Hannes Prikk loen Jüri Pariloo võidupüha kalmistul. Pärast seda, kui Jaan oli võidupüha hommikul tõmmanud oma käega võidulippu vardasse mis oli esimene riigilipp kogu külas ja toimetanud veel muudki häda vajalist sõitis ta isaga kalmistule. Sinna oli kogu kihelkond kokku tulnud. Kaitseliidu mehed seisid langenud sõdurite mälestussamba ümber sirgeis ridades. Õpilaskoor ja orkester oli asetatud veidi maad eemale. Samba läheduses oli rohelisega ja lilledega kaunistatud kantsel, kus kirikuõpetaja pidas võidupüha jumalateenistust. Jaan seisis isaga mälestussamba taga. Lugesin mõttes sõdurite nimesid tahvlilt ja arutas iseeneses, et küll neil nüüd võib hea olla. Nende hinged vaatavad praegu kindlasti sealt pilvede vahelt alla, näevad, kuidas neile pannakse lilli ja pärgi, mälestussamba jalale ja kuulevad, kuidas neile aukõnesid peetakse. Seal ülal on kindlasti ka tema venna Peetri hing. Kas ta peaks nägema sealt alla, et tema nimi on mälestustahvlil kolmas Peeter küngas? Kas peaks ka teda nägema? Mis ta minust küll peaks mõtlema? Arutas Jaan ja tõstis silmad üles pilvede poole. Kas ta peaks mind tundma? Mina ei olnud siis veel sündinud, kui tema vabadussõjas langes. Jaan sulges silmad ja kujutlusi, viie-kuueteistkümneaastast poissi, karvase mütsi ja pikkasineliga. Selline pilt oli emal vend Peetrist lauluraamatu vahel. See oli pilt Peetri õppursõduri päevilt. Tal oli suur püssi käes, rihm vööl ja padrunitasku üle õla. Ema vaatles seda pilti ja lausus siis iga kord naeratus teisel näol nagu kodus. Ei tea, kas ta naeratades surma läks. Jaan avas taas silmad ja hakkas teraselt vaatlema valgeid pilve rünkaid, mis hõljusid üle taevalaotuse idast läände. Kas peaks nägema pilve vahelt Peetri nägu? Pilve rünkad, liuglesime aeglaselt edasi, muutes iga minut oma vormi, kord nagu kihutaks, valge ratsanik seal ülal, siis hakkab ratsaniku kuju moonduma nagu suur tamm aida taga. Nüüd nagu maja, samas jälle nagu hiiglasuur lind, aga juba kaob seegi. Jaan, vaatas ja vaatas, kuid ükski pilverõngas ei võtnud poisikesevormi, kellel on karvane talved, müts peas, naeratus näol ja suur püst käes. Ei. Jaani tahaks olla ise siin, vaid seal ülal Nende langenute hulgas. Siis oleks temagi nimi tahvlil, temale toodaks lilli ja ema hoiak seda pilti lauluraamatu vahel. Nüüd lõpetas kirikuõpetaja teenistuse, orkester hakkas mängima ja laulukoor laulma ja ärkas mõtteist, puudutas isa kätt ja ütles. Tasa. Lähme nüüd Peetri hauale. Kui laul lõppes ja rahvas laiali valgus läks jaanisaaga venna hauale. See oli sealsamas lähedal kabeli taga. Siin oli Jaan isagi ennegi käinud igal jaanipäeval. Täna aga oli see käik hoopis isesugune. Mõlemad põlvitasid kalmukünkale, lugesid tasakesi palve, siis asetasid lillekimbu hauale, istusid pingile. Jaan lugesin ristiplaadilt. Peeter Küngas sündinud 27. detsembril 1903 langenud isamaa eest 22. juulil 1919. Seda kirja oli ta lugenud ennegi, kord kui venna haual käis aga alles täna näis talle, et ta seda õieti mõistab. Mõtle, ta ei olnud veel 16 aastanegi, lausus ta isale. Ega olnud ja tõendusisa käis kuueteistkümnendat. Jõuluks oleks saanud 16 täis. Jutusta isa, jutusta veel sõjast, jutusta, kuidas ta langes. Te olite ju mõlemad samas lahingus teenisite samas kompaniis. Jaan oli vabadussõjast koolis õppinud, oli mitu korda kuulnud isa jutustust venna surmast aga täna näis talle, et isa jutustab seda hoopis isemoodi ja tema saab nüüd alles sellest kõigest täiesti aru mis seal jutustada. Algas isa, eks ole kuulnud seda mitu korda minult ja emalt. Eks olnud siis rasked ajad. Ma kaitseks oli mehi vaja, läksid kõik, kes püssiga oskasid ümber käia. Läksin mina ja läks peeterigi. Ei teadnud esiteks, et poiss on sõdur. Sügisel viisin ta linna kooli, teist aastat käis koolis. Seal tulid vaenlased sisse, poissi tahtnud enda jalgu jääda, astus kooli õpilaste roodu, tegi kõik taganemised ja pealetungid kaasa. Alles valga all saime kokku, palusin siis ülemustelt ka. Poiss toodaks meie väeossa, et minu silmal nagu kindlam. Mis sest oma silmastki oma silmal langeski. Oli teine imelik poiss, kärsitu ja hakkaja igas asjas. Osav oli luurekäikusid toimetama. Kui midagi kardetavat ees oli, ikka oli Peeter esimene. Püüdsin teda mõnikord tagasi hoida, aga siis jälle mõtlesin. Ega oma saatuse eest pääse keegi parem julgena langeda, kui Arana elada. Kõik ohvitserid armastasid poissi, oli nagu poja eest, kogu rügemendile tehti talle mõõdu järgi, riided ümber, hangiti parajad saapad. Mis seal rääkida, isegi paremad suutäied hoiti Peedule. Peeduks hüüti, teist. Oli ka poiss igal pool mehe eest väljas. Kuidas ta küll salaja vaenlase selja taha pääses, seda ei saanud keegi teada. Aga teated, mis ta luurekäigul tõi, olid alati õiged. Vaatlesin teist, mõnikord lahingu ajal kõrvalt laseb ja sihib rahulikult ja osavalt nagu vana sõdur. Hüpetel oskas end varjata ja maastikul kohaneda. Paremini kui keegi meist. Juhtusime aga varus olema või selja taga puhkusel. Siis laskis laulu, viskas hundiratast nagu poisike kunagi. Mõnikord oli nagu väike laps, tegi kasteheinast saksa saanikesi või pajust, vilesid. Kord tahtis rügemendi ülendada, jäta staapi käskjalaks, kus sa sellega. Poiss palub ja mängub seni, kuni saab kompaniisse tagasi. Tegi läbi mitu ägedat lahingut, igalt poolt tuli tervena välja, kuni viimaks siis siis peatus, isa jutus pühkis krobelise käega pisara silmanurgast. Kõnele edasi, jutusta, kuidas ta langes. Hüüdis Jaan kärsitusega neelates pisaraid, muljudes sõrmi. Eks sa seda tea isegi. Tuli siis Landeswehri sõda, meie väeosal olid kibedad päevad. Siis juhtuski. Meie vasakult tiivalt lõigati läbi, ähvardati selja taha tulla, pidime veidi taanduma ja rindesuuna muutma. Seal lasti üks meie kuulipilduja puruks. Teise juures said laskurid surma. See pidi vaenlase kätte jääma. Kuulipilduja peame tagasi saama, ütles kompaniiülem, muidu ei suuda meie paremale tiivale suunatud rünnakud tagasi lüüa. Mehed, kes lähevad kuulipildujat ära tooma. Peeter oli kohe platsis. Roomasid ettevaatlikult kuulipilduja juurde ja hakkasid teda tagasi lohistama. Kuule, tuli nagu rahet, aga mehed ei jätnud plaks ja plaks lendas kuulipilduja ümber kuule maasse. Nüüd ei, teine mees maha. Teda oli kuul tabanud Peeter Suurus pea kõvasti vastu maad ja sikutas rasket surmariista üksi 20 sammu veel 15 veel ära tõi. Kuulipilduja on nagu praegu silme ees, kuidas ta kraavi hüppas, kus varjul olime. Naeratus näol, nagu alati. Näete, härra leitnant, näed, isa ära tõin, samas aga langeski kokku. Ega tal pikka piina ei vaeva olnud. Kuul oli tabanud südamesse. Ah nii oli. Lausus jaantüki aja pärast. Aga ära tõi, täismees oli. Ja sain siis pärast lahingut puhkuse, tõin ta koju ja siia ta matsime. Ema tahtis esiti silmad peast nutta. Aga näed, isa ära tõi. Hüüdis Jaan veel kord ajas enese sirgu ära, tõi kuulipilduja kuulirahe all. Ja lõpetas isa jutu ja tegi minekut. Pärast surma saadeti talle vabaduse rist koju. Ja meie praegune talu, see on Peetri teenete eest saadud seepärast panimegi talle nimeks Peetri. Kui sammuti kalmistu värava poole, võttis jaaniisa käest kinni ja ütles otsustavalt. Kui peaks juhtuma nii, kui peaks uus sõda tulema, siis teeksin samuti nagu peetergi. Tooksin kuulipilduja ära kuulirahe all. Ei, sellest oleks midagit, surma saaksin, las saada. Aga ära tooksin.