Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital jagab tunnustuspreemiaid kord aastas ja tunnustades muusikapedagooge oli üheks laureaadiks Piret Rips-Laul Võru muusikakooli solfedžoõpetajana, olles ka selle kooli direktor, olles helilooja ja mul on hea võimalus Piret Rips-Laulu ka praegu tartestuudias vestelda. Tere. Tore, et te leidsite aja tulles siia Tartusse meiega rääkima, olles ise ju pidevalt Võrus seoses selle preemiaga kõigepealt palju õnne, aitäh. Ja tahakski rääkida sellest muusikaõpetajaametist, mis roll on just sellisel tööl ka teie elus? Olete diplomeeritud helilooja, hiljem ennast ka siis muusikapedagoogina täiendanud, Se hariduse pooleli, aga mul on üks esimene haridus, mul klaveriõpetaja ja klaverikontsertmeister või klaverisaatja ja teine haridus oli siis helilooming ja kolmas siis oli muusikapedagoogika, mis kahjuks lõpetamata. Aga jah, olles ise ka tudeng, kui ma õppisin kompositsiooni, siis samal ajal ma sain juba tööpakkumise muusikaakadeemias, et olla ka õpetaja. Ja seal oli väga huvitav jälgida iseenda, sellist kahte rolli. Et ühes loengus olime õpetajad. Ei, sest ma olin õpilane. Solfedžo on mulle olnud nagu terve elu, väga lihtne naine, sellepärast on väga raskelt õpetada, sest et et kui endale tulevad need asjad väga kergesti, siis on väga raske leida seda teed. Kuidas teist aidata, kes võib-olla peab nagu kauem vaeva nägema selle helikõrguste tabamisega ja, ja rütmidega ja iharmooniatega. Aga lõpuks on ta kõik ikkagi sõltuv huvist, et kui see huvi on väga suur, siis ma olen päris keskpäraste annetega, lapsest võib saada päris hea interpreet või helilooja. Lihtsalt see selline pisik peab olema väga tugev, mis teda sunnib selleks vaeva nägema. Milline teie enda teekond oli õpetajaameti, nii tibla täitsa algusest peale oma õpetajatest alates ja kui ma alustasin klaverimängu, siis ma õppisin seda Valga laste muusikakoolis ja minu klaveriõpetaja oli Lenel rand, kes on ka väga loominguline õpetaja ja tal on palju õpilasi, kes on edasi läinud õppima muusikat. Ja just sellise tähtharmoonia sihukese vaba klaverisaatega tutvustas tema mind väga noorena, et ma arvan, see oli juba umbes neljandas viiendas klassis, ma mängisin kõiki koolilaule laulikust järjest, et õppisime tunnis jah, klassikalist muusikat, aga sinna juurde oli väga palju seda päris eluelulist muusikat ka, mida, mida inimesed laulavad sünnipäevadel ja kõigil muut muudel tähtpäevadel. Et ma läksin Valga muusikakoolis, siis Tallinna muusikakeskkooli, siis siis seal neli aastat oli küll väga selline klassikaline periood. Ja juba pärast muusikakeskkooli lõppu ma tahtsin tegelikult minna kompositsiooni õppima, aga ma ei julgenud, ma arvasin, ma ei saa sisse. Ja läksin klaverit õppima edasi. Õpetaja oli Liina Jõks Tallinna muusikakeskkoolis ja konservatooriumis. Ja niimoodi ma lõpetasin klaveri eriala ja töötasin siis selle seejärel Nõmme muusikakoolis, Tallinna Nõmme muusikakoolis klaveriõpetajana ja vanalinna hariduskolleegiumis klaverit, Tatjana. Ja kui ma mängisin väga palju tunde, Vivaldi, kontserte, viiulikontsert mängisin, klaveripartiisid ja paljusid muid teoseid siis mul ühel hetkel oli see küsimus, et kas nii jääbki kuni pensionini. Ja ma ei tahtnud küll ette kujutada, et see nii täpselt jääb, sellepärast et, et jällegi minu jaoks oli liiga vähe loomingulisust selles töös. Ja õnneks oli siis aasta 2000, kui minu üks hea sõber Kaido Suss ütles, et lähme uuesti akadeemiasse, läheme kompositsiooni õppima. Mõeldud tehtud, läksime proovima ja saimegi sisse mõlemad. Ja siis ma olin professor René Eespere juures, õppisin neli aastat kompositsiooni ja ühel hetkel siis ma saingi tööd ka muusikaakadeemias solfedžoõpetajana ja ma töötasin sellel alal akadeemias kaheksa aastat, et see kujunes päris pikaks perioodiks. Ja just hea oli, sellel perioodil on kõige-kõige parem mu elus oli see, et ma, ma töötasin õpetajana ainult kaks nädalas ja ülejäänud aja ma sain olla helilooja. Et sellist, sellist perioodi mul rohkem kahjuks pole olnud. Puu otsas ma olin ka muusikakeskkooli gümnaasiumiosas, olin ka solfedžoõpetaja paralleelselt muusikaakadeemiaga. Ja siis ma muutsin elu kohta, ma tulin elama Lõuna-Eestisse sangastesse, kus ma siis olen nüüd elanud juba üheksa aastat ja siis tuli vahetada töökohta. Ja niimoodi ma sattusin Võru muusikakooli, olin seal õppealajuhataja, õpetaja ja siis nüüd neli aastat olen olnud direktor ja ka solfedžoõpetaja kõrval olen olnud ka kontsertmeister vahepeal. Et see on hea ka nagu selline mitmekülgne haridus, et siis on võimalik teha erinevaid asju muusikas. Nii et täitsa huvitav, te elate hoopis Sangastes ja käite sealt Võrus, mitu kilomeetrit see on 40 kilomeetrit on üks ots edasi tagasi 80 iga päev. Nii et selline korralik linnalähedane sõitmine. Jah, et noh, Tallinnas on kõik harjunud sellega, kui nad käivad tööl Murastest ja kuskilt sealt Tallinna lähedalt. Jah, seal Lõuna-Eestis on ta nagu pikk maa, et alati imestatakse, et kuidas sa nii palju jaksad iga päev sõita. Aga see on väga hea aeg hommikul. Nad hakkavad korrastuma vaikselt, kui ma sõidan, kuulame ära raadios kõik uudised, kuulan väga palju klassikaraadiot. Ja siis, kui ma niimoodi üle poole tunni sõidan, siis kui tööle jõuan, olen juba tööasjade jaoks täiesti valmis ja õhtul on väga hea rahunemise aeg, et, et töömõtted jäävad selja taha ja siis on hea koju tulla, et ei võta tööd kaasa. Kas solfedžo õpetamine ja üldse muusika õpetamine on kuidagi muutunud? Aastatega? Jah, see on muutunud. Kõigepealt, kui ma akadeemias töötasin, siis ma nagu nägin, et tegelikult nii rasked seal Šveits ja ülesanded nagu meie omal ajal tegime, enam ei, ilmselt muskulisid, see, see lase nagunii kõrge, tegelikult ei ole tõesti, kui ma olin laps, siis need, need ülesanded, mis meilt nooti olid väga-väga palju, minu meelest raskemad ja kaugeltki mitte igaüks ei saanud õppida muusikakoolis. Tänapäeval on see nii, et suurtes linnades nagu Tallinn-Tartu on konkurents tihedam ja, ja tõepoolest sinna kooli sisse saada on raske ja seal püsida on veel raskem. Aga väiksemates kohtades see konkurents nii suur ei ole. Ja siis tekibki nüüd see küsimus, et, et kui kõigilt ühtemoodi nõuda, siis tegelikult on väljalangevus väga suur ja kui väljalangevust tahta pidurdada, siis ei saa need ülesanded kõigil olla samavõrra rasked. Ehk et tuleb kohalt diferentseerida neid nõudmisi ja hoida ühelt poolt kõrget taset nii kõrget, kui on võimalik, aga teiselt poolt teha hästi jõukohaseks ja solfedžo, et mitte lapsi jätaks muusikakooli solfedžo pärast pooleli vaid mingil muul põhjusel. Ja see ongi see, selle kesktee leidmine on väga keeruline. Kuidas lapsi innustada, solfedžo tegelema. Käisin hiljaaegu just Maarika Reimand juures seal Viljandis tunnis just hakkas endale ideedest puudu tulema ja sõitsin Viljandisse vaatama. Ja seal on ka väga huvitav on ka Kristi Oolo on üks noor solfedžoõpetaja, kelle tundja käisin ka kuulamas. Et nägin lastes vaimustust solfedžo S ja kui öelda, et nüüd teeme järgnevus, siis lapsed ütlesid kõik kooris jeee. Ühesõnaga, kõik olid rõõmsalt seda järgnevust kirjutama. Kuidas seda teha? Ikka ainult et kogu aeg peab olema käsikäes eluga, et kui laps kuulab ikkagi mõnda popartisti. See popartist ei pruugi minule meeldida, aga kui see noori kõnetab või kui ta, kui ta neid lugusid tegelikult ka kuulab, et siis on ju hea analüüsida seda, mida ta tegelikult ka kuulab, seda muusikat. Ja on väga huvitavaid internetiprogramme tegelikult olemas maailmas siuksed, poplaulud on ära analüüsitud, neid b kaupa on võimalik lihtsalt kuulata väikse jupikaupa ja analüüsida, et mis seal harmoonias toimub, mis taktis muutub, kui palju muutub, kas muutub pass ja, ja, ja siis nii-öelda see harmoonia või muutub noh, ainult üks osa sellest asja paigale, aga Kaagarmoonia muutub väga hea kirjutamata rütmi sealt huvitavat, võib-olla basskitarrikäiku ainult rütmi sellest maha. Ja, ja see kõnetab tegelikult noori, et kui me jääme väga enda enda liistude juurde, aga meid õpetati nii või, aga mina õppisin nii või ei aita palju edasi. Sest et on kaks võimalust, et kas me tahame seda silda luua selle noorega, keda me õpetame, võime ütlemegi, et sa oled lootusetu. Vaata siis kuulama oma muusikat edasi ja, ja, ja me teeme oma kõrget kunsti kuskil edasi ja me, me, me ei leia teineteist või ei leia teed teineteiseni. Solfedžo uus ainekava, mida me oleme Marika remondiga koos püüdnud ka teha peaks tema nüüd rohkem seda tänapäeva noort, et ta on teistsugune, see tänapäeva noor. Tal on keskendumisraskusi palju suuremaid kui meil. Ta, ta on võib-olla pealiskaudsem, ta võib-olla tegeleb seitsme eri asjaga. Aga ometi ta on kadunud muusikakooli õppima. Ärme laseme teda veel nii lihtsalt tänavale, et hoiame teda ilusate asjade juures tegelikult muusika on ilus asi. Nii et see interneti kasutamine ja tehnoloogia kasutamine on uus asi ist lapsele ligi minek selle kaudu, mida ta ise kuulub. Kas see on ka mingisuguseid muresid, mis on praegusel ajal uued? Näiteks mulle meenub, et kui Melges tsellu õpetaja Reet Mets, siis ta rääkis, et see, see nutimaailm on teistmoodi ohtlik, et see on omamoodi sõltuvus ja võtab muusikalt nagu lapsi ära, et päike, vägikaikavedu käib päris päris huvide ja selle lõpmatu interneti vahel. Ja paljudes koolides ongi ju keelatud üldkoolides, et lapsed ei tohi üldse koolipäeva jooksul kasutada ainult hädaolukorras, et kui on tõesti vaja mingi väga kiire loomule teade edasi öelda, aga muidu ei ole lubatud nutiseadmete kasutamine. Ja muusikakoolis on ta niimoodi meil vähemalt hetkel, et vahetunnil võib, aga muidugi tundides ei tohi. Ja samas oleme ise muretsenud Aipäädid oma solfedžotundide jaoks ja ja puutetundlikud tahvlid ja ühesõnaga püüdnud mõnes mõttes ikkagi väga kaasaegseid vahendeid osta lastele ja kasutada siis seda Aipäädi ainult siis solfedžo eesmärkide saavutamiseks. Me kasutame siis arvuti notatsiooni, ehk me alguses kirjutame ikka pliiatsi ja paberi peale pliiatsiga aga, aga viiendast klassist või neljandast klassist siis võib-olla mõned hakkame kirjutama siis arvutiga aitäh, diktaati, aga seal on üks positiivne külg, mida muidu jälle ei oleks, et seal arvutis on kohe klaviatuur klaviatuuri peale vajutades tuleb see reaalne heli ja nüüd, kus see laps kirjutab diktaati Sist, ühelt poolt kirjutab teda selle arvutiga ka teistpidi, ta kuuleb, ta saab ise proovida, tal on kõrvaklapid peas, ta proovib seal klaviatuuri peal, et kas diktaat, mida tema kirjutas, kõlab samamoodi nagu keegi on teda kas mänginud või, või laulnud või mõne viisijupi. Et ta saab tegelikult kogu aeg kontrollida ise oma oma seda kirjutamise kvaliteeti, et kas see on päris nii ja täht armoonia? Ta on niimoodi hea õppida. Jälle akordion on hea õppida, et ta saab ise vajutada tõesti seda klaviatuuri ja sest me ei saaks osta ju kõigile võib-olla digiklavereid klassi. Et tead, on sellised kaasaegsed vahendid, mida rohkem ta seda ikka ise ise kogu aeg proovi pea ja kuuldeliselt otsib. Et siis tal peaks ikkagi tekkima see kõlapilt. Parem aeg on ikka niimoodi edasi läinud ja õpetajad peavad gaasis oskama kõike seda. Ja siin ongi generatsioonide vahed, poolt on kuidagi meil riigis lastuse huviharidus isevoolu teed minna ja see on väga suur kahju. Ma olen käinud ka noh, euroopas vaadanud ringi et enamuses riikidest Euroopa riikides on ikkagi see riiklikult kuidagi kõigepealt asustatud ja teiselt poolt ka riiklik õppekava, mis, mis kuidagi püüaks seda riiki nagu ühte sammu panna käima, et praegu on Eestis 95 muusikakoolides, kuulad muusikat, liitu pluss erastuudiod ja keegi ei tea, mis seal tegelikult toimub, me keegi ei tea, mis solfedžo seal täpselt õpetatakse, mis tasemeni jõutakse. Oleme imelugusid, kuulnud tegelikult sellest tasemete erinevustest, et me ei saa sellele üldse uhked olla täna ja ainuke tee tagasi on tegelikult see, et riik peaks vähemalt mingi osa lastest mingid riiklikud muusikakoolid ikkagi suutma kas siis rajada või mõnest muusikakoolis tegema need riiklikud muusikakoolid, kus on see riiklik õppekava ja ja mille järgi saavad nagu teised ka joonduda, et nii-öelda omavalitsusele, et vaadake teie nüüd ise, kuidas te selle muusikakooliga hakkama saate, omavalitsus ei tea, mis asi see muusikakool päriselt on, et et mis, mis õppekavad seal ikkagi on ja miks see üldse nii palju maksab ja, ja, ja, ja kuidas seda nagu efektiivsemalt üldse kogu seda süsteemi hoida. Täna kõik omavalitsused loevad ikka raha ja, ja nüüd tekivad need küsimused, seda enam, et et miks see muusikaharidus nii kallis on ja kas me nii kallist haridust sellisel viisil üle üleval jõuame pidada? Eriti valdade liitmisega on see küsimus nagu igapäevaselt väga terav ja üks valdidaade ise alla laste eest maksta ja, ja, ja ja nüüd tekib jah, see see küsimus, et et, et kas on riiklikult võimalik kuidagi koordineerida seda muusikakoolide tegevust, et või lasta tal lõpu lõplikult nagu niimoodi isevoolu teed minna ja see on kõige kallim, on tegelikult isevoolu teed lasta tal minna, sest et et see on kõige ebaefektiivsem raha kasutada. Et siis ongi niimoodi, et mõnel pool kõik saavadki mitu tundi nädalas individuaalõpet, aga taset konkursidel ei ole mitte mingisugust. Ja, ja teised saavad selle konkursi taseme väga väheste individuaaltundidega tegelikult kätte. Ja on siis neid, kes annavad individuaaltund ja kaks tükki ja saavadki väga hea taseme, maleva nad kolme saavad veel paremal tasemel. Aga see tase ongi nii ebaühtlane ja ei sõltu individuaaltundide arvust tegelikult. Et see sõltub sellest, kui efektiivne on õpetaja või kui efektiivne on kool. Siis on väga keeruline tagasi saada, seda on seda, mis on kaotatud viimaste aastakümnetega. Et oleme, olen ise püüdnud seda kuidagi ka haridusministrile rääkida, et et oleks vaja siiski maha istuda ja mõelda, kuidas, kuidas seda väikest Eestimaad ühtsena püüda hoida. Tõesti sellel lapsel, kes on kuskil ääremaal, oleks sama võimalus saada head haridust, nagu sellel lapsel, kes on Tallinnas. Et see ei tohiks nii võimatu olla, ise on ikka väga väike riik. Minagi sõidan autoga ühest otsast teise ja ei tunne üldse kuidagi, et see vahemaa nii pikk oleks. Ja noh, täna meil käivad Võrus Kaiub, õpetad Tallinnast ja meil on neli õpetajat välismaalt, meil on Columbiast ja kaks õpetajat Hispaaniast, üks Itaaliast. Et see kõik nagu näitab ka seda, et midagi on väga korrast ära Eesti nagu kõrgharidusmaastikul. Et ei ole nii palju eestlasi kõrghariduses, kes võiksid tulla siis pärast muusikakoolides õpetama, et meil on väga suur õpetajate kriis, et õpetajad on eakad. Me jõuame jälle sinna punkti, et nad on eakad ja, ja iga aastaga järjest eakamad ning solfeistlus ongi see, et kui noor õpetaja otsibki neid uusi võimalusi ja, ja, ja, ja otsibki internetist neid programme ja kõike. Ega see, kes on 40 aastat ühtemoodi õpetanud, et ega ta ega ta nüüd teistmoodi õpetama ei hakka. Ja siis on lapsel see küsimus, et, et seal igav ja et kuidagi nagu ei saa seda ühist keelt vaest, selle õpetajaga. Kuidas saada noori tagasi väiksematesse kohtadesse, kui nad on juba saanud kõrghariduse kätte. Meil on viimasel ajal siiski õnnestunud mõned noored ja väga-väga head spetsialistid saada. Esimene asi on, mis noorim inimene vajab, on hea palk ta ei saa ju muidu osta endale korterit ja ta ei saa ju muidu endale siukest autot joosta, millega ta hakkaks siis mööda neid väikseid musiga kuule õpetamas, käi käima, et et selleks on vaja materiaalseid vahendeid. Ja lihtne oleks võib-olla asja organiseerida sellele noorele õpetajale niisugune mitte ainult täiskoht, vaid ma ikkagi ütleks 1,3, mis on lubatud Eesti vabariigis, et ta võib töötada ju väikse ülekoormusega ka. Aga tavaliselt väiksed muusikakoolid ei paku täiskoormust uuele inimesele ja siis tal tekib see väga keeruline olukord, et kuidas ta nüüd oma oma tunde niimoodi korraldab, et kõik rahul oleksid. Sest kui ta ühel päeval ühes kohas teisel pool teises kohas ja kolmandal pal kolmandas kohas siis ühel hetkel on ikkagi sellel õpetajal vaja kontserdil olla ja see kontsert ei ole alati nüüd selle sellel õigel päeval seal õiges kohas ühes kohas. Et siis ta on väga-väga rasketes küsimustes, noh, ta on väga keerulises situatsioonis. Et kui, kui muusikakoolid, noh, me oleme püüdnud Lõuna-Eestis siis jagada ka mõnda õpetajat ja vahel on see õnnestunud ja vahel see ei ole õnnestunud. Et tema elu nagu kergemaks lähevad omavahel kokku leppida, et need ja need päevad on siis ühe muusikakoolipäevad ja seal õpetajale teised päevad on tal siis teises kohas. Aga keeruline, ta on, need palju lihtsam on ikkagi saada noort inimest, et selle ühe koma kolmekoormusega ühte muusikakooli Ando talle tõesti viis päeva nädalas korralik töökoormus, korralik palk. Siis on vähemalt mingi suur lootus, et see noor inimene kohe ära ei lähe. Et meil on natuke õnnestunud viimastel aastatel seda teha. Kas see palun, nüüd sõltub ka omavalitsustes ja vot see on ka väga keeruline, et kui noor lõpetab muusikaakadeemia, siis kui ta satub punkti a, tal võib olla palk 1500 ja kui ta satub punkti, b ta võib-olla see sõna otseses mõttes 600 brutopalk ja, ja see kindlasti nooridena ei meelita on nii palju minu tudengeid. Ma olen kohanud ja kes on õppinud muusikat ja nii kaua aastaid ja lõpuks nad töötavad hoopis teisel alal. Hea, kui veel mõne üldkoolisüsteemis töötavad, aga sageli võib-olla kuskil täiesti täiesti teisel alal. Et me oleme nii suure hulga noori lasknud mujale ära ja selle asemel et neid hoida, tõesti neile väärilist töötasu maksta. Ja ei ole ju raske, aga tegelikult tõesti riigil need mõned üürimajad siis või noh, odavama, odavama üüriga majad siis ehitada nendesse linnadesse, kus tegelikult seal noorel inimesel ei ole mõtet korterit osta. Kui ta täna korteri ostab näiteks 50000-ga, siis homme ta müüb selle maha. Sõna otseses mõttes ma ei tea, 5000 või 10000-ga. Et see on ju väga kahjulik business talle, et see noh, ei pea olema väga matemaatik või väga materiaalne inimene, et sellest aru saada. Et, et on teatud maakonnakeskustes vaja selliseid, selliseid korterelamuid, kus noored saaksid vähemalt esimesed aastad elada ja hiljem, et tegelikult ostavad endale ise korteri. Meil on ka seda juhtunud, et meil üks üks noor inimene, paar aastat elas ta Valgas töötab kavalgas kahes muusikakoolis ja elas üürikorteris sellises, mis liniust andis talle ja nüüd on ta ostnud endale oma kord nii et et see kõik tuleb tasakesi, aga see ei tule kohe esimese esimese kuu koguse noor tuleb kuskile maale elama, ta ei tee seda investeeringut esimese aasta jooksul ilmselt, aga ta võib seda teha natuke hiljem. Et me peame selle kukkumise tal Tallinnast kuskile mujale kukkumise võimalikult pehmeks tegema ei hakka. Te mainisite, et teil oli täitsa konkreetne niisugune lahendus, mida soov, mida te palusite Meie haridusministrilt. Ja, ja see oligi see, et et nüüd on meil kohtumine, mina küll ei saa seal kohtumisel olla, mäe linna esindajad kohtuvad haridusministriga ja, ja minu soov oligi see üks ja ainuke riiklik õppekava võiks ikkagi olla vähemalt mõnedes muusikakoolis või suuremate keskuste muusikakoolides võiks olla see riiklik õppekava, mis mis ikkagi määraks väga palju ära. Millise tasemega see muusik võiks olla, kui ta muusikakooli lõpetab, et mis võiks olla tema solfedžo, selline solfedžo teadmised ja, ja kui hästi ta peaks seda pillis oskama, et see on selge, et kõik lapsed võib-olla sellele tasemele ei küüni ja keegi ei välista ju omavalitsuste juures ka väikeste omavalitsuste juures ikkagi nende munitsipaalmuusikakoolide olemasolu. Aga, aga mõne sellise suunanäitajad riiklikud muusikakoolis võiks ka olla Eestis vähemalt esialgu. Et kus siis oleks riiklik õppekava, mis oleks üheselt arusaadav kõikidele inimestele. Tegelikult kõik muusikakoolid ei ole läinud uue solfedžo ainekavaga kaasa ja väidetakse vahel seda, et et see uus õppeainekava on nagu, väga pole lihtne või lihtsam siis kui see vana ja et ei tea, kas lapsed ikka saavad keskastme muusikakoolides hakkama. Ja tegelikult nüüd see Viljandi näide, kus, kus on nemad, on olnud selle uue ainekava niikuinii juba viimased 10 aastat töötanud. Et võrreldes laste arvuga, mis Viljandis on, on nendel igal aastal umbes üheksa edasiõppijat, oli ka viimane kord, kes lähevad muusikat edasi õppima. Et see näitab tegelikult, et et kui me oleme elulised, kui me tegeleme elus muusikaga ja selle muusikaga, mis, mis noori huvitab ja ainekavas püüame leida uusi lahendusi. Et siis lastel on palju suurem huvi muusikat edasi õppima minna. Et kui õpetad jah, vahest võib-olla mõtlevad, et ah, et kas ikka tasub uue ainekavaga hakata tegelema, et et vanaainekava kohta nii palju materjali olemas, et kasutame neid vanu materjale siis võiks keegi teha küll selle uurimistöö, et need muusikakoolid, kes, kes püüavad uue uuenduslike suundadega minna kaasa, et kui palju sealt läheb laps edasi õppima ja kes väga vanas kinni hoiavad ja õnneks vana ainekava ikkagi edasi tahad kasutada, et kui palju sealt läheb laps edasi õppima, et et vähemalt need küsitluse, mida mina olen nii-öelda suuliselt teinud, küll näitavad, et Ta laste huvi muusika vastu siis palju suurem kui õpetajad on ka valmis muutuma ajas. Nii et solfedžo ess ainekavad on muutumises. Aga millal see muutus toimus? See toimus tegelikult kaks aastat tagasi, kui me võtsime vastu solfedžo ainekava ja, aga me ei saa seda teha kohustuslikuks, kuna meil ei ole riikliku õppekava, ei saa seda teha kohustuslikuks kõigile, see on raamõppekava, mida võivad muusikakoolid kasutada, aga me ei saa kuidagi sundida. Ja siis nüüd on mulle viimasel ajal tulnud väga palju kirju just nendelt muusikakoolide lapsevanematelt või hoolekogu esindajatelt. Ja siis on just need küsimused, et kas saaks kuidagi kohustada muusikakoole seda uut kasutama. Ja ma olen ka vastanud, et kahjuks minu jõudsin, ei siin ei aita. Et, et tegelikult on iga kooli enda otsustada. Aga, aga kui jah need koolid teaks, kui palju lapsevanemad tegelikult on, huvid teatud ja, ja hoolekogu, et kool muutuks ajas siis nad ilmselt oleks päris üllatunud, et et kas me oleme selline kool, kes tahab õpetajatele võimalikult mugavat, eluvõime olemas selline muusikakool kes tahab lastele võimalikult huvitavat elu, et see on see dilemma kogu aeg. Aitäh. Stuudios oli külas Piret Rips-Laul ja meie vestlust inspireeris helikunsti sihtkapitalilt antud tunnustuspreemia kui muusikapedagoogile. Aitäh kutsumast.