb ja kui eriti meeldida tahab, tuletab meelde kõik oma pead ja kahetseb kolme aasta peale ette. Nagu vahel juhuslikult tegi, midagi õieti ikka kahetseb ja kui selgub, et tal oli õigus, kahetseb, et kahetses ja kui neid kahte saaks panna kordki avaldama oma vaateid elule, vastaksid nad nii, nagu vastas kapral pension kompaniiülemale. Sõduri esimene kohus on ülemaga hästi läbi saada. Kuidas nad elavad mugavalt väga mugavalt. Ametnik kannatamatult mõtlesite järele, kellel on mugavam, kordan, mugavam elada. Mina neil, kellel ei ole isiklikku arvamust. Ametnik, näete nüüd, milleks teil on merel vaja isiklikku arvamust? Ma pakun teile kaheksaks nädalaks mugavat rahulikku elu. Andke ainult ära oma isiklik arvamus ja kui tagasi tulles tunnete veel vajadus selle järele, anname tagasi. Ta rääkis mind pehmeks, võlus ära, veenis mind seni, kuni andsin talle oma isikliku arvamuse. Ametnik kirjutas kohe kviitungi kviitungi 1002. Esiteks hoiule võetud eseme omanik, Smuul Juhan teiseks hoiule võetud eseme omaniku elukutse, noorem kirjanduslik korpender. Kolmandaks ese, isiklik arvamus. Neljandaks eseme kirjeldus, kohkunult kahvatu, viiendaks eseme kaal neli grammi, kuupäev, allkiri. Nüüd mõistad neid põhjusi, miks ma ei taha astuda mereklubisse ja hilisemates peatükkides vaatan asju läbi võõraste silmadega. Mul on meeskonnaliikmetelt piinlik nende isiklikku arvamust laenuks paluda. Kuid mind närib kahtlus, kas see ametnik oli üldse tolliametnik või keegi teine tolliametnikuks maskeeritud. Minu kahtlust toetab veel see, et kui minut aega peale temaga ajutist väljumist, tundsin peas imelikku tühjust. Kui mul hakkas äkki kahju sellest, mille ma ära andsin ja tahtsin seda ametnikult tagasi võtta polnud teda enam mitte kuskil. Rohkem mitte keegi polnud seda ametnikku laevas näinud. Mul tulid meelde ta kurjalt tulised silmad, imelikult lühike ja lai king, see, et väljudes liigutas ta kuue all midagi, mis meenutas peidetud hända. Meenub öökull, kes istus mastis, kui ametniku otsisin ja kes vaatas mind ümmarguste pilkavate silmadega. Ma kardan, et see oli sama tume tüüp, kes üle järgnevasse peatükki nii ootamatult ja kutsumatult sisse murrab.