Moodsa ja esinduslikult kärarikka Kalinini prospekti kõrval kulgeb vanaaegne, kummaliselt vaikne ja väärikas warovski, tänab. Ta algab selle tillukese kiriku juurest, mis uhke kõrgehitise taustal näib ilusas seenekobarranna kuuse külje all ja milles praegu eksponeeritakse näitust loodus ja fantaasia. See on üllatavam lõbusa näitus tänasest Moskvas. Seal saab jälle kord veenduda selles, et kõige tavalisemast metsa pudi-padi eest on võimalik valmistada geni naljakaid kunstiteoseid, toorainet eriti. Näete ainult veidi kaasa aidata selle loomupärasele väljendusrikkusele. Sinnani juurikaid, murdunud oksi, milles elavad metsavaimud haldjad, pillimehed, dirigendid, baleriini, nõiamoori, vanad, aga nad on väikseid kände, millest on saanud vaasid või küünlajalad. Ja ilmatu hulk huumoriküllaseid stseene. Olustikus urbadestel saanud imearmsad kiisud käbidest käredad eided või muhedad taadid oksawybealikest risti puhtivad poisid ja tüdrukud. Eriti palju mul aega nende imetlemiseks ei olnud, rutasin porovskil asuvasse geneesseni nimelisse muusika instituuti. Aleksander chi kaev oli nõus andma intervjuud kahe eksamivaheajal. Ta on juba aastaid selle instituudi õppejõud. Tähendab Boris, Tšaikovski, German Lõõnini ja Karen Hatšhaturjan ja jahute kaaslane Dmitri Šostakovitši klassist. Pedagoogina asusin tööle väga ammu. Algul ei läinud see töö mulle eriti ladusalt, kuid hiljem süvenesin sellesse hakkas meeldima ja nüüd ma pean end koguni sündinud. Pedagoogiks on tulnud õpetada kõige erinevamaid aineid. Vist kõiki peale solfedžo. Küllaltki kaua ma õpetasin analüüsi, tegin seda suure mõnuga ja see on mu armsamaid aineid. Nüüd aga on kujunenud nii, et polüfoonia on jäänud ainsaks teoreetiliseks aineks, mida ma õpetan. Peale selle on mul veel paar õpilast kompositsiooni alal. Näib, et sellega hakkan tegelema ka edaspidi. See on huvitav muidugi, olenevalt õpilasest. Kui sinu juurde tuleb oma teosega andekas helilooja, siis on see väga huvitav. Muul juhul on aga parem õpetada mõnda teoreetilist ainet. Paari tunni pärast läheb Chuck ajev järjekordset polüfoonia eksamit vastu võtma, selgub Edgnesseni nimelises instituudis. Esitatakse üliõpilastele selles aines suuremaid nõudmisi, kui konservatooriumis. Eksam on väga sisukas. Kõige tähtsamaks eksamitööks on polümfooniline kvartett keelpillidele. Selle kohustuslikeks osadeks on inventsioon, ostinaatset variatsioonid, Kaval-kolme, temaga fuga ja üldistav finaalkvartetti esitavad üliõpilased või instituudi illustraatorid. Kohustuslik on sellise kvarteti loomine nii heliloojatele kui ka teoreetikutele. Kvartett kirjutatakse umbes kahe kuu jooksul. Sellega alustatakse septembris. Valmis peab jõudma oktoobripidustusteks siis ja peksame nii parajasti aega häälte väljakirjutamiseks, esitajate leidmiseks ja kontserdiorganiseerimiseks. Meie instituudis kehtib selline eksamiprotseduur juba 15 aastat tänu professor Litynskile. Selle mõtte algatajale peale kvartetti esitatakse eksamil veel niinimetatud 24 tunni fuga. Ütleme näiteks 10. kell 10 hommikul saab üliõpilane teema ja 11. kell 10 hommikul peab ta esitama valmis fuga. Selline ülesanne antakse polüfoonia kursuse lõpetajatele ka konservatooriumisse. Nissani nimeline instituut püüab ilmselt taastada kunagist head ja väga vajalikku kommet nõudega teoreetikutelt muusika loomise oskust. Kunagi nõuti teoreetikutele kõikide vormide praktilist valda, neist mingisugused riismed. Sellest heast kombest on säilitanud ka Moskva konservatoorium, kus muusika teadlanegi harmoonia kursuse raames. Peab looma Briellüüde ja palakesi ning lõpueksamil esitama vähemalt oma teemale loodud variatsioonide tsükli. Kuidki tissini nimelises instituudis pööratakse klassikaliste vormide praktilisele valdamisele teatavat tähelepanu veel analüüsi kursuse raames. Konservatooriumi aastaid mäletan ma muidugi hästi tuli igal aastal anda palju igasuguseid eksameid. Mina olin päris tüüpiline üliõpilane. Midagi ma eksamile minnes teadsin, mõnes asjas aga rootsi nõmmele. Kuid tavaliselt mul vedas. Diplomitööna, ma esitasin sümfoonilise avamängu, mida peagi pärast eksamit esitati heliloojate liidu neljandal pleenumil. Peale avamängu, mis oli kirjutas. Plätud otseselt enne lõpueksameid tuli muidugi esitada ka varem loodud asju meetodit, kantaat, varti ja mõned vokaal, miniatuursed. Aleksandrit kaevi muusikaõpingud algasid Sinsamas Nissani nimelises muusikakoolis. Oma kaasõpilastest oli ta tunduvalt vanem, oli hiljaks jäänud. Ta oli siis juba kümneaastane, kui ema tuttavate muusikute soovitusel ta esmakordselt siia tõi. Ema ise ei olnud muusik, kuid armastas väga muusikat ja kasutas iga vaba minutit klaverimänguks. Minule pakkus tema mäng suurt naudingut ja ma ei osanudki kujutada ette elu ilma muusikata. Selle olemasolu oli minu jaoks midagi niisama endastmõistetavat nagu söök, jook, hingamine. Juhtus, et ema ise kutsus mind kuulama. Mäletan, kuidas ta mängis pastoraali pada emandast ja mina püüdsin kaasa laulda. See oli mõnus meelelahutus, siis, kui ma veel päris väikene nelja-viieaastane olin. Klaverimängu Eriskeerinud, tema ise mul lõpetada, kartis käe asendit rikkuda. Aga koos tähtedega õpetas ta mind tundma ka noote. Nii et kui ma muusikakooli astusin, siis ma juba oskasin määrate intervalle ja laulda noodist lihtsamaid viise. Mul oli siis juba ette näidata ka enda loodud klaveripalakesi. Kuid muusikaliteratuuri osas olid minu teadmised siis väga väikesed. Iga suurem teos, millega esmakordselt tutvusin, jättis tugeva mulje. Eriti mäletan Tšaikovski kuuenda sümfoonia esmakordset kuulamist. Mõnda aega huvitas mind väga võimsa rühma heliloojate, eriti mussorkski muusika. Kuid minu lapsepõlve kõige tugevamaks muusikaelamuseks kujunes Šostakovitši viies sümfoonia. See Bei minu kujutlusmaailma palju uut varem tundmatut ning jättis kustumatu jälje kogu eluks. Nüüd on muidugi raske otsustada selle üle, millise mulje oleks jätnud viies sümfoonia, kui ma enne seda oleksin kuulnud neljandat. Kuid seda sain kuulda alles paarkümmend aastat hiljem. Praegu ma eelistaksin neljandat sümfooniat lapsepõlves, aga arvatavasti ei oleks ma sellest teosest üldse aru saanud. Šostakovitši suurteoseid hindan ma kõiki väga kõrgelt ja asetan muusika kunsti kõige kõrgemale astmele. Kaasaegset uuemat muusikat ei ole ma eriti palju kuulanud. Stock House jätab mind ükskõikseks. Algul näita huvitavana, hiljem aga hakkab igav. Puleezneid mulle magusana. Ma ei taha sellega öelda, nagu oleksid tema teosed halvad. Ta on lihtsalt minule võõras. Haarad mind, Penderetski. Lukas passion on minu meelest väga hea teos. Eesti heliloojatest, neist, keda ma tean, on mulle kõige tugevama mulje jätnud Pärt. Mulle näib, et see on suure ande ja meisterlikkuse ka inimene. Tema muusika mõjub väga emotsionaalselt. Tema kohta tahaks öelda kõike seda head, mida helilooja kohta öelda saab. Noorematest Nõukogude heliloojatest meeldib mulle väga ka Alfred šnitke muusika näiteks tema teine viiulikontsert. Tublisid heliloojaid on ka Leningradis tiišenko Slonynski. Minule näib väga moodsana ja haaravana ka Kavrilyni muusika, olgugi et ta näiliselt kasutab vana mõelisemaid vahendeid. Ma arvan üldse, et küsimus vanadest ja uutest vahenditest puudutab vaid tehnoloogiat. Igasuguste vahenditega on võimalik luua kehva muusikat. Kui heliloojal ei ole midagi öelda või kui ta ei oska väljendada, siis ei päästa teda ka kõige ultra moodsam tehnoloogia. Kuid karta ei tohiks mitte mingisuguseid vahendeid. Juhtub, et teatud kavatsuse realiseerimiseks on vaja seeriat mida saab nii ja naapidi keerata. Mõnel muul juhul aga tekib, võib olla vajadus lasta tooma soorsel kolm kõlal kesta 10 takti järjest. Oma uues teoses, mis on alles loomisel see on teos neljale keelpillidele ja klaverile. Tundsin ma ühes osas vajadust kasutada seeria tehnikat. Kuid ma pean ütlema, et ma ei hakanud piirama rangete raamidega vaid kasutan seda tehnikat kui printsiipi, mulje jäänud reeglitele allumine võõras. Ma olen ka elus väga organiseerimata inimene, kirjutan vaid siis, kui tuju tuleb. Nii ei ole ma pärast konservatooriumi lõpetamist eriti palju jõudnudki luua. Kaks keelpillikvartetti kontserdi viiulile ja orkestrile balletti bass, kiire ja helilooja, Saiimovi kaasautorina ja igasugu pudi-padi, kinomuusikat ja nii edasi. Kõige rohkem olen loonud vist viiulile. Pean viiulit suurepäraseks, ammendamatute väljendusvõimalustega pilliks. Peale selle on veel üks proosalisena.