Mina olen Indrek Saar ja loen teile, Sulev Nõmmiku kilde epopöast minu elutsunutis. Näitejuht. Ta juhatas suurt vabaõhuetendust elava tulega tõrvikute valgusel seisis keset Viljandi järve raske parv seisis ja ootas kolmekümmet peatselt varvastele tõusvat luike. Kuna meie luiged ei ujunud vidinat kahe paadiga lindimuusika saatel parve peale. Ühel viimastest reisidest olid paadi lastiks neli luike, üks narr ja üks näitejuht. Ja see last ümber läkski. Vetelpäästel oli vaba päev. Nii ujusidki Viljandi järves nei luike, üks narr ja üks näitejuht. Pluss kaasa võetud toidumoon, põlvesoojendajad, narrimüts, dema tsehhi portfell ja paadi põhjasõrestik. Rahvamass, kes meie etendust ja päikeseloojangut oli vaatama tulnud. Päikeseloojangut võib alati vaadata kui liiga lähedal. Eile sai kolmanda veel vägevama emotsiooni. Kahjuks ei teadnud nad keisse etenduse juurde, oli see raha eest või ilma. Kaks tantsijat tari olid Läti päritoluga üks uppuja eestlane, teine venelanna. Narr oli kaks põlve tagasi kaugelt lõunast tulnud juut. Näitejuht aga esindas seekord eestlasi. Niikaua sneski meeldivale suplusele järvevees inimkeelte kaunikõlaline Babülon Põhikeel, milles oma emotsioone püüdsid edasi anda praamiäärel seisvat tantsijad. Oli loomulikult prantsuse keel. Sest nagu teada, toimub tantsu õppimine selles rafineeritud keeles. Näitejuht näitas end seekord täiesti uuest küljest. Me keegi ei teadnud, et ta oskab suurepäraselt kuues keeles appi hüüda. Või et ta oskab ujuda. See oli uudis. Puristas, patsutas upuvad baleriini õlale, surus ühe paadi põhjasõrestiku lauatüki narrile pihku, hüüdis midagi parve poole. Küllap palus etendusega alata. Otsis vee peal püsti seistes tükk aega taskust dokumente, uuris randmel märgunud kella. Kaldalt aga hüüti, miks muusikat ei ole? Alles siis, kui üks baleriin nendest oli vee alla ära kadunud haaras tribüüni nagu mingi selgus. Kümnete kaupa läksid pea eesjärve vaimude juurde selgust nõudma rubla 20 kopikat selle eest maksnud mehed. Seliliasendis juhatas seda päästeekspeditsiooni tema isiklikult. Energiast ei jäänud tal eales puudu. Siis ka tulemustest. Niisuguste juhtidega ei oleks Patti isegi mitte luurele minna või vähemalt raskele koosolekule. See on meie põlvkonnale lähemalt. Oo, see oli suur reis kõikide jõudude ja vahenditega koor, orkester, ballett ja tema Saaremaal aga 100.. Saarlased ise arvasid, et see sademete hulk, mis sel päeval nende maad tabas ületavad mitmekordselt selle kogused, mis pärast Vene-Türgi sõda üldse neile pääs odanud on. Terve Saaremaa oli lossihoovi kokku tulnud kihelkond kokku kutsutud. Tolles peaaegu et väljapääsmatus olukorras kaotasid täielikult pea neli solisti ja kaks artisti koori kollektiivist. Madalamal olevat pingid olid vee all kõrgemad, nähtaval pinkide ees olev plats, mis tavaliselt lastele kuulub, oli ka seekord neile reserveeritud. Suuremad lapsed istusid nabani väiksemat kaelani vees. Lava oli nii libe, tantsijaid lendas kui loogu, ka tema kukkus paar korda kõhuli. Primadonna nina otsast sorises vesi vahutava Kosena ja eemal tegi keegi kohalik veel enda arvates nalja võttis oma kõhna keha riidest lahti ning proovis krooli ujuda. Kõik vabad teatriinimesed, kaasa arvatud tema varjasid mantli, siilude või lihtsalt soojade inimkehadega kangelaslike orkestrantide kes ei tohtinud märjaks saada. Eriti nende hinnalised pillid. See kõik kokku oli lõbusalt kurb. Võib-olla isegi, et kurvalt lõbus vaatepilt. Pärast kolmetunnist etendust jagati näitlejad koos pillimeestega vennalikult saarlaste vahel ära. Igaüks sai endale ajutise kodu, kus tal lubati ära kuivada. Ainult tema istus läbimärjana lennukisse ja sai hiljem nohu, mida ta ise nimetas millegipärast kopsupõletikus. Direktori ja peanäitejuhi vahel ilmus lavale autoriteetne komisjon. Kontrollimaks lava elektriseadmeid tulid justjust kabinetist kaetud laua tagant, sest tehti kõik seatud meestele mett moka peale määrida. Sest need seadmed olid juba siis väljaspool lubatud piiri, kui nad paigaldati. Uuriv üksus oli juba rahuldanud sellega, mis laua ääres toimus, andis allkirjad ja tahtis ära minna. Kuid igaks juhuks tuldi siiski lavalt läbi ja tema astus vahele. Mis mantlite seal laval, kaabu peas, marss meelemaa. Üks moment, üks moment. Mina olen direktor. Need seltsimehed on minu külalised. Teie võite jääda, Teil ei ole mantlit seljas. Vabandage, siin juhatan, mina. Marss minema. Ei kuule või. Viskas kultuuriministri kaabu orkestrisse kahmas ülemusel rinnust kinni, keeras tollel isendil ringi, haaras siis kelnerivõttesse, mis seisnes turjaste taguotsast kinni rabamises võistleja isoleerimises ja lükkas endast kolm korda suurema lava taha. Tuli ise tagasi, puhastas käsi vastu külge ja küsis rõõmuga, kes on järgmine. Järgmine oli tema. Sest veerand tunni pärast kirjutas direktor ta järgmisele lahkumisavaldusele ühe sõna. Luban.