Õppetöö algas nii esimesel oktoobril, pühapäeval läksin pärast jumalateenistust või lõpul silbist kirikukoori peale. Maestro tütre jutule leidsid, et see oleks hõlpsam võimalus temaga kohtuda peibutis väga lahkelt vastu. Talv ütles, et esimesel kursusel tuleb töötada tema assistendi Joseph tšilliga. See oli, käibki šanjoo kiriku organist. Schill andis tunde oma kodus. Tal oli päris suur kahe manuaali ja pedaaliga harmoonium. Esmakordselt sinna minnes kohtasime kaasõpilased ühe noore prantslase polnud unustanud. Kahjuks ta nimelt see oli ühe Pariisi kiriku koorijuht, saime seal majori isikus kokku. Korterinumbrit Pariisi majades ei olnud vait. Korrus paremal või vasakul käis aadress. Läksime siis viiendale korrusele, kus Hill elas küll niisugusest keskmise suurusega korteris üks tuba olismi õpperuumiks ei olnud väga suur. Seal. Peale harmoonivi oli pianiino veel sees muljed, raamaturiiulid, võrdlemisi Lister peale selle noore mehe meiega õppis veel üks võrdlemisi suure kasvuga tütarlaps prantslanna, kes ilmus temale järgmisel nädalal ja hoopis hiljem tuli veel üks hästi lahke olekuga proua kes käis võrdlemisi harva tundides. See noormees oli võrdlemisi töökas, aga paistis, et mitte eriti andekas tütarlaps ilmselt ei võtnud oma tööd tõsiselt. Armastas seal maestro meiega rohkem lobiseda. Mulle jäigi arusaamatuks, miks ta üldse õppis. Proua mängis üsna kenasti, aga tal oli perekond ja tavaline kuskil organistiks selle töö tõttu ta ei saanud, kuid järjekindlalt tööd. Nii et ma usuksin siis klassis seal kõige suuremaks harjutamine käis meil kooli ruumes üsna väiksel pedaal harmoonimil kaks Marvaali oli kummagil üks kaheksajalal register pedaali veel 16. Pedaal koplid. See mängu raskusklahvide raskus oli umbes võrdne keskmise suurusega mehaaniliste orelite raskusega ja harjutada seal said. Harjutame, maksis kaks franki tunnis ja päris orelit harjutamist endale lubada vaid kevade poole veidikese. Deprey ise kuulasid meid kõiki, kord kuus oma kodus müüdoonis. Sul üks edelapoolne Pariisi eeslinn tal oli seal oma maja ilusas kohas mäenõlvakul vaatega Pariisile. Ta oli saanud päranduseks oma õpetajalt Aleksandril mõõdilt toreda suure meistrikava kolli ehitatud oreli 35 registriga kolme manuaaliga. Ja tal ei olnud oma majas selle jaoks ruumi, siis ta laskis ehitada majale juurde saalis umbes 120 kuulajale peale selle suure oreli. Tal oli veel oma kabinetis väike harjutusorel kahe mõrvarlik. Kui me sinna sõitsime, siis iga kord pidulik sündmus. Sultibree ise oli haruldane pedagoog. Armastusväärsus ise ja tunnidest ta palju ei rääkinud. Kõike, mis ta ütles väga tabavalt ja alati mingisuguse lahke alatooniga sellest vähesest, igatahes on kõik olnud kasulik tänini veel jäänud. Nüüd Joseph sill, CVs, kellega me siis pidevalt töötlesime, kõhnavõitu lühikest kasvu, natukene põhjamaiselt kinnise loomuga keelt põristas ka kurgupõhjast täiendamisega. Vahest oli raske aru saada, toomiskeeles puutub üldse tundus, et, et selle arusaamisega kuulamisega oli palju rohkem tegemist kui tema kõnelemisega ise säätsid lauset ritta ja sõnad ja tuli ilusti toime. Üks korral on meeles ka, et fotograafi juurde läksin isikutunnistuse jaoks pilti tegema. Ta küsis mult käsiraha, ma ei teadnud seal sõda ja kirjutas tahvlile. Ja käskis. Ma vaatan korrusele pärast järel. Sill üldiselt oli rahulik, mees oli paaril korral läks pisut ägedaks, kui tema soove kohe ei osanud rakendada. Kohelisest aru ei saanudki. Õppetöös, mis meile oli uudiseks, et orelimängu kõrvalpalade õppimise kõrval käis improvisatsioon ja improvisatsioon hakas rangete teoreetiliste reeglite järel. See pidi olema nii nagu kirjutatud. Harjutused olid alguses väga lihtsad. Seal tuli hormoniseerida heliredelid. See paistis nagu naiivne mulle, kui kui professor, siis esimesel tunnil kõik 24 Heilerilt ära harmoniseeritud, mis jaoks nii palju siis hoid, harjutuseks ette nähtud lihtsad meloodiad ja antud bassid. Neid tuli transpoleerida kadestesse helistikus siis harmoniseeritud, tulid Gregori laulu romaani loodigi järel usklik madraatne noodikiri neljal joonel. Keskaegne kiri otsekohe liikus tarvitatava lauluraamatust tuli nüüd harmoniseeritud tosooli harmoonia laadides teatavate teatavad astmete valikuga teatavate akordide valikuga. Sellega tuli mõnevõrra harjuda, raske see ei olnud, siis läks asi edasi hormoonilise figuratsiooni peale kahe ja kolmehäälse kontrapunktile antud neljataktilise viisile tuli juurde improviseerida muidugi koos kõigi nelja häälega. Järgmised neli takti siis neljataktiline lause tuli areneda 16 praktiliseks perioodiks. Siis sellele perioodile tuli tuli leida tuli improviseerida teine periood mingisugusest teisest laadis tulla tagasi esimese juure vaev, osad tulid polüfoonilise arendada, igatahes seal oli hulk kindlaid vorme nähtud ette, mida tuli praktiliselt osutaja. Selles mõttes oli asi väga range. Kui ikka paralleelgrillid sisse tulid, siis tulijate poolele ja alustada otsast üldse teist teist meetodi selle asjaga ei olnud. Kui segadus tuli ka kuskil kuskil kaugemal mingi suure takerduma jäämine häältekäiguga või jälle otsast peale ja harjutamine käisid, käis niisama. See peab ütlema, võttis vähemalt sama palju aega, kui, kui palade õppimine mulle tundus, et isegi rohkem, kuna teooriatunde harmooniat ja kontrapunkti oma õpperaha eest ei saanud ja siiski mul oli Tallinnast läbi õpitud ei olnud nagu vajadust seda ka mitte otsast alata. Siis katseid õpperaamatute järgi teha. Ostsin kõigepealt Djodordi Vua harmoonia õpiku ja hakkasin neid ülesandeid kõiki praktiliselt klaverit tegema. Ja see andis mulle mõndagi, igatahes terve õpetust teoreetiline eeldusainete õpetajad, nagu ma hiljem ka märkasin, solfedžo oli võrratult süstemaatiliseks. Meetod oli läbimõeldud ja ja tegelikult tibu harmooniaõpik on juba mitmes väljaanne, tema tähendab mitmeid teisi autori õpiku järgi ümber töötatud nagu viimane aste mille algkuju esimesele kirjutas vist prantsuse revolutsiooni aegne helilooja, üks esimesi konsistooriumi õppejõude, katel, see arendas nii teoreetilist mõtlemist, harmoonia, kurss sai võetud läbi, samuti kontrapunkti kallale. Asusin Funga õpiku andis kuule kasutada. Õpetaja on reisides talv üldse väga hea, üks paremaid Funga õpikuid. Selle kallal ma töötasin ka iseseisvalt. Katsusin seal kirjutada ja, ja osalt mängida, kohe õppeaasta lõpuks võis pool Fungati üsna üsna nii reeglipäraselt ära mängida. Tervest Fungast tundsid, jäi pisut puudu. Teoreetiline mõtlemine pilli taga ei olnud siiski nii seda jõudu, kiirutu arel palad tuli pähe õppida orelil. See oli Prantsusmaal endastmõistetavalt kohustuslik. Selle peale läks muidugi kao jagu aega. Mängisin enamalt jaolt kõiki seni läbipõetud palu, välja arvatud tseesar Franki koraal Siimiloor. Jah, eks neid oli veel Tübree prelüüd ja fuuga. Pärastpoole ei saa öelda, et repertuaar oleks aasta jooksul väga suur olnud. Pähe õppimine võttis omajagu aega. Ja ega tunniski toimusid üks kord nädalas, see läks nii mõnusa paraja tööga ilma erilise pingutuseta, aga ega vahtida Kaisavalt aasta lõpul kokkuvõtet tehes, ma ütlesin selle maestro ka, et kuna ma pariisi tulin nüüd niis provintsist ja et selle elu tundmaõppimiseks, vaatamiseks ja kuulamiseks, nägemiseks selleks, see võttis närvijõudu aega liiga palju, kuna ma tahtsin koju ja sõpradele sellest kõigest ka kirjutada. Et see on mul rohkem energiat võtnud kui, kui neil teistel, kellel seda vaja ei ole ja sellepärast mul on teile halb õpilane olnud, küljes oleks tulnud pedagoogi diplom, oleks võinud selle eksamit sooritada, aga Saksamaale sõit jõudis varem kätte ja tulin selle õppeaastat lõpetamata, õieti ära. Maestro oli võrdlemisi kahju, et, et mul stipendium oli ainult üheks aastaks tuleks ravist, Dupree ise väljendas kaar, et kaks aastat, et siis oleks olnud korralikult ikka töö ära teha, kõik kursuse läbi võtta, nii nagu nad seal ette näinud. Agrossiooni kord juba nii ma olin õnnelik, et ma niipalju sain, sellepärast et enamik mu kolleege pidi leppima ainult mõne üksiku tunniga ja nii vaatamas ja kuulamas käimisega esimestel nädalatel kohe tegigi otsuseks raha hoida kokku nii palju kui võimalik selleks, et, et aeg oleksin pikem, mõnikord oli isegi isegi raske selle all pisut või on meelega, ei, ei otsinud Pariisis asuvaid eestlasi üles, nendega oleks paratamatult kuskile raha kulutama läinud elu mulle tutvusi ja eriti novembrikuul valitud, hakkas mingisugune üksindustunne ja oma poodi kloostrielu hakkas nagu painama pärastpoole, kuid tutvused süvenesid seal kohalikud ja siis läks asi hoopis lõbusamaks. Sellest koolist ja tolle elust muud veel kooliruumid väga suured ei olnud, siis tuli sellepärast ka, et paljud õppejõud andsid tunde kodus peale direktori oli sekretär, kest õppetöö, jooksvaid asju korraldas. Siis oli üks majandusjuhataja ja kassapidaja ja kooli kojamees oma naisega. See oli, mäletad kõike, personal, sellest kojamehest on muidugi kõige rohkem mälestusi, temaga oli kokkupuutumine selles mõttes, et et tema abikaasa ma ei mäleta, mis nende perekonnanimi oli. Peremeest imetlesime šaniks, abikaasagi niis, nemad pidasid koolisööklat. See oli niisugune nagu kodused lõunad, umbes. Proua diviis valmistusid lõunat, kõik seal tuli nädala kaupanud ette tellida, maksta üheksa franki päevas, oli üheksa franki lõuna eest. See oli väga odav hind, tuli võrdlemisi maitsev kodule, seal lõulatasid siis niisugused välismaalased ja need, kellel Pariisis kodu ei olnud aegamööda neid tuttavaid tuli, seal, seal sündis see kõige suurem kokkupuutumine ja seltskondlik elu siis kaasõpilastega. Ma registreerisin ennast sinna kohe esimesel nädalal, esimesel töönädalal. Esimene mees, keda ma seal kohtasin, oli üks taanlane, pianist nimega Hoover. Passi olevat ka niisugune väga vaestest oludest, teist aastat. Ta oli juba Pariisis. Hoidis kõvasti raha kokku, elas väga odavas hotellitoas, talve ajal ma mäletan, tal ei olnud talve palitudki ajas õhukesi suvemantliga seal kolme-nelja krooniliste külmadega läbi toas eriti külmetas kõvasti, väga lihtne, järjekindel midagi, tunnusta ise looduslikust puised kanget, kes iga hinna eest püüdis nii elust läbi pressida. Ta unistas Ameerikasse pääsemisest. Et seal kuidagimoodi karjääri teha. Nähtavas tal oli, ta oli kodus mingisuguseid kibestumise olnud, seal daalias saime kõige enne tuttavaks, on ju kogu aeg, ta oli seal nii nagu üks ägedamaid kujusid, siis liitus meiega üks Ühendriikide neeger, New Yorgist pärit Hugo Porn, pianist Lazar levi, õpilased, väga sümpaatne poiss, Loorus, laps armastas naerda kergesti, iga tühja asja peale. Ja keda kõik armastasid. Olime omavahel ka päris head sõbrad, siis ma hääletan, oli üks hästi tagasihoidlik arglik rumeenia tütarlaps kabjalist. Tal nagu pärast selgus, ei olnud ka erilisi andeid, nähtavasti vanematel oli, jõukust, taheti leta, Pariisis õpiks. Seal oli üht täitsa nulliga prantslasi. Kes nii mitte terve talve seal luurata on ta ka aeg-ajalt nende hulgas üks selle kooli õppejõud kurtuaasistelt isikliku loo tema juures ma võtsin klaveritunde pärast eraviisil eritasu eest. Kes teab, kui õige see pedagoogi valik oli, aga see tutvus seal tekkis ioni loomulikult, kuna palusin luba tema tundi pealt kuulata. Ta peamiselt õpetas kord too poolt välja üteldud harjutusi, käevõimlemist ja muud sarnast. Seda pidid kõik tegema eri õppejõudude juures. Tema oli üks neist eri õppejõududest. Ta mängis ise väga hästi. Kooli poolt korraldatud kontserdil esines mõnikord väga hea kuulata teisel trimestril. Kuskilt jaanuari lõpust sattusin tema juurde õppima, siis lõunalauas oli veel üks selle kooli õppejõul hoosi Fige loa pärit Porto Rico saarelt. Päris valgenahaline ta ei ollut hispaania nimi küll, aga ikka üsna tõmmuni näost. Neid oli terve perekond, neil oli porto Ricos, omanimeline muusikakool, isakeses uskige roa oli selle direktor teooria- ja kompositsiooniõpetaja. Ema õpetas laulu. Siis üks poeg, kes tollal kaekul normaanis õppis viiulit ja vioolat Hermuse Keroa, siis rahva, Helsingi roa, sellist, see valmistas kaelast kodumaise kooli jaoks õppejõuks ette ja õde Angeelika, need olid seal niisugused alalised Oler eritiseerledil Hermo endalist seal olijatest noorim. See oli niisugune lõbus poiss, et kui ta sinna seltskonna ilmus, siis alati naerda. Kõigest võis rääkida nii et, et see asi ajas alati naerma. Mitmel korral, rääkis Ma kirjutasin eile või hakkan kirjutama transatlantilised soolod, esimene osa igaval Lyra, teine metsikaadaaži, kolmas finaal ilma algusetele, siis taanlane armastas ikka lõunalauas rääkida, ega prantsuse keelt muidu ikka hästi selgeks siis aeg peab olema Elabson oravat, tema loomalikust alalist. Nähtavasti ei olnud ta sellest palju rääkida, aga siiski nii väga ei olnud. No siis ehk yhel muhvi kärva selle peale tõusis üles. Et ma nüüd lähen. Mul tundsin päikesega väga elava sõnaraamatu, kas ta nüüd on üks 10 11 aastane tüdruk tuli viiuli tundi sinna, need olid niisugused niukesed rõõmsalt rahvas. Siis oli seal veel üks türklanna aastus sinna kooli teisel trimestril, uuel aastal asus samasse hotelli elama, kus minagi aitasin veel talle ärist klaverit üürida. Nihuke ahistokraatse olemisega tüdruk veidi nagu kinnise loomuga, mingi pärast temaga meie alguses väga head suhted katkesid järsku mulle mõistatuslikel põhjusel. Üks teine türklanna ilmus ka sinna kool ja mispärast ta hakkas minust järsku eemale hoidma, isegi juhtus nii, et ma tulin tema hotelliisikust mööda, parajasti oli välja astumas mind nähes, nagu ehmatus põrkas tagasi ja läks hotelli Ehikuse uuesti. Ootas, kui ma olin üksi ära läinud, mingisugust juttu ei tekkinud ja see, see nii hark see türklane, kellega me öö sortilisemalt temaga jäi kah kuidagimoodi. Ma ei tea ise mingit põhjust. Igatahes järsku tekkis niisugune niisugune jahenemine. Norisele türklane, hallal tsüklon oli väga peene aristokraatia olemisega, Prantsusmaal oli tavaline asi hobuseliha, süüa, seda müüdi poodides ja vasid gara kuu või mingisuguse prae pähe ja ma nägin oma majas asuvas lihapoes, kus oli, tiris ja ilusat hakkliha hul garanteeritud puhtast hobuselihast. No ja siis liharoa türgi neiult küsis, kas teil Türgis hobuseliha süüakse, tegid põlastava grimassid, punastas vistelt. Torisedasid aru kulges, panete oma vanad hobused, see välismaalaste seltskond seal kasvas siiski kuidagimoodi nagu kokku. Prantslasi oli seal hajuti, neil ei olnud ju selleks põhjust, kellel olid tuttavad või sugulased Pariisis ja elasid väljaspool siis keda ma seal nägin. See oli üks pime pianist, endine lendur, kes lennuõnnetusel oli pimedaks kukkunud. Abikaasa käis temaga kaasas, nihukesed pimedate kirsa noodid ümber õppisid pähe ja see oli üks voodi õnnetu, aga, aga väga nii heroiliselt sai oma hädast üle ja töötas hoolega seal muidugi muleerupi teoreetilisi aineid kaasnes eri õppemaksu eest siis kuulutati välja, see oli oktoobrikuus kohe näiteks viis muusikaajalooloengut, neid pidas meie kompositsiooniõpetaja oli väga huvitav daam üldse Nadja Bulanšee ajaloost, ta võis ka väga põnevalt rääkida. Ma läksin ühele loengule, arvasin, et see on nii avalikult välja kuulutada, kuna ma olin selle kooli juures asuva üliõpilaste sõbraliku koondise liikmeks kaastunud, oma liikmemaksusid maksnud, millega võis koidik kooli kuldselt tasuta kuulata ja üritustest osa võtta. Mõtlesin, et ütlesin, loengule võib minna järgmisel päeval kooli sekretär nägi mind. Te käisite eile loengutel? 25 front, olge jaamaks. Ühe loengusidki kuulasin raha eest veel ja enam ei läinud, muidugi. Seal oli kooli õppejõudude kontserte ja ja siis osalt õpilaste esinemisi. Vahest olid segamini kuidagi päris õpilasõhtuid, et ma ei mäleta, et mul ei tuleks kuuluda. Kevade poole siis kui juba näha oli, et rahapuudust ei tule enam siis daam, kes seal minuga koos õppis, tema juhatas mulle ühe väikese kiriku, kus sai kuus franki tund orelit, hajutatsiooniks 20 registrile, muidu korralik orel ja siis prillimaikuudel harjutasin veel selle orelivabriku Kavonjeegolly endisest montaažisaalis. Seal oli päris suur orel vist omal ajal olnud, aga seal tuli hulka registrid viidud ära. Ta oli kolm maru, Alija üsna võimsalt kõlas, aga kõiki registrit seal ei olnud. Pusi lõbu oli kallimisemaks juba 15, ehkki tund kiriku orelit ma käisin proovimas. Paaris rohkem vist ei saanud, see käis rohkem vaatamise kuulamise sagedastel, ronisid kooride pääle ja, ja organisti selja taha, vaatasin seal pealt kuldselt ei olnudki tihti oreli kuldsete oli, neid oli võib-olla pariisi pääl ehk kord nädalas kuskil. Aga tavalistel jumalateenistusel mängiti pall katoliiklastel üks jumalateenistus ilma mingisuguse sulatada. Preester toimetab kõik, kõik seal liturgia vaikselt altari ees korta, pöörab ümber altari poole, kord näoga rahva poole põlvitab ja kõik, nii nagu see kord nõuab, sel ajal ühtki sõna kuskil ei räägita, orel mängib kontsertpalu või improviseeritakse ja selle jooksul seda head improvisatsiooni vajasid kukkuma välja Liilugu Ilukirjutatud pala. Ja kui iga pühapäev vängilisitsest kirjutaks palasest tuleb tõepoolest punkt ja sellepärast on see nii range. Improvisatsioonioskusvarast saadik rõhutab mina teda ikka tehtud. Niisuguste heade orelitega kirikuid tasuks kuulata, neid oli üle paarikümne ja ilmus niisugune muusika nädalalehtedes reklaamleht, kontsertide kavad eeloleval nädalal, samuti muusika, te ootasite kavad, leht tuli reede välja. Olid ka kõikide kirikute need orelimängukavad, mis, mis selles teises kirikus mängitakse, pühapäev ja väga palju asi jäi kuulamata, sel lihtsal põhjusel kahte kohta ei olnud võimalik pinud, kolmest-neljast rääkimata. Ruum täheldas. No üldmulje pildistama kõlavusele väga palju. Juhtus nii, et üks heliloojad oma oreliteostes kirjutasid registrit täpselt hetk prantsuse oreli eeldustel võrdlemisi standardse ehitusega, palju standardsem kui saksa ja idapoolsete maade tüübid. Nüüd see antud register. Ühes ruumis kõlas tõepoolest nii, nagu helilooja oli kavatsenud, toreda mulje jättis. Teises ruumis oli ta kas liiga tugev või liiga kahvatu. Igatahes küllalt oli juhuseid, kus mõnevõrra pidi olema petumuidugi, pole üldse oreliehituskunst, on oma traditsioonidega tunduvalt erinev Saksa omast, kõik nende orelite kõla siis registrite koosseis, registreerimise põhimõtetel, oreli käsitelu, Joel, ajalooliselt jäänud nii prantsuse, sul on konservatiivne rahvas selle prantsuse konservatiivsuse tõttu oreliehitus. Ei ole kaasa teinud teid tehnilisi uuendusi, kõike, mis näiteks Saksa ja Inglismaal muudel maadel siin Pligmaatika tarvitusele võetud elektrit traktuur. Seal see vana hea orel oli ikka mehhaanilise käiguga noh, elektri peale küll uuemal ajal viidud keel, registreid leid, niisugusi, metalse kõlaga, orkestri vaskpillide taolisi registrid on palju, neid sakslastega võrreldes õige paljusid metalliseks, pisut raskepäraseks, suures ruumis harmoonium taoliseks, selle kõlab omapära ja läänepoolsetes maades Belgiast. Ameerikast kah, osalt on see niisugune kroonide printsiipi aegud. Jumalaema kirik. See oli küll hea akustika. Orel oli 85 registrit, suur tunnus suure ruumi jaoks tagu pihut, väike, said ühte asja, seal mängis ka üks prantsuse esimesi organist Joseph molee. See oli tehniliselt väga-väga hea mängija, rütmiliselt haruldane ja suure repertuaariga. Tal oli juba pisut uuendatud orel, registrite koosseis oli neoklassika poole, mitte enam prantsuse 19. sajandi romantika. Orel kõlas natuke, tundus olevat pisut liiga suur ja pealetükkiv selle ruumi jaoks. No üks paremaid, mis Polveeriantsi ei asub Pariisis, vaid Ruaalis. See vaali kirikus see orel igatahes on mul üks neist kahest mis eluajaks olnud sügavalt liigutatud. Prantsuse suurim Tübree mängis 100 registriga. See jätnud niisugust muljet, et seal oleks võimas suur 100 registrile Orelulisest põhjus vist oli selles et orelikapslis oli väga massiivne, paksu seintega ja kõla lihtsalt jäi sinna taha. Kilki. Said klotildi kirikus, kus mängisid seesolf. See orel on tõesti väärt kuulatav ja akustiliselt ka heatajule tugevaks, nii mõttetult, aga väga ilusa kõlaga, iga register kõlab nii, et teda võib nautida. Seal mängis helilooja šarl Turlemiir. Tuurja piir oli kaua aega haige, üle kolme kuu igatahes oli, oli ära, kui ta kevadel tuli tagasi, siis ta mängistel Sainclotildi kirikus, kontserdil ja improvisatsioon. Tõepoolest nii et et sellepärast oleks ainult tasunud üldse Pariisi sõita, mitte ainult sellele kontserdile minna. Ma kuulsin enne sügise poole ka siis ma kuusika orelit, millel Kupereen mängis tenor, vahepeal pisut täiendatud. Aga põhiosa on kõik 1700.-te 1600-st aastatest seal üks, toon madalamalt hääles mõlet registrit, kõlavat Lorcule karjedalt teravalt. Lihtsalt keel registrite kiilid on ise mõnel määral nagu hapraks muutunud või olnud nahad paarunud. Igatahes niis pisut nagu liiga terav, kohati aga väga sümpaatsed registrid sellel oli ja need selle tõttu, et, et antud registrid igas Oltud ruumis ei kõla sugugi ühtlaselt. Mõnigi teos jättis niisuguse imeliku mulje. Oleks tahtnud seda, aga tuli välja hoopis too oli Luubril õukonna kirik, võrdlemisi väike kirik seal naisorganist mängis ja seal ainuke kord elus mull kuuld tseesar franki pastoraadi, nii nagu nii, nagu ma seda ette kujutan. Ja sellepärast, et seal oli just niisugune oreli nisugune akust. Aga ma pean ütlema, et see andis köied, tõuke, kopuleerimisele tegelemine muusikateooriaga uuesti kõigi nende võtete, praktiliselt proovimisega ja iga päev sellises olemisega. See oli kompositsiooni kooliks mulle täielikult Artur Kapi juures õppides oma maestro ise ütlesid, mõnikord ma tahaks kauem õppida, ma tegin läbi spetsiaalharmoonia poole aastaga range stiili poole aastaga, Fungaks ka vist läks selleks natukene üle poole aasta. Ma tundsin, et ma peaks rohkem kirjutama, peaks rohkem harjutama, rohkem uurima. Ja Artur Kapp selle peale vastas, et no praktiliselt oskate te küll, ega teil ei ole tarvis kontrapunkti filosoofiks saada. Ta oli niisugune mees, aitab temast, aga Prantsusmaal just see range stiiliga tegelemine katoliku kirikulaadidega konservatooriumis oli võimalik väikese maksu eest käia tunde kuulamas. Ja ma registreerisin ka vaba kuuleks, käisin seal, kui ma ei eksi, veebruari-märtsi ja aprillikuud Tübree klassis demosele lahkesti lubas, tal oli seal kümmekond tudengit ja kuna need käisid kõik korraga tunnis, siis oli lõpmata õpetlik. Seal olid improviseerivad juba palju tugevamad, seal tehti mõndagi. Ja nende kuulvile see seanss vähemalt sama palju kui see praktiline töö, isegi. Prantsuse suurim orel said silbilisi kirikus, kus Tübree mängis. See ei jätnud nii suurt muljet nagu tõepoolest voli. 100 registrit oli võrdlemisi tihedasti kokku surutud ja selle oreliümbris. Nii või see toestik raamistik oli hästi massiivne. Ja helikuhugile jäi nagu nagu kinni. Igatahes mõned teised orelit kõlasid oma palju väiksema suuruse juures palju võimsamalt see kirik ei olnud nii suur, et ta ei oleks oreli jõuaks ruumi ära täitnud. Saite staažis oli lugu regubingut ümber, pöördorel tundus väga tugev olevat, aga. Ta jättis selle tõttu mõnikord väga valdava mulje, ma selles seintest ashi kirikus käisin organist Joseph Bonni pärast. Poneet oli. No kui Prantsusmaal loeti kolm esimest organisti Marcel Tübree šarl turne myyul ja Joseph Bonni spon, nii ei olnud improvisaator tema improvisatsiooni toolid tähtsusetud, aga paluda mängis hästi, eriti rütmiliselt oli. Väga kaasakiskuv. Teinekord sugestiimselt peale surub, ma juhtusin ükskord kuulma temalt, see ei olnud ta oma kirikus kuskil mujal. Ma olen unustanud ühes kõrvalisemas kirikus, ta mängis endale kontserti d-moll op seitse ja. Ja Bachi prelüüdi ja Fungat teetuur. Ma istusin kuskil tagumistes ridades ja terves kuulajaskond hakkas selle rütmi taktis kaasa õitsema. See oli kummaline pilt. Rütm oli tõepoolest nii valdav ja ma käisin seal ülalkoori peal mõnikord seintest Ashis. See orel oli ehitatud nii vanal kombel, ühe manuaali vilestik, selg, positiiv asus tõepoolest mängija selja taga, koori nii säärel, organist olid nagu selle oreli sees tervelt ja siis seal oli muidugi see asi kõik väga lähedalt kuulda, kui ta mängis kolme Bachi koraalieelmängu koraaliviiside need 10 käsku, mõistke nüüd siis üks nendest 12 kaheksandiku, mida me oleme harjunud siin kuulma nagu väikese positiiviloona. Mängi sportissimuga, tugevate keel, registrit ega see oli tõesti niisugune mulje nagu, nagu tulekirja pooleks Poleks kaljusse raiutud nüüd 10 käsku ja mõnda muud juhust veel. Igatahes on nii, ettekanne, oli, oli midagi väärt etega kuulata. Tuurne miiriste tüpareest, nende improvisatsioonilist ma juba varem rääkisin. Siis. Mõnikord neid oli küllalt vähe, neid kordi käisin inte Trinity kirikus. Oligi emissiooni kuulamas. Eriti tema enda tsükli lunastaja sünd, selle ettekanne on mul tänapäev, oli elavalt meeles muudes palades missioon ei paistnud nii eriti silma, ta oli ka väga huvitav improvisaator, aga ei olnud võimalik ühel pühapäeval ju mitut organisti kuulata. Mul jäi lihtsalt sellepärast palju kuulamata, et kõik need jumalateenistused olid ühel ajal. Kas mul on praegu alles nüüd muusikanädalalehtede kavad, kus on allakriipsutatud? Leht ilmus reedel Tura homme kolmes kohas kus oleks midagi väärtuslikku võinud kuulata, aga see ei olnud lihtsalt võimalik. Mis nüüd puutub kirikukoorides? Siis nende kohta peab ütlema, et need olid viletsad, muud paremat sõna ei saa tarvitada. Eri voolud, suured mingil määral paistsid olevat nagu palgalised või poolprofessionaalsed meie Eesti heade kooridega harjunud kõrvale nüüd midagi pakkuda, kuna ei suutnud, nad olid väikesed. Esiteks. Ja ma olin sagedasti pettunud, kui oli välja kuulutatud mingisugused, kas Palestiina raskendab Pree või prantslaste oma mingisuguseid vanu asju. Ja ettekanne igatahes ei rahuldanud kuidagipidi. Üks säärane kontsert oli, see oli vist Luubry lossi kirikus. Kui ma õieti mäletan, märtsi alguses seal kanti ette Bachi murtett. Võrdlemisi pikk teos. Hakkab bella. See vajus lõpuks nii kohutavalt ära, et oleks tahtnud enne lõppu hea meelega välja minna. Koorikultuur neil üldiselt oli madal ka ilmalikke koore. Seal Ma peaaegu ei kuulnud. Kaht kontserti ma mäletan, detsembris, see oli ka üks niisugune pool kiriklik koor. Kandis ette neli pahtkontaati niru asjalikult tehtud, päris ilusti, samuti Matteus passiooni, sellesama kirikukooriga, see oli üks muide muide üks luteri kirik kuskil Pariisi läänepoolses osas. Mitte väga suur. Need jätsid hea mulje. Sainte staažikoor kandis suurel reedel Bachi Johannese passioon ette. Selle kohta ka ei saa midagi öelda, need olid niisugused üksikjuhud kus koori võib-olla oli täiendatud, need jätsid hea mulje siis üks kõige parem mulje on veel kolmest Bachi kontaadist. See oli mai alguses mitte kirikus, vaid kontsertsaalis, oli mingisugune vabatahtlik niisugune, niisugune kooriselts kes seda tegi. Need laulsid hästi, aga muidu mingisugust niisugust ilmaliku koori lauluma kuskil ei kohanud ja hall kuus tuli sinna külla Soome esindusmeeskoor professor Heikki Klemeti juhatusel ja ma läksin siis ise seda kuulama ja. Reklaamisin kontserti oma kooli seltskonnas ka, nii palju, kui ma oskasin, läksin koguni Soome saatkonda ja palusin sealt et materjali, sihukeste, reklaamlehti ja, ja kabu need asja tutvustada ja sinna publikut tuua. On ju omamoodi soome vaimustuses. Tol ajal. Ja siis kuulajad olid sellest kuurist väga vaimustatud, vähemalt keelega juttu oli või kes kontserdid nendest kuidagi spontaanselt paari sõnaga või või näoilmega väljendasid. Ja minu meelest oli Tallinna meestelaulu selts sellest koorist tollal parem. Üllatavalt kõrgetasemeline. Kui nüüd kontsertidest edasi rääkida, siis peab prantsuse pianisti mainima, pianism on seal siiski väga heal järjel ja siis, kui maailmakuulsad pedagoogid nagu korto ise, Lazar Levin, mada Tanja Firoo ja mitmed teised. Need. Mängisid isi sagedasti klaverimäng üldse oli rahva seas kuidagi väga levinud ja tuntud, seda osati kuulata ja hinnata. Korto enda kontsertidest on, on meelde jäänud üks kontsert Schopeni teostest. See Schopen oli meie mõttes. Mitte kaugeltki nii romantiline. Kuidagi palju kallim, aga üksikasjades märksa peenim. Nüüd mõnigi detaili antud vaevalt märgatavalt, aga siiski väga allakriipsutatud. Ja see oli üldse prantsuse muusikaline maitse igasuguse ettekande juures. Et kõik pidi toimuma küll kaasaelamisega, aga millegagi ei tohtinud liialdada, see loeti üle piiri minekuks või barbaarseks. Ma ise mängisin õpetajale Bachi, Itaalia kontserdit, kontserdi keskmist osa. Ja oma arvates võrdlemisi nii. Nii nagu ma tundsin hea olevat õpetaja ütles selle peale, te mängisite südantlõhestavalt. See on prantsuse iseloomujoon. Nüüd kõik peab jääma teatava niisuguse mõistlikkuse piirides üldse aru peab valitsema inimeste tungide üle. See on nende nende filosoofia ja elu põhimõte mida seal igal sammul ka näha võis. Ehk teine vanasõna meil oli, et sinu tuba võib korrast ära olla, asub peas, peab olema kõik korras, niisugune üldine suur organiseeritus, hea vormitunnetus. Ja niisugune ratsionaalne raam, see jäi neil neil igal pool. Ettekannete juur kortoob teistest esinemist mol palju ju unustanud. Kui ma oleks seda juttu rääkinud 30 aasta eest, siis oleks pilt palju selgem. Mul on meeles tema Holtsagi vasakule käele ettekanne, mida ta ise mängis. See oli ka nii tehtud, et sellest tänapäevani olnud elav mälestusviiuldajaid-Prantsusmaal eriti ei leidunud sooloviiuldajaid. Seda ma kogesin. Kui kaasmaalased Hugo hütz ja Villem õunapuu tulid sinna õppima ja Schütside tehti ettepanek vist kaks korda selle aja jooksul esineda Pariisi raadius. Ja siis ta rääkis, et tal oli tema oma õppejõud kui ka teised kaevanud ära, et Prantsusmaal ei ole häid soliste viiuldajaid. Kuigi niisuguseid pedagoogid olid olemas nagu, nagu Shaktivoo sümbušeri. Siis meil käis Eestist Robert soietens ja seal oli neid veel, aga nähtavasti siiski vähe kuskil kevadel aprillikuul mängist meie oma kooli õppejõud see alaline Kollurmooni lõunalauakaaslane koosifige roa oma kontserdil. Sellest jäi meelde Bachi E-duur partiid. Ta sellepärast, et nädal hiljem tuli Yehudi Menuhin ja mängis ka seda parkitata. Fige roa kontsert oli kõigiti soliidne, selle ettekande kohta ei saa midagi öelda, kõik oli nagu peab, aga ometi mängis Menuhin, siis oli nende kahe kunstniku vahe nagu öö ja päev. Väliskülalistest. Eriti on jäänud meele veela partoki esinemine oma abikaasa, kasvanud mängisid Mozarti D-duur kontserdi ja siis partoki enda kontserdi kahele klaverile ja löökpillidele. Ma olen harva kuulnud, murtsakid nii hästi mängitavat. May. Üsna lõpupoolel andis ühe kontserdiga Sergei Rahmaninovi. Neist kontsertidest Pariisis kuulsin igatahes Rahmaninovi jättis võib-olla kõige tugevama mulje. Ta mängis palju mulle tuntud asju ja nendes tuntud asjades oli igatahes nii palju uusloomingut, et ma arvasin seal nagu, nagu hoopis teisiti kirja pandud nootidega kuulvat, eriti Bachi itaalia kontserdi viimases osas. Seal sõnadega on seda raske muidugi edasi anda. Seal oli midagi niisugust, et teatavate 16-l tikud vaid kaheksandikud rühmade kas kõige kõrgemat või kõige madalamad piloodid olid teistest tugevamini välja mängitud, nii et sealt kostis välja üks mingisugune meloodia mida. Tavaline vaataja kuulaja seal ei näe ja mille peale ei oska tulla samuti Beethoveni viimane sonaat 32., see oli lausa vapustavalt mängitud. Peale selle mõned tema oma palad lisapalaks, mängista katult siis mul prelüüdi. Sellega ta eriti ei üllatanud, küll aga mõne teisega, kus ta mäng oli haruldaselt polüfoonilise. Nii nagu oleks mitu pilli mänginud klaveril täiesti erinevate tämbritega. Prantslased on head dirigendid ja neil on ka head orkestrid. Need orkestrit üllatasid mind esimestest päevadest peale. Eriti puupillide, mängutase ja pillide enda ehitus oli seal väga kõrgel järjel, vähemalt siit Eestist minnes oli palju asju kõrvale, lihtsalt uskumatu et oboe saab mängida ilusat pianisti mott. Ja et flööt võib pehme ja elava tooniga võrdlemisi pianost mängida. Ilusat vibratot meil tol ajal seda siin keegi osanud. Ja et terve puupilliansambel võib kõlada igas kõrguse registris. Et midagi ei ole forsseeritud ega pingutatud, see igatahes üllatas kõige rohkem ka keelpillirühmad, need olid haruldaselt ühtlased ja vaskpillid, mitte tugevad. Nende vaskpillid olid teistsuguse. Võib-olla natukene peenema bensuuriga ja tooniandmine kah rohkem selguse ja teravuse kui kui suureforte pool sümfooniakontserte ma kuulasin selle õige palju korraldati pidevalt neljas saalis neli kontserdiorganisatsiooni kolonn siis padi, luu, konservatooriumi selts, need kõigepealt. Ja siis oli veel neljal neljast, mis ei töötanud pidevalt, ma olen selle nime isegi unustanud. Iga orkester esines alati oma kindlas saalis. Tavaliselt laupäeviti ja pühapäeviti pärast lõunat mõnikord ka õhtu. Need olid paljud vendid. Iga orkester oli nii väljakujunenud ehk teatama oma ilmega, milleks saali akustikaga kaasa aitas. Üks esimesi kontserte, mida kuulsi oli šarl Müncheni juhatusel, ta oli sel ajal veel noormees, meie egol normaali õppejõud konservatooriumi kontserdite seltsi korraldusel. Sealt seal mängiti vististi prelüüdi, kui ma mäletan ja kindlasti on meeles Ravelli tahvli tsükloe, see orkestritehnika. See oli nii lõpmata lihtne ja loomulik, aga meil kuulduva võrreldes vapustavalt kõrge teistest dirigentidest pool paree on meelde jäänud ta juhatus nüüd kolonni Ühingu kontserte. Temaga kuulsin mitut-mitut, kontserti kahjuks mõne dirigendi nimi on meelest läinud, ma ei ole neid kirja pannud prantsuse muusikat. Püüdsin kuulata nii palju, kui see oli võimalik. Ja jällegi tuntum teos Vellioosing, fantastiline sümfoonia. Mida siin Tallinnas oli küllalt kuulatud mitmesuguste dirigentide ettekandes ja teostus, mis mul oli endal peaaegu peas. See kõlas seal kuidagi nooblilt ja soliidselt, kõigepealt mitte nii võrra oma nihukese pantellikul nägemustega nagu kaasakiskuv, vait kõigepealt hästi kõlav ja rütmiliselt toredasti mängitud teos. Ja ikkagi see niisugune peen lismitus, see paistis olevat ka seal ka orkestrites peamine nõue. Kuulge, te ütlesite, et kui nutipalade päheõppimist tehnilisi raskusi sellega nettidesteetelt fantastiline sümfoonia oli peas Nojah, see oli, ega mul, mul ei tulnud seda fantastilist sümfooniat ise mängida, koalitsiooni kuulmise järel nii või kuulmispartituuri järgi jäänud üldjoontes meelde. Prantslastel paistab olevat dirigeerimine kuidagi nagu veres. Elav temperament ja kaasasündinud žestikuleerimise anne Lott žestikuleerivat rääkides mõnikord palju. Aga siiski jääb kõik omapärase jälle mõõdukuse piiridesse. Need jooned juba on hea dirigendi eelduseks. Ja orkestrit, seda ma juba ütlesin, et täpset koosmängu ja puhast tehnikat seda on on nad kõigepealt nõudnud, mängiti palju klassikat. Mozart ja Beethoven oli peaaegu iga kontserdikavas ja huvitaval kombel ka sakslaste asju palju. Richard Straussi sümfoonilised poeedid olid õige õige sagedasti välisdirigentidest. Ma kuulsin Fort vängleri juhatusel Beethoveni seitsmendat sümfooniat. Ja ka vist Richard Straussi, ma ei mäleta, missugused sümfoonilised poeemi orkestrile võttis selleks puhuks muidugi ennast eriti kokku. Ja. Niisuguseid kontserdid olid nii kohalikudele kui sissesõitudele ikka. Pette kannetaks. Täiesti erakordsest ma ei ütleks, aga, aga no siiski siiski imponeeris kuidagi teistest paistis välja. Mõõtsin muusikat käisid ka seal ja siis ikka täiesti siukene moodne kompaniist. Oli moodsamat seal meie oma egol, normaali kontsertidel, mõnikord esitati seal kooli õppejõudude. Meil oli kompositsiooni õpetajaks peale, Nadja puhul on see võib-olla on, see oli juba vanem daam ja teda Putin, ta õpetas muusika, ajalugu tegeles üldse paljude asjadega. Teda peeti natukene ekstra vakantseks. Ta ei olnud palju kirjutanud, asi oli ees, nivool unustanud. Ta hundiloo, peamine kompositsiooniõpetaja ja tehnikaga kirjutas ja võrdlemisi nii lineaarse polüfoonia stiilis kõla ei olnud sugugi iga kord kõrva paitab. Aga väga huvitav. Samuti šarlgetelen. Seda ma kuulsin mitmedd Korsis Bulanki origeeri, tiiroParty ta oli just ju need olid kavas, neid ma kuulasin ja ja sageli suure huviga. Ja raske öelda lemmikut, nii teistest väljaulatuvat lemmikut mul isiklikult nende hulgas ei olnud, aga, aga need olid huvitavad võrdlemisi. Neid ma ei juhtunud kuulma. Kas Bergi kuskil ükskord Schönbergi Schönbergi ei ole, Meelis? Igatahes prantsuse võib-olla võib-olla ei viiulikontsert ei olnud viiulikontserti ei olnud mul halvasti meeles. Igatahes prantsuse oma oma mehi mängiti nüüd teiste modernistlikke võrreldes tugevas ülekaalus ja paistis, et rahvas oli neist huvitatud ka prantsuse konservatooriumi direktoriks oli tollal helilooja, on rabu. Oma positsiooni tõttu ühiskonnas väga lugupeetud isik ja ühel kontserdil esitati tema sümfoonia. See oli küll väga tavalises, isegi naiivses helikeeles väga hästi orkestreerinud. Hea vormiga kirjutatud, aga midagi huvitavat see mulle ei pakkunud, võrreldes nende nende eelnimetatud heliloojatega. Kõppe kavastil muutsid mehi. Ei jõudnud mängida ei jõudnud lihtsalt läbi mängida, muretsesin seal missioonis mõned palad, siis turniiri Tübree raha ei jätkunud palju ja. Ma arvasin, et eks neid on võimalik edaspidi tellida. Vaatasin noodipoodides omale asjad välja, aga pärast ei joonud enam raha ega võimalust selleks paljud tänapäevani kätte saada. Olivia emissioonist tuleb ka mõnisada veel rääkida, peale selle jätma tema orelitsüklit, kuulsin ta vist kahele klaverile olitabki vee süüdi taolise asja, Gilbert ise mängis üht klaverit. Ja siis üks huvitav kvartett oli elektroninstrumentidele ühehäälselt teleneljale pillile. Pluss klaver, mida ta ise mängis. Ja vist olid seal löökpillid KVs. No elektri elektriinstrumendid ühehäälset nii nagu nii nagu monocord ühe ühe pika, mingisuguse keelega, kus ei olnud mingisuguseid jaotusi ega astmeid ja klahve ei olnud, see võimaldas klistandort mängida. Igatahes tämbrit võis varieerida tugevust veel suuremana määral. Päris huvitav oli. Missioon jättis neist igatahes kõige kaugemale ulatuva mulje kõigist neist kaasaegsetest heliloojatest ja tema üle paljudki ehitasid õlgu ja mitmed naersid ta välja ja, ja avalikelt oli tema vastaseid lausa kes tema muusikat millekski pidanud. Ta ise oli oma käitumisest mõnikord pisut kummaline. Ja ma juhtusin kard skoolakantooriumis võrdlemisi töö alguses üht tema tundi pealt kuulama. See kvartal oli tunnis üksainus õpilane ja improviseerimis võrdlemisi nii algastme asju. Oli antud viisi armoniseerimisega oli tegemist ja siis missioon näitas, kuidas seda võiks teha mitmel kombel ja siis ta seal kasutas oma teooriat. Sellest lihtsast viisist tuli maailmatu tore asi välja. Ja see oli, see oli tol ajal juba juba kujunenud. See hakkas minu meelest 30.-te aastate alguses tegutsema või vil varend. Ei muidu temast kirjutatakse pidada 38. aasta paiku alles. Jah, see on nii tavalise kui vere. Igatahes. Igatahes tol ajal Jahlot nad kõik agaralt kirjutasid. Kas siis oli veel? Ei mäleta? Tema vist üldse rohkem tõuseb esile pärast sõda. Võib-olla tollest ajast mul ei ole ta nime külvi eelis, et ma ei ole üles märkinud ka Paar kontserti mul on veel meeles. Seal käis kaks korda leipzigi toomas kirikukoor. Üks kurt esitati Bachi Matteuse passioon kahel õhtul järjest ja teinekord jõuluoratooriumi. Kolm esimest kantaat. Jõuluoratoorium jättis kuidagi nii soliidsema mulje nendest Matteuse passioon ka. Ja nüüd oli huvitav, et paar nädalat pärast seda kant kandis ette selle Pariisis nii kiriku enda koorder, millest ma juba rääkisin. Ja kui leipzigi ettekanne mõjus, nii et siin Tuleb tunda aukartust iga noodi ees müts maha. Kõigi kõigi tegelaste ees sul nii peenelt viimistletud, et iga noot oli välja joonistatud. Midagi nagu enam ei, ei oleks osanud soovida. Ettekanne see asjaarmastajate ettekanne jättis kuidagi sümpaatse mulje. Seal oli Bach lihtne, midagi sellist ei püütud teha. Kui kõlilist midagi sellest, siis kõneles muusika ise. Aga leipzigi kuuril oli püütud sellega kõik on, oli püütud Bachi sügavust ja suurust kas või mühkikkadki näidata. See aukartuse tunne tekkis, aga lõppmulje ei olnud nii hea. Kontsertidest ei tule mul palju muud eriti meelde. Diaatriahvad ooperis tuleb rääkida ja comedy frantseesid, käin. Ooperit jah, see Pariisi suur ooper muidugi on on vana, suurte traditsioonidega ja kõrgetasemeline kollektiiv. Huvitavalt juhtus, et esimeste külastuste ajal kõigepealt pidin nägema seal Wagneri oopereid siig Friidi siis Reini kulda, preili, kuld vist oli esimene ja minu meelest jumalate hämarika. No ma ei oska otsustada ajule sakslaste ettekannet maaklerit näinud ja liiati veel Bayrotis. See prantsuse ettekandes oli seal tehtud kõik, mis oli võimalik. Aga ooperis isee jättis nagu ikka need Wagneri Nibelungide sõrmuse ooperit kuidagi lavaliselt väga igava mulje. Kuigi sümfoonilise teosena olid nad päris huvitavad solistid, ei saa öelda, et prantsuse solistid üldse laulusolistid oleks millegagi hiilanud. Lakk tegid oma asja soliidselt. Ma nägin seal suures ooperis veel veel hiljem mõndagi. Kaasaegsest teostest Russelli all Petrus Albeeerrusselli ämblikku pidusöök. See oli võrdlemisi lihtsalt nii pisut nagu futuristlikeks stiilist lavastatud. Lavastatud dekoratsioonid olid miinimumini viidud. Muusika. Russell ei ole ju mitte äärmine modernist. Ei olnud, ei olnud nii väga, väga üksikasju ei olnud siis. Millest ma olen ikka nii poolmuiates konservatooriumi tudengitele rääkinud? Gulo Faust, see oli mingisugune juubeli selle peaosalisi Margarita juubeliettekanne. Ma ei mäleta igatahes, kus oli igatahes Margaritat laulis võrdlemisi eakas daam ja kaunis korpulentne ka. Muidugi kohe pani pisut muigama. Ta laulis oma partii hästi, tip-top, aga tema enda ja, ja kõik muu lavaline liikumine, see oli niivõrd primitiivne teiste lubagneri ooperites, seal ei ole seda palju. Ja mõnes teises ooperis tundus ka, mul ei tule neid kõiki kõiki praegu meelde. Lavalist liikumist oli nii kui hädapärast tarvis olid sagedased, tundus, et koor vahib hoolega dirigendi taktikepp, joot ja solistid, samuti. Meilt nüüd Estoniast minnes, kus Hanno Kompus lavastas nii paljud asjad Stanislavski põhimõtetel ja ilu uusi samuti see tundus kuidagi nii omapärane, kuiv ja kui need solistid ei olnud ka väga head lauljad, siis ta jättis mingisuguse akadeemilise mulje. Ja hiljem märkasin küll, et see on Läänemaade traditsioon olnud kogu aeg. Ja edaspidi ikka ooperis. Paratamatult ma kuulasin kõigepealt torkest, võib-olla sellepärast, et orkestri vastu loomulikult mul oli suurem huvi Aga ei mäleta, et, et seal solistid või koor või terve lavastus oleks nii midagi erilist pakku. Teises ooperiteatris comedy infra, see siis päris hea mulje jättis. See soosi Samson taliilo. See oli tehtud nii nagu nii nagu nad olid selle mõtelnud. Seal ei tundunud midagi midagi puudu ega midagi ülearust. Samuti rooli kõik niisugused tagasihoidliku soliidsuse raamides. Paistab küll, jah, need kaks ooperit on kumbki oma eriilmega ja seal. Selles suhtes juba nime ära. Teises teadis algusest peale Niukest kergemat südamlikumad koomilisi laadi oopereid antud jahid itaalia ooperit, seal kuulsin tonitsetit siiski mitte mitte nii väga palju kontsertidega võrreldes. Hakkas siis eemalda koomilist ooperit. Päris koomilist ooperit ma ei mäleta, vist, ma ei vaadanud neid nii palju. Ega seda rahakest ka nii hirmus palju ei olnud. Diaatritesse muusikaõpilased hinnaalandust ei saanud kontserditel ja see oli küll märgatav, sagedasti olnud, sai väga odavalt käia, aga ooperis indo niisugusi, soodustusi meil ei olnud. Vaatlesime meistrist Vingerit. Meestesingi reid ei mängitud sel ajal seal ja muudkui need kolm Nibelungide ooperit, draamaetendus, rozdaali, Sironoode perserakk jättis, jättis küll võimsa mulje. See paljukiidetud prantsuse draamakunst näitleja deklamatsioone ja see, see oli küll seda väärt, et, et kuulata muidugi makilist ei saanud ning lavakõnest nii hästi aru ega algust ega lõppu ligi. Ei saanud keelt ikka nii palju omandanud kirjandusliku keelega, kõik oleks hooleks nüüd kõike hulk mõistnud ja ja suutnud kõigist asjust kõnelda. Ja sellepärast jäi, jäi mõni asi ikka ka vaatamata üldse alguses. Ma ei tahtnud palju tutvusi luua, eriti mitte kaasmaalastega. Püüdsin oma franke hoida. Õppimise aeg saaks võimalikult pikki ja mõnda võib olla väga tarvilikku asja. Kas noodimaterjali või või midagi niisugust muretseda. Ja pärastpoole. Jah, sagedasti oli ju siia häda ikka, et, et mitu head üritust hooli korraga. Ja, ja valiku raskus oli õige õige, sageli tuli kaaluda, kuhu minna. Aga muidugi seal sihukest Eesti seltsielu oli ka, jutustas, kuidas Saksamaal see oli. Aga Prantsusmaal. Pariisis salveid ja eesti seltsi seal mingisugust ei olnud minu teada ma käisin üsna alguses saatkonnas hankimas eestlaste aadresse, kes Pariisis elavad, elasid, töötasid või õppisid aga mingisugust niisuguste ühingutega kooskäimist seal seal tõepoolest ei olnud. Mõnede eestlastega alguses nii sidet otsinud suurt pärastpoole, seal tekkisid mõned juhuslikud tutvused. Aga meid endid oli õppimas seal selle hooaja jooksul tervelt kuus inimest. No nagu ma ütlesin, aasta juuriskame koos sõitsime ja olime seal terve aasta, tema vist jäi paar nädalat minust kauemaks kevadel sinna. Siis tuli veebruari esimestel päevadel Villem õunapuu kes. Tahtis hakata õppima Shakti puu juures. Ta alguses otsis teda tükk aega, ma õieti Me käisime seltsis teda otsimas, see õnnestus ja tibu võttis ta omale tasuta õpilaseks, oli väga tähelepanu väärt. Ja jällegi veel kribistab alla, et Pariisis ikka häid viiulisoliste nähtavasti oli vähe. Tõepoolest. Umbes samal ajal tuli sinna Hugo Süts, kes oli paar aastat varem juba Pariisist tudeerinud tul jõua professor Sürbusharii juure riiuli parajasti sõitnud pikemale kontsertreisile Lõuna-Prantsusmaale ja ja tervelt kuuks ajaks, nii et Süts lihtsalt nautis Pariisi elu. Seal nii kaua ja kuskil kuskil märtsi teisel poolel ta alles sai oma professoriga kokku ja ja mõnevõrra tööle hakata. Siis õppis seal pianist Selmata mõrkina kelle juures ma ei mäleta. Vist oli ta konservatooriumis, ma esimest korda kohtasin teda koos aasta juurikad olid varem kokku saanud. Kohtasin 112. veebruaril. Ja. Pärast me nägime vist ükskord nii, et meil nii tihedat kontakti olnud õunapuu ja Sütsiga meil me olime kogu aeg koos. Siis õppis Artur Kapi juures Tallinnas kompositsiooni veel Gabriel Gordon. Me olime isegi kontrapunkti rühmas koos ja temaga ma kohtusin seal täiesti ootamatult, ta oli minu aadressi kuskilt saanud ja otsis mind üles ja ütles ennast, seal ka kompositsiooni õppivat. Me mõned korrad kohtusime, mis temast pärast sai, ma ei tea. Vist mees Eestisse tagasi ei tulnudki. Jah, ega ta siin ei jõudnud kirjutada midagi, ta õppis alles ja nähtavasti ta ei lõpetanud konservatooriumi läks Pariisi ja seal seal töötas edasi, ütles ta, peab kõvasti töötama, et siin nõutakse palju ja üsna kevadel tuli läbisõidul Itaaliasse sinna Elsa Maasik. Ta viibis Pariisis umbes kaks nädalat ja külastas seal mõnda laulupedagoogi. Ma aitasin tal neid üles leida ja, ja püüdsin olla tõlgiks. Ta igatahes siirdus sealt edasi Itaaliasse. Siis sain ma tuttavaks skulptor Jaan Koorti pojaga kes seal õppis Pariisi ülikoolis. Kui ma õieti mäletan, vist filosoofiat. Ja temast pärast ma ka midagi ei tea. Kassimees tuli tagasi ja ta tuli tagasi Eestisse küll 39. aastal oli ta Tallinnas Eesti saatkonnas. 24. veebruari vastuvõtul. Käisime Schötziga, esinesime seal üks, teinekord kutsuti meid veel, see oli mingisugune väiksem. Midagi nagu sõprusühingu taoline koosviibimine kus me jälle mängisime. Ja seda eesti seltskonda ei olnud seal kuigi palju. Ja mingisugust püsivat tutvust sealt ei tekkinud. Umbus ütlesin, oli küll üks, üks varasem tuttav vanemapoolne vanemapoolne mees kui ma mäletan, vist vist insener või niisugune ehitusala töötaja, kes oli Pariisis abiellunud venelannaga ja nende poeg igatahes ei osanud eesti keelt. Temaga saime prantsuse keeles rääkida. Vildist eestlaste koondumiskohta ja organisatsiooni seal tol ajal ei olnud. Ülikoolis paistis leid õppivat üht ja teist aga neid oli küllaltki vähe. Töötavaid kunstnikke. Wiiralt võis olla Wiiralti jah, ma aadressi ei, ei leidnud või Wiiralt iga igatahes kokkupuuteid ei olnud. Neist õpingukaaslasest Ecol normaalis tuleb veel üks kuju meelde. See oli Rootsi noormees, umbes 23 aastane, õppis tšellot ja meie tutvumisel tekkis kohe eriline, nagu huvi üksteise vastu. See mees oli nimelt 1936. aastal Eestisse huvitanud oli Kohilas olnud kolm või neli nädalat. Ja siis, kui ma ütlesin, et kas meil pole rahulik elu siis ta nägu läks veidi pilve, kehitas õlgu ja rahulik, Teil juuakse kole palju ja siis ta väga eredalt hakkas kirjeldama üht pühapäeva pärastlõunat Kohilas, kuidas mehed heinaküüni juures? Putin lapsuja tühjendanud pudeli teise järel. Ja siis, kui viin otsa saanud, siis üks mees läind supelpükstes jalgrattaga viie kilomeetri kauguselt uut toomast ja kuidas see tal kõik kolm veider ja, ja barbaarne see talle sugugi nähtavasti ei meeldinud ja hiljem kui nüüd alkoholikommetest seal maal juttu teha ja välismaa ostuks üldse siis vahe oli ikka märgatav küll. Üks noormees ilmus sinna kooli sööklasse alles vist aprillikuus. See oli Singapurist pärit. Abu Packar oli ta nimi, mitte Euroopa nimi, mis rahvusest õieti oli? Mul ei läinud korda kindlaks teha. Emakeele liitlastel võetaval Hollandi ja üldse rääkis peale emakeele veel inglise prantsuse keelt ta oskas küll vähem saksa siis araabia hiina hindi keelt ja temaga me siis mõnikord rääkisime saksa keelt, mida seal lauaseltskonnast peale meiega keegi osanud üldse meil kõnelus käis prantsuse keeles. Ameeriklased omavahel ja mõnikord taanlasega kõnelesid inglise keelt ka, aga see oli nii ajuti ja episoodiliselt õppetööst ma juba osalt rääkisin, sellest tuleks veel kõnelda. Improvisatsiooni õpetajast oli juttu ja nüüd palade endi õppimine. Kõikides prantsuse õpetused nõuti palade päheõppimist, mis meil siin idapoolselt maadel kombeks ei ole. Põhjendanud seda väga lihtsalt sellega, et kui te sõidate näiteks võõrasse kohta või ootamatult kuskil mõne seltskonnaga satute huvitava oreli juure, teid palutakse mängida. Kust te võtate siis noodid ja lehe pööraja ja üldse mikspärast muusik Mikk pärast orelimängija peab teiste interpreetide seas olema nagu teise järgu isik. Päheõppimisega mul alguses oli mõnevõrra raskusi, me ei olnud seda Tallinnas teinud ja lapsepõlves küll mul oli pähe jäänud võrdlemisi kergesti üht ja teist, aga nüüd samal meetodil lihtsalt mehhaanilise mäluga proovides ei tulnud sellest midagi välja, siis pidin mingisuguse mingisuguse muu teadliku mäluvahendi võtma. Kasutan selgus, et mul visuaalne mälu oli kõige parem ja nii jäigi noodipilt pidi olema nagu alati silma ees. Eriti palju teoseid ma selle aasta jooksul läbi ei mänginud. Seal olid Bachi palad, paar tükki, neist Tallinnas juba põhjalikult selgeks õpitud kaks franki kuraali neist oli ka üks ennem õpitud. Igatahes fraseerimine oli äärmiselt lihtne ja loogiline. Ja paari sõnaga öeldist seisis selles, et kõik korduvad noodid tuli mängida Stakaato kusjuures, sest Acatooli põhimõtteliselt alati ühesugune täpselt pool noodipikkused ja kõik muule kaoto. Üksikuid erandeid Bachi juures oli, need olid mingisuguse põlvest põlve kandunud traditsiooni järgi nähtavasti hoitud aga üldreeglina käisse ning esialgu tundus niisugune Me fraseerimine, artlikulatsioon väga-väga kuiv ja hirmust Kemaatilineb. Aga mõne aja pärast ja hiljem on ikka näinud, et see tegi pala hästi plastilised selgeks ja üksikud noodid tulid üllatavalt hästi kuuldavale. Ma olen seda pärastpoolegi ikka mingisuguse hea joonena märganud prantsuse ja läänemaade kooli juures, kui seda idapoolsete maadega võrrelda. Ja õppijale ta andis ja annab praegugi igatahes hea nihukese sõrme, tehnilisi ja puht vaimse distsipliini. Kui õpilane iseseisvalt töötab pärastpoole ja sellest sealt edasi läheb, siis igatahes ta mäng saavutab suure suure selguse. Registreerimisest ja palade ülesehituses oldi äärmiselt. See sündis nii suurtes plaanides üksikuid detaile, nii nagu me olime tol ajal siin Tallinnas harjunud vana saksa ja Peterburi kooli mõjul. Nendega ei arvestatud üldse. Ja see tundus kah olevat võrdlemisi igav, tervet pala läbi mängida nii mingisuguse ainult forte ja mingisuguse metso Fortega seal kõrval või kahe ühesuguse forte plaaniga. Ja mäletan üht kontserti, vist mängis seda maestro Tübrey ise, noh, see oli Bachi F-duur dokkab. See on pikk lugu, kestab tervelt üheksa minutit ja. Ta mängis sele ainult kahe dünaamilise plaaniga. Ka lõpul, kus on väga kaelamurdev modulatsioon. Isegi seal dünaamikat ei lisatud ja esialgu ma kuulasin kuidagi teatava pettumusega, aga kui palav oli lõppenud, siis korraga tekkis mulje, mis mulle oli nagu suureks avastuseks. Et küll see lugu on monumentaalne. Ja veel kontserdilt koju minnes kestis see mulje mul tükk aega. Ja hiljem harjusin ise ja on harjunud kuulajad ka selle stiiliga. Nii et põhimõte oli üldiselt vanamuusika juures Bach kaasa arvatud. Et tuleb teha asja võrdlemisi lihtsalt. Kui meil ei ole täpseid andmeid autori soovide kohta, siis on parem toimida liiga lihtsalt, kui laskuda igasugustesse laialivalguvad eksperimentides. Ja, ning seda tegelikult tehti palju, olenes muidugi ettekandes instrumendi endokõla kvaliteedist, mõnel orelil oli see palju huvitavam siiski kui teisel prantsuse asjadest. Peale Kahe koraalivil Tübree prelüüdi ja fuuga g-moll uppus seitse valisin selle omale ise pärast ühe kontserdi kuulamist, kus see asi mulle pööraselt meeldis. Olin hädas klaveritehnikaga ja olen õieti siin Tallinnas Tallinnas olnud kah pärast konservatooriumi lõpetamist ei ole omaette peatükk, sellest, ma tahan veel üksikasjad meelde tuletada ja kirja panna. Igatahes Pariisis seal õppeasutuses kuskil organistidele klaveriõpetuse automaatselt asja juurde ei kuulunud. Kui seda sooviti, siis tuli selle eest eraldi maksta. Käsi mul oli väikeseks pettumuseks, selle järel tundsin suurt puudust, kuna lihtsalt ma osanud ennast tehniliselt ise edasi koolitada ja tundsin, et käsi jääb kangemaks. Mida rohkem harjutan, seda hullemaks nagu kõik läheks. Ja siis tekkis juhuslikult. Kooli sööklas ennetas ka selle kooli üks nooremaid õppejõude, hügiet, kulood, üks Assistentidest. Ja kuna tema juures üks meie seltskonnast Ühendriikide niiger Hugo Porn ka õppis, siis ma palusin esiteks luba tundi pealt kuulata ja pärastpoole juba juba ka eritasu eest järjekindlalt klaveritunde võt, sellega ta oli lahkesti nõus. Ja ma olin huvitatud eeskätt korto klaveritehnikast tehnilistest harjutustest. Alfred Orto on nimelt koostanud toreda nihukese harjutus kogu klaveritehnika ratsionaalsed printsiibid mis oli seal koolis kõikidele klaveriõpetaja õpilastele kohustuslik. Nende harjutuste läbitöötamine toimus nagu eritööna. Eri aegadel. Ja Ma arvasin, et mul võitleja väga kasulik olla, muretsesin harjutused raamatu kumale ja siis muidugi peale nende harjutuste olin muidu klaverimängust huvitatud. Me töötasime läbi seal dist hakkas klaveri õppimine kuskil veebruari alguses ja töötasime niikaua, kui mu Pariisist ära tulekuni mai lõpul. Võtsime läbi mitmed kraamerietüüdid siis nendel tsooni tõsised variatsioonid. Bachi itaalia kontserdi tehnilised alused muidugi pakkusid mulle mõndagi uut. Pean ütlema, et et päriselt ma selle saladuse jälile ei saanud. Kuidas kätt teha, hästi vabaks, seal juhtis mind mind hoopis hiljem, 1946. aasta kevadel alles Karl Sillakivi, kes oli ka omal ajal kord too juures õppinud. Ja see sündis umbes veerand tunni jooksul. Mõni mõni sõna ka. Pärastpoole ma olen, olen selle probleemiga ikka hädas, on nimelt nooruses õpitud mingisugune. Ma ei taha oma õpetaja Amanda Janssoni kohta midagi sellega halba öelda, et ma olen temalt väga palju saanud. Väärtusliku aga mul tekkis, võib-olla see oli minu viga, minu arusaamise viga, tekkis mingisugune ettekujutus käepositsioonist, mida peab säilitama. Ja see positsiooni hoidmine ja otsimine, tekitavast, mingisuguse mingisuguse pinge, vähemalt osa suuri käelihaseid, küünarvarre ja, ja õlavarrelihaseid, ma ei osanud sellega lõdvaks lasta. Ja selle hädaga Molm pidanud maadlema pärastpoole ja õieti suurt vaeva nägema. Hilja kivi ütles, et positsiooni üldse pole vaja. Natsioon, pedagoogiline eksitus, kui seda nõutakse, eriti see käelaba ja randmepositsioon. Muidugi, oreli juures on see mõnikord kasulik ja prantslased ise nõuavad tehniliselt Stakaato mängu juures ning teatud fikseeritud käelaba ja rannet. Aga see ei pea mitte alati igal pool olema. Muidugi üks mu häda oli see ka, et et ma olen maal kasvanud ja isatalus igal suvel kõik tööd kaasa teinud, valima Teie, küsimata ioni heaks spordiks ja, ja tervisele väga kasulik olnd. Ja ma ei ole osanud võib-olla nende füüsilise tööperioodide järel õieti harjutada õieti kätt jälle painduvaks mängida. No ja oli ta kuidas oli, igatahes sellest sellest klaveriõppimisest jäid mulle korto tehnilised harjutused nii nagu raudvaraks ja ma olen nende kallal tänapäevani töötanud iga päev järjekindlalt ja ja need on siiski suurepäraselt koostatud. Kui neid, kui neid õieti teha siis kasu on nendest igal juhul. Muidugi seda pianistid üldiselt ei tarvita või tarvitavad osaliselt. Aga eks see on individuaalne asi. Mul ei ole ju vaja niisugust pianistliku ühelgi organistiga, kes klaverit ei mängi. Ei ole vaja ju klaveritehnikat ka mitte sellel kombel, nagu seda vajab pianist. Orelil on teinekord midagi muud tarvis. Ja päriselt ma leian, et et võrdselt nii kõrgetasemeline kunstnik mõlemal pillil on vist võimatu olla üks või teine on paratamatult ülekaalus. Mul on niisugune arvamine. Ja seda. Oleks võinud ka mängimata jääda. No ja nüüd ma räägiks edasi veel organistidest, mu natukene kõnelesin võib-olla orelitest endist. Prantsusmaa on oma oma oreliehituse ja ja instrumentide peale õigustatult uhke. Minevikus seal on 18. ja seitsmeteistkümnel sajandil olnud suuri meistreid, kelle pill aga tervikuna praegu on alles mõned üksikud ehk siis osa vilesid osa registreid kasutatud ümberehituse juures. Möödunud sajandil oli neil kaks suurt meistrit. Joonis Merclen. Hiljem kelle oreli don peamiselt provintsis säilinud Pariisis vähem ja Aastast 1804. Ma ei või praegu siit peast sünni ja surmaaastat öelda. Möödunud sajandil tegutsev Aristid kavandi koll. Kolli. Järeltulijaks sai tema vanim kaastööline šariumite. Temaga koos on see firma ehitanud maailmas umbes nii, nagu ma kuulsin. Ma käisin selle järeltulijate tehases ja kuulsin, et see vabrik on lasknud välja umbes 650 instrumenti suurt ja väikest kogu maailmas, millest 395 öeldi olevat Prantsusmaal alles ja mängukorras. Neid oreleid ma sain näha õige mitmeid näha ja kuulda. Ja. Nende juures on mõnikord isegi raske ühist joont leida peale võib-olla hoolika niisuguse tõepoolest ilusa intonatsiooni. Ei saa võrrelda näiteks Pariisi jumalaema kiriku tol ajal 85 registrist orelit, mis on hiiglasuure ruumi jaoks ehitatud. Selle oreliga, mis oli tüpril kodus. See Pree koduorel oli väga peene peenetundeliselt hästi maitsekalt impuleeritud, väikse ruumi jaoks maitselt see ei olnud absoluutselt mitte peale tükkiva kõlaga aga kõik oreli säravus ja võimsus oli seal olemas. Või siis instrument Ruanis tuhani kirikus, kus ma kevadel käisin suhteliselt vähesed registrite osatud saavutada haruldane võimsus ja kava Jegolly geniaalsust seisab minu meelest mitte ainult minu, vaid ka temast kirjutajate meelest tema nihukeses haruldasest ruumi akustilist taibus. Ta olevat sellesse ruumi minnes, kuhu ta orelipidi ehitama, kõigepealt koputanud kepiga vastu põrandat. Ja siis olnud tal kohe selge, kuidas tuleb orel disponeerida ja viled imponeerida. Ja nii see on tõepoolest suurepäraseid tulemusi andnud. Kaja Kaja loomu järel kestvuse ja selle helikõrguse järel peaks olema igatahes muid abinõusid, Cavani koll ei ole, ei ole tarvitanud mingisuguseid akustilisi mõõtmisi möödunud sajandil neid ei osatudki teha. Ja meie päevil ei ole neist ka nii suurt kasu olnud, kui loodetakse. Üks haruldase kõlaga orel, võib-olla kiun ka kavani kolli? No ma ei julge öelda, parim sellepärast, et neid väga häid. Neid oli säitisel pilsi kirikus, kus mängis omale tseesar Frank. Kas juurel ei olnud mitte eriti tugeva kõlaga? Aga iga register oli väga peenelt komponeeritud, nii et selle kõla kuulamine oli endast naudik siis suur orel, see oli üks kolli, viimaseid oli mu Morteri künkal sakraigööri kirikus 1918 ehitatud, see kõlas võrdlemisi kuivalt. Seal nüüd enam muidugi kavadjeegol ega ka mitte kumbki ei elanud, see oli üks nende viimased Pille kas olid meistrite oskused seal langenud või või oli selle akustikaga midagi korrast ära, see orel kõlas kuivalt ja mul ei olnud tahtmist teda palju kuulata. Nüüd mitmed orelid olid huvitavat oma mingisuguse mineviku pärast. Näiteks Madeleine'i kirikus, seal ma käisin ka palju kontserditel seal orel oli umbes nii keskmise keskmine oma uinikava jeg olla mitte nii väga hea, mõnega võrreldes. Seal oli omal ajal mänginud see ainult USA-s. Ja tema tema teoseid seal juhtis ka mängitama. Ei, oli seal Hermen depree kirik kus ma, kus ma käisin organisti pärast seal. See oli ka üks tunnustatud kunstnike Andrei Marshall sündinud pime. Ja mängis väga hästi lai olnud suur improvisaator, aga palad, mis ta mängis, need olid toredasti ehitatud. Siis sain servee kirikus oli põhiosas alles toorelt, milles mängis François Kuperään. Omal ajal. Seda oli hiljem küll suurendatud, aga. 80 protsenti oli Kuperääni aegne ja võib-olla 30 protsenti veel 100 aastat vanem. Suurte meistrite töö. Seal tundusid küll mõned registrid meile harjumatult teravad. Aga see oli tolleaegne intolete imponeerimise komme. See oli häälestatud toon madalamalt, niiet tooma Roor kõlastanud Mollina. See oli üks üks huvitavaid instrumente. Ka see on üks huvitav asi, kui nüüd on madalamalt häälestatud tavaliselt punastele värvid niisuguseid ta oma karakteri, aga kas muutuks siis karakter ka, käsitleme nuuma Žurreo, sellel klaveril annavad karakterid siis nii nagu sibi. Ja muutub küll, karakter muutub ja sellest on natuke kahju. Neid vanu oreleid on paljusid, mis sul kõrgemalt häälis kui meie kammertoon isegi kuni poolteist tooni kõrgemalt. Ja mul ei ole sel juhul neist kunagi head muljet jäänud. Üks orel, mida ma sagedasti käisin kuulamas, see oli saiti staaži kirikust Pariisis üsna tsentris Keskturu ääres. Seal oli uut tüüpi neoklassikaline orel aastast 1932. Selle oli ehitanud firma Gonzalez, kes tol ajal oli Prantsusmaa juhtiv oreliehitustööstus. Pärast minu Tallinna konservatooriumi oreliklassi lõpetamist tekkis professor Stockmanni ennem kui minul idee saata mind välismaale edasi õppima 1934. veebruaris see vist oli kui Lebowski muusikaülikooli professor Karl Hoyer oreliprofessor, keda August Stockmann parematest aegadest tundis, käis Tallinnas, mängis orelikontserdi Niguliste kirikus või kaks kontserti ja seda külastas ka oreliklass ja seal professor Stockmann tutvustas mind ja laskis talle ette mängida professor Hoyerile. Mere. Seekord mängisin Bachi, F-duur, Tokaat ja Karl Hoyer oli sellega ilmsesti rahul ja rohkem meil temaga jutt. Ta ei olnud võimalik, professor Opmann ilusti temale midagi rääkis. Siis olid 1934. aasta suvel Leipzigis orelimuusika suvekurss. See brošüür tuli Tallinnaga ja professor tuppa, selle näitas isegi andis nõu sellest osavõtt. Raha tol ajal kuskilt ei paistnud selleks saada olevat, tundus üldse nii kaunis utoopiline, ma ei võtnud seda isegi tõsiselt ja jutt jäi jutuks. Tõsisemalt see välismaale edasi õppima. Küsimus tõusis pärast 1930 kuuendat aastat või õieti 36. aasta sügise poole, kui ma eesti korralikus sõjaväes olin aja ära teeninud. Konservatoorium oli vahepeal rivistatud ja uute õppejõude noorte õppejõudude ettevalmistusmuutus ühtlasi konservatooriumi asjaks. Professor Stockmanni üldse oli Tallinna konservatooriumi käekäigust igas suhtes huvitatud ja ta mõtles kõikidele küsimustele kaasa ja mitmedki praegused õppejõud on tema nii-öelda koha peale pandud sõna tõsises mõttes või vähemalt tungivat või vähem tungivat nõu antud professori poolt. Ja siis tuli ühtlasi välismaale sõidu küsimus tol ajal ainukese kohana nagu kõne all Saksamaa ja ainsa kohana seda ma kuulsin isiklikult professor Karl Hoyeri suust. Et orelit ja kirikumuusikat on Saksamaal põhjalikult võimalik õppida ainult Leipzigis kõike muud, seal koori juhatamist, orkestridirigeerimise, teisi instrumente, neid võib ka mujal Saksamaal õppida orelit ainult leid, siis siis ma mäletan, et Letski konservatooriumist ma tellisin seal sisseastumistingimused, mis ma professor Günther ramiinile kirjutasin. Sisseastumistingimused, massain ja professor Stockmann õhutas mind paluma Kultuurkapitalist stipendiumi, mida siis lubati 750 krooni. Ja profess Stockmanni edasi. Andis nõu tööka riigivanema poole veel lisastipendiumi saamiseks. Ma ei mäleta, kas ma konkreetselt küsisin 500 krooni või või oli mingisugune üldine riigivanema stipendium selle ümber. Igatahes sellele summale sai nagu sihitud. Sellest stipendiumist öeldi mulle ära põhjusel, et ma juba kultuurkapitalilt saavad stipendiumi. 1937. aasta märts. Ma mängisin Estonia kontsertsaalis oma esimese kontserdi nii väljaspool kirikuid oma algatusel ja solistiks oli seal tooni kroon, kes oli Aino Tamme üks andekamaid õpilasi. Tooni krooniva tundsin varem olin teda vist saatnud mõnelgi korral. 33.-st kuni 35. kevadeni olin Aino Tamme klassis kontsertmeister, jällegi tuleb selle eest kiita professor Topmanni, kes organiste armastas sääraste tööde peale sokutada konsultooriumis kuna Peterburis olevat see nii olnud ja muidugi see oli suure suurepärane praktika ja muusika tundmine kõik. Aino Tamm kuulas muidugi meie kontserti seal aukülalisena proove samuti. Ja üks kord 37. aasta maikuul. Aino Tamm helistas mulle konservatooriumi ja palus tulla enda juurde. Kuna telefonil olevat võimalik saada rääkida siis ma paari tunni pärast läksingi Aino Tamme korterisse. Era algas juttu, umbes nii. Ma kuulsin Te, tahate välismaale minna õppima ja Kultuurkapitali stipendium neil on, kuhu te tahate, mind? Vastasin nagu olukord oli, et Saksamaale meil muud võimalust ei olegi, õieti siis ta hakkas rääkima, et tema vennal kadunud professor Jaan Tammel konservatooriumi omaaegsel direktoril oli olnud kellelegi prantsuse organistiga isiklik tutvus. See mees oli vist Tallinnas käinud ja kõnelnud seal ühte teist väga huvitavat prantsuse orelimuusikaalasest elust. Aino Tamm selle prantslase nime ei mäletanud. Aga andis nõu, et et kas mai looks Prantsusmaaga üldse nüüd sidemeid, et kui stipendium kord on, nii et ega seda teist korda ei anta? Jaa. Jaa. Kui ma jään konservatooriumi õppejõuks, siis Saksamaa on siin lähemal ja teil saab tulevikus raha olevat. Te võite ise siia sõita, lühemaks omal algatusel sõita, et need, kas te ei kasuta stipendiumi Prantsusmaale minekuks, kui orelikunst on meil tundmata. Et kui te lähete, et see on juba ka terve Eesti muusika huvides just sellega tutvuda, mis meil seni on tundmata mul ei olnud tarvis sellest rohkem rääkida, igatahes Aino Tamme juurest tulin ma kohe jooksujalu tulema ja ostsin poest prantsuse keele õpiku. Iseõppijaile hakkasin samal õhtul õppima, kuna prantsuse kultuur kirjandus ja, ja pärast ka muusikakeskkoolipäevist kuidagi saanud mulle eriti sümpaatseks. Prantsusmaa oli muutunud mingisuguseks unistuste maaks. Keele õppimisega oli ju selge, et ainult selle raamatu järele õpita. Tallinnas oli tol ajal keelte kursused Berlitzi meetodil. Berlitz meetod seisab selles, et, et emakeelt absoluutselt sõna kee tarvitata keele õppimise tundides algusest peale läheb õpitava stiilis tema juures siis õppimine kestis veidi üle aasta. Loomiskeele õppimisse veel puutub minu kodukohas. Oi Kolga mõisnike viimane võsu, üks krahvinna modelenud Stenbocki, kes oli sündinud prantslanna. Kaanist pärit. Oskas ainult prantsuse ja vene keelt, eesti keelt mingil määral mõistis, aga peaaegu ei kõnelenud seda. Käin koduga suvel temaga vaktsineerimas, mis oli üsna kasulik. Õpetaja abiga olin kirjutanud Pariisi muusikaõppeasutuse, neid oli kolm konservatoorium siis skoolakantoorum ja egol, normaltimisik. Jäi mul viimasele õppeasutusele. Tundus olevat vastuvõetavam selles mõttes, et konservatooriumis oli kitsendused välismaalaste jaoks, see oli rahvuslik õppeasutus, professor top mõtle soovitas mind pöörl vabrikantide ühingu poole. Jällegi lisaraha saamise palve ka temal oli selle ühingu juhatasin nähtavasti tutvusi ja ta oli tegelikult juba enne mind mu palve sinna esitanud ja. Mul ei olnud muud, kui, kui sinna isiklikult kohale minna ja võeti nagu tuttavat juba vastu ja lubati sealt veel 500 krooni. See tegi rõõmu sellepärast, et nii palju raha ei olnud mu kolleegidest tol ajal, kes välismaal käisid õppimas keegi saanud, välja arvatud Villem Reiman, Eduard poolakene, kes läksid Budapesti tudeerima. Reisiplaani sai nüüd võetud järgmiseks joon 1939. aasta suve alguseks ka Saksamaa seal nimelt külastada neid orelitehaseid, kellega Eestimaal oli kontakte, olnuks, kes siia Eestisse olid ehitanud siis leipzigi konservatooriumi Berliinis, kontserte ja muud. Kuulmis-nägemisväärset pidime selle Saksamaa matka tegema koos Werner lüüliniga. Too Werner oli lõpetanud Tallinna konservatooriumi oreliklassi. Ka tema oli oli ette nähtud oreliklassi tulevaseks jõuks, kuna korritoori noorelgassi oli laiendatud ja professor Chapman oli tükk aega oma tervise üle kaevanud ja ta järeltulijate otsimine oli, oli väga tõsine küsimus. Ja me pidime siis müüriga kahekesi selleks jääma. Müülen läks Saksamaale leipzigi 37.-ks 38.-ks õppeaastaks, temal vist tegi selle selle sõidu omal kulul ja siis ta pidi tulema tagasi. Me pidime temaga koos siis selle Saksamaa Saksamaa matka tegema ja samuti professor Opmann tahtis 39. aasta juunis Leipzigis külastada raamatukogusid ja muuseumilt. Tema õpetas muusika ajalugu Tallinna konservatooriumis 20. septembril 1938 võisin-Riia rongiga Pariisi poole keele asuda. 21. o septembri hommikul kell kuus oli Riias, seal tuli istuda ümber teisele rongile, teises jaamas, vanasti oli seal kaks jaamas Riiast hakkasime siis liikuma Berliini poole kell seitse 30 hommikul läbi Kaunase ja Königsbergi vagunis, esialgu ega pärastki vist ei olnud. Sõitjaid minuga koos istus. Üks Läti proua sõitis külla oma õele Berliini. Muidugi rongiaknast oli, oli väga põnev välja vaadata, kuna ma üle piirivaim käinud varem ainult Soomes ja Rootsis, Soomes 32. aastal oldi oreliklassiekskursioon. Teinekord ma olin Soomes käinud 38. aasta suvel. See oli juba kontsertkooriga Pärnu Eliisabeti kirikukoor maastikupilt muidugi rongilt vaadates latt, kallija lagedat maad suhteliselt juba hoopis rohkem kivimaju, paremini kultiveeritud maad, rohkem lehtpuid ja kõike keerasid. Leedumaa jättis maha jäänuma ja kehvema mulje, et halle, palkseinu ja õlgkatuseid paistis rohkem kui tol ajal Eestis. Ja Ida-Preisimaa selle vastu oli järsku midagi muud. Seal hakkas tüüpiline saksa maastikupilt Telliskivihoonet teede ääred palistatud puiesteedega sagedaste viljapuudega, mis oli läbi kogu Saksamaa. Sõjaeelse Saksamaal. Tolliametnikud olid huvitatud muidugi toiduainetest. Kõigepealt leidsid mull õpilaste poolt Tallinnast lahkumisel kingitud suure tahvli šokolaadi ja tirisid mind kohe tollivagunisse. Ja kui siis selgus, et ma hoopis Prantsusmaale sõidan, siis lasid mul minna. Aga mu kaaslanna pidi oma õele viidavate oma kasvatatud värskete aedviljad pealt maksma nii suurt tolli, et oli pärast üsna nördinud. Õde oleks võinud selle kraami Berliinis odavamalt osta. Berliini me jõudsime kell 23 15. Samal õhtul. Berliinis on, läbib raud kee linna idast läände ja seal on mitu jaama. Olime enne kokku leppinud, et väljusin Friedrich trasse jaamas. Ja sealt sain omale reisikaaslase kogu Pariisis viibimise ajaks. Muidugi see kaasus algas palju varem Tallinnas juba mitu kuud varem. Olime maha käinud Tallinnas tuntud fotograaf, juurisi. Tema ateljee asus Vana-Kalamaja tänav, kui ma ei eksi, 11. See maja on praegu Terr foto järgmisel küll enam ei ole. Selle tütre aastaga, kes lõpetas Tallinnas professor Theodor Lemba juures klaveriklassi ja samuti läks täienduse õpinguile Pariisi Kultuurkapitali stipendiumiga. Ja olime leppinud kokku, et sõidame koos ja, ja aitame siis 11 kõigest, milles, millest suudame osta juuricholi Tallinnast sõitnud päev või paar varem välja. Berliinis pidime kohtuma, toda oligi kokkuleppe kohaselt mul rongi vastas ja ja siis kolisime juba Pariisi poole, pidevast rongi väljus kell null 30, siis esimene öö oli kaunis kaunis, kehvasti magatud. Teisel öösel toetasime, peavad üksteise õlale ja, ja katsusime, kuna ega sellest küll suurt välja ei tulnud. Hommiku ärgates leidsin ennast suures tööstuslinnas Hammis ja edasi läksd CT läbi Lääne-Saksa suure tööstuspiirkonna kivi, söja ja rauakaevanduste vabrikute piirkonnas nihkus linnatuur tuist burg nüüdsel dorf ohkum Kreefeld. Ja õieti kohati ei saanudki aru, kus üks linn lõppes ja teine algas. Vahepeal oli asustus küllaltki tihe. Linnaline vabriku suitsuga, kõik kohad täis. Kamaal tehaseid tihtilugu ja kõrgahje. Maastikupilt oli juba hoopis teine kui kodumaal, mis mind üllatas. Suur mao rappus. Pisikesed kahekordsed majakesed olid nagu tikutoosid mõnel otsa peal püsti ja killuke aiake ümber peenarde vahele asetatud lauad, millel käimiseks tuli üht jalga ettevaatlikult teise ette tõsta. Kahele jalale kõrvuti ei oleks tohtinud peenramaad raisata. Saksa peaaegu piirilinnas Aachenis jõudsime rongipeatuse ajal käia Jaama lähedal asuvas Karl Suure lossi kirikus. Seon Karl Suure ajast säilinud V8 nurgeline kuppel, ehitus. Nüüd läks sõit Belgiasse, seal rõõmustas silma hästi vahelduvmaastikupilt. Seal oli küll madalaid massiivset ja sagedasti sagedust murde paljanditega, mägesid sügavad orud, nende vahel Toredat aasad karjamaad, jõgede ja ojad kestega. Mäletan, et lühikesel vahemaal läbis või 21 tunnilt ja pikimas viibisime 52 sekundit maal. Belgias oli ainuke pikem peatus Jeshis. Natukene ainult sai Jaava suurel platvormil ringi vaadata ja varsti olime ülesse trance piiri Zümoonsis ja vist kolisime seal teie rongi prantsuse rongi. Sõitsime selle matka suurima kiirusega 100 kuni 110 kilomeetrit tunnis. Kolmanda klassi vagun tunnust meie mõiste järel üsna noobel. Istmed olid kõva nahkpolstriga. Mis veel meelde jäi? Prantslase toll tundus olevat üks põhjalikumaid kogu sellel teekonnal. Üldse igast piirist üleminekul tolliti vaadati pagas läbi. Prantslased otsisid eriti tubakat ja uimastas aineid põhja piiriäärne Prantsusmaa maastikupilt, nüüd tundus võrreldes Belgia Lääne-Saksamaaga hoopis hõredamini asustatud ja, ja maha jeerum ka kuidagi isegi kohati oli eestimaiselt võssa kasvanud heina Maidki näha ja peaaegu peatamata ainult sekka täieli. Linnas oli mõneminutiline peatus ja Pariisi põhjavaksali saabusime kell 17 43, sissesõit Pariisi. Nii vähemalt siin põhjakvartalis midagi eriti vaimustavat ei olnud kõrgeid deli muidugi esiteks aedlinnad, siis kõrged Telliskivimajad, kaunis räpase välimusega mõnes kohas katkisi aknaid nöörile kuivama riputatud pesu taga mujale tagapoolsetel külgedel, hoovides. Jaamahoone ise võiks kuidagi tulla nagu möödunud sajandi lõpu niukene, vana raudkonstruktsioon oli küll suur ja aga, aga mitte eriti ilus, selles oligi liis veidi nagu imelik tunne sõita võõrasse kohta, esimene kord elus, kus teadelt kedagi vastas ei ole. Ei tea, kuhu õieti mindagi. Aasta juulis oli Tallinast saanud lisa-aadressi, temal oli siin tutvus, Eestis oli üks prantsuse ühingaljastra sees. Selle ühingu esimees oli tuntud meil praegugi tuntud kirjamees. Kataloog ja katalaga oli aasta juulis kokku puutunud ja temalt saalide hotelli aadressi ja sõitsimegi taksoga siis sinna hotelli jäive mõneks ajaks peatama. Seni kui püsivamat korterit oleks leidnud hotell alaliseks elamiseks, oleks väga luksuslike kallis. Esiteks esiteks Pariisi vaatamiseks paratamatu koht oli võrdlemisi võrdlemisi kesklinnas Tseeni jõest veidi lõuna pool, esimesel õhtul olime väsinud, jah, katsi metsa magama. Järgmisel hommikul jätkus veel kodust kaasa toidupoolist, aga siis hakkas muidugi esimene küsimus kohe ühe sinna vaatamisega kust midagi söögipoolist hankida. Mõlemat otsustasime hoida iga santiimi kokku, siis pealelõuna söögib. Nüüd ei tulnud meil kõnesse söömine kuskil ühiskondliku toitlustamise asutuses. Siks turg ja poed pidid siis aitama. Seda Prantsusmaa oli toiduainete poolest võrdlemisi rikas tol ajal ja suhteliselt odav kuid umbes ühe kolmandiku võrra kallim kui Eestis tol ajal võib-olla isegi poolteist korda. Kõige selle juures muidugi, esimene päevil, huvitas ka toitude uuringus. Sellest ma praegu ei tahakski öelda, et sellest on parem juhus. Juhus esimestel päevadel muidugi. Oli, oli kõik uus ja huvitav ja need päevad kulusid ka lihtsalt ringi vaatamiseks. Mis jäi veel kesklinnaehitused enamasti kuue kuni kaheksakordsed. Ja eranditult iga maja individuaalne ja mõned väga huvitavate fassaalidega. Skulptuurid karniisid nikerdustega mingisugust standardi ei, ei paistnud Pariisis ka peale selle välisarhitektuuri naljalt milleski. Teiseks. Mõned ehitised olid piltide järel varem tuttavad, aga kuidagi nagu väike pettumus oli, kui nägid, et nad olid niiskusest ja Lindo suitsust mustaks tahmunud. Kuulus jumalaema kirik näiteks elamoltki, hall, tumepruun, kohati isegi must, ainult nurgatornitipud, karniisid, mõned mõned figuurid, need olid täiesti valged osalts veel mingisugused hallikirjud ja suured ehitused nagu õiguste palee, Louvre'i muuseum, pala, kuningal, ost, kõik mustad kui tondid. Tänavasillutis kesklinnas oli puu pakkudest püsti asetatud tammepakud. Müra muidugi oli vähem. Et pakut Basti olevat mingi raske õliga immutatud. Ja selle kõige vastupidavam kliima septembri lõpul pooli seal soojem kui Eestis muidugi õhk tundus kuidagi olevat lämbe niiske ja hästi kõiksuse gaase täis. Tallinnast minnes harjumatult palju, bensiin lõhnas seal ka teistmoodi kui Eestis. Ja esimestel päevadel jättis nagu niisugune mulje, et ma pean sellega peal kokku võtma, helistad sellega harjuda, kuna Tallinnas oli otsinud elamiseks võrdlemisi värske õhuga rajoone ja, ja viimased kaks aastat elanud suures avaras toas, aga hiljem selgus, et see ei olnudki kuigi raske. Seal oli kõike muud huvitavat, see elulaadi vabadusi üldine rõõmsameelsus ümberringi. Ja koosnesid Pille juurde muidugi isiklikes, ku nooruse vaimustus ja uljus. Et ei lasknud Pariisi sugugi vastikule tunduda vait kõikidest suurtest linnadest, kus mul tuld viibida. Seda on senini kõige parema mulje jätnud. Me sattusime Pariisi teil päevil, millal Euroopat tõsiselt ähvardas sõjatont. Ja see sekkus, nagu mingisuguses sündmusena. Leietide esimeste päevade muljed. Euroopa suurriikide välisministrid. Ma ei mäleta, kas, kas välisministri kõrval pidi Müncheni. Konverentsil tuleb, aga Hitler ja Mussolini igatahes nelja riigi juhid tulid sinna kokku ja seal oli Euroopa sõja või rahu küsimus, õieti load eraldi. Sellest oli õhk ning kuidagimoodi elektrit pidevust täis. Prantsusmaal oli mobilisatsioon välja kuulutatud teisel päeval, kui oma pagasit tulin põhjajaamast ära tooma. Siis maeti sealt soldatid rongile täies varustuses toitu, antidele kaasa, tanke ja, ja autosid vist pandi rongile. Ja paari mobilisatsiooni nägin veel linnas võrdlemisi, juba üsna dramaatiliste piltidega, seal oli naiste nutu ja meeste nii kaunis ägedaid sõnavõtte mäletanud. Üks mees tuli rongile jookides ja hüüdis piletikontroll ainult mobiliseeritud ja sai silmapilkselt tilga piletite peale. Koolide algus oli sõjaohu tõttu edasi lükatud, pidi algama õppetöö esimesel oktoobril. Aga siis nädal nädal aega lükati edasi, nüüd jättis meil vaba aega jällegi linna ja eluvaatamiseks ja see läks läks rõõmsamaks ka 28. septembri hilisõhtul Münchenis. Siiski oli riigijuhtide vahel saavutatud kokkulepe. Ja seda mäletan, kuidas võisin kergendatult hingata, kui ajalehe Figaro toimetuse vitriinis lugesin viimaseid Telegram, me iga päev olin selle toimetuse hoole juhuslikult leidnud ja käin iga päev seal jälgimas. Hilja õhtul oli viimases telegrammide hulgas ka need head uudised Münchenist. Aasta juulis ka igaks juhuks käisime ka Eesti saatkonnas nõu küsimas, kuis meil tuleb toimida, kui seda tõesti peaks puhkema, et kuidas me kodumaale saame. Saatkonnast meid lahutati, et ega teid siia saatuse hooleks jäetud, tulge hoidke meiega sidet. Pariisist muidugi on kirjutatud palju ja isiklikke muljeid mida siia lisada. Vaadata oli muidugi palju kesklinnas, seal jõgi isi, oma rohkete sildadega, need sillad on, on väga huvitavat, eks igaüks jällegi niisugune ise oma ettearhitektuuriga siis lootsikuid seal nihukeste päeva kalapüüdjate mulje. Elatakse ka nagu telkides ööd läbi tihtilugu ka talved läbi sildade all, Pariisi põhjakiht seal tegeteerib. Igatahes jõgi on üks niisugune suur, omaette tuiksoon. Siis muidugi huviobjektiks oli luteri Taavi kirik, lugesin trepiastmed ära. Esimestel käikudel, neil oli 362. Välis ja sisearhitektuur oli lõpmata huvitav, suur ruum peaaegu 120 meetrit pikk ja ja mida ma seal ikka kõikidel järgnevatel külastasin, imetlesin klaasmosaiikaknad. Värvilised aknad kuskil vähemalt nendest, mis ma nägin kirjelduste järgi šartris, huvitavamaid. Kuskil niisugust ilu ei ole värviliste akende juures näinud eriti see kahe torni vahel asuv suur lääne poole rosett oli niiskuses ime õrnades roosakates toonides väljapeetud, selle juures väga vahelduv passi, nii nagu kõik, mis inimese võti. Neitsi Maarja sellesse mõistesse suudab sisse või sealt välja lugeda. See kõik niisugune õrnus, naiselikkus ja sügavus. See oli nagu kõik keskendutud nende nende akende värvide mäng. 29. septembril läksime markeri künkale. Seal on üks võrdlemisi uus ja selle tõttu veel valge, ilusa väljanägemisega. Võimalik, et kivi on ka ka parema kvaliteediga kirik, Sacrey kör siis selle kõrval otsekohe oli üks vana klooster ja väike kirik ja kell 12 päeval olime seal kiriku kõrval pandi hüüdma, helisema paarkümmend kella selles tornis. Eestis vene õigeusu kirikutes olid niisugust kellamängukuul, mõnikord aga see, mis seal oli, see üllatas oma kellade heli täpse kõrgusega ja omavahelise sihukese harmoonilise kooskõlaga. Igatahes see mulje on eluaegne ja kirjeldamatu. Niisuguseid Karjoone sain veel mitmeski kirikus kuulda. Sellest saab selgeks, miks prantsuse heliloojad on orelile kirjutatud nii palju toredaid kellamängust inspireeritud Tokaatasid ja puit. Virtuooslik palub. Mis nüüd jällegi ainult Pariisile, tollal oli omane armunud noorte paarikest õelutsemine igal pool tänavatel ja nii avalikult igal sammul, mõisteid käsi ümber pea ja sagedasti pikalt suudlemas. Praegu meil see pilt ei ole enam nii haruldane. Tol ajal kuskil mujal seda näha ei olnud, mis veel põhjamaalasel silma paistis. Linna puhtus jättis mõnigi kord soovida. Eriti keskturu ümbrus oli puruks tallatud kapsalehtedest, porgandipealsetest lausa Gibi ja keskturu ääres asuvasse see tööstaaži kiriku kuuma hea oreli pärast sagedasti läksin, pärast kirikulised tõid leid jalgadega väljast kaasaks. Flirt kiriku põrandat nägi võrdlemisi sodide välja metroost väljumisel mõlemale pool platvormi ääre olid paigutatud nähtavalt suured kastid Polari piletite jaoks. Siiski pooled piletid lisati rahulikult kastide kõrvale. Hästi riietatud Elode noorte tüdrukute moni küüritud lakitud küünte all paistis sagedasti must äärest. Eestis oli igatahes seni täiesti nähtamatu, samuti kui naised olid värvitud sisse, oli tehtud, nähtavat allakriipsutatud värvimine pidi olema selleks, et, et näidata, et, et see on tehtud nii, meil oli heaks tooniks tarvitada võõrpa nii et, et see läheks loomulik välja, et oleks märgata. Seal oli vastupidi, siis mis üllatas, tegi tänavapildi väga elavaks, palju kohvikuid, väikesi ja suuremaid, paljudes lauad otse kõnniteel, tänaval. Muljed olid üsna tillukesed, püstijalul sai musta kohvi või lihtsalt punast veini juua ainult kümmekond inimest taga oli sama. Sama suur ruum kohviku omaniku eluruumiks äridest, samuti poolkaubandust, sagedasti käis tänaval, eriti toiduainetepoodides. Kõiki passis olevat seal väga rikkalikult, valik oli suur hindadelt Eestiga võrreldes mõni kaup oli odavam, näiteks kõik metalli- ja tekstiilitooted, toiduained, jalatsid ja mööbel olid selle vastu märgatavalt kallimad. Igatahes oma stipendiumi Frankidega tundsid ennast seal üsna vabalt, kuigi mitte jõukalt, mis nüüd silmale veel naudingut pakkus. Mis kali esimeste päevade muljete hulka kuulub? Väga kirev valgusreklaam eriti peatänaval, Pole ilmaski midagi taolist kuskil näinud värvide rohkust, see kuidagi nagu Elacia tungles sädes ikka jälle uutes, muudes vormides, nagu oleks seal Foltele kaskaad ja terveid merelaineid. Reklaamituledest purustatud olid nägemis- ja kuulmismuljed, täienesid veel ikka kogu aeg. Ühtpidi juhtumit ka. Muiates peaks meelde tuletama stipendiumi raha. Mul oli üldiselt siin Eestimaal pandud panka kantud üle ühte Pariisi palkasid ülekanne võttis mõni aeg aega. Minu saabumisel seal raha ees veel ei olnud, soovitati siit kaasa võtta, mitte Frankides, vait, dollarites, dollari kurss, mõtlesin, kardeti ka, et et võib-olla sõjaohu tõttu võib midagi juhtuda. Dollar on kindlam. Siis mõnikümmend dollarit, vahetasin ühes prantsuse kesklinna pangas ooperi väljakul prolts rahaks. Jäin sinna palgaakna taha vaatama, mul oli aega, lihtsalt jäin silmitsema neid rahatähti seal aknal. Pritsi kyljes mu juure kaks soliidselt riietatud keskealist härrat, küsisid, kas ma olen välismaalane ja et kas Pariisi tunnel, nemad olevat Šveitsist ja Inglismaalt koju teel ja ja küsisid mu käest väga viisakalt Ühte läheduses asuvat tänavat. Mul oli linnaplaan taskus, siis leidsime selle otsitud tänava kohe ja need tegid rõõmsa näoga siis ettepaneku juua klaas kohvi pöörailiselt ooperi väljakul väiksemasse tänavasse ja siis veel ühte tillukesse põiku uldse. Kahtlane, et kas siin pole ju mingisuguseid kohvikuid ja kahtlus suurenes veel, kui assimine maja uksest sisse ja üks Šveits eri tüüpi mees tuli vastu ja mehed minu kaaslased, nagu oleks lausunud talle mingi märgusõna. Siis pomisesin midagi vabanduseks vabanduseks aiatuurist, tulin tagurpidi uksest välja ja siis tuli veel, et august karjus oli Tallinnas enne mind hoiatanud, et ärgu ma mingu mitte võõraste inimeste kuhugile sisse. Et väga viisakalt hoiaks Teacing puupaljaks saate tagant uksest kuskilt kuskilt välja, kus saju õieti teedki ei leia. Kui nüüd oma eriala juurde minna egol normaali direktoril, olin Tallinnast saatnud ametliku sisse avalduse ja mõni Frandi registreerimismaksuks. See õppeasutus oli asutatud 1919 ja minu arusaamise järel peamiselt välismaalaste jaoks, kuigi seal õppis ka küllalt prantslast. See, et välismaalaste jaoks tuli sellest, et konservatoorium, nagu ma ütlesin, oli rangelt rahvuslik õppeasutus. Ja õppejõudude koormus ei olnud mitte väga suur ja nett võisid töötada peale oma koormuse veel eraviisil. Mida nad tegid. Soovijaid oli küllalt ja hästi maksjaid soovijaid. Seos Ecol normaalis olid enamikus õppejõud, konservatooriumi professorid, seal oli näiteks nisukesi nimesid nagu pianist, kortov, plankaar, Lazar, levinud siis helilooja tondiloo, Nadia Bulanšee, dirigent München, need on kestnud tulevat meele. Muidugi, neil olid omad assistendid, kes konservatooriumis ei õpetanud konservatooriumi programmide järel selles ulatuses vähemalt võis võis lõpetada ja mõõduka õppemaksu eest praktiliselt võis õppida seal igaüks. Koolil oma oli, ka ilmneb pedagoogiline kallal sõna- Ecol normaalprantsuse keeles tähendab pedagoogiline kool. Õppetöö ei olnud jaotatud rangelt aasta kursusele, vaid see valmistas ette mitme astme lõputunnistusele nii-öelda elementaarne küpsustunnistus. See võis saada üsna väikeste uskuda, ka see oli õigusi õpetada õppeasutustes siis pedagoogi diplom, mille omanik võis õpetada alale keskastme muusikakoolides siis kontsert oli diplom, see nõudis suuremaid oskusi kui pedagoogi diplom. Siis edasi pedagoogi litsents, millega võis õpetada kõrgemates muusikaõppeasutus ja kuldset tondilitsents. Selle viimase saamiseks pidi olema juba omandatud pedagoogi litsents. Lõhuti nende saamiseks teadmisi muusikateoorias, solfedžo harmoonias, polüfoonia muusika ajaloost ja kõrgemate astmete lõpetamisel tuli anda praktilisi tunde ja, ja kirjutada kirjalikke referaat. Nii et teoreetiliselt ja ajaloolised haiged aga kuulusid eri õppemaksu alla, mida ma sain teada alles tegelikku tööd alustades. Ka üldklaveriõpetust seal ei olnud, siis oli omamoodi ootamatuseks ning astmel õpetamiseks vajalikke eksameid võis sooritada kokkuleppel professorite direktsiooniga igal ajal. Õppetöö oli korraldatud trimestril, viisid esimesest septembrist kuskile detsembri lõpuni jõuluvaheajal siis teisest jaanuarist 31. märtsini ja 10.-st aprillist esimese juunini. Iga trimestri lõpul sai iga õpilane selle trimestri töö hindega ametliku tunnistuse. Mul olid need ka, aga aga olen kaotanud vist isa isa koju maale jäid ja põlesid koos ära. Hindamine igal trimestril sündis tunnistusele kahekümnepalli süsteemis. Eksamil oli diplomite saamiseks süsteem igal pool erinev kuni 140 pallini sinna arvati siis kõik ained kokku. Kõikide auditi tulemused. Kooli kunstiliseks direktoriks oli kuulus pianist Alfred Orto ja ülddirektoriks ogist man show muusikamaailmas meile tundmatu nimi. Ta oli klaverivabrik Candy ja ühe ajakirjast muusikaline maailm. Oli juba 1889 asutatud edu Harrozeff zoopoeg hästi tugeva majandusliku närviga, niisugune ettenägelik administraator. Majanduslikult kooliasjad hoidis korras, selles koolis õpetas orelit proldsuse tol ajal esimene organist ühtlasi prantsuse suurima oreliperemees Pariisi Saizzilbis kirikus. Marssali Tipri. Tema oli ka konservatooriumi õppejõud. Dupree kuus oli juba 1900 kahekümnendail aastail alanud suurepärase improvisaator heliloojale. Tol ajal olid ees 52 aastane oma parimas eas kontserttuur, vihma ei oleks pääsenud tema juurde. Peale selle välismaalaste kitsendusi ka Grigoriaani laulu mitte. Tuldi pärast, mis prolts organistide õppekäigu. Üks esimesi nõudeid oli seal iseendast ei olnud midagi üle jõu käivat, aga Eestis lihtsalt mul ei olnud sellest asjast aimu ja ei oleks olnud ka võimalust kuidagi nii nõuetekohaselt valmistada ette. Kui ma enne ütlesin, kolm õppeasutust tulid kõne alla, siis see kolmas skoola kantoorium. See langes ära, seal oli õppemaks pisut kõrgem ja mitmeti tundus olevat liialt kitsalt katoliku kiriku jaoks ettevalmistus egol, normaali, õppemaks ühe Aili eest oli 400 franki, trimestril see iseendast ei olnud palju, aga kui seal muid aineid oleks tahtnud õppida, siis oleks pidanud päris kallist raha maksma. Kuna õppetöö algus lükati edasi, siis tuleb rääkida natukene elu sisseseadmisest. Pariis. Pariis oli hotelle lõpmata palju ja väga primitiivseid, need Cartiellatajani seal peamise üliõpilaslinnaosa, kus teid, hotell on tihtilugu kohe külg külje kõrval, eriti ülemiste korruste toad on väga napilt lagedad, seal ei ole muud kui laud pool lagult tool, voodi ja võib-olla seinte vahelt puhub tuul sisse, kaan eriti katusekambrid. Seal oravad küll, aga elamiseks niiet kuidagi läbi ajada. Aasta juuris muide jäi ühte niisugusesse hotelli sängi Shell, Boulevardil ja hotell ja muidugi on igasuguse comfordiga ja igasuguse hinnaga. Me üritasime ka Pariisi üliõpilaslinnaossa on olemas üks niisugune üliõpilaste elamurajoon, kus on Toad väga viisakad. Käisime neid vaatamas ja üritasime sinna pääseda, see oleks tulnud ka mitte väga kallis, meile pakuti võimalust Ühendriikide üliõpilaskorporatsiooni või kuidas nimetama, nende käsutuses oli üks hoole vist 226 toaga, sinna oleks korteri saanud, aga kuna orelit harjutada oli võimalik ainult õppeasutuse ruumides siis see oleks väga tülikalt kaugele jäänud. Ja selle kauguse pärast ma ütlesin ära, praegugi on kiri veel alles. Igaks juhuks nad hoiavad mulle kaheksa päeva või seitse päeva veel tuba, kui me järsku ümber mõtlesin. Egol normaalasus, pariisi, tsentrist umbes viis kilomeetrit loori suunas. Kahekordne hoone. Mingisugusele aadlikule kuulun niisugune õige jõukas lossi stiilis ehitusklassid läksid väga luksuslikud, toredad välja, isegi suurte peeglitega seintel. Sissekäik oli, oli väga huvitav, sinna muidugi tammepuust nikerdatud käsipuudega trepp, muidu iseendast see rajoon ei olnud, ei olnud mitte eriti vaikne, kaviteeriti lärmakas. Niisuguse keskmisi väikeste ametnikudega ametniku elurajoon. Seal kõrval oli kohe Pariisi 16. linnaosa, see oli rikka ülelgisi elamurajoon ja sinna lähedusse hakanud hooles hotellituba otsima. Igal pool hotellides ei lubatud klaverit harjutada ja sellegagi mitmedd üsna ilusad toad langesid käest ära. Sail umbes umbes seitsme kaheksa minuti kaugusele koolist. Sain väikses hotellis, selles oli 15 tuba või 16 hotelliomanik oma naisega tegi kõik need hotelli jooksvat tööd. Koristas tänava, pühkis siis Toad koristas samuti, küttis maja ise, kütmine käis tema köögist. Seal talve ajal oli seal väga mõnus soe. Sellal kui külmade ilmadega hotellitoad ühekordsete akendega olid loomulikult õige õige vastikut klaverit harjutada. Lubati ärist, üürisime aasta juulist tegi niisamameelsed, läksime ühte ärisse ühel päeval ja ja siis lasksime klaveri koju tuua. Depoli hotellis võrdlemisi kitsas, seal pime. Sealt klaveri üles ei mahtunud, siis tõmmati ta aknast üles. See üür ei olnud väga kallis ja seda kasutasid väga paljudes klaveri koju. Üürimine oli, oli lõpmata moes. Aasta juulis puhul tuli veel üks koomiline lugu veel. Tema sai oma toa hotelli kuuendale korrusele. Ma olin parajasti tema juures, kui üks suure kasvuga mees tuli üles ja ütles, et klaver jõudis kohale. Siis mõtlesime, et klaver on all esimesel korrusel Milt midagi. Teine tema kasvuga nii Arden hobuse tüüpi mees oli ka temaga kaasas, nad olid kahekesi sõitnud seal klaveri kuuendale korrusele. Selle hotelli peremees oli üks samuti niisugune niisugune väike väike Pariislaneb oma abikaasaga kolinud Pariisi Rubee linnast. See on Põhja-Prantsusmaal Belgias piiri ääres lilli linna lähedalt, mõlemad paistsid olevat kokkuhoidlikud. Tasakaalukad, tüübid, ma sain nendega päris sõpradeks. Käin tihtilugu Nende poolt, muide korterid oleks pakutud ka perekondades kooli kantseleist sekretär andis mulle kolm aadressi seal läheduses, seal oleks korter olnud ühes täieliku ülalpidamisega. Söögiga hind ei olnud mitte kallis ja mõneski mõttes oleks ju olnud ka ahvatlev seal keele, keele omandamise ja selles mõttes, aga kuna Pariislane on oma elu korraga võrdlemisi täpne ja range siis ma tahtsin suuremat vabadust. Ja sellepärast eelistasin siiski hotell. Jah, tahtsime ühe niisuguse niisuguse kontserdi teha, oleks kuidagimoodi saanud kava kokku. Kõne alla oleks võinud tulla selleks ainult üks saal, k voo saal, kus oli orel. Teises saalis oli orel ka Trokad, euroopalee Sagas eraorelit ehitati tol ajal parajasti ümber, see ei töötanud. Ma uurisin järgi oma kolleegilt pidevalt, kes eelmisel aastal oli kontserdi samas saalis teinud. Ta andis mulle üsna täpse informatsiooni kõigi kulude kohta ja selle ettevalmistamise käigu kohta. Ma läksin peale selle veel kontsertbüroosse veel täiendama, Maci informatsiooni hankima. No igatahes, asi oli nii, üsna suur summa oleks tulnud kohe välja panna, millega oleks büroosanud kontserti organiseerima hakata. Ja selle tasuvus tavalise reklaamiga oleks minu meelest olnud. Null ma nägin ise üht Poola noorte heliloojate kontserti poola interprojettidega. Sellele tehti lärmakalt reklaami Pariisi kohta tõesti suurt reklaami, see paistis silma, see toimus meile kol normally saalis. Seal oli mitu fotograafi kohal ja ajalehe reportereid, kes poolasse nähtavasti, et selle informatsiooni andma. Aga kuulajaid võis olla seal umbes 30 40 mitte rohkem. Räägiti ka, et publik tuleb ikka omal hankida ja see oleks meie oludes võimatu. Igatahes ma mäletan, et kirjutasin eestisse kah konservatooriumi direktor Aavikule kultuurkapitalitoetuse saamiseks selleks otstarbeks, et üks niisugune kontsert teha ja selle peale vastati toetust. Sel juhul, kui teil on konkreetsed kulutused juba ette näidata, mis te olete välja andnud või tingimata kavatsete välja andnud, siis me võime küsimust hakata alles kaaluma. Muidugi, sel puhul pidi see asi kõik jääma. Ma ei esinenud kuskil mõnda pillima, proovin ja oma õpetajatele mängisin eesti orelimuusikat ette. Lihtsalt tutvustasin neile Peeter süda, Ave Mariat. Prelüüdi Fungadki mol Tobiase puugat, Artur Kapi dok, praktilist koraani fantaasiat kaas. Need olid mul kaasas, nende vastu. Silgud Pree tundsid suurt huvi, Nad tahtsid neid asju isegi tellida, neilt Kapi eriti ja Tobiast hinnati kõrgelt südapuuga ühe koha pärast tundus neile nagu natukene lõdva vormiga. Igatahes nende arvamine oli sellest päris hea. Kui maast ja rahvast rääkida, siis väga huvitav oli ülestõusmispühadevaheajal ma tegin ühe jalgrattamatka, Normandia pidi kõik kokku umbes 400 kilomeetrit ingliskanali äärde välja käin pühade ajal Ruanis varas prantsuse peapiiskoppide linnas, kus oli ka toredaid oreleid. See matk, kuna sel ajal juhtisid olevat väga ilusat kevadilma, jättis kustumatu mulje. Mul on sellest üksikasjaliselt omal ajal kirjutatud tänu sellele, et ma omale jalgratta muretsesin. Need olid seal võrdlemisi odavad, eriti pruugitud kaup, sai Lindaja lähemalt ümbrust hoopis paremini tundma õppida. Kuigi mõni koht jäi nägemata näiteks Foutenbloolossi, ma tahtsin sõita poole tee peal hakkas nii äge, vihm sadama, siis otsustasin esiteks vihmavarju minna ja pärast pidin tagasi pöörama sõitja tegemata ärasõit. Pariisist toimus. Tegemist ei ole nii mitte muusikalisest Prantsusmaast rist kõige tugevam mulje jättis. Ja mitte muusikalist, no kõigepealt Pariisist endast see elulaadi ääretu vabaks. Et üks inimene ei seganud teist, seal see tänavapildis paistis silma kohe esimestest päevadest peale. Seal võis tõepoolest teha midagigi, tahtis tuli juhuseid ette, et eriti linnaparkides sagedasti puiesteel ka keegi tuule lõkke üles küpsetas, seal süüa omale. Kuid tuletõrje leidis asja korras olevat, siis see ei olnud kellelgi asja. Ja tänaval võis ükskõik millega omale raha teenida. Päriskirjata ei tohtinud kerjused, kes midagi ei pakkunud, selle eest, need ajas politsei kohe minema. Aga ma kohtusin ühel novembrikuu õhtul silla otsas, kus palju rahvast ei liikunudki. Vanamees mängis viiulit nagu mängis kaua ja haledalt kübarunud jalge ees ja mõni aeg-ajalt viskas sinna mõnes antiinid. C teenistus küll suur ei olnud. Aga siis teine juhus oli esimestel päevadel ühel suurel puiesteel seisab rahvasumm ja ma lähen lähemale, present maas, nöör ümber tõmmatud, kaks meest maadlevad, maadlevad ja maadlevad ja kumbki teist ei seljatab. Ma vaatasin üks 20 minutit seda Asianat maadlesid, Enn jäid veel maadlema. Ja siis paar meest käisid mütsidega, ümberringi korjasid raha ja uudishimulike oli alati ja ja kes mõne kopika viskas, aja jooksul sinna neid ikka kogus, nähtavasti siis oli huvitav. Üks päev oli 11. november. Esimese maailmasõja rahu tegemisest oli mööda 20 aastat. Siis toimus suur sõjaväe paraad, mida prantsuse president ise tuli vastu võtma. Seda paraadi ma käisin vähemalt ja see oli siis niisugune pidupäev selle järel linnas, kus tänavatel palju lauldi ja, ja sagedasti riigihümni, siis igasuguseid demonstratsioone ja meeleavaldusi mis tahes nõudmistega. Neid võis igaüks toime panna ja seal, kus niisugune estraadi või Variety naadilist asju anti, seal oli kõiki läbi, isegi seal võis, võis pügada valitsust ja katoliku kirikut ega selle juures prantslane ei läinud üle mõõdukuse piiri. Ma juhtusin ühe ühe stseeni pealtvaatajaks, see oli küll väljaspool Pariisi Howlööris seeni jõe suudmes, kust üle jõe laia sumbud oli võimalik vaadata prantsuse ookeani huvikut normandinud, mis seal haavri sadamas parajasti seisis ja sinna oli siis tulnud kaks meest kes väikse raha eest lubasid suurte pikksilmadega seda laeva vaadata. Esimene mees oli muidugi enne kohal ja kui teine juurde tuli, siis esimene läks hirmust pahaseks ja tekkis äge sõnavahetus, hakkasid sõimama, aga leppisid pika peri ilusti ära, teine pani kaubik ilma esimese kõrvale üles ja ja töötasid rahulikult üksteise kõrval riides võis käia, inimene ka, kuidas tahtis, oli kohti, kus muidugi nõuti näiteks diaatrites parterris pidi olema tingimata õhturiietuses. Aga tänaval ja, ja mujal mingitel koosviibimistel seal see nõue ei pidanud üldse paika. Ma juhtusin ühele niisugusele pooleldi vabaõhumingisugune heategevpalli, peeti hinda läks kõrvuti kõrvut sisse õhtutualettkest mehi ja naisi ja täiesti sportkostüümis paksu tallaga kingadega tüdrukuid ja poisse. Välismaalased kasutasid muidugi kõiki neid Pariisi vabadusi ja lõbustusi. Mitmed tulid ilmselt selleks, et seal ennast kuidagi välja elada. Ma mäletan, aasta juuriksin, tekkis tutvusi Pariisi üliõpilastega Pariisis õppivate üliõpilastega eeskätt paari Kreeka üliõpilasega, kes olid suurte rahameeste pojad ja no vot sõna tõsises mõttes lõid seal läbi raha. Ma imestasin, kuidas seda ühe õhtuga on üldse võimalik nii palju teha, see vabadus ja niisugune üldine rõõmsameelsus see igatahes jättis. Jättis väga hea mulje. Ja kõigist linnadest.