On väga lihtne oli ka, mul on niisugused elamused olnud. Võib-olla see see muidugi on puhtisiklik ja subjektiivne. Lihtsalt mul ei ole vist kunagi õnnestunud. Kuulata et tema ise oleks olnud väga ideaalses vormis. Võib-olla see on sellest tingitud. See oli tõesti, siis ta esines veel taolinastavast väga heas mänguvormis. Izingelises. Aga hiljem? Ei ole vist või või kuulnud olen, aga olen unustanud. Tähendab mulle lihtsalt meelde jäänud müütuks. Neli aastat tagasi ma kuulasin tema super teosta seal küljele, Tšaikovski saalis võib olla ka lihtsalt puht akustiliselt akustiliselt. Õnnestunud saali valik. Ja ikka oli midagi, mis, mis mind kuni lõpuni ei rahuldanud. Samuti tema klaveriõhtu. Kaks aastat tagasi siin Tallinnas, kus ta kahel õhtul esines. Sihukese kavaga tähendab ühekavaga. Ja selles mõttes oli väga õpetlik, sest mina olin mõlematel kontsertidel Kahel õhtul. Aga seal ei olnud tõesti mitte midagi, mitte ükski detail ei olnud nii, et see oleks natukene teistmoodi lahendatud. Seal oli küll väga vapustas, vahetaks püssi? See oli tõesti väga, aga nad olid ka erinevad, tähendab, nad olid lisapaladena antud. Ja esimesel õhtul ta esitas paator, löödi sellest ületäisi ja see oli väga põnev ja väga sügav ja väga hea. Aga heas vaimus, aga kõik muu puhtaks sõnalises mõttes minule puudub tema mängus tasakesi. Ja betoonisolaator esitas ju siis seda oopus 26 selle leinamassiga. No ma tean, et romantilises muusikas on sellel juhtival häälel ikka väga suur tähendus, tähendab üleval see meloodia aga. No need täit häälte polüfoonia mees siiski selles teoses ka on olemas, aga harmoonia mängib väga suurt suurt osa. Ja minul lihtsalt puudub seal see, see, see rasa käsi või üldse taust mille najal ühesõnaga eksisteerib see kõige tähtsam see esimene plaan samuti raamse kontsad, Peedu. Mida ma olen Moskvas minule puudubki vasak käsi ja isegi plaat. Mäletaks dirigent oli, kas oli Reinar või ei ole see keegi teine? Täis, see on mind, see oli väga muideks plaat on väga hea, tähendab teine kvaliteet, sest see on alles hiljuti tehtud. No seal udukatega puudub vasakesi selles muusikas romantilises muusikas, kus ja prantsuse juures ka eriti, kas on ikka sellel basse joonel ka, aga väga suur osatähtsus. Et ära ära rikkunud, demerdan ekstra vasak. Võib-olla aga ja nii see oligi see ristori kontserdil, see Haydni sonaat oli väga mõjuv, sinule tõesti väga krõbe jalaga põnes. Ja tõesti veenev. Aga vot siis tuli kõik see, et betoon ei rahuldanud soppa, ei rahuldanud summani. Noveleti mängis. Kogutame mäng. Pean veel ütlema, tema saavutuste hulgas on üks plaat, mis mind täielikult vaimustab ja mille kohta ma võin isegi öelda, et seda paremini mängida, üldse seisma. Ja see on suunani humoreski. See plaat on ammu tehtud ja seda vist enam ei olegi isegi saada. Aga seda me seda, kuidas ta seda mängi seonduvast väga kolas alla. No meil on olnud võimalus kuulata plaatidelt igasuguseid igasuguse teosed, mis ta on teinud välismaal. Hiljuti oli mul võimalik Kulk 1000 plaati, mis, mis ta mängis, mis on võetud tema kontserdilt, nii et see on nii-ütelda otse elav esitus. Väga hea tehnik istus nähtavasti sel ajal selles selles foonikas. Ja ma pean ütlema, vapustav on Scrabinevieszonad täiesti vapustav, kuigi ma siiski eelistan Sofonetski Scrabines, aga see oli tõesti väga kõrgel tasemel. Aga seal oli jälle sopran, seal oli näljas palavad, seal oli kaks mitu etüüdi. Kui palju neid oli seal? See jätab jälle nii, jätab igasugused otsad, minu jaoks jätab igasugused otsad lahti. Neli duetti ja kolbast variatsioonid. Aga ta vist ei võtaks käes ja raamatutest kunstliku käästest kujutava kunsti tõstma ei oskagi midagi kaasa võtta. Aga raamatutest? Seda peaks mõtlema. Mis on need kõige kirsiaia? Puškini luuletustest, luuletustest just. Aga kuidas, sa, nojah, aga kõigepealt mõned luuletused acardid võtaks käes ja. No mis ma üksinda nendega seal. Nüüd tuleb veel totram küsimus, mis te maailmas muudaksite, kui te jumala läksite. Oli seal tuleks väga palju, muutub mina näiteks. Kõige kõige tähtsam ülesanne muidugi oleks muidugi inimeste kasvatamine. Ebasiirus, ja kõik, mis sellega seoses Täpselt ma mõtlesingi. No näiteks keelepeks ja inimeste niisugune pahatahtlik suhtumine, see võib käes siiraid, nendesse ta ongi võib-olla momendil siiras. Aga ta on ikka siiski väga vastik just see halb suhtumine või niisugune suhtumine, mis on ka suurel määral võib-olla mõnikord tingitud kadedusest Tõhustatud eelarvamustest kõige vastikum. Aga, mis siis inimeste juures kõige sümpaatsem on? Mida te inimeses kõige rohkem hindate? Organiseeritud organiseeritud tee ja kui inimene oskab oma tööd nii organiseerida, et tööks, et see tooks maksimaalselt kasu Ühiskonnale ja teistele inimestele nüüd, kus te tahaksite sündida ja elada, kui see oleks teie otsustada. Et tähendab, kui ma oleks selle uuesti nagu sündinud, kui te saaksite seda otsustada, võiksite uuesti sündida, kuskil elada, kus ei peaks siis teie soovi järgi toimuma. Ega mul ei olegi. Tegelikult mul ei olekski minna mõnda niisugust muud soovi ei ole sellega päris rahul. Nii kuidas. Öelge palun oma unistus, mis ei ole saladus. Erialaga või elukutsega tähendab, et et oskaks. Teie kõige tugevam elamus väljapoolt kunsti, muljeid. Üldse kunsti mul märjal pool kunsti muljeid elus üldse. Võib-olla siiski Itaalia päis. Ja sellel sellel maal. Muidugi jällegi kunstiga seotut siis ekski, aga püsige saite, mitte otseselt kunstist, mitte ainult otseselt Kons, rääkige sellest. Pikemast maainimesed. Tähendab noh, selle itaallaste karakter, Nende iseloom ja nende nende suhtlemine täiesti inimestega oma mitte ainult nii, ma mõtlen oma inimestega nii laias mõttes siis muidugi linnad, maastikud, linnad, kuidas on ehitatud kuidas muidugi see on seoses jällegi igasuguste ajalooliste mälestustega näiteks vapustavat elamust ei ole mul olnud, kui siis, kui mina Sattusin Florence. Ja jalutasin selle linna tänavatel. Suured linn ise või mingi linn ja ühesõnaga arhitektuur. See on ka muidugi jällegi kunstiga seotud, sellepärast et see on jällegi inimeste kätetöö, nii-ütelda ja vaimse töö tulemused, aga see juhatas kõige sügavamale suuremat muljet kui näiteks Pariis, mis on küll ka väga fantastiline linn. Aga ilus. Kas teil on olnud suuremaid ringreise peale peale selle ring reisu klaverikvartetiga? 29. ja 30. aastal tähendab sellel hooajal. See oli üks lauljatar Iisak räime. Kes laulis peaaegu kõikides keeltes rahvalaule ja estraadilaule Prantsusmaal Itaalias ja Inglismaal ma sattusin täiesti juhuslikult tema saatjaks. Tema esines sel suvel, see oli siis tähendab 29, esines Berliinis. Ja tema pianisti aia haigeks järsku. Ja kuna ma olin teda jälginud võib-olla üks nädal aega sest sel ajal, kui tema esines, siis natuke meie, see väike ansambel ei, ei mänginud kaasa, sest tal oli oma pianist kes olid laval. Esinemine sõnaga õnnestus võrdlemisi hästi ja peale seda ta tegi mulle ettepaneku sellele uue all, siis temaga. Ta avardas mu silmaringi. Kas te saite siis kuulata ja vaadata ringi mujal ka? Mõtlen kuulata teisi? Väga palju ei saanud, sellepärast et kui temal näiteks oli niimoodi tema Itaalias esinedes, tema esines Iseseisvate kontsertidega Muud ei tule lihtsalt praegu meelde, võib-olla Londonis olles ma kuulasin skulptuur, nähtavasti see võis olla just sel ajal. Aga üldiselt Inglismaal olid tema tema turnee nii korraldatud, et ta esines ka niisugustes minuslik hoolides vast. Ja siis me olime üks nädal Manchesteris ja üks nädal Bristolis. Aga me tulime Inglismaale hiljem tagasi hooaja lõpus või hooaja lõpul kus temale enam otseselt ülesanded ei olnud, aga kustena plaadistas paar laulu selle tolleaegse Kolumbia plaatide noh, niisuguse firmaga. Ja siis mul oli hästi palju aega, võib-olla lihtsalt just see aegus, mina. Tuli siis, kes siis kas need plaadid on olemas ka ei ole? Ei ole kuskilt võimalik saada. Seda mina ei tea, see oli ju teatud tolle ajaloolised plaadistamise tehnika ikka siiski muidugi palju madalamal tasemel kui praegu. Ja mina, mina isegi seda ei mäleta. Mida ta seal plaadistas tähendab, mis repertuaari? Me ei ole, mul ei ole neid üldse olnud ja ta elab veel. Vot seda ma ei tea, ta olla siiski juba surnutest oli. Kui mina teda saatsin, siis ta võis olla nii umbes üks võib-olla 50 aastat vana või 48 oli, ta oli minust minust palju-palju vanem ja noorel inimesel tundub, kui inimene ise on 19 aastat vana, siis tundub, et neljakümneaastane inimene on, on täitsa vana juba. Nii et ja siis pärast seda kontsertturneed kaotasite, ütlesite, maksti maid. Ja kaotasin igasuguseid sidemeid temaga, tema elas tol ajal, ta elas New Yorgis ja isegi lubas mulle kirjutada järgmise hooaja suhtes, et kas ma ei tuleks sinna ja ühesõnaga ta ei, ei läheks temaga siis edasi veel esinema. Aga Ma ei tea nüüd, kuidas tal kas tal ei olnud siis võib-olla midagi pakkuda, igatahes ta minule kirjutanud ka enam. Ja viimased andmed, mis mina tema kohta sain, oli siis olid need, et David ost krahh esines kuskil Ladina-Ameerika mingisuguses linnas. Ja tema juurde võib peale kontserti lõppu tuli siis seesama isa kreemja tervitustega. Noh, aga nii täpsemalt väga midagi ei tea ja millal see oli, see võis olla üks 10 aastat tagasi vä? Ani umbes. Arvatavasti ta oli küll natukene nii, et ta sealjuures nii nagu natuke näitles ka, see tähendab mõned asjad olid tal nii lavastatud. Ta oli muidugi väga andekas laulja ja tegi seda kõike, mis ta tegi, tegi ikka väga aga suure maitsega ja väga-väga andekalt. Tol ajal oh, need väiksemad mees, ta ei ole enam olnud, ma olen esinenud muidugi oma niisuguste ohtudega. Oli veel Hollandis haagis tein haad. Aga seda tegelikult korraldas mulle ka, tähendab. Kes oli hollandlane jääk, kes kellel oli seal sugulased, nüüd kuidagi tema kaudu sai seda kontsatoni nii teostada. Noh, ühesõnaga Nõukogude liidus rääkisite tookord intervjuu käigus sellest õppesed tehingenike juures hääste ja ta oli väga huvitav, et muusikast, kas teil natuke midagi Kahelnud Kaaravad tavalisest. See ei ole mul hindemitest mitte midagi muud jäänud kui ainult see et see oli, need tunnid olid ikka väga põnevad selles mõttes, et on väga palju, tähendab, temal oli nähtavasti no mis tema klassis võis olla seal korraga, see oli ju tegelikult niisugune nagu me praegu sellest arusaam ja see oli niisugune üldainete tund nii-ütelda tähendab midagi harmoonia või polüfoonia taolist. Muidugi happeplaane toolid olid tol ajal talinis, selles Foosulas olid hoopis teistsugused, kui me praegu seda teame, nagu nad meil on siin. Aga tema klassis oli umbes üks 10 õpilast. Ja siis tõhid muidugi kodus ettevalmistatud ülesandeid. Ja need olid niisugust laadi, need, need olid ikka siiski rohkem nisus, loomingulise kalduvusega asjad. Need ei olnud niisugused tavalised harmoonia, ülesanded. Ja ma mäletan ainult seda, et mina Taanis ühe teema Tegi väga sagedasti, aga ta tegi ka niimoodi, et andes ühe teema ja siis me pidime sellele teemale tegema või seda teemat nii arendama või tähendab isegi ja ühehäälse teeme isegi näiteks variatsioone pidime kirjutama. Ja seda ma mäletan, et oli mul tehtud üks niisugune pianistlik lugu selle teema taustal või selle seal seda teemat kasutades. Ja see oli niisugune nagu võiks öelda, niisugune väga lainetas ja natukene nii romantilises laadis klaverifaktuuriga ja siis ma mäletan, ta ütles mulle. Aga miks te teete seda nii nagu shut laenud, rühma ennast teeks? Katsuge teda ikka siiski polüfoonilise malt arendada. Ja siis ta andis mulle nõu seda teha keelpillikoosseisule tähendab kvarteti koosseisule ja mina tegin siis seal mitu variatsioone ja siis muidugi arenes sellega loomulikult see noh, ühesõnaga polüfoonia leni mõtlemisviis. Kaunista ja väga palju midagi ja lapsena või niisuguse noh ühesõnaga, kui ma ei julge veel täiskasvanud Aga sellest õnneks ei ole midagi säilinud, sest minule tundub, et see oli ikka väga niisugune, väga traditsiooniline ja väga ühesõnaga kirjutatud, nii nagu päist võib tõesti suhtheli loetoni eeskujul. Et seal midagi nii ordinaalset nagu ei olnud. Mõtlesin, et te kirjutasite nii, nagu meil oli teesi mängides sõrmedes. No võib-olla mitte siiski mitte nii lihtsalt seal oli ikka siiski isegi sonaate ja nisust suuremad teosed ja mõned. Aga ma isegi täpselt ei tea, mäletan ühte sonaati, ma kirjutasin hiljem jällegi Stravinski mõju all. See võis olla 30. Ei mäleta mani natuke kaudselt mäletan, sest nüüd, kui ma lähemalt jälle tutvusin Stravinski selle klaverikontserdiga mis ta kirjutas, no see oli siis 20 60 27, see kontsert puhkpillidele ja klaverile. Ja kui ma nüüd seda natuke nüüd ma töötan seda nüüd oma kella Arvo aga mängib tuleval hooajal ja siis ma annan seda nüüd mõningatele õpilastele. Siis selgus mulle nüüd, et siis on aeg nii palju. No sellest ütleme harmooniast või polüfoonia Ast või üldse nendest teoreetilistest asjadest suurt midagi ei teadnud, siis ma kirjutasin palju see aasta, kus ma olin siis Vitali juures, kus ma sain nii-ütelda, nii et ABC tõdesid tundma õppida ja kus ma sain nüüd seda tehnikat. Sellest ajast saadik ma hakkasin palju vähem niisuguse loominguga tegelema ja lõpustaja jook soiku või võib-olla oli see seoses sellega, et ühesõnaga teadlikkus kasvas. Et ma siis nägin, et see, mida ma teen, see on, ei ole, ei paku suurt huvi. Läks ta siit ära kellelegi näitas, ainult. Tookord oli nii, et ma ju Elleriga puutusin võrdlemisi palju kokku, tähendab Tartu perioodil siis kui ma elasin veel Tartus. Ja seal ma sain ju Olav Rootsiga ja Tubinalik sagedasti saal ja Eduard Oja ja Elleri esimene naine oli ju klaverimängija, nagu teada klaveripedagoog ta töötas ka Tartu muusikakoolis õppejõuna. Aga nähtavasti oli mul ikka siiski niisugune niisugune tunne, et see looming minu looming on. Ühesõnaga niisugune, mis ei, nagu ei vääri seda näitamist ja rääkimata juba esitamist, nii et see oli lihtsalt niisugune. Vist küsisite, kas mul mõni hobi olnud kes siis võib-olla see on, see oligi niisugune hobi. Tähendab, nähtavasti ei tahtnud teada, mida teised ütleksid. Jah, see oli, see on võib-olla seotud teatud niisuguse kinnise iseloomuga või niisuguse kartusega. Ma muidugi olen võrdlemisi hell selles osas, mis hiigelteenikes Vitol ütles siis, kui ma endale igasugust pahna, sest ta ütles, et no tuleb ikka seda Lühikene, sest ühe aastaga ta tegi mulle kõik ained selgeks ühe aastaga ma tegin kõik eksamid. Selleks, et lõpetada konservatooriumi. Ja Tartu muusikakooliaja. Praegu on ja siis ta ei olnud võib-olla ka nii kohustuslik. Ma mäletan näiteks, huh, sule. Ja siis muidugi, mis oli huvitav, olid need internetitunnid kõik muu, mulle tundus väga, vägagi ebahuvitavana näiteks muusikaajaloo loengud. Kas professor saaks? Aga minule tundus hea, aga minule tundus, et kõik need teised ained, need olid nii? No võib-olla ma olin täiesti väga no siis palju lollim kui praegu, kuigi ma ei pea ennast ka. Aga praegu, aga siiski nii. Üldiselt need tunnid olid ikka siiski sonaadiga, et kõik need loonikud, isegi seestunud instrumentide õpetus, see nagu naisvaatuseline ei olnud, ei olnud, need olid lihtsalt loengud. Kahjuks tol ajal oli see niimoodi, istusid, istusime kõik ühes auditooriumis, tähendab nähtavasti koguse batook või kuidas seda nimetada? Õpilasi, üliõpilasi, palju neid seal oli ja siis istusime, lihtsalt pidime. Pidime lihtsalt kuulama, kusjuures isegi nendes ainetes nagu mina mäletan eksamit. Eri Hannes, aga seal muidugi oli, nähtavasti siis, kui nimelt tahtis saada mingisugust mingisugust paberiteta on seda, seda hooksulit läbi teinud siis temale muidugi korraldati nähtavastega põhilised olid meil ikka siiski need tunnid klassides ja tähendab erialas. Ja ja õpilasõhtute akadeemilised kontserdid, kus me palju esinesime ja seda nähtuste loete, kui sõnaga repertuaari läbi volitatud repertuaari võtsime väga palju läheb. Kuule testi kuulemast istetundega pead kratsima. Ei, ja seda ei olnud üldse nagu moes. Tähendab, see oli taktitu ja üleüldse praegu on ju see hoopis teistel alustel. Tähendab, Moskva konservatooriumis võib ju iga üliõpilane minna teise professori juurde, kuulata, kuidas ta teeb tunde. Kõige kuulsamad olid muidugi house'i tunnid kus istusid alati väga paljud lihtsalt vabakuulajad, väga paljude istusid ja tulid ka teistest linnadest, näiteks minu õpilased on käinud palju tema juures tundides niisama istuda seal ja kuulates. Aga seal, vot selles. Karlinis sellesse Ušulisse ei olnud üldse moes ja vist oleks olnud väga imelik, kui keegi õpilane teisest klassist oleks laenud, siis ütleme ta esemeks sõpruses. Kuidas on, lood on väga erinevat tüüpi interpreedid kui heliloojad mõned kirjutavad ainult siis, kui neil vaim peale tuleb. Aga no nagu Tšaikovski näiteks ütles, et seda ainult peale kutsuma. Ja minul on niisugused arusaamised nüüd tekkinud, muidugi see oli teistmoodi, kui ma noorem olin, olin petsiskised, selles töös on ikka vaimne. See vaimne tegevus, sealjuures on ikka muidugi kõige tähtsam. Intuitsiooniga muidugi võime ju väga paljud tabada võib-olla õigesti tabada tähendab oma seisukohalt õigesti. See on ainult muidugi siis, kui, kui mul on midagi öelda. Aga peamine asi igasuguste Liimistlemiste juures on ikka siiski vaim. Ja seda ma nüüd eriti muidugi viimastel aastatel, ütleme alati oma õpilastele et ei maksa üldse tööd teha, kui pea on väsinud. Sest niisugune mehhaaniline, mehhaaniline harjutamine või lihtsalt sõrmed midagi teevad ilma selleta, et ühesõnaga muusika sealjuures oleks või et pea väga intensiivselt töötab sellel võtame, seal ei ole siiski mitte mingisugust mõtet. Ja mina taban ennast ka väga sagedasti. No ma olen tegelikult niisuguste normide poolt. Ja siis ma hakkan tundma, et sõrmed muidugi võiksid veel väga, väga palju teha ei ole, võiksid meile edasi töötada, aga ma hakkan tundma, et pea juba hakkab nonii juba üles ütlema. Ja siis on muidugi kõigeparem otsaga. Sõin oma suurt mõistust. Niisugustesse Janssidena võiks muidugi seda tööd üles ehitada päeva jooksul kuni kuus või seitse tundi, kui on vaja väga palju lühikese aja jooksul omandada. Aga intuitsioon ütleb muidugi Talvet, aga see intuitsioon, inspiratsioon? See muidugi peab tulema siis, kui. Kui on kõik omandatud, kusjuures kõik need, see must töö ei ole muidugi niisugune mehhaaniline vaid ta peab ikka olema, sest meil on ikka ta peab olema ikka siiski alati väga teadlikult suunatud ja seal peab ikka olema väga palju. Aga kuidas te suhtute sellesse sellesse meetodi, mis näeb ette teose omandamist, instrumenti puutumata? See on ka väga kasulik. Muidugi see eeldab seda, et inimene sisemiselt kuulab kõikesedamist, mis ta näeb nii-ütelda silmadega. Aga see on väga kasulik, aga seda muidugi teaks. Iga instrumentalist peaks seda ka aeg-ajalt tegema, lihtsalt istub, mitte klaveri juures ja loeb seda oma partituuri, nagu dirigent kujutab sõrmed ja kõigepealt seda seda muusikalist kulgemist. Et ka seda ja sellega sellega isegi võib väga võib-olla teinekord isegi paremini kui otseselt instrumendi juures võib, võib väga selgelt ära fikseerida. Ja siis võib seda klaveri juures, kui see on läbimõeldud, nii nagu ma kujutan ette dirigent töötada partituuri kallal, ega ta ei saa ju kõike seda mängida, mis seal partituuris on, aga ta kujutab endale ette, mismoodi ta seda üles ehitab ja kuhu ta välja viib ja ühesõnaga sedasama võime oma partituuri teha. Ja siis siis. Aga mis seal lihtsanukest teose äraõppimine või selle esitamine See on üks väga kaval küsimus. Ja ma arvan, et see siiski oleneb ka Teosest endast. Mida me teeme ennem, kui me tahame sellega välja? See, see töö nõuab muidugi kohutavalt palju pingutusi ja kohutavalt palju tööd, nii et võib-olla kui nii võtta lihtsalt nii. Nonii, väliselt siis võiks siiski öelda nähtavasti, et see õppimine või omandamine Ma tahaks teha soolo ka niisugustest asjadest, kus või mis ei ole nii väga-väga palju mängitud ega eelistan niisugust repertuaari, kus, Tähendab niisugust repertuaari, mis on ikka siiski täiesti väärtuslik, sellepärast et meie pianistid ikka millegipärast minule tundub, siiski, piiravad ennast selles mõttes, et esitavad ikka asju, mis, mis on ikka siiski väga palju mängitud seal seal võib leida isegi pettumine sõnade hulgast võib leida ka inimesi või asju, mis, mis on vähem mängitud ja mis kindlasti siis seda seda rohkem huvi pakuks. Muidugi, teos peab olema väärtuslik. Samuti muidugi see Nõma laristasin möödunud aastal veebruarist neljanda sõnate, minule tundub, et see on hea muusika, mispärast on täiesti unustatud. Kuigi minule vaidlevad väga paljud näiteks Moskvaga kolleegid vaidlevad sellele vastu. Ma arvan, et nendes on, on siiski unustatud ja mitte õigustatult. Ja üks helilooja, kes on võrdlemisi avastamata, see on Hayden. Mängitakse vähe, viimasel ajal natukene rohkem ja ka õppeasutustes ADO üks vahed olid täiesti unustatud. Nii et minu tahate ikka ikka rohkem kuidagi. Kipub sinnapoole, kus, kus on veel niiütelda avastama Ta uudismaa ja mis muidugi peab midagi pakkuma ja mis, mis muidugi hea on, aga seda leidub küll ja küll. Rääkimata Bachist, kelle juurde ma tulen ja minu unistus on veel, vot see on tõesti minu õnnestus mad, tahaks plaadistada Voltons klaver vähemalt esimestest. Tingimata seda, ma usun, teadlase saatega te räägite, tahan teiega pigem seal ühte linti. Kas teil on ajaloos, tähendab väljapool kunstiajaloos minevikus oma mingisugune lemmiku ju? Ajaloost. Üldse ajaloost. Mis leidis mis liinis kõik, no ma kujutan ikka seal üldajaloost Ma kujutan ette, et, et niisugune väga suurkuju on ikka Lenin No üldse ajalugu üldse ongi. Kes te nii väheloolistest suurkujudest väljaspool kunsti, kes teile on kõige sümpaatsem? Mingisugustest riigitegelastest. Kuidagi reageerida sellele küsimusele Need, kes on jäänud nii ühesõnaga elluks ajaks Missuguse muusika asemel? Suht vallal oli ka niisugune väga universaalne minu meelest universaalne muusikamees, kes nutab, põhiliselt esitas, joob klassikat või siis romantilist muusikat. Aga võib mõningal määral olla siiski ise geni. Teatud paralleel paralleele tõmmata näiteks puhtrangleril oli, ütleme Viini klassikutest oli võib-olla Haydni kõige vappus tahab. Ma mõtlen seda, kuidas ta seda kujutas dast, kuidas ta teda tunnetas ja mõistis. Siis oli Bruno Walter näiteks moodsa Jälle Fort vangla tegi daams ja. Hea kontakt, kuid üldiselt järsk, ütleme alanud olid ka väga universaalsed, nii mõlemad. Siis oli minule väga unustamatuks elamuseks olek Chrysler. Ja siis pianistiga kas siis Bethany sonaadi või või Bransersonaadit oli siis nukkava teine pool koosnes vahest niisugustest lähematest paladest. No mis ta võis olla, ta oli ikka siiski veel poisikene, mis ta käinud, äi ma kuulasin teda ühel soolaõhtul ka Berliini filharmoonias. Siis ta oli vast 16 või 17 aastat. Kõige suuremaks elamuseks oli totti tolmunud. Kusjuures ta esines selles see vilja habemes ajajas ühe nähtavasti juhuslikult kokku tulnud ansambliga Itaaliast muidugi. Jaa. Kõik lauljad ei olnud ühel tasemel, võib-olla ta nii kavalalt valis endale tahtmine etet, ta võis eriti hiilata oma osas. Aga ta oli lihtsalt fantastiline selles osas. Väga huvitav ooperiteater oli Berliinis tol ajal Krolli nimeline ootavad, kus tegeles kunstilise juhi ja peadirigendina Klemper. Ja see oli muidugi ka üks väga noh, ühesõnaga üks väga suur kulu. Tema esitas palju seda kaasaegset muusikat, noh tolle aja kohta ütleme kaasaegset muusikat, näiteks indiumi tookord ma olen kuulnud tema tema taktikepi all siis. Ja siis muidugi igasugused niisugused liider nagu nad olid seal kammerlauljad neid oli väga palju. Nonii, midagi nii väga eriti esile tõsta. Midagi niiväga vapustavat ei ole. No viimastel aastatel muidugi meil on olnud ka siin väga palju Palju elamusi selles selles Valdkonnas noh, ütleme väga vapustav alles siis, kui Louis Maša lesinessines Kaasaelamine muusikaga ja sisseelamine muusikasse ja väga spontaanne väljenduslaad siis ta on ise väga hea pianist. Ja ta valdab tõesti kogu selle repertuaari, mis on olemas maailmas nii klassikat kui ka kaasaegset muusikat. Seega angaameda peaks ära, kus selles mõttes ka erakordne nähtus. Ma esitest naati, statisti ärata. Meenutab minus nüüd aga on inimesi, kes, kes arvavad, õpeta. Arvavat ta pakub üle. Ma pean teile ütlema seda, et teatud asjad mendatava helistas. See oli vist niisugune endale aaria asulasse tompaak, Ahto siin mänginud Tallinnas ka. Kuidas seda mängib siis ma, mul on lihtsalt, ma pean pingutama selleks, et mitte hakata karjuma sellest elamusest. Ja muidugi see viimane kontsert, mis ta tegi siin, Sonata mängis, tähendab Bach ja siis tal oli Olid Spraamsest, uurija, see oli ikka siiski väga täiuslik ja unustamatuks elamuseks oli ka see, kuidas ta esitas ükskord siin seda torsaki kond, tšellokontsert ja eriti see kood on, sest et see oli ka nii vapustavat. Ja no muidugi see on nii-öelda maitse asi, mõned inimesed eelistavad seda, et või eelistavad seda niisugust pisut objektiivsemalt esitamisviisi nagu näiteks viimane Selle kohta, mis siin toimus hiljuti.