Meil on nüüd stuudios kitarrist Jaak Sooäär, kes pälvis hiljuti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Tere. Tervist. Jaa. Kirjas on, et selle preemia saite te erinevate meediumide ja mõtteviiside ühendamise eest ja muusika piiride laiendamise eest. Ma hakkasin mõtlema selle peale, et kas muusika piire üldse on võimalik laiendada või pigem muusika sees olevaid piire. No ma arvan, et piire on ikka võimalik laiendada kogu aeg ja tegelikult see sõnastus tegi rõõmu, et see võib-olla on olnud ka minu kontseptsioon, et ikkagi nagu arendada edasi asju muusika sees ja võib-olla ka siis muusikat tervikuna, nii hästi kui ma seda oskan. Et selles mõttes mulle meeldis, sõnastas. Kui me võib-olla läheme natukene ajaloos tagasi, siis ma leidsin ühe väga toreda saate ETV arhiivist aastast 1075 kuste esinejate ansambliga ajastajad. Kas see oli selline üks teie esimesi ansambleid või te tegite juba enne ka midagi? Ütleme ajastad oli minu esimene oma loominguga Jatsu punt ja sellega muidugi sai tehtud päris palju ja antud välja üks kassett siiski minu esimene album tegelikult oma muusikaga ja, ja ja selle koosseis muutus aastatega, et seda me tegime ikkagi päris tükk aega ja, ja jah, ei, see oli esimene, ütleme nagu jah, nagu päris seadsu punt, et ennem sai tehtud rohkem võib-olla bluusi, põhilist muusikat. Ja seal olid siis Raul Sööt, Taavo Remmel ja Toomas Rull See oli nüüd kõige viimane koosseis ja tegelikult võib-olla see kõige pikem koosseis oli ehk Tanel Ruubeliga, Tanel läks 1995 sügisel Rootsi õppima ja siis tuli tema asemele toomas. Milline see Eesti džässielu oli sel ajal, kui teie hakkasite siin toimetama aia esile, tõusid? No tegelikult ma arvan, et teatrielu oli päris äge võrreldes kõige muuga, mis tollal toimusid. Jätskaar muidugi oli põhiline, 90.-te alguses juhtus ju tegelikult selline lugu, et vanad ütleme, nõukogude ajal toiminud traditsioonilised üritused vajusid tihti ära ja uusi tekkinud peale, kuna ei olnud lihtsalt süsteemi, kuidas neid korraldada. Aga Anne Erm oli hakanud jazzkaarega pihta ja vedas selle sellest raskest perioodist läbi. Ja tegelikult ju jätskaar toimus alguses sügisel samal nädalavahetusel koos Tampere džäss häbenigiga ja Tampere seal saba ning teatavasti selline edumeelne progressiivse jazzmuusikafestival ja sealt tegelikult tuli ridamisi väga vingeid muusikuid siia mängima ütleme, Jazzkaarekavad esimesed kavades. Nende tase on tegelikult muljetavaldavad kõva ja mina, kuna ma olin selline noor fänn ja, ja otsapidi kajatskars toimetasin, et mina tegin Jaska repressi päris mitu aastat, kuna ma õppisin Tartus majandust samal ajal ja siis ma käisin kõik need sound checki, kõik pressikonverentsid ja imesin seda nagu endasse sisse, mis sealt tuli, et tegelikult see oli selles mõttes õnnelik aeg, et et isegi praegu, kus kõik on ju nii palju, siis tegelikult mulle tundub, et nii kvaliteetseid jazzmuusika kontserte naljalt isegi ei toimu. Meil praegu, kui toimus, siis just tänu sellele, et jätskaar oli Tampere Chepa ringiga samal ajal, et see oli nagu väga-väga arendav minu jaoks. Ja see oli aeg, kui väljapoole väga ju ei saanudki. Väljapoole ja oli raske, oli raske ja eks ikka mõned sõidud ikka olid ka jah, ajastajategagi käimika esimene tegelikult Saksamaal ja siin midagi ikkagi liikus. Aga jah, et ma arvan, et ütleme, jätskaar oli nagu selline vedur ja tegelikult ju toimus tudengiots, et mina organiseerisin 104 aastat nagu pea korraga täna ja enne seda aitasin Eero Rauna ja see oli tegelikult tollal ju suur festival ja kõik linn oli plakateid täis ja televisioon Ki käis kohal ja see oli kindlasti väga oluline. Sinna tuli just lähivälismaalt häid muusikuid ja tegelikult, mis on siiamaani kontaktid olnud, et ma mäletan, et kas 15 või 16 aastane juudas mozz kuulas esimest korda tuli siia tudengeid selle mängima. Ja samuti tegelikult just soomlased siis tookord tõid meile Ameerikast saadeti siis nagu ütleme raudse eesriide tagant välja pääsenud Eestisse siis nüüd semi liberzoldi õppematerjale, noh, see oli ka tegelikult väga suur läbimurre tookord, noh, meil ei olnud lihtsalt läänematerjale, et raha ei olnud ka, et neid osta. Ja ma arvan, et sellist jällegi igapäevaelu vedas väga tugevalt. Õpetajate majas tegutsenud muusikapaar, mis ikkagi aastaid ju tegelikult iga õhtuselt kontserte korraldas ja väga palju kontserte ja ajastajatega me vähemasti ühe hooaja, kui mitte kaks, mängisime seal igal kolmapäeval ja see oli suur asi, et me saime mängida oma lugusid üle, mängisime ka standardeid, katsetasime seal ja ma mäletan seda, et ma tookord mõtlesin, et võib-olla see ongi nagu noh, meil on muusikakarjääri tipp, et ma tegelikult saan nagu mängida iga nädal, et see, et nüüd on nagu läinud, nii et on, on saanud mitukümmend aastat nagu praktilised iga nädal möllata siin ja seal, et see on tegelikult suur õnn. Aga, aga ütleme, sealt tuli see põhi. Muusik peab esinema, et ütleme, lava on ikkagi parim õpetaja ja kuigi siin meil toimus vähe, siis toimus regulaarselt ja ütleme, neid bände, kes tol ajal tegutses, oli ka suht vähe, et et nagu sai nagu rahulikult tegutseda. Nii et kindlasti see sattusite just sellisesse aega, mõjutas teie kujunemist jazzmuusikuks. No kindlasti mõjutasid. Ma olen nagu tegelikult terve oma elu mänginud jälle nagu endast vanematega ja kogu aeg nagu võtnud šnitti ja õppinud, et mulle tegelikult meeldib mängida endast vanemate ja kogenumate ka. Ja siis oli ju tegelikult võtta see, ütleme eesti muusikute kuldne põlvkond, ütleme kes minust on umbes kümmekond aastat vanemad ja noh, kes olid tol ajal ütleme, Eesti juba tugevad muusikud ja nendega mängitud ja ja mingil hetkel siis mängisin ju ka ühe aasta Saksa piilis Villu Veski bändis, mis tegelikult oli, noh, arvan, et ikkagi üks, ütleme eesti niuke TOP kolm bändi, me mängisime iga nädalavahetus mitu kontserti ja tookord mängiti ikka ju neli see pikka setti, et me mängisime siin juba suve poole ikka päike juba säras läksin kõndisin kitarri kohviga koju, et et see oli väga tugev kool, et ütleme, mängida pikad soolod, niukseid tantsumängud, sellist James Braun, funk soul. See oli väga võimas, terve katedraali rahvas tantsis, tohutud peod olid. Et ma olen Villule väga tänulik viilu veskile, ta mind sinna bändi võttis ja seal ma olin jällegi kõigist selgelt noorem ja siuke õpipoiss, aga, aga ma arvan, et see oli mulle väga kasulik. Noh, aeg oli keeruline ja noh, teatud mõttes nagu ma arvan, et meie põlvkond ongi nagu Raul Sööt ja Tanel Ruben küsimust mõned aastad vanemad ja mina, et tegelikult ülejäänud nagu otsa kooli seltskond ja kõik kadusid kusagile laeva ja kus tol ajal ütleme, raha liikus ja kahjuks neist paljud ei ole nagu enam pildil, et ma arvan, et see laevatöö on ikkagi ka väga väsitav, et seda aastaid teha, on raske, et et me kuidagi kolmekesi nagu suutsime sellest läbi tulla. Ja siis ütleme, järgmine seltskond on juba ütleme seal juba natuke nooremad, kes juba läksid Soome õppima ja kes oli nagu hoopis teine rida. Aga jah, mina üritasin mängida kõigiga paremat, aga siis meil on ja need olid siis ütleme muusikut, kes, kes olid minust umbes 10 aastat vanemad. Muusikaakadeemia ümber on teie elu ju keerelnud, et siis kui teie alustasite, siis ei olnud ju mingisugust džässiõpet otseselt Eestis. Et ikkagi muusikaakadeemia džässiosakonnale panite teie koos teistega aluse? Tegelikult seda küsimust võib siduda nagu ka eelmisega tegelikult üsna pika kaarega, et et me vaatasime tegelikult Skandinaaviale ja soomlastele ja kõigele tohutult alt üles, et ütleme, neile tundus, et see tase nagu, ütleme, mis seal on seal ikka nagu täiesti nagu kuu või mingi teine planeet. Ja kui me korraldasime tudengijazzi festivali, ma arvan, et see võis olla 94. aasta festival siis ma üritasin nagu saada Skandinaaviast mõnda bändi siia soomlastega, meil olid sidemed olemas ja Lätist, Leedust ja Venemaalt saatsin fakse Rootsi liitu, sain kusagilt selle faksinumbri ja ei tulnud sealt mingit vastust ja kedagi ei huvitanud. Ja siis äkitselt tuli ja kirjutas üks trummar üks mees, üks, üks noor muusik, ütles, et ma olen siin praktikal, et ma tegelikult siin nagu mingi otsustaja ei ole, aga et mis te arvate, ma tuleks oma trioga. Ja ma mõtlesin, no väga hea, et tulge muidugi tulid siis oligi väga tore trio, sõitsime siin veel bass bussiga. Esimene kes teab siis selline kolhoosi, vana sihuke Nõukogude buss ilma amortidega ja neil oli siin väga lõbus. Ja siis, kui nad hakkasid ära minema, siis Tanel Ruben küsis nende käest, et kus võiks Rootsis õppida või mis nemad on teinud. Ja see trummar. Me mängisime koos, jämmisime, umbes nägid, mis me teeme ja ütlesid, et vats Kuurupi rahvaülikool on see koht, kus noored õpivad, et on väga tugev tase. Ja Tanel oli nii julge poiss, et ta läks Sernast sinna katsetele, et ma mäletan seda, see oli veel Jaska rajal kevadel Sakala keskuses, ta mängis mingi mängu ja siis võttis sinise seljakoti selga ja läks sealt trepist üles. Ma mäletan, et me saatsime Tanelit sõtta, läks Rootsi katsetele. Suuri lootusi me ei, meil ei olnud üldse. Aga Tanel sai sinna sisse, et tegelikult Tanel nagu avas, ütleme Eesti jaoks selle läänemaailmakoolide ukse. Ja tegelikult seadus kuulub, vist on ju läbi käidud. Noh, me võime lugeda siin vist juba kahe käe sõrmedest ei jätku ja mõjutanud siin meie praeguseid tipptegijaid väga vägagi palju see kool, et see on selline vabameelne ja noh, väga tugeva tasemega kool ja, ja sealt edasi siis 95. aastal käis üks bänd Kopenhaagenis ja siis me jämmisime sealsamas muusikabaaris. Ja siis nad ütlesid, et aga tule ka katsetele, et Kopenhaageni rütmimuusika konservatooriumis emale seda, oh ahaa, no mis nüüd, mina seda ei, ei tule ja saad öömaja meie juures ja ja siis läksingi talvel sinna ja oli veel kaks vooru esimesse vooru läksin ja mängisin ja sain teise vooru, käisin uuesti ja tegin teise vooruga ära ja sain sisse. Et see oli nagu küll, küllaltki ootamatu, tegelikult. Aga sealt nagu hakkas see side reaalsusega, ütleme, et mis tegelikult nagu mujal toimus ja noh, oli ka selge mis töö on vaja ära teha selleks, et nagu mingile teatud tasemele jõuda ja Taanis sai tõesti väga noh, ma hakkasin midagi muud ei teinud, et ma ainult harjutasin. Ja seal sai ka nagu selgeks see, kui muusika, nagu ta pildil olla, et siis ta peab olema organiseerida tuntud ja peab olema ka mingisugune baas, ütleme sealsamas Kopenhaagenisse tingimusi. Konservatoorium on kindlasti selline tuumik ikkagi, kus nagu info liigub, kus on workshop, kus välismaalased käivad, kus tehakse proove. Et midagi sellist nagu siia tekitada ka. Aga kui me 2001 lõpetasin Taanis tulin siia tagasi, siis, siis just muusikaakadeemias mulle tundub, et toonia Tamra tookord oli seal väga tugevasti nagu pooldas seda, et koolimuusikas avati siis nii-öelda rütmimuusika suund pandi see tuumik kokku ja see tuumik saigi siis olema tegelikult Taavo Remmel, Tanel Ruuben ja mina, kolmekesi me hakkas, olime nagu esimesed kolm, Mare Väljataga ka ja meie võtsime nagu selle töö vastu, et seal pakuti teistele ka, aga tookord need rahad olid nii väikesed, et paljud ütlesid ei ja no ma võin tuua näiteks näite, et ma tegin ikka päris kõvasti tunde seal ja minu kuupalk kas oli väiksem kui minu ühe esinemise palk siin, ütleme kui ma tegin mingisuguse sellise, mis, mis iganes, siis mingisuguse mängu siin, et, et need, need rahad olid toota väiksed, aga me mõtlesime, et tuleb tegema hakata. Ja pikas perspektiivis tundub, et see oli õige, õige otsus, tegelikult samad inimesed on ju kõik siiamaani seal akadeemias ja tegutsevad. Ja Raul Sööt siis, kes tuli ka Kopenhaagenisse ja vahepeal oli Ameerikasse. Mul tuli siis mõned aastad hiljem Eestisse ja ühines meiega ka, et tegelikult seesama ajastajate punt siis nagu on siiamaani noh, mulle tundub, et seal ei ole nagu muusikaakadeemia otseosakonna kese siiski. Nii et te olite nagu pioneerid mõnes mõttes ikkagi Eestis. See oli selles mõttes tore aeg, et nagu sa ise oma tahtmise järgi asja üles ehitada ja mul oli tookord ja on siiamaani ikkagi väga konkreetne visioon, mida jazzmuusikaharidus Eestis nagu peaks eelkõige toitma või mis nagu kontseptsioon on. Et see on tegelikult ju eri maades väga erinev ja mulle tundub, et tulemused siiski on täitsa toredad, et ma tegelikult pikas perspektiivis oransele akadeemia asjaga väga rahul ja ütleme, koolon delt lasknud meil teha, loonud meile tingimusi ja, ja me oleme teinud noh, eriti alguse poole tegime metsikult neid igast rahvusvahelisi kursuseid ja üheksope ja ütleme, kõik need Tallinna mängukohtade liftid ja trepiastmed on mul selged jooned võimedasitlede trumme ja igast värki oleks noortel nagu võimalusi välismaalastega teha ja, ja ma arvan, et tänu sellele meil ikkagi on nüüd juba mitu põlvkonda nooremaid muusikuid, kellel on noh, ütleme, adekvaatne info maailmas toimuvast olemas ja ma loodan, et see ikkagi levib üle maa. Et seda meil tegelikult ju ajalooliselt ei olnud. Kas see visioon, mis teil võib olla alguses oli ja mis siiamaani on, et kas see on ikkagi nagu paika pidanud, et džässiharidus Eestis, et mis selle teeb nagu spetsiifiliseks, et see on just Eestis võrreldes teiste maadega, võib-olla? Mulle tundub? Juba tookord ja ütleme seda nähes ka välismaal elades, et põnevamad muusikud ikkagi tulid nagu teatud riikidest. Ja tegelikult noh, kui nagu süveneda, tud koolkonnad on seal taga ja teatud koolid ja tegelikult nende maade muusikud ka on pildil ütleme kui kasvõi Saksamaal minna plaadipoodi, eks ole, või noh, ütleme paarkümmend aastat tagasi ja noh, tegelikult see kehtib siiamaani seal ikkagi on ütleme, seal norralased, rootslased, prantslased ja noh, tänapäeval ütleme ka soomlased on küll väga jõuliselt edasi arenenud, et et meil oli ju tegelikult väga suur tung 40.-te viie kord Ameerika muusika poole, mis nõukogude liidus noh, oli nagu valitsev ja siiamaani tegelikult ütleme nagu Moskvas vaadata, mis toimub. Et seda infot, kuidas seda mängida nagu ei olnud õieti ja ja kõik nagu üritasid, aga nagu päris ütleme nagu suurepärast haardpop, mängijat meil siin Eestis noh, tegelikult ju ei olnud tookord, et see oligi nagu selline unistus, et noh, kuidas saaks mängida noh, peaaegu sama kiiresti kui ameeriklased. Aga välismaal sai kohe mulle selgeks see, et see on väga hea baasi paga seda osata, aga sellega nagu ei ole suurt midagi pihta hakata, et kui keegi tahab ikka head art popi siis ikka võetakse Ameerikast mehed peale, kes noh, ütleme, näevad ka välja nii nagu peab, eks ole, mingid kahvatud jõmmid kusagilt tulevad ja mängivad, et see kedagi nagu võib-olla nagu ei kõneta, et tuleb ikkagi leida nagu oma vaatenurk heads muusikale ja seetõttu see tulles tagasi nüüd selle kontseptsiooni juurde, siis tegelikult see põhiküsimus ongi akadeemias olnud kogu aeg ja on siiamaani, et milline on see tasakaal nagu traditsiooni õpetamise vahel ja innovatsiooni nagu arendamise vahel. Et tegelikult nagu jalgratast pole mõtet leiutada ja ikkagi see, mis maailmas on toimunud, seda peaks teadma ja oskama. Ja samas, kui on soovi ikkagi rahvusvaheliselt publiku ette astuda, siis peab olema nagu väga selge visioon, et miks publik meid kuulama peaks tulema, selle eest piletiraha maksma, et seal peab olema mingisugune lugu taga. Rääkides veel piiride laiendamisest, siis tundub, et teie olete ikkagi selle tasakaalu leidnud oma tegevuses ja loomingusse sedasama tasakaalu traditsiooni ja innovatsiooni vahel. Ideid on palju ja mõtteid ja tegelikult seda traditsiooni on ka tore mängida, et mulle tegelikult see traditsiooniline muusika väga meeldib ja ma leian, et kes vähegi ütleme, tudengitest võimekam hoonet võiks seal ikkagi omandada, et see on ikkagi väga tore keel. Aga, aga jah, tuleb nagu vaadata ringi, et mis, mis ma olen, pakub, et, et leida erinevaid inspiratsiooniallikaid ja neid on ju maailmas nii palju, et Eesti muusika nii rikas ja, ja noh, välismaal ma sain ka selle selgeks kohe, et ütleme meie noh, vähemasti minu põlvkonna ja ma arvan, et tegelikult ka võib-olla ikkagi paljud siiamaani meie pluss on tugev klassika põhimida seal paljudel ei ole ja seal klassikast tegelikult hammutab ideid ikka väga palju ja, ja olgem ausad, et ikka nagu väga palju sellest, mis tänapäeval siis on ka nagu uus ja põnev ja huvitav on tegelikult olnud olemas juba aastakümneid ja võib-olla aastasadu, et viimasel ajal võib-olla ma olen olnud väga huvitatud Johann Sebastian Bachi muusikast, siis sealt ikka nagu korjab ikka nagu sellist nagu tänapäevast materjali välja, et noh, algselt nagu ei oleks arvanudki, et tegelikult ikka väga-väga kaugele oli asi arenenud juba siis. Aga seda jah, ütleme jazzmuusikud tihti välismaal ei hooma ja see on jällegi meie väike eelis nende ees. Klassika, ja muidugi ka rahvamuusika, mida ta ka teie olete ju Tšassiga sidunud. Nojah, et sajastate asi juba oligi, tehti väga rahvamuusikakeskne ja me ju lausa laulsime regilaule ja see on nüüd kõik pikalt enne seda viljandi esiletõusu, et see huvi oli juba tookord olemas ja ja noh, ma arvan, eks see tuli ka Skandinaaviast, et kindlasti ta võib-olla isemi mõjud seal ja et Skandinaavia on olnud sellise Euroopa Nordic tõuna öeldaks selle kohta niimoodi ajaloo mõttes, aga et rahvamuusika inflatsioonis segamises eesrinnas Aga tööpedagoogina õpetamine kui selline õpetamine kui tegevus, mingite tarkuste edasiandmine või siis õpilasega koosmõtlemine, et see on teile alati meeldinud, et mis hetkest peale te tundsite, et see on nagu selline asi, millega te tahaksite tegeleda ja tegeleta suure huviga. Õpetamise töö on osutunud jah, väga meeldivaks, üllatavalt kiire. Mul oli hea see, et ma tegelikult Taanis sain pedagoogikat ka ja just bet praktikaid, et ütleme, nagu sain õpetada erineva tasemega õpilasi sain häid näpunäiteid kogenud praktikajuhendajatel, noh, mulle tundub tegelikult, et õpetamiseks punkt üks on vaja nagu kirge või siukest entusiasmi, et sa pead nakatama õpilasi. Et selles mõttes mulle väga meeldib selline film nagu kuula Froc, ma ei tea, kas oled sa näinud, aga ütleme, see seda ikka tuleb televiisorist kus siis üks rokimees, eks ole, läheb kooli ja paneb kõik rokkima. Et minu meelest seda võiks nagu kõik muusikaõpetajad ju iga aasta korra läbi vaadata, et noh, ta, ütleme ta muud palju ei tea, aga ta tohutu entusiast ja ta tõmbab nagu kõik käima. Ja õpetaja ei tohi olla kuiv. Minu arvates see on nagu on põhiline ja ma Saina akadeemias alguses õpetada kooli muusikuid, mis oli ka nagu hea kool, et seal oli väga erinevaid tasemeid ja tegelikult seal oli väga palju tudengid, kes nagu julgenud mängida, et nad olid kusagil nagu ära lõigatud või midagi oli neil, nad kartsid teha vigu. Ja siis noh, oli sellist nagu psühholoogi tööd väga palju, et tegelikult see oli väga hea kool praegu viimased, nüüd üle 10 aasta olen tegelenud ainult teadusmuusikutega, seal tuleb neid probleeme ka ette, aga, aga noh, küsimus ongi just tegelikult väga palju nende pidurite mahavõtmises. Mulle tundub pedagoogi puhul, et inimeste loomingulisust saaks avaldada. Nojah, et selles mõttes ongi see piiride laiendamine tegelikult noh, võib teha ükskõik mida ja, või noh, ütleme ma ise olen nagu selles mõttes õnnelik, et mulle tundub, et et mitte keegi minu õpilastest ei mängi nii nagu mina, see nagu minu pedagoogitöö nagu parim osa. Et nad ikkagi on igaüks otsinud ja leidnud mingi oma tee ja mõni on siis ütleme võib-olla seal virtuaalsem ja võimekam ja mõni vähem, aga neil on vähemasti mingi oma arusaam ja visioon ja minu meelest kõik, kes ikkagi nagu tahavad midagi teha. Nüüd nendele nagu tegevuse puudust küll ei ole. No ma arvan, et kõik, kes on tegelenud mingil määral õpetamisega, on ka saanud aru mingil hetkel, et nad peavad ise võib-olla mingeid asju enda jaoks võib-olla isegi uuesti läbi mõtlema või, või ütleme niimoodi, et see aitab ka eneses võib-olla selgusele jõuda mõnes küsimuses õpetamine. No praegu ma olen küll sellesse faasi jõudnud, et kui ma ise harjutan ja midagi teinud, siis ma tegelikult nagu esitan endale küsimusega, mida ma nagu õpetajana ise endale ütleks selle kohta või mida ma peaks tegema, et ma tegelikult nagu tõesti õpetan ennast nendesamade meetoditega, millega ma koolis tudengitega või ütleme, noh, jutt on suhteliselt sama. Et ma üritan neid oma sõnade järgi ka käia, siis praktikas. Ja muusika on vist üks väheseid valdkondi, kus ma olen ise mõelnud, et kus õpetaja ja õpilane on tegelikult ju mõnes mõttes täiesti võrdses positsioonis, kui nad koos musitseerivad ja on nagu lavapartnerid ka. Ja et mulle tundub küll, et ma võtan oma tudengilt kolleegidena pigem ja noh, tegelikult ongi saju kahepoolne infovahetus, et selles mõttes mulle meeldib õpetamine ka väga, et sealt nagu tulebki infot, et mis toimub ja ütleme, tudengitele rohkem aega uurivad, mis maailmas toimuvad, ma kuulasin seda ja ma vaatasin seda ja mis sa sellest arvad ja et mulle tundub, et ma nagu hoian kätt pulsil umbes mis nagu populaarne praeguste, millega tegeldakse ja et see on väga hea, et ma olen täiesti rahul. No teil on muidugi hästi palju ansambleid ja esinemisi kogu aeg olnud ja ka praegusel momendil ju. Eks see muusiku elu ongi mõnes mõttes ka üks suur reisimine kogu aeg, et te tulite Lätist, nüüd tegutseda natukene Viljandi kitarrifestivalil kitarriorkestrit juhendate ja siis lähete hoopiski Hongkongi. Et see on vist selline asi ka, millega peab harjuma, kui olla muusika. Noh, on muusikuid, kes ütlevad ainult esinemise eest raha ei võta reisimisest küll, et ma üldiselt nagu olen sellega nõus, kui reisimist on palju, siis, siis noh, see on mõnevõrra tüütu. Jah, ütleme eriti kui viisime üksinda või noh, ütleme seal jutuka seltskonnast väga palju, et kui on nagu lõbus kampsis nagu reisimine, läheb ka nagu lihtsamalt, aga ei noh, sellega harjub ära ja eks siis tuleb nagu võib-olla teadlikult mõelda, millega oma aega sisustada, et noh, mitte lihtsalt kusagil aega surnuks seisuse lennujaamasid. Et võib-olla siis mõni raamat või noh, ma olen ka väga palju harjutanud kitarri, Lil lennujaamades, et see on elu osa. Kas teie puhul ikkagi iga ansambel on juba erinevat nägu, et selles mõttes, kui on väga tihe esinemisgraafik, siis mingisugust sellist tüdimust ei teki. Ei teki jah, et selles mõttes mulle tõesti meeldib hoida ka erinevaid raudasid samal ajal tulesid, et see on nagu täiesti vaheldus, et ma arvan, et ühel bändiga saada, kuulsaks minna, tuurile mängida, ma ei tea, kaks kuud, sama kava, noh, kõik peab olema sama, eks ole, et ma arvan, et see oleks väga raske mulle. Et mulle meeldib, kui on nagu vaheldust spontaansust ja noh, muidugi on ka teine, sest ma mäletan, ükskord ma vaatasin oma kalendrit ja siis ma vaatasin, üheksa nädalaga oli 10 täiesti erinevat kava mängida ja noh, ma nagu noh, ütleme, küsimus on lihtsalt, kus ma siis nagu alustame, mida ma harjutan siis et see oli nagu tuli ennast nagu väga fokusseerida, et kuidas kõik ära teha, aga noh, enamasti asi nii hull ei ole. Aga jah, et tegelikult need erinevad asjad nagu täiendavad 11 ja on, on vaheldus ja ja ma arvan, et kui ma mängin näiteks mingeid rokiasju ja arendan ennast, siis see mõjutab nagu hästi minu Bachi ja vastupidi ja folk mõjutab mai tea punki ja ütleme, et need kõik on nagu omavahel seotud. Tegelikult ma ei näe nagu probleemi ütleme selles mõttes neid piire minu jaoks polegi olemas. Lõpetuseks vaadates tulevikku, siis kuhu suunas Eesti džäss praegu teel on? No eks sinna suunas, kuhu meie muusikud on teel, et muusikud on igaüks oma teel ja sellist üldistust nagu väga teha, ma ei julgeks sky. Noh, ma arvan, et üldiselt on ju nii, et Teaduse muusikud on ju ongi pugenud sisse igasugustesse muudesse žanridesse ja muud sandid on pugenud sissejuhatuses muusikasse ja ja ma arvan, et ta elab nagu igasugustel rinnetel rõõmsalt edasi. Ja et ikkagi rahvusvaheliselt ka on juba eesti džäss, võiks vähemalt või võib-olla natuke ka juba on omandamas teatavat kvaliteedimärk. Jah, ma arvan, et julgelt tuleb tegutseda, aga see kõik on nagu väga samm-sammult protsess, et siin nagu kusagile minna ja ost lahti lüüa, see ei ole võimalik. Soovin teile edu teie tegemistes, nii et väga meeldiv oli vestelda. Peaxower. Aitüma.