Meie tänaseks järgmiseks külaliseks on Alvar Loog, kes on igapäevaselt Postimehe kultuuritoimetaja, aga ma usun, et Eestis ei ole mitte ühtegi kultuuriväljaannet, mis oleks avaldanud tema kultuurikriitikat. Võib-olla ainult televisioonist on Alvar ilmselt teadlikult eemale hoidnud. Ja korduvalt on ta ka pälvinud erinevaid kriitiku auhindu, nii et mitte kellelegi ei tulnud üllatusena, et selle aasta esimesel oktoobril sai ta siis preemia oma muusikakriitiku tegevuse eest. Ja ausalt öeldes ei tea ma ka mitte ühtegi teist eestlast, kes oleks käinud niivõrd paljudes erinevates ooperimajades üle kogu maailma aga tõenäoliselt on ta käinud ka peaaegu sama paljudel erinevatel jalgu, pallistaadionid ja üle maailma. Ja üsnagi kindel on, et kui Eestis kuskil esietendub mõni uus oopersi salvert võib seal kohata ja samamoodi siis kohtume me ka alati suviti ooperifestivalidel. Aga nagu ma juba ütlesin, siis tema huvid on väga laiahaardelised ja sellepärast kõigepealt Alvar, et kumb on siis parem, kas jalgpall või ooper? Sa oled väga raske, valik on mulle alguseks andnud. Kui peaks oma edasises elus ühest kardinaalselt teise kasuks loobuma, siis Euroopa jalgpallist ma suudaks loobuda ooperi kasuks, aga Ameerika jalgpallis vist mitte. Mis on minu tegelik armastus? Ma ei tea, kas ma suudan selle vastuse andeks anda, aga vaatame siiski vaatame edasi. Aga tegelikult palju-palju õnne sulle preemia puhul. No see ei ole üldse esimene kriitikupreemia, mille sa oled pälvinud, nii et võib-olla sa oled juba sellise tunnustusega harjunud. Ei ole, ei ole kindlasti, ja kui sa ennist seda juttu sisse juhatades kasutasid puhtast kergemeelsusest dist sellist üldistust, ma ei tea, kus see statistika pärineb, et ei ole inimesed, kellele sa poleks üllatusena tulnud, siis vähemalt üks on kindlasti ja, ja seal on mina ise. Et kui ma selle kirja, mis siis oli Kultuuriministeeriumi vastavast ametkonnast tulnud, leidsin oma emaili spämmi kastist mitmed päevad hiljem, kui see oli saadetud, siis ma olin nagu kindel, et Lämmifilter on selles mõttes nagu oma tööd õigesti teinud, et et midagi on nagu valesti läinud, et see kiri tundus korrektne. Ma ei, ma ei arvanud, et see on kellelegi halb nali. Aga ma arvasin, et mu nimi on ilmselt kellegi teise omaga nagu segamini aetud. Et seda, et leida ennast muusikapreemia laureaadi, no see on, on mulle küll ootamatu ja see on suur au, aga ta on ilmselt ikka täiesti teenimatu ja esimene mõte, mis mulle siis järgnes, kui kui ma sain ikkagi aru inimestega telefonis vesteldes, et midagi ei ole sassi läinud, et ikkagi tõesti mina olengi üks, kes on selle saanud, siis ma sain küll aru, et, et Eestis on ikka liiga vähe inimesi ja liiga palju kultuuriauhindu. Et kuidagi nad külakorda käivad mööda inimesi ja siis ilmselt nagu aeg-ajalt jõuavad ka kellelegi selleni, kes seda tõesti nagu ära pole teeninud. Tõtt-öelda sinu täiesti põhjendamatut enesekriitilisust olen ma märganud ka varemgi, kui ma olen vahel üritanud sind meelitada siia klassikaraadiosse ühest või teisest teemast rääkima. Et sa oled tõepoolest äärmiselt enesekriitiline ja ka oma töös äärmiselt põhjalik. Kui sa kellestki või millestki kirjutad, siis sinu eeltöö on alati muljetavaldav. Ma ma ei tea, kuivõrd enesekriitiline. Ma olen tõenäoliselt ikkagi mitte piisavalt, aga ma usun, et meil on nagu mõistlik, kui ka kultuurivaldkonnas tegutsevate inimeste puhul nagu, nagu teha vahet ütleme ühtepidi mingi mingil entusiasmil ja fanatismi-il ja teistpidi kompetentsile. Et mina usun, et ka selline väikene riik ja rahvas nagu meie siin oleme, sihukeste entusiasmi ja, ja fanatismi on, on kohutavalt vaja. Eks maailm siin vähemalt meie meie laiuskraadil suuresti fanaatikute peal püsib, sest ega ega riik ei jõua igale poole ja, ja kõik ei ole nagu riiklikult ära korraldatud ja igale erialale, mida elus ette tuleb, ei ole nagu nii-öelda vastava siis akadeemilise kvalifikatsiooniga spetsialiste alati pakkuda, et paratamatult mingid mingid sihuksed, entusiastid ja fanaatikud täidavad neid kohti ja nii-öelda veavad seda vankrit ja ühel või teisel moel. Kahjuks või õnneks olen mina sattunud, ütleme seda päri kriitikavankrid puhtast mingist entusiasmist ja fanatismist ja tõenäoliselt ka siis otsapidi enesekriitikapuudusest vedama. Aga, aga kahjuks ega selle fanatismi entusiasmiga nüüd kompetentsi automaatselt kaasa ei tule. Ja siiski, ometi see kogemus, mis seal on, et väga sageli, kui me hakkame rääkima mõnest ooperist, siis tuleb välja, et sa oled näinud seda juba näiteks seitsmes erinevas lavastuses ja Eestis ei ole seda mitte kunagi veel etendunud. Et ma ikkagi leian, et ka kriitikuks kasvamisel on tõesti väga suur osa lihtsalt selles, et sa käid ja vaatad väga palju teatrit. Aga tegelikult ma tahtsin selle enesekriitika jutuni jõudes sellepärast, et peale selle, et sa oled enda vastu väga kriitiline ka sinu artikleid lugedes. Ma usun, et väga harva on inimesed ennast avastanud mõttelt, et hoiatan ikka, liiga leebe, et päris nii hea see nüüd ka ei olnud, nagu ta kirjutab, et et sa oled alati D äärmiselt aus ja teatavasti see ausa kriitiku oreool on alati ära teenitud ka võib-olla päris suurte piinadega, sest selge on see, et aus kriitika ei ole alati kõige armsam kriitikat. Et kui näiteks ooperiprimadonna olen alati võib-olla ainult rida austajaid ja Need, kellele ta ei meeldi, ei kipu seda välja ütlema, siis kriitik võib väga tihti saada ka oma orustatavatelt teada, mida nad temast arvavad, et missugused on sinu kogemused sellega, et kas mõnikord on ka tõesti tulnud sulle ette mingit sellist juhust, et mõni arvestatav leiab, et sa oled talle ikkagi ülekohtuselt palju liiga teinud. Jah, seda on korduvalt ette tulnud ja ma olen kõiki neid kordi, kui see informatsioon siis kellelegi solvumisest või pettumisest või, või lihtsalt tajutud ebaõiglusest on minuni jõudnud, ma olen selles mõttes väga, väga tõsiselt alati menetlenud ja on olnud kordi, kus ma olen tulnud nagu vägagi siiralt, mitte ainult siis põhjendada, miks ma nii kirjutasin, vaid ka võib-olla siis ikkagi vabandada mingit, et väljaütlemiste pärast, mis on, ütleme, jäänud pigem mitte selle taha, et ma kirjutades arvasin ühtemoodi ja nüüd siis kuidagi on mu silmad avanenud ja et ma näen teistmoodi ja vabandan, et ma varem teistmoodi arvasin, vaid ka võib-olla mingite oskussõnade kasutamise taha näiteks et ütleme, kas siis natuke valeoskussõna kasutamine või, või vale rõhk lauses valel sõnal on teinud selle mõtte natuke teiseks ja selles mõttes siis on nagu inimesel olnud nagu, nagu õigus, et ta nõudnud nagu aru, et mis, mis värk saanud. Et siis probleem on olnud pigem ikkagi just selles, et võib-olla see terminoloogia ei lange siis inimeste arvates kokku sellega, mida oleks siis õige nii-öelda muusika teaduslikud kasutada või on tõesti ka olnud mõnikord mõni lihtsalt selline emotsionaalne pöördumine, kus keegi on tahtnud sulle kallale tulla? Jah? Ta on olnud mitu, aga need on olnud. Kui sind huvitab eelkõige ooperimaailm, siis ma ei mäleta, et ma oleks ooperiga seoses selliseid ähvardusi või väljakutseid saanud, et pigem on need olnud kas jahi, emailid, telefonikõned või siis läbi mingite kolmandate või neljandate inimeste on jõudnud minuni info, et, et keegi on, on mingi konkreetse asja peale nördinud ja mõnikord on see saanud nagu ära klaaritud. Mõnikord on see jäänud nagu õhku üks inimene näiteks, kelle ees ma olen süüdi. Paaris konkreetses lauses on Riina Airenne, kellega meil oli aastate eest näiteks pikk meilivahetus sellel teemal. Ja ma tunnistan, et ma olen süüdi. Ma kasutasin mingeid sõnu valesti, seal. No kui me räägime veel lähemalt sinu viimasest preemiast, siis selles pälvisid kõrgetasemelise ning originaalse ja vahetu muusikakriitika eest originaalsus. Kindlasti tuleneb see väga palju ka just sellest, et kui me võrdleme nüüd sinu artiklit teiste muusika kriitikutega, siis sinu ampluaa on niivõrd palju laiem, et sa kirjutad KOV paralleelselt ka teiste kultuurivaldkondade kriitikat, et kes loeb rohkem sirpi, see on kindlasti sinu teatriarvustusi lugenud ja kas või näiteks viimases septembrikuu vikerkaares oli see sinu arvustus Andra teede luulekogu teemal ja samamoodi siis näiteks kevadel pälvisid sa Loomingu kriitiku auhinna. Aga et üldiselt ikkagi Eestis minu meelest enamik kriitikuid eelistab keskenduda ühele valdkonnale, et nad ei taha väga niimoodi valdkonnaüleselt sõna võtta, et millest see tuleb. Ma arvan mõistlikul määral enese kriitilisusest ilmselt, et inimesed saavad aru, kus nende kompetents on ja ja võib-olla see otsapidi ka peegeldab inimeste, nagu võib-olla huvide kitsust, teistpidi. Kust sai üldse alguse sinu ooperihuvi, et sa ei ole muusikute perest, sind ei ole käekõrval viidud viie aastaselt Travjaatot vaatama, millal sa käisid esimest korda. Päris ma ei julge kindlalt kindlat kuupäeva öelda, ma olen Viljandi poiss Viljandis ooperiteatrit ei olnud ja nendel aastatel, kui mina olin laps, mul ei ole ka mingit mälestust, et näiteks Estonia, Vanemuine oleks Viljandis käinud väga etendusi andmas või ammugi, et mina oleks neile neile sattunud. Eks ma ooperit televisioonis nägin kuigi palju Margarita Voites, Anu kaalu ja ma mäletan ju ikkagi ikkagi lapsepõlvest juba ja, ja Georg Ots, kes oli selleks ajaks ammu surnud, kui minu sellised teadlikud mälestused algavad, oli ka ju kindlasti minu minu lapsepõlves ooperisolistina olemas juba, et tema esituses salvestatud aariaid ju kuulis nii nii televisioonist kui kui raadiost, et ooper on kogu aeg olemas olnud. Aga ütleme, minu tee kaunite kunstide juurde on alanud ikkagi võib-olla jazz käepärasemate žanritest, et kuskil ma arvan, 10 aastasena ma olin üsnagi teadlik hevi metallist juba, milleks ma mingil määral olen jäänud siiani. Ehkki ma ei kuula hevi metalit eriti ütleme ka minusse selline tegelik eneseleidmine muusikas, võib-olla oli läbi trass ja defia ja grant koor, metali, mis on siiani olnud ja võib-olla esimese põlve hindastriali artistide ja ja selle ja siis kuskil, ma arvan, 12 kolmeteistaastaselt, ma avastasin kirjandus äkki näiteks lastekirjandus, mis oli mul täiesti vahele jäänud ja on siiani ka tagantjärgi läbi võtma, vaata et sellest ma ei tea midagi, aga aga mingil hetkel maksin Dostojevski diaid Maatovid näiteks lugema ja luule salverid, kes mulle väga meeldis ja sealt edasi Alliksaart ja ja siis tuli juba teater ja kino nagu ilmselt kõigil. Ja ooper on seal kuskil alles niimoodi viienda, kuuenda ringi peal tuli mängu ja ma arvan, minu jaoks suuresti läbi pettumise klassikalises balletis või isegi mitte niivõrd pettumise, kuivõrd ma sain nagu äkki aru, et see on ikka väga surnud žanr. Et ma olin üheksakümnendatel balleti enda jaoks äkki äkitselt avastanud, ma olin suhteliselt kirglikult teda vaadanud sealt väga palju Niukest ilu ja rõõmu enda jaoks leidnud. Aga mingil hetkel hakkas kaev kuidagi ära kuivama minu jaoks. Ja noh, mina ütleme siis vastuargumendid klassikalisele balletile, mis oli üheksakümnendatel veel Eestis väga valdav, on needsamad, mida minu ja sõbranna Heili Einasto on väga palju meedias esitanud, et noh, seega ma ei hakka neid siin kordama, aga sealt kuidagi ma nagu hakkasin üha rohkem nii-öelda balleti kõrvalt ooperit vaatama ja kuulama ja leidma sealt kõike seda, mida ma enam balletist ei leidnud niivõrd võrreldamatult, kui need žanrid ka ei ole. Ja mis oli mu esimene teatris külastatud etendus, ma tõesti ei tea, üks mida ma julgeks kindlalt väita, Ta, mida ma Tallinnas ise vaatamas käisin, ma arvan, et see oli kuskil 94. või 95. aastal. Sevilla habemeajaja vist, ma arvan, see malbuse lavastas äkki see on üks, mida, mille külastamist kindlasti mäletan, aga ma olin ka ilmselt kooliga võib-olla Viljandis käinud, enne, aga ma ei mäleta Nii et sa ei mäleta mingisugust sellist aktiivset ooperi pettumust, mis sageli sellistel väga suurtel ooperiarmastajate, näiteks esimesest külastusest on. Ma ei mäleta seda ja ma arvan, et seda ka ei olnud, pigem see võib-olla oli ühel või teisel moel operetiga seoses ja see kestab tegelikult siiani seda operetti verd minus ei ole või selleks et opereti tõeliselt nautida, ta peab ikka jube hästi olema ka lavastuslikult ja esinduslikult tehtud, sest ega mul ka ütleme, see muusikaline esteetika, mida operetis kasutatakse, ei ole väga südamelähedane küll aga mulle mulle väga meeldib klassikaline ooper ja võimalused, tõeline sügavam huvi ja, ja ka siis ütleme, sügavam vaimustus ooperi vastu tekkis siis, kui ma sain ikkagi äkki aru, et milliseid interpretatsiooni võimalusi ooper, žanrina ja ka siis particular tasandil üksikteosena tegelikult nagu pakub, et kuivõrd erinevalt, et võib ikka orkester kõlada ühe ja sama teose erinevatel ettekannetel kuivõrd erinevalt erinevad solistid või ka erinevaid nii-öelda solistide koosseisud, asju omavahel esitavad ja kui panna sinna kõik see lavastus tasand veel juurde, et võib-olla see äratundmine oli selline plahvatuslik, ütleme või ma äkki hakkasin nägema ooperit ja kui midagi, mis on siis nii-öelda justkui noh, eelkõige 18. 19-l sajandil ära tehtud ja mida siis inertsist, et nii-öelda pompöösselt kuidagi edasi tehakse ja millel on siis juures selline võib-olla natuke selline raske Akadeemilisuse ja kõrgkultuurilisuse vaim, vaided, et see žanr, mis on tegelikult kohutavalt elus, kui teda nii-öelda õigesti teha, kui teda kirega teha ja kui teda muidugi maitsekalt teha, mis on hästi oluline, sest ega ooperilavastus resi ju tegelikult ju üldse mitte mingisuguseid piire ei tunnista ja, ja seal on see, see niisugune ütleme, liigne fantaasia ülejääki ja, ja liigne julgus sageli lõpeb ju tegelikult mingisuguses maitsetuses, mis omakorda hakkab tööle selle, selle allikteose vastu, et ta on ääretult põnev žanr. Ja, ja kui ma nüüd tohiks veel ühe, kui sa küsisid, et, et kui ma tohiks ühe etenduse või siis ooperi külastuse välja tuua, mida ma julgeks enda puhul nagu nimetada selliseks kuidagi siis avastuslikuks, siis, siis ma arvan, see oli Linnar Priimäe lavastatud Rigolettot, too Pärnu prom festil 2003. aastal. Ma olen väga kaugel sellest nüüd arvata või tagantjärgi kuulutada, et see priimalavastus oleks nagu midagi nüüd globaalses mastaabis kohutavalt geniaalset, aga aga see viis, kuidas ta Pärnus oli selle teose lahastuslikus mõtles, väga minimalistlikud lavale pannud ja samas nagu demod dramaturgiliselt struktuuri ja need psühholoogilised karakterid kuidagi niimoodi Legodeks lahti võtnud ja uuesti kokku pannud. Minu jaoks oli see vähemalt tol hetkel väga kuidagi ilmutuslik või ma nägin, et, et ka Eestis on võimalik nii-öelda seda suurt ooperit, mis veel oleks suurem kui Verdi Rigolettot mingid maakleri asjad. Aga et seda on võimalik teha ka väga inimmõõtmeliselt väga moodsalt, ilma et sealt tegelikult mitte midagi kaotsi läheks sellest, mida Verdi ja tema libretistil olid, siis ma ei tea. 150 aastat varem mõelnud Ja kahtlemata see ongi tegelikult ka sinu arvustuste väga tugev külge, et sa suudabki need etendused nii-öelda nagu lahti muukida, et mitte ainult emotsionaalselt asjale läheneda, vaid ka tõesti analüüside läbi, mis on siis tõenäoliselt ka osaliselt seotud sinu semiootika õpingutega Tartu Ülikoolis või ma ei tea, võib-olla ma arvan valesti, aga lisaks sellele ma arvan, et ka sinu kui kirjutaja austajate ring on just sellepärast nii suur, et see, kuidas sinu keel on väga isikupärane, sinu kirjutamisstiil on alati äratuntav. Ma võin praktiliselt anda pea, kui ma näen kuskilt mõnda pealkirja, et see on sinu pandud, sest üldiselt teised selliseid pealkirju ei pane. Et kas sul pole olnud kunagi kiusatust astuda ise sinna teisele poole? Et millal ilmub Alvar loogi debüütkogu? Sa mõtled kogu, mida juttu näiteks luulekogu? Oh ei, oh ei, ma teadvustasin seda küll noorena endale, puhtalt nii-öelda teiste inimeste kogemustest, et need inimesed, kes raamatute seltskonda satuvad ja ennast seal hästi tunnevad üsna kiiresti muutuvad lugejatest üheaegselt ka kirjutatakse, et see on teatud mõttes selline naljakas siukse logo, tsentristliku maailmapildiga kaasas käiv patoloogia, et varem või hiljem sa hakkadki ise midagi kirjutama ja selles mõttes on see on see kahjuks õnneks minu puhul täppi läinud, et eks ma ju lõpuks kirjutan üsna palju, aga need on olnud jah, ikkagi kultuurikriitika žanrissse kuuluvat tekstid enamasti, et kas siis arvustused, esseed mõnikord mingid sinna vahepeale jäävad asjad, aga ilukirjandus, aga ma ei ole, ei ole kunagi tegelenud ja ma mäletan ka kusjuures seda hetke tõesti, et kui ma sain lõplikult aru, et seda ilmselt kunagi ei tule. Et kui ma olin noor, siis ma nägin kõrvalt, et mul sõbrad kõik kirjutasid ja vähemalt need, kes lugesid, need ka kirjutasid ja hakkasid otsasta luulekogusid, jutukogusid ja romaania avaldama ja see oleks nagunii nii kuidagi orgaaniline tundunud, et teises ka või võtta mängust osa või aga ilmselt ma ei ole piisavalt loominguline selleks ja, ja see hetk, kui ma sain vähemalt tolle hetkeseisukohast ajutiselt aru, et vähemalt niipea midagi ei tule ega hakkagi tulema, on see, kui ma lugesin esimest korda meditsiini Wulffi romaani tuletorni juurde, mis on üks minu suuri lemmikuid ja siis ka laineid sinna järgi kohe seal juhtus siis kunagi 90.-te lõpus ja siis ma nägin, et, et võib-olla see, mida Ma omal diletantlik kul ja kindlasti küündimatult moel oleks võib-olla üritanud teha, kui ma oleks kirjutama hakanud, et Wulf oli selle täpselt 1000 korda paremini juba 100 aastat varem ära teinud noh, peaaegu 100 ja ma olen tegelikult huviga oodanud seda hetke, mitte küll selle peale väga palju ütlemata, aga oodanud seda hetke, kus, kus ma saaks aru, et võib-olla minu mingisugune näiteks kirjanduslik personaalne ideaal näiteks proosakirjanduse kontekstis kuidagi Wulfist välja kasvanud. Et ma näen juba hoopis mingit teist tulukest kuskil ja mida siis nii-öelda materiaalsel kujul veel ei eksisteeri, sest keegi pole seda seda realiseerinud, et siis võib-olla tuleks oma diletandlikul moel hakata seda ise tegema, aga seda ei ole juhtunud, et ma ei ole Vušist välja kasvanud ja ma loeks seda tegevust ja eriti selle vilju groteskseks ja karikatuurseks kuma, midagi üritaks. Tähendab minu ideaalid sellest, milline võiks kirjandus olla, ületavad väga-väga mitmekordselt seda, mida ma ka oma parimal juhul võib-olla suudaks. Et seega siin ei ole küsimustki. Loppishoo. Sul on minu arvates üsnagi selge ettekujutus sellest missugusena, sa sooviksid näha, Eesti ooperimaailm on, kui nii väikses riigis üldse midagi sellist eksisteerib, et sa väljendasid ka oma muusikapäeva sõnavõtus just oma teravdatud huvi kammerooperi vastu. Jah, sest ma näen, et seal oleks niisugune suhteliselt lihtne, odav käepärane lahendus ühtaegu peaaegu kõigile probleemidele, vähemalt Neile, mida mina oskan nagu probleemina näha meie ooperimaastikul. Et kõigepealt muidugi, mis puudutab eesti ooperit, siis noh, väga küüniline oleks kuidagi olla siin nüüd millegagi väga rahulolematu selles mõttes, et arvestades meie suhteliselt väikest rahvaarvu, meie suhteliselt vaest riiki, ehkki me elame ju väga hästi, meil on põhimõtteliselt miljoni elaniku kohta kaks kutselist ooperimaja, mis asetsevad kahes erinevas linnas. Ja arvestades, kui pisike on Eesti noh, ooperiteater ei ole sust kunagi kaugemal kui 100 kilomeetrit, et noh, maailma mastaabis eriti kui me suurriigid paneme siia, noh siin on ju Ameerika Ühendriikides terveid osariike, kus ei ole põhimõtteliselt kutselist ooperiteatrit. Et meie, meie Eestis on kaks ja mõlemad siis toovad regulaarselt välja originaallavastusi ja annavad regulaarselt etendusi, et on pikad hooajad. Et siin ei ole kui nagu nuriseda millegi üle. Aga noh, paraku needsamad suured kutselised ooperimajad oma oma suurte saalidega tingivad ka mingisuguseid, et selliseid suuri ja pumposeid, tootmisplaane ja, ja ilmselt mingisuguseid turunduse, nii-öelda eelarveid või, või tähendab kassa tulusid, mis on sinna juba ette sisse arvestatud. Mis omakorda tingib, et ikkagi seda, et ega väga suurt kahjumit nende lavastuste väljatoomisega teatrid endale lubada ei saa ja mis omakorda tingib seda, et tuleb lavastada nende autoritelt. Neid teoseid, mida juba tuntakse, et kas või seesama nüüd mõne nädala eest Estonias välja tulnud Putšiini tütarlaps kuldsest läänest on tegelikult juba teispool seda piiri. Putšiini nimi on mõistagi väga glamuurne ja kui inimesed Putšiini enam kuulama ei tule, noh siis ei tulda enam ilmselt midagi kuulama. Aga tütarlaps kuldsest läänest jääb sellest Putšiini enda siuksest geeniuse kaanonist ikkagi selgelt natuke väljapoole, ta on vähem tuntud, vähem esitatud teos. Ta on, ma ei tahaks mingil juhul öelda, et vähem õnnestunud võib-olla Putšiini tuntud teosed, aga ta on kindlasti publiku jaoks võib-olla natuke nõudlikum ja teda ei ole nii lihtne sellise kogupere meelelahutusena tarbida, nagu võib-olla toome poeemi näiteks kõrvale. Et mida kindlasti on, kuhu võib rahulikult kogu perega minna. Et see on see meie, meie suurte ooperimajade argipäev, et ega need kunstilised riskid, mida seal võetakse, on on ikkagi väga selgelt mingites raamides ja barakk Kuu, nende kunstiliste riskide ringi ei kuulu ju eriti algupärase eesti nüüdisooperi väljatoomine. Ja kui me räägime nüüd nagu ooperi kui žanri käekäigust Eestis, noh siis mingis mõttes oleks ju väga vähenõudlik öelda, et me elame õudsalt hästi, kuna meil tuleb iga aasta nüüd keskeltläbi kaks, kolm neli Mozarti Putšiini Verdi Tšaikovski teost välja ja inimesed käivad neid vaatamas, et noh, aga see ei ole ju ooperi kui, kui žanri tegeliku elujõulisuse mitte mingisugune näitaja, see on umbes sama paralleel oleks, et kui meil oleks noh, näiteks Eestis kaks suurt kunstigaleriid ühtegi väiksemat ei oleks ja, ja seal toimuksid siis aasta ringi põhimõtteliselt mingite vanade hollandi saksa meistrite suured retro spektiivid ja kus siis inimesed järjekorras seisaksid ja, ja saaks öelda, et Eestis on jube vilgas kunstielu. Tegelikult noh, ilmselt see nii ei oleks, on ju, ja ooper on ikkagi žanrin on niivõrd elus, kui ta suudab olla jätkusuutlik mitte ainult selles mõttes, et, et ooperisaalid on köetud ja lihtrites on elekter sees ja, ja inimesed orkestri Auguse laval esitamas mingeid teoseid, mis on kõigile juba ammu pähe kulunud vaided, ooperi esitab ka iseendale jätkuvalt žanrina mingisuguseid väljakutseid üritab leida kaasaega kõnetavaid teemasid ja lugusid panna nad sellisel moel ka muusikalist dramaturgiat. Et ei kõlaks kuidagi arhailised ja võib-olla ka põhjendamatult pompöösselt nagu klassikaline ooper enamasti kõlab vaid, et et ooper suudaks olla ikkagi samavõrd, et esirinnas nagu seda tegelikult ju peaaegu kõik teised žanrid, kas ta tingimata nüüd avangard peab olemas, et seal võib-olla iseküsimus. Aga kõik see on ju tegelikult, et Eestis justkui natukene rohujuure tasandil kuskil olemas, et siin ja seal ju ikkagi peaaegu ei ole viimasel ajal olnud aastatki, kus esietendus ükski eesti nüüdisooper. Aga need on olnud ikkagi suhteliselt juhuslikud, nad on olnud selline hästi nagu harali ja enamasti ka me võime isegi, ütleme, see uudisteoste etendumisse tähendab esietendumise number on päris hea, aga uuslavastuste etenduste kogu number on tegelikult väga väike, sest enamasti siin olnud kordasid, kus mingeid asju kantakse ette üldse ainult ühe korra ja võib-olla siis parimal juhul kolm või neli korda või siis isegi asjad, mis siin nagu Vanemuisel. Mullu kevadel tuli välja Märt-Matis Lilletulleminek. Et isegi see suure siis Ta riikliku ooperi- Alt välja tulnud uuslavastus ega neid etendus kordasid, oli ikkagi väga napilt, aga minu silmis oleks, oleks kindlasti lahendus sellele olukorrale, kui kohalikud muusikud ka ja siis eelkõige just muusikateatri ja eelkõige ooperi inimesed paneks vähemalt selles mõttes seljad kokku ja, ja üritaks leida siis eelkõige raha ja teiseks siis õige ruumi ja võib-olla kolmandaks veel mingid inimesed, kes neid neid ruume siis haldama hakkaks mingisugusele analoogsale asutusele, nagu on näiteks Kanuti Gildi SAAL, kes on väga hea lavalise platvormi andnud ütleme, etenduskunstnikele nüüdisteatri sellistele moodsatele, väikevormidele, seal on samamoodi, see on väga killustunud skeene tegelikult, et see on väga rahvusvaheline skeene. Aga kuna Tallinnas pikal tänaval on see saal olemas, siis inimesed, kes selle žanri vastu huvi tunnevad, leiavad need etendused väga lihtsasti üles, seal ei ole tagateatrit sellel saalil, aga seal on ikkagi mingi mänedžer ment, kes kureerib seda natukene ja siis ühtlasi hoolitseb ka reklaami eest, et on nii-öelda olemas mängukavad ja veebilehed ja piletimüügid. Et see on olnud minu väga suur soov vähemalt veel oma eluajal näha Tallinnasse, tekiks mingisugune analoogne koht moodsale muusikateatrile ja miks mitte, võiks siin alla ka näiteks balleti moodsamad väikevormid kuuluda. Et see annaks nagu võimaluse tegeleda sellega, millega meie need kaks nimetatud, et riikliku suur ooperiteatrit ei ei soovi eriti tegeleda ja nad tegelikult eriti vist ei saa ka, ega nad ei jõua lihtsalt kõigega tegeleda ja, ja eks see on ka ilmselt nende jaoks tüütavad kureerida mingite noorte heliloojate ja orkestrantide ja lavastajate solistide omavahelist tööd ja siis seda siis ilma suurema kasumi ootuseta kuidagi kuidagi enda tiiva alt välja tuua. Et selleks olekski vaja mingisugust eraldi institutsiooni eraldi saali. Ja ma usun, et, et ooperitegelik olevik ja ka see tulevik niivõrd kui teda üldse positiivses mõttes on, on väga tihedalt seotud kammerooperiga. Et ta ei ole kindlasti ainult kammerooperis, aga, aga ta on tihedalt seotud kammerooperiga, sest kammerooper on see koht, mis annab sellele žanrile sellise mõistliku rohujuuretasandi. Et me näeme seda ka praegu selle kammerooperi, ütleme, puudumise tagajärgi just nimelt selles, et ma ei taha nimesid nimetada, aga siin on olnud viimase kümnekonna aasta jooksul kolm, neli suure saali eesti algupärast ooperit, mis on välja tulnud ja mis on tegelikult ühel või teisel moel kõik läbi kukkunud. Ja, ja kui mõelda, siis see läbikukkumine on sinna olnud juba sisse kirjutatud, sest kõik need inimesed, kes on olnud sellega seotud alates heliloojast ja Libretististe sageli lõpetades lavastajaga on selles žanris olnud tegelikult debitandid. Ja see ongi hullumeelne. Minu meelest Sa lähed nüüd oma esimese suure täispika teosega kohe Estonia lavale kui enne kolmneli kammerooperit ära kirjutada, saada selle žanri võimalustest ja, ja ka võib-olla piiridest paremini aimu ja siis hakkavad ka need suured võimsad monumentaalseid ja ka võib-olla suuri inimmasse emotsionaalselt puudutavad teosed sündima. Mida praegu, ju ma julgeks väita, et Eestis ega peale Erkki-Sven Tüüri Vallenbergi nagu eriti olnud ei ole. Võib-olla sa annad lõpetuseks kuulajatele mõne soovituse alanud hooajal, et mida võiks vaatama minna või mis on sinu enda järgmine ooperikülastus? Et ma ei tea, kas see on kindlasti nüüd minu järgmine ooperi külastuse siia vahele mahub ilmselt üht-teist veel, aga ma ootan väga 22. oktoobril Estonia suures saalis külalisetendus Ena majja tulevad Varssavi kammerooperi esituses ja kui ma õieti mäletan, siis mullu esietendunud üldse maailma esietenduseni jõudnud Poola nüüdishelilooja topsinski ooperit, tango etendust, ma arvan, et, et see saab kindlasti olema sündmus. Kas suur aitäh, Alvar Loog saatesse tulemast ja kohtume ooperis? Vaadi.