Õhtaks kihnlased ning massakate siin-sealpool merd ja kasemark tahaks täna tõitjaga hakata, tõsi jagama, kuidas ikkagi seda aja hoida, et paljud näitest lähtuvad kodumaalt minema otsima paramasi palkasid ning paramasi tööotsasid ning ning Eestis on tekkinud vägev tööjõupuudus. Kes on süüdi hoopis meid oma mõelnud kultuuris asja arutasime Pärnus Endla teatris nädalapäevad taha kohe Eesti kultuuri koja ning paljude ettevõtjatega. Üks mees, kes oli nõudus oma, mõtlesin peale konverentsi jagama oli Kose Meelis Kihnust. Kase Meelis, sa oled ju mitmes maas. Tões käin Šveitsis Kell Norras, mine tea, kus veel niuksed mõtted seolasi, konverentsilt tõve kultuur pähe kargasid. Nojah, sedasi külje pealt seda Eesti elu arengut ning selgelt on näha, et onudki need uijenduslikud firmad, kus ei, pole kaheksast viieni kus küsitakse kõike töötajate käest, kõik käest küsitakse nõu, kõik saavad midagi ütelda, mis arvavad, ning siis otsustatakse, mitte ei põle sedasi, et tööandjal või firma juhataja on ainuõigus neid kõikides asjades absoluutne sõnaõiguse otsustamisõigus, neid keegi mitte midagi vastu ei ütle. Tähendab vertikaalse töö tegemise asemel hakkab tulema horisontaalne ehk sihuke ühes mõtlemine ning. Koostöö jah, kindlasti sinnapoole liigub, et kui Eesti nagu tahab konkuleeri ülejäänud maailmaga, siis siis ei põle teist teist valikut, et need vanad ettevõtted nii-öelda need kaduvad, jäävad jalgu, sest noh, võivad ettevõtted on hoopis teistmoodi, mõttemalliga võivad inimesed hoopis tegutsemas turul. Kuidas kihklus, pilt anud, kas Kihnus on tõepuudus või tõe jõupuudus? Geenius olnud? Nagu ikka suvi on tööjõupuudus, näid talvemalt puudused olnudki Kihnu elu, et kõik jääb looduse ning aasta järgi. Keegi ei taha ju talve nägotta keegi Suaju elatud, ainult selle teenistusega asja suisa turista vedades või võistles vetes või turistidele kaupa mõrves, aga kas asja siis peaks tegema talvisel ajal? Ega niisugust head nõuannet ei põlegi, kõik mõelmanna suur ning kõik see tehnoloogiatena kõike arenkond. Ruttu hääleine, need leida sihukest internetipõhist tegevust selleks, et oleks ikka väga palju inimesi koolitanud tervet seda elumalli muuta. Teavet töötanud Norras oled töötanud Šveitsis mullal veel? Nojah, natuke isegi Rootsis ning Eestis ka. Niisugune vahe on Eesti töökultuuri ning nimetatu maade kultuuri vahel. Esimene vahe on see, et inimesed ikkagi lähtuvad rõõmsa näoga ummikut ööse ning igalühel on oma oma visioon, missioon kõik on sõbralikud. Palju laiemalt, kõike räägitakse avalikult. Eestis on see kinnisuse teema nagu ooperis suur. Kas Šveitsis või Norras ja peremees kuulab, kui sula seal mõni hea mõte pähe tuleb või ütleb, et pane suu kinni. Ikka kuulatakse neid, me oleme mitu korda öeldud, et näed jälle, seal oli õigus, et see peaks sedasi olema, ma ei tea küll, mis see täpselt peaks tähendama. Aga neid momente küll, kus, kus me oleme ka oma nii-öelda Ida-Euroopa või siis selle nõukogude, ta mängis õigusi, vanu traditsioone või mingisse nippe käiku pannasel. Seal olid ju Šveitsis päris ühe ette vägeva sureb kümnekordse puumajad, töödejuhataja, et seal olid omal alluvad seal Ida-Euroopast, et kuidas sa nendega hakkama said. No ega seal jah, tegu pole isaseks paraja suure väljakutsega, et seal oli oma põrgend rahvustrist koos, kus kohalike ettevõtjatega, portugallased, serblased, venelased, eestlased, seal oli kõiki sakslasi, päevist tuli rääki neljas, viies keeles nabale, kui vähegi mõistust oli. Sest sea tegid selleks, et mehitus läheks ning et see brigaad segampsis ikka sind kuulab ning sa ise teisi ka kuulasid ikka vä? Mul oli nagu vana vana sõjaväe kordagi hommikul rivistus, lugesin meestele, Ede, mis ülesanded on ikka igasse inimesesse tuleb suhtuda personaalselt, mõnega piisab nagu elusti rääkimisest, mõnele pead peale käratame, noh, mõni saab ise poolest sõnast, talumees peab tegema. Et noh, see on väga suur, ütleme hommikust õhtuni väga sihuke suhtekorraldusega. Tegelema praeguse jalad ning töötajad Pärnus. Anja Rally töötab Pärnus, teeb tööd Norrasse ning lapsed käivad linnas koolis, et kas Kihnus polegi tööd SEO jaoks või leita pere jaoks? No seda on mõtestatud jah üle üleaastat, aga aga ikkagi tunne, et ma tahaks veel suurena asju teha, pensipõlveks ilmselt saad kihnu rahaga mindud. Aga praegu veel ei, pole selleks aeg küps. Kui mõne pisikese saare peale näo Manija või siis hoopis saarevahiks Sargo saare peale. Nojah, Sorga saare kuningaks. Et jah, ei sorku, ei tea, kas, kas elama tuleks minna, sinna ei tahagi minna, seal olid mingisugused kahtlased asjad nõukogude haiglas, aga ega see pisikese saare peal elamine on oma võlu küll. Kui kui võtta nüüd seda, mis, mis tempos nagu muu maailm läheb, siis oleks päris tervislik elada üksi pisikeses värvel. Kumba sa silmas pead, et kas kahtlane asi oli Johannes Hint oma suvilaga või hoopis tuumareaktor sasi Sorga paaki toitis? No me ikkagi esimesele kulli mune korjamas ning isegi kaost, vett siis ühe korra ilmusid need sildid alguses silti ei ole, see aga aga pole aru, saan kedagi hullusi, midagi mitele tegi. Reaktor toodi just selle kevade, kui Tšernobõlis õnneta seal niikuinii teha, siis kui Vene väed lahkusid. Nüüd seal on ikka puhas. Noh, nüüd on puhas, aga see, see Soelanud kormorane poolthääl aastat mingisuguste rotte poolt on maa üles aetud, need puud on raagus ning prügi ning seda vees tolmneid turistidest Jämbrügining sodi on tõeliselt, ega see enam mingi ilus koht. Loodame, et nüüd, kui saar on Pärnu linna oma, et see ajalooline sonar, mis asi on juba esimeste meresõitjate kaarte peale aastast 1580, kui kõige tähtsam kõige suurem Soar, kuigi tegelikult ta kõige pisikesi liivi lahtes, et valvab, Pärnu lõpeb, valvab, et hansalaevad ning praegu Kitat jahid ringlevad ja mitte, eks sinna karide peale, sellepärast saare nimigi on surmasaar ehk sorkholm. Loodame ikka, et riik muinsuskaitsemundris ning keskkonnaametimundris ning Pärnu linn, linnapea, kalla raha kaelas, võtavad asja südamega ning ikkagi selle saare käekäigu eest seisab ning võib-olla isegi saarevahi koha sinna selle saare peale Tegad. Jah, ega see oleks hea küll, noh teistpidi on, see kaitseb Pärnu lahte seal samuti sel suvel koos oma oma pika, selle veealuse sihukese poolsaarega, kus hülgehülged käivad puhkamas peal ning ta lõhub suurt Liivi lahe lainete. No mis asja siis soovin nendele, kes ei tahtnud, et ikkagi Eestis tööjõupuudus väheneb ning Kihnu saare peal ka ikka on põhjuste taha kohe kolida. Jah, ega seda soovi võib igasuguseid asju, üks asi on see, kuidas, kuidas elu tegelikult läheb, mina sooviks, et seadusandjad ning igasugu katusorganisatsioonide käest võtjate eesotsas on, nad oleks seadus loomiseni nende asjadega sammu jagu eespool tegelikust elust kuulaks kohalikke inimesi. Jah, inimeste kuulamist. Paistab, et praegu jääb järjest vähemaks, et loodame, et järgmine aastale midagi muuta peale valimisi. Kultuuris tahame veel rääki kiilukeelsetes uudistes, aga ees seisavad pühapäevased ning reedesed päevad ning Antmitel salves koha jutt saare Anneliga. Selline saigi tänaõhtune saade viied, uudised juba selle pühapäeva hommiku õlgendika rõõmsalt mõnusad ning terved siiliksi haldur merd.