Meie tänane saatekülaline on pianist Mihkel Poll, keda tunnustati hiljuti eduka ja kõrgetasemelise kontserttegevuse eest Eestis ja välismaal ning muusikaelu korraldamise eest Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaga. Ning tema aktiivsest interpreedi tööst annab tunnistust ka tänaõhtune kontsert Eesti muusika ja teatriakadeemias, kus Mihkel Poll esitab Schuberti ja Beethoveni muusikat koos Mari Polli ja Henry-David Varema ka. Kõigest sellest saame nüüd aga interpreedi endaga lähemalt rääkida. Tere tulemast saatesse Mihkel Poll ja palju õnne pälvitud preemia puhul. Klassikaraadiokuulajatele de interpredina pikemad sissejuhatavad tutvustamist ei vaja. Kuuleme järjepidevalt edukatest väliskontsertidest viimase aasta jooksul Poolas, Gruusias ja Armeenias Eesti riikliku sümfooniaorkestriga ning Neeme Järvi ka möödunud kalendriaasta lõpus veel Suurbritannias Prantsusmaal nimistu on pikk. Mis on teie enda jaoks olnud selle viimase aasta sellised olulisemad tähised. Viimane aasta, kui nüüd Mölderi möödunud hooaega siis kindlasti sa just mainisid erzoga tuur oli väga tähtis sündmus, aga samuti mingi ennem plaadi ilmumine koos õe Mari Polliga. Ja tegelikult peab ütlema, et iga kontsert on omamoodi ju eriline ja ja väga tähtis sündmus, et sellelt lusamakski mängid, siis tegelikult sa ei mõtle, kas on vähem või rohkem oluline. Hiljuti oli mul ka väga tore reis Poolasse, kus me esinesime Jeltsini Pearmoonikutega mängisime Lemba klaverikontserti ja oli väga tore Littlemba eesti helilooja tegelikult ka välismaailmas kõigile väga meeldib, nii palju, kui mina olen kogenud. Konkurents sellel väljal on tihe ja te olete ka ise öelnud, et rahvusvaheline tase on hämmastavalt kõrge ja tundub, et mida aeg edasi, seda enam, millega te oma loomingut, et ja loomingulist arengut veel toidate peale hea tehnika ei piisa ju ainuüksi virtuaalsest mängutehnikast, mis teile endale interfeedina veel selliste sisemiste mõõdupuu täna. Oluline on? No see, mis inimese loomingulist tegevust toidab, seda on raske niimoodi üheselt sõnastada. Ma arvan, et kogu inimeseks olemine toidab seda ja iga aspekt, mis meid elus mõjutab, annab sellele midagi juurde. Iga tarkusena omandame viga, tunnetus, pidunnetes lipu, millest me aru saame, kõik see rikastab meie loomingut, et see on väga tihedalt seotud kõige selle, meie isegi argisega. Mis puudutab seda konkurentsi, siis tõesti on üks keeruline teema, sest sest tõesti kõik mängivad üldiselt, kes laval kohtab mängijad ikkagi väga hästi tänapäeval juba pilli, et niisugust just tehnilised ebaõnnestumist kohtab ikka väga harva. Mis teeb ühest etteastet erilise, mõtlesin jälle niisugune filosoofiline küsimus. Et seal on minu meelest ikkagi väga oluline see mingi omamina subjektiivne moment mis kajastub teatavates tehnilistes, riskides laval. Et ei ole nii turvaline alati olla, vaid et sa üritad nagu saavutada midagi, mis mis on just selle riski piiril, et sinnapoole püüdlemine. Et ettekanne oleks elav, et ta oleks justkui sünniks sellel hetkel, vot see ongi mingi niisugune lõppematu protsess ja põhimõtteliselt öeldi just, et see niisugune tehniline turvas on alati veel ei taga seda muusikaelamust, aga samas peab kahtlemata olema nii, et kui suuta need kaks poolt ühendada, siis see on tegelikult just see, mis teeb võib-olla ühest heast interpredist ka kaasajal tippinterpreedi. Tuli see helikunsti sihtkapitali aastapreemia teile üllatusena. Tuli küll tuli küll üllatusena, muidugi meeldiva üllatusena. Milline tähendus sellel teie jaoks on praegu? See on kahtlemata väga suur tunnustus ja ma väga tänan Eesti interpreetide Liit, Eesti muusika ja teatriakadeemiat, kes sellele preemiale esitasid. Ja ma loodan, et ka minu edasine tegevus õigustab seda seda tunnustust ja, ja ma olen tõesti väga-väga-väga tänulik selle tähelepanu eest. Räägime veidi teie praegusest loomingulisest tegevusest. Teie repertuaar on alati olnud žanriliselt ja ajastuliselt väga lai. Palju olete mänginud romantik, kuid hilisromantik, kuid ulatudes samas ka nüüdismuusikani. Millest repertuaari valikul praegu juhindute? Tegelikult ma alati juhindunud sellest, et ma tahaks mängida seda, mis mulle endale meeldib või sellel hetkel pakub huvi. Ma ei taha öelda, et kuidagi üks repertuaar on teisest parem, absoluutselt mitte, lihtsalt on tore, kui sa saad esitada seda, mida sa tõesti tahad esitada ja kahtlemata on vahel olukordi, kus palutakse mängida mingit teosteeriti orkestrit ega on tite, niiet orkester tahab võtta mingit teosed, repertuaari vihel kontserte esitada, et siis peab sellega arvestama, aga, aga näiteks soolokavade puhul on, on tõesti väga palju vabadust ja, ja selles mõttes ma just üritan juhinduda sellest, et, et mängida seda, mida ma tunnen, et tahaksin mängida. Kelle looming teile praegu iseäranis südamelähedane on? Tegelikult romantikud helist romantikut on, on need, keda ma hetkel olen palju mänginud ja soovin mängida kelle muusika ma tunnen, et mulle kuidagi hästi palju tagasi andnud aga samuti klassikuid ja, ja ka tõesti nüüdismuusikat, nii et tegelikult ma ei tahaks kuskil nagu konkreetseid piir tõmmata, aga võib-olla tõesti, 19. 20. sajand on see, mille heliloojad mul on tõesti hetkel nii-öelda aktiivrepertuaaris. Te olete andnud soolokontserte esinenud koos sure Sümfooniaorkestriga ja samuti väiksemates koosseisudes täna õhtulgi on ju ees ootamas kontsert Eesti muusika ja teatriakadeemias. Teie õe Mari Polli ja Henry-David Varema ka. Jah, see on üks hästi rõõmustav sündmus olnud viimastel aastatel, just et meil on tekkinud selline trio koos tõesti õe Maria, tšellist, Henry-David Varema ka. Ja nüüd meil on täna akadeemia kammersaalis, eks järgmine kontsert, kus me esitame Beethoveni esimese klaveritrio ja Schuberti esimese klaveritrio ja on erakordselt tore tunne, kui, kui sa saad laval olla koos muusikutega, kellega sul on mingisugune nagu ühtne hingamine või ühine muusika, mõistmine ja kuidagi teineteise inspireerimine. Ja mul on tunne, et selles meetrioson on tekkinud selline õhkkond ja, ja selles mõttes trio esinemised, kuigi neid ei ole olnud väga tihti ka erinevatel logistilistel põhjust ja siis seda on tõesti väga rõõmu pakuvad nii meile endile kui loodetavasti ka publikule. Kui kaua te selle koosseisuga juba koos musitseerinud olete ja mille poolest neid kaasmuusikutena iseäranis hindate teie koosmängul? Ma ei oskagi täpselt aatomite öelda, millal meetriooni öelda moodustus. Aga ma arvan, üks sinna nelja, viie aasta ümber ulatub tagasi. Vot kui me enne rääkisime, mis teeb ühest interpredist hea interpreedi, siis ma arvan, et just nende kategooriate põhjal suudaksin hinnata väga kõrgelt meie trio partnereid. Et just selline professionaalsus ja lisaks sellele sugune loominguline soov ja julgus, kombata väljenduspiir, et see midagi sellist, mis võib-olla minu jaoks teeb marja Henryga Mositeerimise väga eriliseks. Kuidas te täna õhtul eesootava kontserti repertuaarile just intergletatsioonilisest vaatepunktist lähenenud olete? Noh, kõigepealt üritasime võtta kava, et Riias, mis omavahel sobituvad ja kahtlemata mõlemad, nii Bethany, esimene trio kui Suberti esimene trio kuuluvate klaveritriot repertuaari tõelise klassikasse ja esitavad muidugi ka mängijatele väga tõsise väljakutse. Beethoven on selline just klaveril erakordseid virdoosne särav ja varase Beethoveni niisugust tulisust ja samas veens Kaindliku lähenemist, ühenda trio, tegelikult oleks Petsoni esimesi välja antud teoseid üldse Opus üks, number üks viitab sellele, et see on tõesti sellise noore helilooja teos, kuigi juba tegelikult väga küps muusika. Schuberti trio don oleme mõlemad väga mastaapsed, kes tahavad ligi 40 minutit ja tegemist on tõesti erakordse muusikaga, aga muidugi ka kahjuks sisulisest küljest väga nõudlikuga ja kuidagi peab saavutama sellise veenva emotsionaalse ühes hingamise, et, et see ettekanne tõesti õnnestuks. Lõplikku kindlust selles osas muidugi kunagi ei ole, peab lootma, et lihtsalt, et läheb hästi. Kuulame vahepeale pisut muusikat. Me kuulame katkendi Beethoveni esimesest klaveritrio ost selle esimesest osast. Estuur esitavad Sigrid Kuulmann, Aare Tammesalu ja Marko Martin. Meiega on stuudios pianist Mihkel Poll, kellel on täna õhtul Eesti muusika ja teatriakadeemias ees ootamas kontsert koos Mari Polli ja Henry-David Varema, aga räägime pisut ka teosega tutvumisest, kui ta midagi oma repertuaari valinud. Et te olete öelnud, et kuulata meeleldi erinevaid esitusi ometi ühel hetkel tuleb neist ka kaugeneda, et mitte kellelegi tõlgendus liialt kinni jääda millisel hetkel või kuidas eemaldumine ära tajuda ja millest algab selline oma interpretatsiooni lähtepunkt või äratundmine. No ma arvan, et oma interpretatsioon hakkab algusest peale või tegelikult üldse, kui ma teada esimest korda kuuleme, tekivad mingid oma mõtted, assotsiatsioonid sellega seoses juba see, kas ta meile meeldib või ei meeldi. Egas ta äratab meis mingisuguseid tundeid tugevamini või või mitte. Nüüd interpretatsioonis kuulamine, võrdlemine on võib-olla alguses hästi huvitav, tõesti, kui sa hakkad teost õppima ja siis mingi hetk tekib selline tunne, et nüüd nagu enam ei taha kuulata või tahad olla oma nii-öelda mullis, aga siis isegi vajadusel teost esitanud või mingi aeg mänginud, siis jälle on tore kuulata saada värskendavaid mõtteid kuskilt kellegi teise ettekandest ja see ei tähenda, et sa pead tingimata isegi meeldima. Vahel on mõni asi, mis tekitab küsimusi või tundub nii, küll ise mängiks, aga, aga see paneb jälle kuidagiviisi mõtlema, nii et selles mõttes on pidevalt hea raskendada kõrva erinevate ettekannetega, aga muidugi vahetult enne oma kontserti seda üldiselt nagu pigem ei teeks, siis püüad juba olla nagu selles oma oma emotsionaalses sfääris. Kes teie jaoks viimasel ajal inspireeriva interpreedid on olnud, kelle loomingulist tegevust ise huviga ja lähemalt jälgite. Elavatest interprojektidest on näiteks meie oma akadeemia rektor Ivari Ilja, kelle ette asjad alati kannavad väga erilist loomingulist pitserit ja kuidagi jäävad alati väga kauaks meelde ja mõjuvad inspireerivad teie kuidagi rikastavatena. Aga tegelikult näiteks praegu käivad klaverifestivalil on palju eredaid intervjuusid. Hiljuti esines Leif Ove Hansson, kes on väga väljapaistev kaaspianist igakülgselt tõeline meister. Aga muidugi, praegune internetiajastu annab võimaluse pidevalt olla kontaktis ka vanade me nii-öelda möödunud aegade interpreetide ettekannetega, need on ka väga tihti just kõige elamust pakkuvamad või, või kui just otsid mingit ettekannet, mis teose puhul annaks inspiratsiooni või kuidagi paneks mõtlema, siis tihtipeale ikkagi jääd kuulama, kas näiteks pianistide seaduslowrysti rivi Horowitz Martargerigi ettekandeid, nii et selles mõttes me elame väga toredal ajal, kus, kus me saame nautida nii elavaid interpeete kui kui möödunud intervjuu ette ja siis leida selle kaudu ka iseennast. Kultuurkapitali preemia pälvisite peale oma kontserttegevusega muusikaelu korraldamise eest, sealhulgas festivali virmalised kunstilise juhtimise eest käesoleva aasta veebruaris. Millist uut, et sissevaadet muusika ellu, ohja, selle korraldusse, see kogemus teile pakkunud on? Ma pean kõigepealt kohe ütlema, et tegelikult see festival oli Me kunstiliste juhtidena korraldatud koos pianist Sten Lassmanniga kes kindlasti täpselt samaväärselt vääriks seda tunnustust. Ja ma arvan, et ma võin ka tema eest ja öelda, et, et see festival tõesti pakkus meile mõlemale väga väga erilise ja, ja kuidagi julgustava kogemuse. Esiteks, kui palju meil on head eesti klaverimuusikat ja samas, kui palju meil on Häid interpreet ja antud juhul siis häid pianistide ja veel lisaks, et kui tegelikult koostöövalmid ja esikatturistlikud inimesed on meie intervjuu kuigi seal avaldused üksinda ja ajad nii-öelda oma asja, siis niisuguse mingi suurema sündmuse raames on, on tõesti kõik valmis panustama oma poolt ja, ja kuidagi selle muusika, kunsti või ka Eesti muusika nimel, nagu tegema ka oma võib-olla mugavuste osas mööndusi. Ja ma arvan, et festival oli tõesti igati õnnestunud ja nii palju, kui ma oli võimalust rääkida publikuga või kuidagi tajuda, siis seal oli niisugust, minu meelest kohe väga head õhkkonda ja justkui mõelda, et tegelikult kolm huntide Estonia kontsertsaalis ainult eesti klaverimuusika ka ei tundu nagu kõige atraktiivsem või publikut ligitõmbav sündmus ja ma isegi alguses kartsime, kuidas üldse kõik õnnestub, aga kokkuvõttes oli publikuhuvi suhteliselt ikkagi väga suur ja tihti just inimesed, kes läksid külastama ainult esimest kontserti hiljem jäike teisele ja isegi kolmandale. Et see kõik andis kohe lausa niisuguse sooja tunde, et, et meil on selline elav ja, ja inimesi kõnetab muusika ja kõnetavad interpreedid. Jah, üldiselt väga-väga uudne, aga samas, aga positiivne kogemus ja nüüd on, meil tuleb ka lähikuudel virmaliste festivalil salvestustega plaat mis on hetkel veel tegemisel. Nii et loodetavasti võimalik paari kuu pärast öelda, et meil on olemas ülevaade Eesti klaverimuusikast ja gaase väljapaistvatest, pianistidega, helikandjal. Loodame sellest peagi kuulda. Mis teil veel hooajal ees on, ootamas kahtlemata palju kontserte. Aga kas plaanite ka muusikaelukorraldusega veel jätkata? Jah, on kontserte ja on tulemas ka järgmine virmaliste festival, mis seekord on pühendatud Eesti interpreetide liidu 20.-le juubelile ja toimub samuti veebruarikuus, on ka sellega seotud. Seekord ei ole laval ainult pianistid, vaid on tõesti väga erinevad intervjuudega. Kontserdid toimuvad erinevates paikades. Nii et see festival ise toimub üheksa kuni 14 veebruar nii Mustpeade majas, Niguliste kirikus, kultuurikatlas kui Estonia kontserdisaalis. Ja täpsem info selle kohta kindlasti lähikuudel tuleb avalikkuse ette. Suur aitäh saatesse tulemast pianist Mihkel Poll ja kell täna õhtul veel plaane pole, siis on võimalik seada oma sammud Eesti muusika ja teatriakadeemia kammersaali, kus kell seitse õhtul kontserdisarjas õppejõud laval astuvad üles pianist Mihkel Poll Mari Poll, viiulil Henry-David, Varema tšellokavas Schuberti ja Beethoveni muusika. Aitäh Mihkel Poll saatesse tulemast ja kõike õnnestuvat eesolevaks hooajaks. Aitäh.