Järgnevad 40 minutit veedame professor Bruno Lucyga. Ta esitab meile enda koostatud kava ning ka täpsustab seda põgusalt. Siinkohal annaksin kavast vaid eelinformatsiooni. Kuulame sellises järjekorras. Adolf Pedro, runo number kaks, runo number üks, Mart Saar hetk, Massurkageemoll, Massurka haamul, Philipp Emanuel Bach, fantaasia, C-duur ning Mozart, variatsioonid, teetuur. Klaverimuusika on üldiselt kahjuks vähepopulaarne ja tuntud. Muidugi ta ei ole väga palju kirjutanud klaverile, aga minu arvates siiski tema munad, mis tulevad täna ettekandega vajavad siiski kindlasti tutvustamist ja populariseerimist olnud on tegelikult niisugused rahvalaulude töötlused. Nii võib-olla teatavas mõttes Eesti eeskujul Lester absoodiate eeskujul loodud. Ja mis nendes oludes kõigepealt silma torkab, on see bet vedru mõtled lineaarselt polügoonile sealt ja see mõtlemisviis ajastu tema klaverifaktuur, mis ja tema klaverikäsitluses. Minu arust ei ole seal mitte midagi, varustus on kõik väga loogiline aga napisõnaline ja küllaltki veenvalt teostatud helilooja poolt. Muusikasisust muidugi. Ma tahaks otseselt rääkida, sellepärast et kirjeldada muusikat on ikka siiski väga raske jaa. Tänamatu ülesanne olid ikka Tšaikovski sõnad väga haiged, kes ütles, et muusika algab seal, kus lõpeb sõna. Mart Saare klaverilooming on muidugi väga rikkalik ja väga mitmekülgne, väga mitmekesine. Ja nagu me teame, tema kui võib-olla Eesti klassikute hulgas kõige suurem meeste minatuurida alal on ka klaveriloomingus pakkunud erakordselt palju huvitavat ja väärtuslikku. No see valik täna on muidugi enam-vähem juhuslik hetk on niisugune vanamees on siiski küllaltki tuntud. Natuke riigilikus vaimus võib olla kirjutatud, on võib-olla üldse saarele omane ega, ega ei saa siiski seda ütelda, muidugi tal on teatud mõjutused, ütleme kõige rohkem võib-olla ja teisest küljest sk Reabil vaatamata sellele, et mõnikord tekivad teatud assotsiatsioonid just selles palas hetk siiski tuleb, ütleme, et see on küllaltki omapärane ja omalaadselt teostatud kirjutatud pala. Küllaltki kontrastsed omavahel. Esimene was uhkagee mul on võib-olla teatavas mõttes natukene. Suhkrut on siiski täiesti omanäoline. Philippe oli Bachi fantaasia, Tseedu, selles vanas paelad kõigepealt äärmine kontrastide rikkus meeleolud, karakterid ja seoses sellega muidugi on helikeel väga omapärane selles mõttes, et sõltuvat nendest muusikalistest, situatsioonidest ja vastandamisest. On helistikud ka väga kontrastsed väga kaugelt helistikut eksisteerinud peaaegu kuid mitte ühel ajal, siis ühesõnaga väga julgetes järjestustes. Ja selles mõttes fantaasia muidugi. Traditsioonid on tema niiütelda tavalisest traditsioonilises stiilis kirjutatud teemale järgneb parverilatsiooni, kus tema nii-ütelda Variatsioonidega olemas siis esinevad mõned teist laadi kujundit. Ja ei puudu ka tavaline. Kui Polon kirjutatud mosoovis ei puudu siis katavaline minu koriatsioon ja samuti tavaline aeglane osa nagu nad esinevad kõikides tema polarisatsiooni teostes.