Tere minu nimi on Eerik Kruus. Esitan teile Juhan Jaiki loo jaaniöö. Ammu-ammu oli too imelik ja nii nii ammu, et ka see 100 aastane vana mees, kes elab otse munamäe kõrval neljakandilise Sonnis et ka tema selle sündmuse üle järele pärijale peab vastama, ei mäleta, mitte ei mäleta. Aga et see lugu tõesti sündis, selle tunnistuseks oli too must kivi Rõuge kiriku seinas, mille aga sõja ajal suurtükikuul lõi välja. Too kivi muutus just tollel jaaniööl mustaks, kui sündis munamäel, see õudne ellu. Oli siis kord jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal siis kui päike alla laskus ja metsatukad kauged ja lähedaseltki sulasid pehmesse sinna kui nende vahelt järvedel tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öötera on pime ja must. Siis aga muutus taevalaotus. Ta sai roosa pehmeks, kuna lääs lõkendas Välgisendavalt tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist, siis säraski heledalt Rõuge kiriku torni ja esikülg ning tõrva paru kuuskede ladvad kis sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud üle lendavatelt Varrese parvedelt verd mis jäänud peente pärlitena ladvaharude külges sätendama, aga mäeladvad, mis, kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale. Nendegi harja lagendikele tipudukadel mängles Eha salapärane helk oli kui hooletu pintsliga tõmmata piki valget kasetüve. Suur punane värvilarakas oli virutad sinna Hooja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstele lennanud piisad. Aga tund saabus ometigi hämarus tihenes. Siis ilmusid naelatvadele, tuled paistis silma kaugelt ja lähedalt, tuhandeid olid kõrgemal. Metsadest leidis silmneid kõrgelt pilvede alt, sest läbi öö seletult silmale mägi, millel põles Jaanik. Tuled vilkusid kaua kestis kogu öö togiirendus üle kogu Võrumaa sest Jaanikuid säras rohkem seal kui tähe silmakesi taevas. Nad virvendasid salapäraselt, olid kui elavad olevused, kes pilgutasid teineteisele teravalt silmi aga munamäe Jaanikkoli alata suurem kõigist, sest see pidi paistma üle kogu eestlaste maa sinna laotika, määratu virn puid ja kui leek neelas tolle üleni, siis sädelust selle kuma laial Peipsil suuremalt kui koidupuna, mis tõuseb Peipsi idarannalt oli nii selgesti näha, siis munamäele suur Peipsi nägid Jaanikulised, kuis kalad ehmunult vahtisid järve põhjast ennenägematut TÖÖ pilti. Ja oli näha ka, kui saares lendasid kaali augus taeva poole mõõtmatut, tule ja suitsusambad. Kuis purjekad ronisid üle sinimere kaugele, kui usinad mardikad suured rõõmupäevad olid Jaaniku pidud Munamäel hea salati, siis munamäe ümbrus rahvastest kogunenud kaugelt ja lähedalt oldi rõõmsad niipalju kui osati. Ja kui saabus uus päev olid igale poole viivat teed üle ujute trahvast, kes lahkus jaanipeolt. Aga korra pidi asi minema hoopis teisiti. See tuli sellest, et mõni nädal enne jaanipäeva leidis külamees stabi metsast poolsurnud vanapagana tooli vana metsaelukas jäänud nõrgaks armetuks. Ehk oli teistest omasugustest maha jääd surema. Taavi vaatas esmalt kohkunult karvast imelooma, aga kui ta selle seisukorrast aru sai ja nägi, et õnnetu nägu palju sarnanes inimese omale. Jättal silmad olid hädas nutuseks, läks ta abil süda haledaks. Ta tuli talle kodust hobusega järele ja viis vanapagana ära koju. Ei julenud abi vanapaganat võtta, tuppa elama. Ta lukustas ta aita, kuid vedas enne koormaid värskeid heinu sinna sisse, et vanamehel poleks küljele kõva. Siis jootis ta teda piimaga ja söötis kartulitega. Ja juba mõne päeva pärast oli vanapagan terve ja priske. Ta abita perenaist ja lapsi nähes muutus vanapagana nägu lahkeks. Ja ta rääkis midagi pagana keeli ja liputas sõbralikult. Saba olid kenad päevad, need, kuid abi lapsed mängisid vanapagan, aga kui see laskis pää imelikult longu, kui lapsed kepiotsaga, sügasid ta kuklatagust. Taavi hoidis vanapaganad salaja endamann sest ei võinud tulla siis hääd, kui inimesed sest kuulda saaksid. Aga vanapagan ise ei teadnud ettevaatusest midagi. Juba ta vist arvas, et kõik inimesed on nii hääd, kuid abi perekond. Ta õppis lastelt laulma ja ööd-päevad kuuldust abiaidast imelikku joru. Kole hääl oli tal ja öösiti karjus päris kõvasti karjalaste laule kuid külakoerad tundsid selles hääles midagi võõrast ja ulusid kogu öö külgatsu staabi seletada märkide abil vanapagana. Ta oleks vait, aga ei too sellest aru saanud. Vanapagana oleks võinud tuua kaelad abile, suuri sekeldusi ja ta abi tuli otsusele, et vanapagan tuleb meelitada metsa tagasi. Aga ei, see kerge olnud, nagu ta abi sai, vanapaganat väravani, pööras viimane kohe ümber ja asus rahulikult aita tagasi ja hakkas laulma. Ühel ööl, kui vanapagan kangesti norskas, veeretas Tabida vankrile, vedas sügavasse metsa. Kuid hommikul oli vanapagan juba tagasi. Havi oli pagana ka hädas. Juba teadsid külas kõik, et abil on kodus vanapagan. Käisid kõik vaatamas imelikku meest. See kestis nii mõne nädala, kuid siis ulatusid need jutud, kirikuõpetaja kõrv. See juba teadis, mis vanapagana tuleb teha. Oli ju parajasti jaanilaupäev-Munamäel oli hiiglapuurid juba valmis laud kuid täna tahtis ka kirikuõpetaja jaanipidu kaasa teha. Mitmekümne mehega tulid Nate abide allu, sidusid vanapagana käed-jalad kinni ja viisid munamäele, säätsid tuleriidale, pühale vaimule teha otsa. Aga ei olnud õhtu veel vanapagana hukkumist pidi nägema kogu rabas. Selleks nad jätsid vanapagana sinna ja panid Vaidi juurde, et ei saaks kuri loom põgeneda ära. Kuid õhtu eel kogunes Mäele määratu rahvaparv, kihasid põõsad ja puuladvad inimestest ja salasosin käis suust suhu. Pappi oli aegsasti platsis, pidas pikka kõnet kurjast vaimust ja jumalariigist. Kuid kui vilksatas kaugelt rist otepää mägedelt silma. Esimene jaanituli, Lõpetas pappkõne ja süütas tuleriida põlema. Sügav vaikus tekkis nüüd. Ei ainsatki häält kuuldunud, vaid keset Peipsid keset laia Läänemerd, võib-olla niisugune vaikus, kui tuuled puhkavad, taevas. Kostis vaid kasvava leegi nõrk sisemine ja mõni üksik sõbraksatus. Aga juba suitsulõhn tungis vanapagana ninna, kuuldus riidalt suur aevastus, nagu puristaks põder sügavas metsas. Kuid siis vasta, aimas vanapagan tuld ja üle kogu ilmaküla. Valus. Lõika vanapagana appihüüd. Aga siis sündis alles ime, olid äkki kadunud munamäelt puud. Kogu mägi oli muutunud korraga ümmarguseks kui muinasjutulise linnupesamuna ja libedaks kui jää. Ning ei enam ühegi jalad püsinud sellel pinnal. Libises suure hädaldusega kogu rahvameri pärimägi alla ja mõne silmapilgu järel piiras munamäge suur siplev rõngas hunnikusse kukkunud inimesi, kes püüdsid pääseda jalule üksteise alt olid ehmunud, kõik sellest ja taganesid mäe manud kaugemale, et näha, mis sünnib edasi. Aga nägid, tuleriit oli mäele jäänud alles ja põles. Selle oli papp kinnitanud sinna naeladvale ristimärgiga kinni ja ei seda jõudnud võita vanapagana jõud. Kuid ta karjus lappi veel. Kuuldusid inimeste kõrvu põle ja hirmsad hädaldused, mis tegid südame pehmeks. Ja rahva seas tõusis nurin papi vastu, kes tahtis põletada vanapaganat. Ütlesid kõik, et papp on kuri ja tema tegu pole hea, et ei või põletada vanapaganat, kes elas metsas rahulikult. Sellest rahvaarvamisest said julgust, tublimad mehed juba hüüdis keegi, kes on julge ja lätt mäkke ja pääst vanapagana vallal. Tulp, üten massa huuli kui pakan palas. Minge ruttu appi, muidu palas säär. Too ruttu redeli ja nööri, ega muidu üles ei saa. Aga juba nad nägid, abi, ronis näkku. Oli imelik toominek hammastega puresta mäkkeastmeid, kuhu pärast kimbutas jala küüntega kraapis ta mäged, verised jäljed jäid järele, kuid abi jõudis edasi. Paistis too vaatajaile kõigile, ka neile, kes olid teisel pool mäge, sest nägi, oli saanud läbipaistvaks kui klaas. Ja sinna otsa ronib inimene neis õhus rippuv ana nagu ämblik, kes oma köit mööda ronib taeva. Aga ta abi jõudis juba üles ja kadus leekidesse. Hirmul vaatas rahvas sündmustest põlevast tule villast lendas nüüd kõrgele üles määratu tihe sädemelend. Kuuldus, tule, vihane vingumine ja suitsutomp, mis laane kuusena tõusis, taeva poole sai, lööd Segija kogumäe, Harry vajus paksu suitsu, millest harva paistis läbi kohutav punane leek. Aga ta abil oli, on pea ilmusta suitsust nähtavale ja talutas kättpidi vanapaganat kelle nahk kõrbenud tules lagedakse siledaks ei olnud enam karva kübetki isegi pääl ajalise arvede ümber. Mitt värises surmahirmust oli segane lämbumisest. Kuid toibudes tõusis ta äkki lendu, tegi suure keeru õhus ja laskus siis talude taha metsa maha, kust tuli kuuldavale kiire jooksumüdinat. Rõõm valdas rahva, elagu taabi, elagu Taavi. Duubleemiis kuuldus kogu aeg, kuid abi laskus mäelt all. Rahvas piiras ta ümber, tahtis pigistada, katkida. Aga vahepeal oli muutunud munamägi jälle endiseks ning rõõmu karutas rahvas sinna üles praksudes põle suur Jaanik, maailm oli Jaanikute kogugi taevatähtedega üle külvat ja igast metsatukast vilkusid nad vastu, kui jaaniussid. Kaugel Saaremaal tõusis kaali augus taeva poole üles määratu tulesammas. Ja Tori põrgu suul mängisid kurradi. Kutsikad kestis pidu hommikuni. Seisvast valgus rahvas koduteele. Aga papp oli jooksnud surmahirmus kodu poole oli jooksu hooga põrganud vastu kiriku seina ja saanud surma. Ja see kivikiriku seinas muutus mustaks. Aga Taavit ootas kodus üllatus. Nägi, et sooheinad aidas olid muutunud kõige paremateks ristik heinteks ja vanker, millega ta vanapaganat metsa vedas muutunud ilusaks. Vedru ankriks. Tabi kõhnad lehmad olid muutunud, liha vaiksi ammusid, kui pasunad. Vanapagan jäi kadunuks. Aga järgmisel jaanipäeval leidis staabi, et vanapagan oli öösel käinute õues. Tabi tundis hästi ta sõrajälgi. Järgmiseks jaaniööks Viistaabi, aita vakka kartuleid ja püti piim. Hommikul olid need nõud mõlemad tühjad, aga kummagi põhjas oli suur Kuldra. Taavi pojad, kes mängisid vanapagana sarve jurakatega ja sõbralikult sügasid kukalt, said tublideks meesteks. Aga veel nüüdki käib vanapagan igal jaaniööl ta abiõuel kuid ei näita end inimestele. Riista, elab kusagil tihedas võsastikus. Märtalt Marju Jabikutab päikesepaistel.