Tere hommikust, head raadio, raadiokuulajad käes on laupäev ja kell seinal näitab 11 ja viis minutit. Ja nagu ikka, sel ajal on vikerraadio eetris saade Rahva teenrid. Seda saadet on suur rõõm alustada, sest kevad on käes ja kui looduses jalutada, siis son kosta linnulaulu ja ja, ja võib tunda sellist ootusärevust nagu ka ootusäreval. Oleme ka meie siin stuudios nagu ikka kolmekesi. Täna oleme koosseisus, Merilin Pärli, Eesti rahvusringhäälingus. Tere. Tere. Neeme Korv Postimehest. Tere. Tere. Ja mina olen Taavi, elad samuti Eesti rahvusringhäälingust. Nagu tavaks, räägime oma saates teemadel, mis sel nädalal enim kõneainet pakkunud ja seega vaatame ja analüüsime Venemaa tegevust, kus nädala esimesel päeval sai selgeks, et Vladimir Putin jätkab presidendina. Aga samal ajal arutavad Euroopa liidrid selle üle, kuidas tuleb reageerida Suurbritannias toimunud närvimürgi kasutamisele mille taga Venemaa enam kui tõenäoliselt olijad tõenäoliselt on ka tõenäoline on ka see, et Euroopa ühised sammud Venemaaametnik väljasaatmiseks siis leiavad aset siin lähiajal. Seejärel räägime sellest, kuidas reformierakonnas asjad kiiresti arenesid, jõudsid selleni, et riigikogu aseesimees ei ole täna enam Hanno Pevkur, vaid Kalle Laanet. Räägime ka inimeste siis ohutusest ja sellest, kuidas sel nädalal levis väga palju videosid, kuidas inimesed seavad ohtu oma eluraud teel ehk siis teevad napikaid minnes üle raudtee viimasel hetkel või suisa tehes naljarongide ees. Veel peatume sotsiaalmeedia võrgustiku Facebooki lekkel, millega läksid rändama 50 miljoni kasutaja andmed. Kui aega jääb, peatume ka e-residentsuse, gripi ja ja teemal, mis küsib, kas, kes on tänapäeval arvamusliider. Aga alustame saadet Venemaa teemaga ja enne veel, kui läheme eilse kõige olulisema arutluse juurde ehk siis Euroopa Liidu juhtide kohtumise juurde, kus arutati närvigaasitemaatikat räägime sellise fakti uudise ka ära, et et 76 protsenti siis valijaid Venemaal otsustas eelmise nädala lõpus ja esmaspäevaks oli see siis selge. Presidendina jätkab Vladimir Putin. Ma ei tea, et Kyopis alustame sellega, et mis siin ka kerget poleemikat Eestis tekitasid, kas teie õnnitleksite Vladimir Putinit, kui tema valimisvõidu saab, nii nagu tegi seda Kersti Kaljulaid? Noh, naabreid ei saa valida ja viisakaks võib alati jääda, et viisakus ei pea kõnelema sellest, mis sa sellest arvad, arvad? Aga mina oma lastel on alati õpetanud niimoodi, et isegi kui sulle naaber ei meeldi, siis tera peab talle alati ütlema. Kas mina pean ka siis ütlema, et noh kui ma peaksin ikka, siis õnnitaksin, et, et need on, need asjad on ju, on ju nii, et et tõesti, mul ei ole siin Merile nagu suurt midagi juurde lisada. Jah, ma olen selles mõttes isegi samal seisukohal, et see viisakuse argument on oluline, et et isegi kui sa suhtled vanakuradi endaga, et siis ega sellepärast, et partner on ebaviisakas, ebameeldiv, ei pea sina muutuma sarnaseks temale, vaid vaid selline. Ma toon lihtsa näite, et kui mõnel inimesel kolleegil on sünnipäev, kellega tõesti sinu maailmavaated ei klapi, kellega on teatavaid hõõrumisi siis jäetud, aga tal on ometigi sünnipäev või mõni muu tähtis päev, siis lähedus enamasti ikkagi ütled talle palju õnne ja lähed, lähete lahku, sama. Sama teed et ja president Kersti Kaljulaid ka siinsamas Vikerraadios Mirko ojakivile antud intervjuus ütles, et ega see, see oli selline formaalne käik ja igati loogiline käik, et ega me nagu Sammerin ütled, ega me valida ei saa, kes meie naaber on. Aga mis puudutab Putinit, siis ilmselt ma ei eksi, et kui ma ütlen, et nende valimiste tulemus on vähetähtis seepärast, et tegelikult ju mingit konkurentsi ei olnud. No ega ei olnud, kuigi tegelikult ka paberi peal oli, oli päris palju konkurentsi, et oli neid kandidaate seal terve, terve joru ja on muuseas ilmus üks päris huvitav intervjuu. Mul hea kolleeg Taavi, küsitles sellist meest nagu Valeri Solovey, tema on, teda on tituleeritud ka vene Nostradamus, eks sellepärast et tema ennustused väidetavalt, et siis sellel politoloogid on nagu väga täpselt paika pidanud. Ja seal intervjuus oli noh, näiteks üks selline ennustus, et see on nüüd moel või teisel Putini viimane ametiaeg ja et selle, et selleks on mingisuguseid vastavaid märke. Aga, aga tema tõi seal intervjuus väga ilusti välja, et millised olid nende erinevate kandidaatide kaalutlused, et miks nad siis seal on ju mitmed inimesed, nagu näiteks Vladimir Žirinovski ja Grigori Javlinski, kes on, on ennegi kandideerinud ja korduvalt kandideerinud ja oma nime siis esitanud. Ja Ksenia Sobtšak just räägiti päris pikalt, aga nendel olid, kõigil olid oma igalühel oli oma oma väike asi ajada ja, ja, ja seda nad, seda nad ses selles Putini ära kinnitamise protsessis ka ka ajasid. Teine arvamus on ju see, et Putin läheb siiski Hiina liidri jälgedes ehk ja selles mõttes olid viimased valimised, et nüüd ta istubki seal elu lõpuni, et põlistatakse see võim ära ja autoritaarse streigist on üha enam saamas diktaatorliku riik. Ja kui juba vaadata seda retoorikat, mis Putini ümber käib, siis üha enam on hakanud meenutama neid lapsepõlvest tuttavaid laulukesi Leninist, kuidas ta oli ikka laste sõber ja juht ja teenäitaja tark ja õiglane juht. Et minu meelest on Putin ka Lenini istumas ja seda täiesti teadlikult. Ja kui vaadata kas või lihtsate vene inimeste elu, siis noh, nemad ootasid pikisilmi, et need valimised, nii-öelda valimised, Putini valimised ükskord ära toimuksid, sest kui nüüd vaadata väga konkreetseid näiteid, siis näiteks Moskvas see piirkond, mille kohta kuulutati nii, et võtame terve rajooni maha, ehitame siia uued majad, siis kõik need inimesed, kellel on kortereid, seal ei saa neid juba mitu aastat müüa, sest keegi ei osta neid mõistagi ja loodeti, et nüüd, kui need valimised ära toimuvad siis saabub mingi selgus ja ehk siis läheb elu kuidagi edasi. Selles mõttes on arusaadav, miks venelaste jaoks siin on teisest küljest stabiilsuse märk või, või noh, et lootsid, et äkki siis pärast seda selguvad ka edasised plaanid, ehk siis tavaliste inimeste elu on olnud ka vägagi häiritud mõjutatud sellest, et on inimesi, kes ootavad pikisilmi, et mingisugune lahendus tuleks ja, ja Eestis elavad venelased ei julge Venemaal praegu käia, sest ajad on segased ja noh, targem on eemale hoida. Osama Salovey ehk siis Nostradamus, keda ma siin enne mainisin, et tema räägib ka sellest Hiina variandist, et ta ütleb, et seda kindlasti Kremlis mõeldakse võimaliku variandina, aga samas tema selle realiseerumist nagu ei usu, et, et noh, et ütleme nii, et nagu nagu on viisakus tervitada ametisse valitud riigipead, nii on ka hea toon korraldada valimisi. Ehk siis selline Putin, Putini selline demokraatia mudel tegelikult, et noh, see kuulub, valimised kuluvad nagu selle selle juurde siiski ja, aga noh, mida tulevik toob, ei tea ju lääneriigid riikides on alati olnud, et kui Venemaal on staatuskvoo ja, ja kõik läheb edasi, siis siis siis kõik nagu need positsioonid säilivad ja ollakse suhteliselt ütleme, suhteliselt siis rahulikud. Niipea, kui seal hakkavad toimuma mingisugused protsessid, nii, nii muututakse ärevaks. Nii et eks me, eks me näe, et kuidas seal praegu on praegu, nii, et mingis mõttes justkui nagu nagu kõik isegi ootavad seda, et nad kõik lähekski moodi stabiilselt edasi, et ei tekiks mingit tohutut ebastabiilsust. Noh, Venemaa ebastabiilsus on, on põhimõtteliselt ka päris ohtlik asi. Aga see Putini võimalik jätkamine on ka siis pärast seda ametiaega, on olnud üks teemadest, mida, mida ongi osatud ainult arutada vist seal selle valimiste järgselt, sest ega siin muid teemasid kuigi palju ei ole ja, ja kui ma ise mõtlen, et siis Putin on juba, kui ma ei eksi, 66 aastane, et kuue aasta pärast, siis 72. Et ega ta ikkagi on ka vananev inimene. Samas, tema palged lähevad üha siledamaks. Nojah, see, kuidas valged siledamaks lähevad, ei puutu võib-olla niivõrd asja, aga kui elujõuline, kui särtsakas ta on meil siis ja et kas ta tõesti noh, võib arvata, et kuni surmani välja, et ma ise puhtalt spekulatiivsed, julgeksin küll arvata, et et siin kuue aasta pärast näeme me mingisuguseid vangerdusi. Aga, aga, aga tuleb tunnistada, et ei ole seda ühte inimest veel ilmselt avalikkuses silmapiiril, et kes saaks olla see mantlipärija ja sellist Medvedjevi käiku nagu vahepeal siin oli, et jätame rolle, seda ma hästi küll ei usu. Ma ei oleks nii kindel, et kuue aasta pärast talle siiski mantlipärija tuleb, sest et nagu me teame, siis sellistes režiimides kipub nende endiste juhtidega kehvasti minema ja seda komprat leiab tema kohta küll ja isegi kui sa oma käe all nii-öelda välja koolitanud, siis iial kindel olla. Et Ma arvan, et Putin ei tunneks ennast mugavalt, kui tuleks keegi teine, sest uuel juhil ei ole vaja vana juhi taaka seda nii palju, seda Putini pärandit. Seetõttu ma pigem olen seda meelt, et ta muutub eluaegseks. Ja suur küsimus on muidugi siis ka see, et tõesti, milline saab olema tema suhtlus maailmaga, et et noh, kui me kergelt võime eeldada, et see on selline üks viimastest ametiaegadest, ütleme siis niimoodi leebemalt, et kas siis on selline sildupõletav, et mis, mis tõotaks ohtu nii Euroopale, Eestile kui kogu maailmale või otsib ta seda, sellist siis konstruktiivset dialoogi, mida ta juskui sõnades sageli mainib, aga tegudes me seda ju ei näe. Ta vajab nii-öelda välisvaenlast selleks, et oma populaarsust hoida ja rääkisin politoloog Karmo Tüüriga, kelle hinnangul see Skripalide mürgitamise juhtum oli just täpselt see, et teeme läänemaailmast omale vaenlase, selleks, et me saaksime kellelegi vastu koonduda. Et see on võrdsustatav selle väikese eduka sõjaga, mida kõik niisugused juhid aeg-ajalt vajavad, et oma populaarsust tõsta. Ja just see käik vahetult enne Putini valimisi oli see, mis kindlustas talle selle, et ta sai jälle ennast näidata juhina, kes hoiab stabiilselt, ajab oma rida. Faktid huvides räägime lihtsalt lühidalt, härrased Mises kirp, Skripali juhtum on ehk siis märtsi algupoolel tõusis meediasse siis juhtum, kus Suurbritannias leiti Vene sõjaväeluure erupolkovnik Sergei Skripal ja Skripal ja tema 33 aastane tütar Julia kes olid siis pargipingil ja mürgitatud arusaadavalt närvigaasiga ning Suurbritannia väitel on selle taga Venemaa ja Suurbritannia. Peaminister Theresa May tegi sel nädalal ka Euroopa ülemkogul sellest juhtumist ülevaate ning Euroopa liidrid kaaluvad siis Venemaa diplomaatide väljasaatmist. Sama kaalub ka Eesti ja ja teised riigid. Jah, et ega me, ega me ei jõua siin kõiki neid nüansse muidugi pikalt lahti rääkida, aga me vahel siin saates teeme ka selliseid viiteid, et näiteks Kalev Stoicescu, kes on siis diplomaat ja rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur kirjutas Postimehes portaalis ja, ja ka paberlehes loo siis ka nendest samadest Skripali juhtumi taustadest ja ma ütleks, et see on väga huvitav jaa, jaa, tõesti noh, nagu informeeritud inimese kirjutatud tekst. Et kui kuulajad selle välja otsivad, siis, siis seal on kindlasti nagu viiteid selle kohta, et et miks oli Kremli administratsiooni nagu seda seda just vaja praegusel momendil. Aga iseenesest, kui me räägime nüüd nendest võimalikest diplomaatide väljasaatmisest, siis siin on oluline märkida, et ega see ilmselt vastuseta ei jää, et kui Euroopa liidrid ühiselt seda nüüd otsustavad tõesti, et nad saadavad. Diplomaate välja siis Venemaa teeb ilmselgelt, et ju vastukäigu ja noh, Eesti vaates näiteks ma vaatasin hommikul üle, palju meil Moskvasse üldse töötajaid jäänud on. 25 töötajat leidsin ma vähemalt kodulehekülje andmetel, et et noh, tõenäoliselt see arv kahaneb veelgi ja ja see teeb. Ma eeldan siis meie kodanike elu veel keerulisemaks, kui nad tahavad Venemaa. Aga ma usun, et täpselt seda kõike Putin kavandaski. Et see ongi seesama vaenlase kuju tekitamine, polariseerumine. Ja, ja kui noh, üks aspekt, mida räägitakse, on muidugi see, et Putinil ilmselgelt on, on, on ka raha vaja, et riigi majandus ei ole olnud ju heas seisus nende sanktsioonide tõttu ja ja samas noh, on ka Putin näinud seda, ega praegu tõenäoliselt seda leevendust ikkagi ikkagi nagu tulemas sanktsiooni suhtes olemasolev lihtsalt see lootus on kadunud ja samas just oligi see, et et see juhtum oli, siis anti märku igasugustele kohalikele oligarhide-le, et see raha peaks ikkagi nagu Venemaa huve teenima ja noh, et siin on sihuksed majandusmängud ka, aga ütleme nii, et ega see väljasaatmise otsus, kui, kui seda tehakse muide, kollektiivset noh, see noh, tegelikult selles, selles suures pildis on see siiski minu meelest suhteliselt väike muuta, et noh, kõik see staatus Ko ikkagi tegelikult säilib kogu kogu see märgisüsteem, mis on välja kujunenud. Aga see vast on õige, mida Karmo Tüür ka eilses aktuaalses kaameras ütles, et kui seda tehtaks koos, siis on seal võib-olla mingigi mõju, aga noh, üksi tehes riik riigi haaval ei oma see mind tõesti mitte mingisugust. Nojah, et eks Venemaa on tegelikult ju nüüd kogu aeg kogu aeg tahtnud, et ikka oleks see riik riigi haaval, sest siis on võimalik tekitada rohkem segadust ja, ja rohkem sellist killustatust, see ongi lõhesid, igasuguseid tülisid, arusaamatusi, siukest, müra. Igat sellist uudist reserveerida, kui justkui järjekordset töövõitu. Just nimelt, ja olgem ausad, et ega ka Eesti ei ole veel seda otsust teinud, et välisminister Sven Mikser on selge seisukoha öelnud Jüri Ratas. Ma ei olegi päris täpselt aru saanud, mis see seisukoht nüüd oli, aga, aga igatahes seda teemat arutatakse ja see otsus peaks algava nädala siis alguses tulema ja eks keskerakonnal on ka keeruline seal, et nende seas on ju inimesi parteis, kes ütlevad, et et see närvigaasijuhtum ei ole nii üheselt arusaadavalt Venemaa-ga seotud ja on teisi, kes on selgelt selle hukka mõistnud. Ja muidugi, eks Keskerakonna poliitilised konkurendid muidugi ka väga jõuliselt nagu sellele viitavad ja rõhutavad siis kõigile nendele vastuoludele ja kord, kui see kuskilt pinnale ujub, aga ma arvan, et sellised otsused Eestis siiski ei tehta kuskil erakondade tagatubades, vaid need, et ikkagi meil on, meil on ka olemas mingisugune selline ajutrust ja spetsialistide seltskond, kes, kes selliseid asju nagu läbi arutab ja teeb, et, et ma arvan, arvan endiselt, et ja usun, et Eesti välispoliitikas teatud asjadega ei mänginud. Aga ma võtaks siia vahele ühe teema, mis on ka otsapidi, võib-olla rohkem välisteema veel, et läinud reedel hakkas levima uudised sotsiaalvõrgustiku Facebook siis järjekordsest suurest andmete lekkest ja, ja kui ma aru saan, siis laskis Facebook välja imeda 270000 vabatahtliku andmeasemel, siis mida inimesed olid valmis ise jagama umbes 50 miljoni kasutaja kohta, nende andmed ja neid omakorda kasutati siis valija tahte manipuleerimiseks näiteks USA valimistel ja tegemist on siis analüüsifirmalt, Cambridge'i analüütikutega, kes siis kogus neid andmeid ja, ja neid väärkohtles, et, et me oleme korduvalt rääkinud siin sellest nii-öelda Facebooki ja üldse sotsiaalvõrgustikke nagu ohutusest, turvalisusest ja ometi, ega see midagi me, me näeme ikka, et asi on käest ära kuidagi. Jah, lastele räägime küll, et ära riputa endast internetti infot, mida saaks sinu arust ära kasutada, aga ega täiskasvanud targemad ei ole. Hea näide on populaarne nendest, mida, mis siis teeb selliseid noh, seal on võimalik igasuguseid lollakaid mängukesi teha, et kui ma oleksin kuulsus, siis kellega ma sarnaneksin enam muud niisugused asjad, mida siis täiskasvanud rõõmsalt mängivad. Aga sellise noh, nunnu kassipoja taga on tegelikult paras tiiger, et sellega sa annad ära õiguse. Nii kõik oma kontol sisalduv info, kaasa arvatud su sõprade info, et see nagu ära anda ja, ja sellega inimesed teevadki ja, ja mulle tundub, et isegi nüüd, kui on Need juhtumid avalikuks tulnud, siis ega enamik ei muuda oma seda Facebooki käitumist, et inimestele suhteliselt hoomamatuks kuningalt mingit reaalset kahju ei taju. Siis nad ei saagi aru, et mis sellest siis nüüd nii hullu on, et mingi firma saab minu andmeid. Ja seetõttu ma arvan, et see niimoodi jätkub, aga noh, teisest küljest ma loodan, et Zuckerberg ei pääse üksnes sellise, mul on kahju ja ma vabandan stiilis avaldusega, vaid siin ikkagi järgnevad mingisugused tõsisemad sanktsioonid. Jah, et see on nii selline vägev teema, et ma teagi, kust otsast alustada me siin, kui sa rääkisid lastest, siis, siis me siin ühes saates päris pikalt arutasime seda hea kolleeg Urmet koogiga ja leidsime seda, et kui me saadame lapse kooli ja usaldame ta tänavale siis siis me oleme veendunud, et ta saab seal tänaval turvaliselt hakkama enne enne teda sinna üksi ei lase. Täpselt samamoodi on ka see, et ega enne ei maksa neid Võrgustikke ka talle väga avada, kui ta, kui ta ei tea, kuidas seal, kui kuidas ta seal hakkama saab, sest otsused võtab ta seal lõpuks vastu ikkagi ise. Jälgimissüsteemid võivad üle, ükskõik kui keerulised ja ja, ja, ja selline see tänane maailm tegelikult on. Aga mul on küll olnud päris mitu tuttavat, kes viimastel päevadel on öeldud, et ta esimest korda avas Facebooki sellise sele privaatsuse ja turvalisuse vahekorda reguleeriva lehekülje, kus ta siis saab seal teha mingeid linnukesi kastidesse, et kes üldse postitusi näevad ja kes ei näe noh, kuigi kuigi seal on loomulikult seotud üles nimodi sellisel kavalal moel. Et isegi siis, kui sa, kui sa justkui kõik kinni paned, siis kuskilt tagaukse kaudu ikka maja võidab, alati näed jah, just. Ja, ja noh, ma arvan tegelikult, et see iseenesest see mingisuguste selliste andmete olemasolu ja kogumine ja nii edasi, see on siin tegelikult jäämäe veepealne tipp. Palju meil neid kasutajaid on üle kahe miljardi, istun seal Facebookile jõhkralt jõhkralt palju, ma arvan tegelikult, et neid on mingeid kümneid ja sadu ja tuhandeid selliseid andmekogumis ja, ja grupikesi ja asju. Ja ma arvan, et et see on ainult üks väike osa, mis on siia tulnud, aga tõsi on see, et selle kaudu on tänapäeval võimalik mõjutada ühiskondlikke protsesse soodsas suunas ja, ja selle kõigega tuleb, tuleb arvestada, et see nii on. Väikesest ülikooli kogukonna grupikesest, millena Facebook alustas, on kujunenud tõeline suur vend. Ja, ja kui ma kunagi arutasime ju täitsa tõsiselt selle üle, et noh, mis on avalik info Facebookis näiteks, et et kui, kui poliitik oli poliitikuid leidus, kes ütlesid, et vaata, seal postitan, siis see pole üldse mingi avalik asi, et miks ajakirjanikud võtavad ja ütlevad, et ma ütlesin seal seda. See oli alles mõni aeg tagasi, kui me siis oli, olid mingisugused asjad, et vaata, kui sul on, ma ei tea, 2700 liialda sõpra Facebookis, võrgustik on nii suur, siis sellest hetkest oled avalikel ja ma ei tea kuskil, ma mõtlesin selle numbri praegu huupi, aga aga, aga nii ta oli. Et praegu näiteks ma küll ei arva, et keegi keegi kujutab ette, et see on nagu selline väga. Ta on küll nii-öelda igaühel on küll oma mull, aga kõik see info on ikkagi suhteliselt avalik. Lisaks sellele saab ju seda kenasti ära kasutada ka erakondade varjatud rahastamiseks, sest et kes sinu partei eest seal valimisreklaame maksab, see ei ole kuidagipidi avalik ja, ja need Facebooki reklaamid, nagu me väga hästi teame, mõjutavad valimistulemusi üha enam ja enam. Aga selle viimase lekke puhul on päris suur hulk inimesi tõusnud justkui nagu Facebooki vastaseks ja teinud siis üleskutse, et lahkume nüüd kõik umbes Facebookist ja nii edasi, et noh, see kõlaga, kuigi tõsiseltvõetavana, sest neli kui Williamsi alistanud ka meie oleme sõltuvad sellest sotsiaalmeediast ja konkreetselt Facebook. Vähem ja vähem samas aga isegi kui viis protsenti Facebooki kasutajatest sealt lahkuks, siis mingit suurt ülemaailmset mõju see tegelikult ju ei, ikkagi ei avalda. No tegelikult on ju see, et kõik see, mis internetis on toimunud, on selline dünaamiline keskkond ja, ja need nende asjade tähendus aja jooksul muutub selt keskkonnad, keskkonnad muutuvad ja mingisugusel hetkel näiteks ju siin sajandivahetuse kandis oli ka see kunagi hiljem peldikuseinaks muudetud anonüümne kommentaarium tegelikult selline asi, mis oli justkui mingil hetkel väga tähtis ja justkui tegelikult Ta ta mõjutas siis ühel hetkel ta ta kapitaalselt marginaliseerunud. Aga, aga praegu ma ütleks küll niimoodi, et, et esialgu ma usun seda Facebooki ei väära mitte miski, aga sellega tuleb kõigil arvestada, kes, kes avalikkusele sõnumeid annavad ja mingeid otsuseid teevad. Samas isten üldiselt kehtib kõigi puhul see, et mida rohkem sul nii-öelda sõpru seal on, seda vähem see isiklikku infot sinna postitada tahad. Et. Ma ei ole kindel, et see kõigi puhul kehtib, aga, aga see võiks olla võib-olla see loogika küll natukene, aga, aga ühest teisest teemast, mis saab alguse juskui lekkest küll teistsugusest lekkest, räägime kohe lähemalt, nimelt räägime Reformierakonna teemadest ja ja meenutaks siia nädal tagasi siinsamas saates Mirko ojakivi öeldud, et kui Pevkur jätkab aseesimehena riigikogus, siis näitab see, et Kallas ja Pevkuri vahel on koostöö ja kui see see nii ei toimu, siis koostööd ei ole ja tuleb vist tõdeda, et koostööd Hanno Pevkur ja Kaja Kallase vahel ei ole, sest sel nädalal siis läks selle nädala alguses ja eelmise nädala lõpus läks käima konflikt, mis viis selleni, et Kalle laaneti sai hoopiski riigikogu aseesimees. Ja see kõik toimus avalikkuse jaoks näitemänguna sisekirjade lekkimine. Jah, ma mõtlen, et, et see on tegelikult väga sarnane teema mõnes mõttes, et et kas tõesti ikkagi keegi Eesti sisepoliitikasse nagu kujutab ette, et keegi veel usub kuskil väljaspool, et mingid sellised kirjad on, on siis kuidagi jäävad kuidagi selliseks varjatuks ja ainult mingile väiksele kitsale siseringile mõeldud materjalideks, sest et alati leidub keegi, kes kelle, kelle huvides on see avalikkuse ette tuua. Ja no näiteks ma ma ise oma oma sellises noh, ameti tegevuses, et kõik kirjad, mida ma saadan välja oma oma sellelt, et näiteks Postimehe aadressil, et ma alati eeldan seda, et on mingisugune variant, et seda kirja loeb keegi keegi teine, et need kirjad on, kui ma kirjutan selle kirja, siis ma, ma juba eeldan tegelikult, et ta ei ole privaatne. Kui vaadata neid lekkinud kirju, siis seal oli ka tunnetuslikult see, et nad on arvestanud selle võimalusega. Aga aga endiselt tehakse avaldusi, et, et need lekked on kohutavalt, tegelikult need ikkagi kannan need avaldused, see suhtumine, see noh, tegelikult see viitab, viitab ikkagi sellele nendele mustadele kassidele, mis inimeste vahelt on läbi jooksnud ja ja ilmselt sellele, et seal ikkagi on, on päris palju vaja tööd teha selle nimel, et see organisatsioon sellise ikkagi ühtse löögirusika järgmistele valimistele vastu minna saaks. Iseenesest erakonna siselisti kirja saatmine võiks juba, seda võiks tajuda samamoodi kui seal oma Facebooki seinal 2700 jälgija ees millegi postitamine. Naiivne arvata, et see kusagile mujale ei jõua ja nagu te siin mainisite, siis selgelt oli see kaine arvestus taga, et küllap ta jõuab, et seal on ikka tihtipeale, ma arvan, see sisse programmeeritud, et see peabki jõudma. Aga kui me selle asja sisust rääkima, siis ma pean tunnistama, et ma tulin Eestisse tagasi, olles natuke eemal viibinud läinud pühapäeval ja needsamad uudised siis Hanno Pevkuri ja Kaja Kallase poolt, et mis seal üleval olid, mul jäi natukene see mulje, et no mis te seda maaslamajat enam lööte, et Hanno Pevkur sai kolki siit ja sealt ja kuigi tema oli ju taganenud, ta oli loobunud hoolimata sellest, et ta seda ei tahtnud. Esimehe kohast oli loobunud. Sellepärast et Siim Kallas tegi ühel hetkel selle avalduse, mis ta tegi, et võiks korraldada uued valimised ja ja sisuliselt ta oli pakkunud kandikul Kaja Kallasele käte kohta ja ometi kolitakse Hanno Pevkurile Selles järgnev etendus Pevkuri välja puksimine mis näeb natuke välja nagu naiste kättemaks, aga, aga kas, kas selle taga tegelikult on ikkagi erakonna naised ehk siis Kaja Kallas, Keit Pentus-Rosimannus ja Laine Randjärv või või on see papa Kristjani etendusse? Seda jääme veel ootama, et ma ei ole nii kindel. Et kas need, kes oma nimega esinevad, on need, kes tegelikult seda mängib. Reformierakonnas toimuv on praegu nii huvitav, et ma küll loodan, et meie uudistaja uurivate ajakirjanike seas leidub, leidub selliseid inimesi, kes, kes suudavad meile ka natukene seda, seda nii-öelda suurt pilti näidata, et mis, mis protsessid seal õieti käivad, sest et me väljastpoolt vaadates praegu näeme seda, et meil on tegemist ikkagi ju erakonnaga, mis paberi peal on noh, ilmselgelt nagu, nagu kõige tugevam valimistele vastu minnes ta seal on, seal on väga palju nimesid, selge on see, et kõik nad ei mahu nendele sinna võtmepositsioonidele ja, ja neid inimesi on seal seal veel palju-palju rohkem, kes, kes nagu oleksid suutelised ka päriselt nagu näiteks näiteks kasvõi see, et argumenteeritult rääkima majandusest ja sellistest asjadest, mingitest suurtest teemadest, neid, neid inimesi on, on reformierakonnas kindlasti ma arvan, kõige rohkem Eesti erakondadest. Aga aga samas on, samas on see, et me näeme seda, et selles organisatsioonis on tõesti nende inimestevahelised vastuolud, kuidas läheb edasi see organisatsioon ja teisest küljest ka see, et, et milline on siiski see Reformierakonna poliitika, milline, mida nüüd hakatakse siis valimiskampaaniasse lubama, ma ütleks, et siin on, võib-olla sellel pinnal on natukene siin ikkagi need vastuolud, et et mis, milline suund, see, see siis seal seal peale jääb ja milline, milline see saab olema, et mina isiklikult ei jõua ära oodata, millal see 14. aprill tuleb ja uus juht, et tuleb ja tuleb, tuleb Brüsselist ja mitte nii, et Johannes Tralla lähedalt küsitleb teda seal mingites küsimustes väidet, et ta tõesti vastab mingitele olulistele asjadele, sest mind näiteks väga huvitaks, et mida ta arvab näiteks sellisest ühest võimalikust tulevasest valitsusliidust teise suure erakonnaga ehk Keskerakonnaga. Mu kolleeg Tiina Jaakson just sel nädalal käis ja rääkis erinevate inimestega, uuris, mis reformierakonnas siis toimub ja seda, mis ta välja uuris, ootan põnevusega saab homses Aktuaalse kaamera nädalas ka näha. Aga kui omavahelistes vestlustes reformierakondlastega rääkida, siis ütleme, see Pevkuri leer räägib sellist hästi lihtsalt juttu, et selle asja taga on see, miks riigikogu aseesimehe kohalt siis Pevkur maha võeti, et erakonnal ei saa olla kaks juhti, erakonnal ei saa olla kaks juhti ja kui Pevkur oleks jäänud aseesimehe kohale, oleks ja teatav foon või toon sellest viimase aja nii-öelda Pevkuri sõnavõttudes justkui on. Et ta ikkagi näitab näpuga Kaja Kallasele ette, et mida ja kuidas peaks tegema ja et, et ta jääb muidu muidu sellele mugavale positsioonile, et mitte küll olles juht endiselt osutades ja targutades, et seda justkui ei taheta, et no ma ei tea, kas see nii lihtne on, nagu vaid väidetakse sealtpoolt. Ja teine kummaline aspekt on ka see, et ei ole hästi aru saada, kuidas Kalle Laanet dist ikkagi see kandidaat sai, et et see hääletus oli salajane, mis seal toimus, kus siis 10 ja 13 hääled jagunesid, aga kuuldavasti oli ka varem pakutud seda võimalust kandideerida kellelegi teisele, mõne mõnele teisele saadikule, aga Nemad olid sellest loobunud ja Kalle Laanet väidetavalt käis ise ja kogus endale toetajaid, et oli tulnud tal seal Saaremaa kadakate vahel see mõte, et temast võiks saada riigikogu aseesimees ja, ja nii ta siis seda tooli Pevkuri alt ära tõmbama läkski. No reformierakonna vastne peasekretär Kert Valdaru igal juhul juba päev enne seda hääletust twitteris vabandas saarlaste ees, nii et ilmselt oli sisemiselt see Selgus juba olemas. Aga kas see oli nüüd see tema see pseudonüüm või? Ei, ta enam ei osale seal pseudonüümi, sest tal on oma isiklik konto ja sealt ta kirjutas oma nime alt isiklikult. Aga antagu nüüd mulle andeks paralleel, aga tulles tagasi selle meie eelmise teema juurde, siis mulle tundub, et Pevkuriga toimub seesama, mis ma ütlesin, et ei taha Putin, et temaga juhtuks ehketa, varajuht muutub ebamugavaks ja seetõttu ei taheta teda võimule väga lähedal hoida, nii et siis ongi üks kahest, kas sa püsid võimul või sa muutud Peraled, juht, homme oled paaria. Aga no mida rohkem me näeme, et mida rohkem selliseid mänge seal seal toimub ja avalikkuse ette jõuab ja kõik need asjad, mis me siin rääkisime, et see on ütleme niimoodi, et see on esialgu selline nagu selline väike, selline nagu tilulilu, aga mingisuguse aasta pärast, et ütleme, me näeme, et sellisel asjal võivad olla nagu väga rängad tagajärjed, kui, kui see organisatsioon ennast nagu korda ei saa, sest et noh, tõenäoliselt ütleme hea tulemus võetaks ka siis, kui see, see asjandus liiguks nii-öelda sinna valimistele lähedal, häälega sihukses noh, mitte võib-olla kõige paremas korras, et see mootori tuli, kogu aeg põleb, onju aga, aga nagu, nagu autol. Aga ma arvan, et parem oleks see asi siiski nagu korda teha, aga. Ma ütlen veel kord, ma ootan väga neljateistkümnendat aprilli, et äkki ma saan, saan nagu näha, kuidas see asi hakkab niimoodi korda minema, et sest noh, ütleme nii, et tahaks ju tegelikult ikkagi sellist head sisulist valimisvõitlust ka näha ja ideede ja ja tasatasandil konkurentsi, mis Eesti elu edasi viiks. Selles mõttes on reformierakonnas toimuv kummaline, tavaliselt toimuvad niisugused karmid siseheitlused, tohutu rahulolematus, soov juhti vahetada erakondades, mis võitlevad seal valimiskünnise piiri peal. Aga Reformierakonnale reitinguprobleeme ei ole ja ometigi on nad selles seisus, kus nad täna on. Aga sina, mine nimetasid Merilin ka Kristen Michali nime, et et mulle tundub, et et Kaja Kallase positsioon erakonda tulles ja praegustes käikudest vaadates, et et Kristen Michaliga on nemad kuidagi suutnud selle sõbrakäe üksteisele osutada, anda kergemini, kui Hanno Pevkur seda tegi ja, ja võib-olla Pevkuri nii-öelda aastast siis juhina võib-olla. Üks oluline seik ongi, et mikspärast seitsmenda jaanuari valimisi siis kui Reformierakond valis endale uut juhti 2000 seitsmeteistkümnendal aastal. Et on ette heidetud küll seda, et küll rahaasjad olid sassis ja nii edasi, aga peamine viga näis olevat ta, et ta ei suutnud nud Kristen Michaliga siiski lepitust leida või ei tahetud tahtnud teine poolse lepitust saada. Iseasi aga, et oleks Pevkur Michali suutnud enda paati mingil määral. Ta siis ilmselt seda tüli poleks olnud, aga noh, teisalt Pevkuri ju soov ja tahe oligi olla sellest varasemast võimumängude väljas nagu eemale, aga. Ei, ta ei andnud endale aru, kes tegelikult otsustavad neid asju ja minu meelest on väga huvitavat kaks Kaja Kallase tsitaat. Mis te Pevkuri kohta õigemini käis Pevkuri teine laaneti kohta, ütles, et Pevkurile on olnud kolm aastat aega fraktsioonis sõpru võita viitega, siis ta ei saanud sellega hakkama ja et Laanetitei paina isiklikku vimma taak, mis siis ka jällegi annab meile aimu Pevkuriga toimuvast. Aga lõpetuseks selle Pevkuri ja Michali teema kohta mul endal on vaimusilmas või kujutluses alati üks kaader sellest samast seitsmendast jaanuarist 2017, kui ma tegin AK nädalasse lugu ja olid valimistulemused selgunud, Michal ja Pevkur kohtusid kaamerate ees, surusid kätt peaaegu tembasid, Pevkur tahtis midagi öelda Michalile kõrva sisse ja mille peale missal noh, ütleme tõukasta eemarites, okei, okei, naeratame, naeratame ja nad vaatasid kaamerasse koos mõlemal täiesti võltsnaeratus ees. Ja mulle tundus, et see oli natukene selline selle seriaali kaardimaja efekt, et seal hakkasid kellegi peas mingid uued süsteemid tööle, aga ma ei tea, see on puhas spekulatsioon ja seda, seda lugu võite te ise üle vaadata. Ma jagasin seda ka näiteks oma Twitteri kontol, aga aga see kaader ja see lugu kõneles huvitavast seigast veel, et kui kriitiline Kaja Kallas oli toona Kristen Michali suhtes mida Kristen Michal toona välja ütles, siis nüüdseks selles mõttes on hoopis vastupidi Kaja Kallas kriitiline Hanno Pevkuri suhtes, et see on märkimisväärsed arengud. Kaja Kallas on aru saanud. Kustpoolt, tuuled puhuvad, kui ta tahab seal juhi kohal püsida. Aga põgusalt võiks siis Kaja Kallase nii-öelda väljavaadetes ka rääkida, et et kas siis valimistele minnes ma ei tea Pevkur meeskonda, Michal meeskonda kõik, kõik paati, nagu tema ütleb, et kõik, kes tahavad osalised. Päris nii see ilmselt siiski pole, et sest noh, Pevkuri soovi ka selle paadiga kaasa loksuda ju siiski ei toetatud. Nojah ma olen elus puutunud kokku igasuguste organisatsioonide, organisatsiooni kultuuridega ja, ja tõtt-öelda on, see on üks selline teema isegi oma ülikooli lõputöös käsitlesin organisatsioone ja nende nende juhtimist. Selline teema, mis, mis mind väga huvitanud ja minu jaoks on praegu ikkagi üsna nagu selles mõttes ongi, et üsna tume maa, et noh, millised need hoovad on, et kuidas ta ma olen nagu natuke kärsitu, et tahaksin-tahaksin nagu väga näha, et kuidas sa teema praegu siiamaani ei ole, ei ole sellest veel päris täpselt aru saanud, et kuidas ta, selle, kuidas ta selle asja niimoodi üles üles üles ehitab, et et aga, aga noh, mõned märgid on näha, et seesama uue peasekretäri toomine natukene sellist teistsugust õhku, see on üks selline võimalik võimalik lahendustee, aga aga noh, fakt on see, et ükskõik mismoodi seda tehakse, juht peab olema selgelt nagu organisatsiooni juht, peab olema, olema päris tugev, neid neid asju läbi viia, seda peavad olema peavad olema selgelt nagu toetuspunktid selle sees ja siis võivad ka mõned sellised kriitilisemad hääled öelda, et jah, see on kõik. See on, see on kõik okei ja ja võib-olla mulle mulle kõik päris päris niimoodi ei meeldi ja võib-olla mulle meeldiks mõni teine persoon, aga ikkagi ma lähen kaasa. Oluline on see, kes on juhatuse liikmed kindlasti ehk et kuidas seal need jõujooned hakkavad kujunema, et alati on tervislik, kui on väike, selline konstruktiivne siseopositsioon ka olemas, aga kui see hakkab liiga häälekaks paisuma, siis läheb nii, nagu me siin oleme juba näinud. Aga reitingust põgusalt tuli juttu, aga ma isiklikult küll ei usu, et see konkreetne juhtum Reformierakonna reitingut mõjutab ja kui see ka natukene mõjutab languse suunas, siis ausalt öeldes oleks neil isegi kasulik, sest nad on praegu nii tipus, et valimistele vastu minnes saavad nad siit ainult kas olla stabiilsed või langeda. Kerge kukkumine enne valimisi ja siis vaikne ronimine taas kord üles sinnasamasse, praegu on, tuleks neile tõenäoliselt isegi kasuks, aga tahate. Ja ma tahtsin öelda veel lõpus seda, et tegelikult lõppvaatust näeme me ju aasta pärast ja võitja on see, kes teeb valitsuse ja selle nimel kogu see mäng käibki ehk et kumb hakkab kumma valitsuses juht olema, kas Reformierakond, Keskerakonna valitsuses, Keskerakond, Reformierakonna valitsuses? Aga selle teema juures oli oluline, olid olulised ohud ja ohtudest, räägime ka edasi. Räägime täpsemalt küll raudtee ohtudest, sest sel nädalal ja näiteks ka kolmapäeval toimus järjekordne raske õnnetus raudteel, auto sõitis rongile ja, ja need kaadrid, mis seal tavalised, olid taaskord väga hirmutavad, aga selle nädala pealtnägijas rääkis Kristjan Pihl loo sellest, milliseid õnnetusi suudavad vedurijuhid ära hoida, kui palju raudteedel, napikaid ja kui palju vedurijuhid on ka olukorras, kus pole midagi teha ja inimene rataste all tuleb paraku eluga jätta. Need kaadrid on päris karmid, just sellest vaatas, et me nägime ka Eesti Päevaleht ja Delfi avaldasid siin raudteekaadreid, kuidas autod sõidavad läbi tõkkepuu tõkkepuu eest. Pealtnägijas näidatud kaadrid, kuidas inimesed jalutavad kiiresti enne rongiminekut ja vahel ka teevad lihtsalt tsirkust, seal üks kaader, kuidas flöödi, ka mees jalutab rongile vastu, et täiesti arulagetegevus. Need olid aga hirmutavad kaadrid, küll mulle meenus, kuidas omal ajal oli levinud see hoiatussilt raudteede juures, võidad minuti, kaotad elu. Ma ei tea, kas peale balti jaama enam kusagil sellist silti on, seal ma vist olen veel näinud seda. Aga iseenesest minu meelest neid napikaid ja mitte nii lapikaid ehk siis ka neid raskete tagajärgedega kaadreid oleks ülim aeg. Oleks juba ammu võinud kasutada raudtee kampaaniat klippides sest paraku inimesed ei hakka mõtlema asjade peale, enne, kui, kui see neile puust ja punaseks ette näidatakse, et see jõuan küll tühiese jõuad. See oli, oli jah, märkimisväärne. Ma arvan, et see on ikkagi see, et inimesed paljudel tekib selline jumala tunne, ma näen sageli Nõmmela sõites, kuidas alati keegi lipsab veel üle, kui on juba tõkkepuu ees ja tulipunane. Ja osa on selliseid inimesi, keda muidugi ka rongijuhid tunnevad nägupidi, nagu sealt pealtnägija loost välja tuli. Kogu selle liikluskäitumise taga on ju see ikkagi seesama ühtne keskne hoiak, et minuga ei juhtu ja mul on tunne, et, et meie valdkonna asjatundjaid, keda Eestis ikkagi mõni on ka, et nad peaksid tegelikult päris tõsiselt analüüsima, et miks hoiak on, on just süvenenud ja kas ei ole ikkagi kuskil mingisuguseid väga olulisi tegematajätmised, miks hoiak inimestes on süvenenud võimalik ka, et siin on natukene ise täna siia sõites mõtlesin, et äkki siin on, on veel mingisugused päris sellised sügavamad teemad peidus. Et võib-olla inimesed, kes elavad ekraanide taga ja näevad ja nüüd näevad nad ka meedias kõiki neid kaadreid, eks ju, et võib-olla see isegi vastu meie ootusi nagu ei tekita olukorda, et, et et inimesed hakkavad rohkem kartma vaid vastupidi. Et see hoiak veelgi süveneb, et, et minuga ikkagi ei juhtu, et see on mingi psühhopaat või hull seal, onju, aga minuga ikkagi ei juhtu, eks ju. Vot vot nüüd vot nüüd tulebki nagu selle asjaga tegeleda. Sest sest mul on ka selline tunne, et, et võib-olla, kui me räägime natukene siin tehisintellekti teemast, siis üks selline, mida me pidama sel nädalal, siis ka Postimehe arvamusliidrite lõunal käsitlesime, siis minu meelest on ka üks selline asi levimas, et mulle tundub, et, et inimelu on hakanud nagu üksik inimene on hakanud nagu väiksemat rolli mängima, aga see on päris keeruline psühholoogia, ma, ma ei julgeks seda teemat siin nagu nagu pikemalt edasi arutada, aga kindel on see, et midagi tuleb teha ja mul on näiteks üks selline. Kuna ma ise ka nagu natuke nende liiklusküsimustega elusana tegelenud, siis mul on näiteks üks selline konkreetne ettepanek lauset, et minu arust politsei võiks päris selgelt, et suurendada järelvalvet praegu momendil nendel teada-tuntud ohtlikel kohtadel võiks teha mõned nii-öelda näidispoomise päris jõhkralt selles samas meedias, et, et inimesed on lihtsalt, meil on liiklusseaduses kaks paragrahvi minu teada mida, mis käsitlevad konflikte raudtee ülesõidukohtades, kui ma ei eksi, ma praegu peast ütlevad need 60 ja 61, raudteeületuskohale lähenedes peab inimene olema, peab juht olema eriti tähelepanelik. Kui juht ei ole eriti tähelepanelik, rikub liiklusseadust, saab ta vahele võtta ja teda saab. Seda saab, et üles võtta ja seda saab trahvida ja karistada ja neid trahve on võimalik tänapäeval meedias väga kergesti näidata. Ja ma arvan, et mõned sellised asjad kuluksid ära ja võib-olla see oleks asi, mis natukene, seda, seda ja ka jala puudutab ka jalakäijaid, sest täpselt on see, et mul on üks kolleeg, kes nõmmelt käib, käib tööl ja ja ta ütleb, et see on igapäevane asi. Ta iga päev näed nendel platvormidel sellist käitumist, et võib-olla mingi selline võib-olla mingi selline asi oleks, oleks praegu hetkel isegi tõhusam, kui, kui, kui kampaania. Ma olen seda meelt, et noh, et ongi, et see kõneleb meie liikluskultuurist laiemalt, et asi ei ole ainult Nendes raudtee ülesõitudes, vaid vaid üldse, kui vaadata, mis Tallinn-Tartu maanteel toimub, siis see on ikka jube, millised Camikaatset seal kimavad, milliseid ohtlikke möödasõite tehakse, et mulle tundub, et liiga paljud inimesed saavad meil väga kergelt, et juhiloa, ehk see arstlik kontroll on ainult formaalne. Sa lähed, ütled oma perearstile, et mul on vaja seda arstid arstitõendit ja ta lihtsalt kirjutab sulle selle välja ka mingisugust sellist. Ma tea, psühholoogilist testi see näiteks läbima ei pea, et minu meelest lihtsalt iga inimene ei olegi oma psüühikas valmis ega saagi kunagi valmis selleks et temaga Ta üldse võiks auto usaldada, mis on ju potentsiaalne Tapparis. Aga teate, ma toon teile ühe väikese näite, kuidas, kuidas kujundatakse inimeses vale hoiak. Meil on siin, Tallinnas Linnahalli peatus kus on siis linnaliikluskorraldajad paigaldanud foori, mis reguleerib jalakäijate ülekäiku trammiteest, valdavalt sealt trammi ei tule ja fooris põleb punane tuli ja mis te arvate, kas tuhanded inimesed käivad igapäevaselt punase tulega üle täpselt ja niimoodi kujundatakse inimeste peas vale hoiak? Trumme ei tule, punane tuli, põleb punane foorituli on üks kõige tähtsamaid nagu asju, milles me oleme kokku leppinud ja tuhanded inimesed eiravad seda sellepärast et noh, ma leian seda, et see liikluskorraldus on valesti tehtud, seal aga. Ei ole mõtet hoida foori kohas, kus sellel puudub eesmärk ja pigemini aitaks kaasa, kui inimene reaalselt vaadatakse. Tramm tuleb või? Aga see kujundab inimeses nagu hoiakut, et kui inimene läheb kuskil mujal ja näeb punast tuld, siis ta siis ta läheb üle ja see, need on sellised väikesed asjad. Sa ei tekita just nimelt aga selle raudtee teema siinkohal lõpetame, et rääkida natukene veel ka gripist, et kuigi kevad on käes, siis gripitemaatika on jätkuvalt, et üleval seda tänavu on surnud 51 inimest gripi tagajärjel, enamasti on need vanemad, et, et see vist kipub olema nii, et talvel, kui gripp tuleb, siis räägitakse oioi, me peaksin asju kindlasti kardinaalselt muutma ja siis kevadel unustatakse see teema ära ja minnakse jälle edasi ja järgmine aasta. Täna on huvitav paradoks, huvitav uudis oli ju seesama raudteega seotud Saksamaal rongid ei sõida, sest rongijuhid on gripis. Aktuaalses kaameras jooksis uudis üpris. Ja Eestis on ka praegu mitmeid teemasid, mis niimoodi öeldakse, et, et selle selle tõttu pole tulnud seda või teist, otsustati need otsustajad parasjagu gripis. Eile ma suhtlesin nii sotsiaalministeeriumil või terviseametiga, et uurida tõesti 51-st tänavu gripi tagajärjel surnud 48 on olnud 65 ja vanemaealised või siis krooniliste haiguste põdejad, et kas riigil on olnud mingit plaani tehase gripivaktsineerimine, siis nendele vanemaealistele Lausaliseks ja nad ütlesid, et tegelikult on mitu aastat mõeldud selle peale tasuta vaktsineerida neid vanureid. Aga kuna gripihooaeg on noh, gripp on hooajaline haigus, siis nad arutavad seda hooajaliselt, ehk siis nüüd jälle aprillil, aprilli alguses tullakse kokku ja jälle arutatakse, sest seal on noh, eeskätt rahalised mõõtmed, väga kallis on nii suurt elanikkonna rühma gripi vastu tasuta vaktsineerida, mistõttu jälle vaadatakse seda kulutõhusust. Kulutõhususe analüüsi ütleb, et väga ikkagi väga kulukas on neid gripi vastu vaktsineerida, ehk siis et kui ei ei leita, et see on, et see tasub ennast ära nii jõhkralt, kui see ka ei kõla, siis seda otsust ei tehta. Ja siis läheb jälle aastake mööda. Loodetakse, et äkki sel aastal inimesed rohkem vabatahtlikult tasuliselt vaktsineerivad end, siis jälle tõdetakse, et endiselt on see vaktsineerimine umbes neli protsenti nagu tänavu eelmisel aastal oli kaks ja see ei ole vanemaealiste seas kõrgel. Ja siis, kui jälle inimesi järjest surev sisele mõeldakse, et oioi äkki ikka peaks seal tasud tegema. Jälle tullakse hooaja lõpus kokku ja nii see kestab aastast aastasse, aga inimesed samal ajal surevad gripp oleks aeg, et võtta kätte ja see asi ära teha. Oleks küll jah, et võib-olla vanainimestele päris sellist hinnasildiga riputaks külge. Aga räägime natukene saate lõpetuseks ka arvamusliidritest ja küsime väga lihtsalt, et kes on arvamusliider, nimelt välisPostimees juba harjumuspäraselt aasta arvamusliidrit ja sel aastal pälvis selle tiitli semiootika Mihhail Lotman, kes muuhulgas on poliitikas selle võrra, et Tartu linnavolikogus, IRL-i ridades ja eks tuleb vist tunnistada, et Lotman on küll selline isik, kelle arvamust kuulatakse ja kelle arvamust tsiteeritakse, et kui tema oma blogis, mida ta enamasti teeb just selle blogi vahendusel midagi kirjutab, siis see on inimene, kelle kelle sõnum läheb korda ja eks arvamusliider peabki vist olema selline inimene, kes keda kuulatakse ja kui ta analüüsib, siis mingit nähtust ühiskonnas, et vist selle järgida ju Postimehes seda arvamusliidrid ka valida. Selle järgi. Selle järgi me valima ja kandidaate ikka on, see on, see on tore, et saab valida. Ja mul on nagu päris hea meel, et sa mainisid seda poliitika momendi ära, et noh, tihtipeale ajakirjanikud saavad ka süüdistusi, et vot teie olete need tõprad, kes kogu aeg räägivad sellist juttu, et poliitika nagu mainitud sõna poliitik, noh, nii on umbes ma ei tea, kõik on väga halvasti ja nii edasi. Näiteks Lotmani puhul esimesena ei meenu see, et on poliitik, kuigi ta ei ole üldse suhteliselt, et ta ei ole olnud üldse tähtsusetu poliitika, ta pole seda ka praegu ta on, ta on julge oma erakonnas. Ta on, ta on, on tihtipeale päris kriitiline ja kõik näevad ja seda, et, et see, tema, see eruditsiooni, see vundament, millele ta oma seisukohtade argumentatsiooni rajab, et see on ikkagi noh, tegelikult ikka väga sügav ja muljetavaldav ja eks sellepärast ka erinevate meediakanalite teda hea meelega tsiteerivad kasutavad, küsivad ta seisukohti. Ja mul on küll hea meel, et Eestis on, on, on selliseid inimesi, keda tõepoolest ka kuulatakse kogu selles kogu selles müras ja ja kes oskavad, oskavad asju asju paika panna. Et meil oli küll hea meel, et, et me saime selle papa Jannseni kuju talle talle sinna kuskile kas siis töökohta või, või äkki koju anda, et ma ei tea, kus ta seda hoiab. Mulle meeldis sellest nädalast ka kolleeg Indrek Treufeldt ja arvamusartikkel Päevalehes, kus ta toob välja, et tänapäevases meedias ja mis kõlbsub selle teemaga ju väga hästi kokku, et tänapäevases meedias ja info üle küllasuses ja sotsiaalmeedia sellisel võidukäigu ajastul seavad sageli arvamusliidriteks ennast ka sellised arvamusliiderdaja nagu tema, nimeta bioloog, lubage ma tsiteerin. Arvamusliiderdaja käitub tihti nagu viimane Camikaatse, kes võtab ettesööstu demokraatia sügavikku tundes mõnu kihisevast kihisevatest, mullidest, mis vee peale jõudes vahtu tekitavat. Ta laseb demokraatial end kanda, aga taganeb vastutusest. Karzumboliitikut saavad sellest innustust, peaasi on tekitada kihelust, mis tõotab tuua hääli. Rõõm ja viha maksavad rohkem kui täpsed argumendid. Läheb meelest, et väidetel peab olema kate, mingigi seos teadmistega, mis on ühiskonnas aegamisi ladestunud. Tsitaadi lõpp, Indrek Treufeldtil arvamusloost, et see arvamus liiderdajate üleküllus on vist küll ka üks murekohtadest. Kuidas ma, ma ei oska isegi öelda, kas on üks murekohtadest, aga ma tahaks öelda seda, et liidriks ei saa ennast seada, liidriks saab, saab inimene ikkagi, kes, kes selle koha koha nagu välja teenib, juhiks võib nimetada, liidriks saab kujuneda ja, ja noh, võib-olla see mõned inimesed tahavad ka selle arvamusliidri nimetusele mingisuguseid negatiivseid varjundeid külge külge kleepida, et, et meie ei ole seda kunagi nagu seda lõunat korraldades kunagi tahtnud, me oleme tahtnud lihtsalt positiivseid asju arutada. No meediateooriasse ei jõua siin minna, sest meil minuti pärast lõpusaade, et sellest võiks rääkida pikalt pikalt, mismoodi see liider ja, ja ka siis nii-öelda kar, sumboliitik, kujuna petteks ühte pole ilma teiseta, ehk siis poleks ajakirjandust, mis januneb nende ilma vastutuseta kiljatuste järele, ei oleks ka neid poliitikuid, aga tore, et on ka arvamusliidreid, kes tõusevad sellest kõigest kõrgemale ja kelle arvamusele laiem kaal kui üks. Sellega meiega oma tagasihoidlikku arvamust ja saatasin, lõpetame stuudios olid Merilin Pärli, Neeme Korvi, Taavi Eilat. Täpselt nädala pärast võtavad stuudios kohad sisse Mirko ojakivi Heidit Kaio ja Peeter Helme. Aga siis on meil juba suveaeg, mis saabub eeloleval ööl. Soovime kõigile päikeselist kevadet ja kuulmiseni.